12. apr 2014

Kes iganes / N'importe qui / WTF

"N'importe qui" / "WTF" (Prantsusmaa 2014, 81 min). Rež. Raphaël Frydman.

Täiskasvanuil on komme lastelt pärida, kelleks nad tahavad saada. Kui lapsel pole stampküsimusele stampvastust varnast võtta, tuleb tal kähku improviseerima hakata. Kosmonaudiks. Kirjanikuks. Bätmäniks. Kelleks iganes. Suured onud-tädid noogutavad autoriteetsel ilmel ja patsutavad väikemehele tunnustavalt pähe. Oh neid lapsepõlve süütuid unistusi.



Laps ei tea, et tõenäoliselt jääks täiskasvanu ise samale küsimusele vastamisega hätta. Tõenäoliselt nühib ta sandikopikate eest üheksast viieni tööd teha, et teenida kasumit tööandjale ja pangale – tegevus, mida režissöör Veiko Õunpuu mullu nimetas pärisorjuseks. Sellest ei unista keegi, isegi mitte täiskasvanu. Aga väljapääsu ka ei paista.

Sajandivahetuse paiku võttis trikster-filmikangelane Tyler Durden Lääne reakodanikku ahistava tupiku kokku nõnda: "Terve põlvkond bensujaama-assistente ja ettekandjaid, valgekraelisi orje. Reklaam paneb meid jahtima autosid ja hilpe, töötama ameteis, mida me vihkame, et osta paska, mida me ei vaja. Televisioon on meid üles kasvatanud usus, et ükskord saavad meist kõigist miljonärid ja filmitähed ja rokkstaarid. Aga ei saa. Tasapisi hakkab see fakt meile kohale jõudma. Ja see ajab meil sita väga, väga keema." ("Kaklusklubi", David Fincher 1999).



Niisiis, kelleks tahan saada? Rikkaks ja kuulsaks, mis on on enam-vähem üks ja seesama, sest ega jutt pole Charles Mansoni või Anders Behring Breiviku kuulsusest, vaid ikka Madonna ja Justin Bieberi masti, sullis suplevast feimist. Ja teistpidi saab ka rikkust vabalt kuulsuseks konverteerida, nagu me Wall Streeti hundi Jordan Belforti ja inglise staarmagnaadi Richard Bransoni näitel teame.

See unistus rikkusest ja kuulsusest, mida üldiselt tuntakse ameerika unelma nime all, aitab kogu maailmas miljardeil oleviku nüridust ja viletsust enam-vähem lõputult taluda.



Teen tööd ja näen vaeva, küll siis ükskord jõuab aega ning tulevad ka kuulsus, au ja varandus. Aga võta näpust – ei tule ei üht, teist ega kolmandat ega isegi mitte muretut pensionipõlve palmisaarel. Õiglasem oleks seda unelmat nimetada ameerika tüngaks või täpsemalt kapitalistlikuks tüngaks.

Rikkus on tänapäeva vaesele veel kättesaamatum kui Tylerile, sest varanduslik ebavõrdsus on aina kasvanud ja kasvab veel. Meelt heita siiski ei maksa, sest kuulsaks on praegu jälle palju lihtsam saada kui sajandivahetusel. Oleme astunud mitu sammu lähemale Andy Warholi ennustatud maailmale, kus igaüks meist saab veerand tundi kuulus olla.



Kõigepealt asus alamkihtide kannatusi leevendama tüng-unelma põhipropageerija – televisioon. Samal 1999. aastal, mil Tyler kinolinadel mässas, algas saatega "Suur vend" tõsielu-TV ohjeldamatu võidukäik, mis kestab tänaseni. Kuid veelgi enam aitas staaristaatust demokratiseerida interneti areng, mis avas põhimõtteliselt kellele iganes odava ja käepärase võimaluse vahendajateta kuulsust jahtida, sealhulgas ise põlve otsas televisiooni teha. Viimane muutus eriti lihtsaks ja populaarseks pärast videosaidi YouTube tekkimist (2005).



Prantslase Rémi Gaillard'i tähelend ongi tõsielu-TV ja netivideo-buumi sünnitis. Ikka selsamal 1999. aastal vahtis tollal 24-aastane töötu provintslane Rémi telekast varjatud kaamera sketše ja sai aru, et sihukest värki võiks igaüks vändata. Mees vedas sõbraga kihla ja koos võtsid nad üles esimese video, kus Rémi kümbleb alasti autopesulas. Jätkati koos semudega samas vaimus deviisi all "Kui teed, mis iganes pähe tuleb, võid saada kelleks iganes".



Telesse Rémi loomingut esialgu ei igatsetud, aga netti sobis tema absurdne ülevõlli-situatsioonikoomika nagu valatult. Paari aasta pärast loodud veeb nimportequi.com sai ruttu populaarseks ning kui Rémi pärast karikavõistluste finaali kontvõõrana võitjate ridadesse puges ja jalgpalliväljakul koos meeskonnaga presidendi kätt surus, sai temast sellise suurusjärgu superstaar, kellest televisioongi ei saanud mööda vaadata.

Rémi oli nüüd tehtud mees, kelle kuulsus muudkui kasvas ja ulatus üle ilma. Rahagi ei jäänud reklaamiklientide näol tulemata, sealhulgas Nike'i ja Sony mõõtu gigantidelt. Aastal 2011 sai Rémist Lady Gaga, Justin Bieberi, Eminemi ja Rihanna järel viies inimene, kelle videoid oli netis vaadatud üle miljardi korra. Supernoova oli süttinud. Eikellestki oli saanud keegi.



Arusaadav, et säärane intergalaktiline edulugu lausa nõudis mängufilmiks vormimist, kuid paraku ei anna kinokomöödia formaat Rémi pullivideotele vähimatki lisaväärtust, pigem vastupidi. "Kes iganes" koosneb suures osas ikka neistsamadest netisketšidest, mille suurelt ekraanilt vaatamise vajadus on üsna küsitav. Vähemalt on see kostümeeritud klounaad valdavalt hoogne ja kohati oma jackass-ilikus süüdimatuses ka päris lõbus.

Aga. Andestamatu veana on filmis netisketšidele lisatud erakordselt trafaretne ja vaimutu, igal sammul saamatult nalja kiskuv väljamõeldud lugu, millel pole Rémi tegeliku biograafiaga mingit pistmist. See koos õõvastavalt tolatsevate näitlejatöödega jätab kõigist asjaosalistest nõmeda, et mitte öelda alaarenenud mulje. Subarktiliselt jahe vastuvõtt nii kriitikute kui publiku poolt on kuhjaga ära teenitud.



Mul igatahes oli filmi lõppedes kadunud igasugune isu veel kunagi mõnda Rémi videot näha.

Kuulsaks saada ka ei taha – eriti mitte selliseks kuulsuseks, kellest vändataks selline film. Ennem surm.



(Lugu ilmus esmalt Postimehes.)


"Kes iganes" kinodes: Sõprus, Forumcinemas. Hinnanguid: IMDB (7.1/10), Anete Kruusmägi / ÕL.

2 kommentaari :

Anonüümne ütles ...

Ma tahaks olla ninja. Ma olen 21, aga (võib-olla olen liialt Kurosawa filme vaadanud viimasel ajal) ikkagi tahaks olla ninja.
Mu jutu point oli see, et tänasel päeval, kes ei tahaks olla kuul(s)us? Kui minust vändataks isegi selline sitt film, ma oleks ilmselt ikkagi õnnelik. Oleks vähemalt midagi IMDB'sse märkida.
Ja selle 'the system'i koha pealt tahaks märkida Robert M. Pirsig'i raamatu quote'i (mis mingil määral on vananenud, aga samas väga relevant), et "People arrive at a factory and perform a totally meaningless task from eight til five without question because the structure demands that it be that way. There’s no villain, no ‘mean guy’ who wants them to live meaningless lives, it’s just that the structure, the system demands it and no-one is willing to take on the formidable task of changing the structure just because it is meaningless.
But to tear down a factory or to revolt against a government or to avoid repair of a motorcycle because it is a system is to attack effects rather than causes; and as long as the attack is upon effects only, no change is possible. The true system, the real system, is our present construction of systematic thought itself, and if a factory is torn down but the rationality which produced it is left standing, then that rationality will simply produce another factory. If a revolution destroys a systematic government, but the systematic patterns of thought that produced that government are left intact, then those patterns will repeat themselves in the succeeding government.”
Ja tbh ma ei kujuta ette, kes võtaks selle enda kanda, et seda muuta.

Andestagem mulle, kell on pool 6 ja mõte enam ei tööta.

joonas ütles ...

Ma nüüd vist eksin siin irooniarägastikku - kuulus ninja peaks olema sarkastiline oksüümoron, jah? Ja see su püstitatud kes-ei-tahaks küsimus on ilmselt retooriline? Sest nagu otse ja selgelt öeldud, mina ei taha. Üldse mitte. Kes tahab, palju õnne ja tuult tiibadesse, muidugi.

Ma ei tea, kust see 'the system' siinkohal tuli, aga Pirsigi arutluskäik on tugev nagu ikka ja iseenesest võib ka selle filmiga seoses tema peale mõelda küll. Näiteks nii, et Pirsigi point on Kvaliteet, millele selline film otseselt vastandub nagu igasugune üle jala tehtud tarbetu tühi-tähi.