16. apr 2014

Noa laev / Noah

"Noah", USA 2014, 138 min. Rež. Darren Aronofsky.


Suur raha paneb filmitööstuse rattad käima pöörase hoo ja jõuga. Neist andekaist noortest, kellele kord on langenud osaks õnn või õnnetus kättpidi Hollywoodi loomemajanduse masinavärki sattuda, suudavad vähesed mitte saada meelelahutus-püüliks jahvatatud.

Mida suurem kassa, seda suurem gravitatsioon ja raskem tõrkuda. Mõõdukas edu aitab palju paremini kunstnikuna oma nägu säilitada kui pöörane piletitulu ja astronoomilised eelarved. Ka mõni rahaline fiasko ei pruugi kunstilises mõttes kahjuks tulla.



Tänavu 45-seks saanud Darren Aronofskyt on nii ande, edu kui ebaeduga lahkemalt õnnistatud kui paljusid teisi üheksakümnendail debüteerinud ameerika filmiloojaid. Pärast kriitikute poolt kiidetud ja rahaliselt edukaid napieelarvelisi filme "Pi" ja "Reekviem unelmale" olid stuudiote tšekiraamatud Aronofskyle valla ning temast oleks peaaegu saanud Batmani-sarja taaselustaja. Koomiksiprojekt jäi siiski soiku ja Aronofsky kolmanda autorifilmina linastus soliidse büdžetiga esoteeriline "Allikas", mis kukkus kinodes kolinal läbi.



Aronofsky naases pisemate projektide juurde ning draamad "Maadleja" ja "Must luik" tegid taas ilma nii auhindamistel kui kassades. Seejärel vuhisesid Aronofskyst napilt mööda "Robocopi" uusversiooni ja koomiksi "Wolverine" lavastamise karikad. Tema kuuendaks teoseks sai hoopis Piibli-aineline "Noa" – eluaeg söakalt suuri teemasid ette võtnud Aronofsky siiani kalleim ja auahneim projekt.



Greta Varts küsis hiljuti, mis teeb filmist filmi, ja vastas, et filmikunst on eelkõige visuaalkunst, mis peab kasutama meediumi pakutud võimalusi. Filmist tegevat filmi visuaalne loojutustamine, elamuslik vaatemäng, originaalne audiovisuaalne tervik. Film, mis neid võimalusi ei kasuta, polevat film, vaid mitte-film.

Tervikut tahaks filmis tõesti näha, aga kas vaatemängulisus, audiovisuaalne elamuslikkus peaks olema peamine või ainus filmiks olemise kriteerium? Küsitav. Nõue tundub ahistavalt formalistlik ja ühekülgselt tehniline, sisulisi kvaliteete alahindav. Kuigi Varts rõhutab, et ta ei räägi lugudena mõttetuist suurseiklustest, annab vaatemängu nõue selge eelise hollivuudi mega-eelarvetele ja efektide tulevärgile.

Visionäärina tuntud Aronofsky radikaalselt isikupärane käekiri on aja jooksul mahenenud, kuid filmimeediumi võimaluste ärakasutamine on endiselt tema leivakannikas. Igas suhtes gigantne “Noa” on just säärane audiovisuaalne vaatemäng, mis eeltoodud nõuete järgi peaks kvalifitseeruma eeskujulikuks filmiks. Loona mõttetuks ürgset veeuputuse-müüti ju pidada ei saa.

Paraku avalduvad Aronofsky "Noas" selgelt ka sedalaadi vaatemängude hädad eesotsas sisulise ja vormilise tõsiseltvõetavuse puudusega. Suurteos jääb mastodonina koperdama muinasjutu, koomiksi, piibliloo, müütilise eepika, katastroofimäruli, nõretava melodraama, psühholoogilise põneviku ja metafüüsilise ilmutuse vahelisse sohu, püüdes oma rasket keret asjatult eriefektide õlekõrre abil uppumissurmast päästa.



See kõik mõjub Jacksoni "Sõrmuste isanda", Malicki "Elupuu" ja Aronofsky enda varasema loomingu koondparoodiana. Tervikuna meenutab "Noa" kõige rohkem tahes-tahtmata jaburaid antiikmütoloogilisi travestiaid – Jonathan Liebsmani "Titaanide raevu" ja Tarsem Singhi "Surematuid". Liigat, milles Aronofsky kindlasti pole kavatsenud võistelda.

Ralfil on omajagu õigus, kui ta märgib, et "Noa" tobeduses on süüdi staarid. Kui patriarhina igati soliidne nimiosatäitja Russell Crowe ehk välja arvata, röövivad kassafilmile kohustuslikud kuulsused loolt jõudsasti usutavust, eriti just maagilise lastesarja "Harry Potter" pagasiga Emma Watson.



Kuid staarid on veel väike probleem võrreldes ülepingutatud arvutikeskse vaatemänguga. Aronofsky püüab tõsimeeli rääkida suurtest kosmoloogilistest, teoloogilistest, ökoloogilistest ja eetilistest teemadest, maailma algusest ja otsast, inimkonna saatusest ja kohast kõiksuses, kuid see kõik jääb tehnilise vigurdamise, digitaalefektide varju – nagu ka lugu, tegelased ja rajuroheline sõnum.

Aronofsky tugevaks küljeks on alati olnud mitte loojutustamine, vaid hämar vihjelisus ja visuaalne poeesia. Seekord paistab, et enneolematu rahaküllus on autori visioonile kahjuks tulnud. Samuti efektirohkes "Allikas" tuli kärbitud eelarve tõttu kasutada analoog-efekte, mis lõid võimsa, tänaseni toimiva kunstilise terviku. "Noas" säärane tervik puudub.

Filmi tuntavalt plastikumaigulises arvuti-eklektikas ei tööta enam ka aronofskylikud patentvõtted. Näiteks kiirmontaaž teistlikust evolutsioonist paistab nagu Malicki "Elupuu" majesteetliku loomise-episoodi koomiline edasikerimine. Aeg-ajalt hetkeks ekraanile vilksatav, pattulangemist sümboliseeriv madu ajab oma vahitorniliku naivismiga lihtsalt naerma. Aiva on tunne, et raha ja tehnika on seljatanud kunstniku.



Tolle tehnika triumfi tõttu võib eesti tõlkepealkirja "Noa laev" rõhunihet tegelaselt tehnikale mõneti isegi asjakohaseks pidada, kuigi filmi fookuses on Noa isik, mitte Ark kui kõigest vahend, tohutu goferipuust kast. Lugu keskendub siseheitlustes vaevlevale kaptenile, kelle Aronofsky paneb proovile pea samal moel nagu Jehoova Aabrahami, kuid veel äärmuslikumalt.

Ei Jehoovat ega Jumalat filmis iseenesest ei mainita. Jutt on Loojast, kes kehastab väga erinevaid, lausa vastandlikke religioosseid arusaamu. Ühelt poolt Moosese raamatute püha vihaga Jehoova, kes hoidis oma äravalitud rahval vahetult kätt, laskis sündida imedel ning rääkis prohvetitega lähedalt, otse ja selgelt. Teiselt poolt tänapäevane eemalolev, abstraktse absoluudini kaugenenud Jumal, kelle teed on äraarvamatud, kes ei pruugi palvetele vastata ning kes ilmaasjade kulgu otseselt, igaühele nähtavalt ei sekku. Ühelt poolt Noa Jumal, teiselt poolt filmis inimsoo allakäiku kehastava Tuubal-Kaini Jumal – Jumal, kes on maailma maha jätnud või suisa surnud.

Need teoloogiad klapivad kokku nagu siga ja kägu ning nende ühendamisest sünnib järjekordne koomiline efekt. Ootasin lõpuni, et pilvepiirile ilmuks Monty Pythoni habemik Jumal-Isa ja kärataks: "Muidugi on see hea idee!" Tõsi, ega "Noas" pole palju asju, mille kohta nõnda öelda saaks.

Vast huvitavaim mõte oli teha Noast ereroheline ekstremist, loomakaitsja ja taimetoitlane, misantroop ja öko-terrorist. Kuivõrd Noa oli Looja silmis õige mees, siis on selge, et need vaated on ka Loojale meelepärased. Kultuuri ja looduse vastasseisus asub Aronofsky üheselt looduse poolele, kuulutades, et kultuur ning selle loonud inimkond on kurjast ega vääri eksistentsi.



Kahjuks lahjendab ja tühistab film ise oma intrigeerivalt radikaalset sõnumit põhjalikult. Looduse pühadus jääb pelgaks deklaratsiooniks juba mainitud plastmassimaigulise arvutigraafika tõttu. Keskse konflikti lahendus on vastuolus nii mainitud sõnumi kui peategelase karakteri loogikaga. Ülitrafaretne võitmatu armastusega vehkimine jätab sedavõrd kohmaka ja kohatu mulje, et Luc Bessoni "Viienda elemendi" finaal hakkab takkajärgi tunduma rafineerituse ja loogika etalonina.

Ent Aronofsky suurim möödapanek, millega ta küllap kõige rohkem filmi tõsiseltvõetavust õõnestab, on langenud inglite, Valvurite sissetoomine – seda mitte satanistlike või saientoloogiliste seoste pärast, ega ka Valvurite suhtelise tarbetuse pärast Noa loo seisukohalt, vaid eelkõige puhtvisuaalselt, kunstilise lahendusena. Valgusolendite laskumine Maale võib olla filmi meeldejäävamaid stseene, kuid kohmakaiks kivist golemiteks kehastunuina on Valvurid lihtsalt naeruväärsed ning teevad ürgsest müüdist naivistliku muinasjutu Ridley Scotti tänaseks teenitult unustatud varase katsetuse "Legend" vaimus.

Nii et "Noa" ei ole õnnestunud teos, ei tervikuna ega üksikasjades. Kui kogu Aronofsky filmograafia üheks trumbiks on olnud Clint Manselli minimalistlik muusika, siis siin veab seegi esmakordselt alt, olemata ei mõjuv ega meeldejääv ning vajudes tüüp-melodramaatilistesse liialdustesse.

Tarbetuks ma "Noad" siiski ei peaks - fui mitte muud, siis vähemalt tõstatab film julgelt huvitavaid teemasid ning näitab, kuidas esiisade pärimus võib tänapäevaga haakuda. Seda polegi nii vähe. Aronofsky ambitsioon nii suurt tükki haugata väärib tunnustust. Loodaks ainult, et mees samas vaimus ei jätka ning naaseb veel kunagi oma karjääri alguspäevade jõulise omanäolisuse manu.



Lugu ilmus ka portaalis kultuur.err.ee


"Noa laev" kinodes: Forumcinemas, Solaris, Cinamon. Hinnanguid: IMDB (6.5/10), Rotten Tomatoes (77%), Ralf (4/10), Raiko Puust (5/10), Mart Noorkõiv (3.5/5), Kaarel Arb / PM, Kaido Soom & Eva-Liisa Luhamets / Eesti Kirik.

3 kommentaari :

klm ütles ...

Ei-ei, sa oled ikka täiesti valesti asjast aru saanud...

http://www.filmiarvustus.eu/2014/04/noah-2014-raske-sirge-naoga-vaadata.html

Ralf ütles ...

Põhimõtteliselt kõigega nõus, va võrratu Legendi osas, aga see selleks...

joonas ütles ...

"Piiblile omaselt totter ja ületähtsustatud farss" - tõesti-tõesti, Raiko on heas hoos :D

Mis "Legendi" puutub, siis võib küll olla, et teen Scottile veidi ülekohut. Vaatasin seda mõned head ajad tagasi. Ei saa välistada, et praegu üle vaadates võiks see tunduda sama tore muinasmütoloogia kui kunagi tolle kaasaegne "Lõputa lugu" ("Neverending Story").