13. apr 2014

Tõde ja õudus. Perverdi teejuht HÕFFile

Newt: Emme ütles ikka, et koletisi pole olemas.
Mitte päriselt. Aga on.
Ripley: Jah, on küll.
Newt: Miks siis lastele nii öeldakse?
Ripley: Sest enamasti on see tõsi.

"Tulnukad" ("Aliens", James Cameron 1986)



1.

Hirm on samuti vaataja silmades kui arm, ilu ja tähendus. Varasest lapsepõlvest meenub õudusunenägu tšehhi multika "Štaflík a Špagetka" mustast ja valgest koerast. Seejärel seostus pimeduse-kartus tükiks ajaks Baskervillide koeraga Igor Maslennikovi telefilmist.

Veeuputusaegse mustvalge teleka tillukeselt ekraanilt hetkeks läbi lipsanud fosforpeni jättis mudilase maailma isegi rängema jälje kui verejanulised roomajad Mustamäe kinos "Kaja" vaadatud jaapani ulmekast "Legend dinosaurusest". Sest kinos õnnestus tookord sohki teha ja kõige jubedamate primitiiv-animatrooniliste kohtade peal silmad kinni pigistada.



Järgnes kool, kust õppisin kiirelt, et ilmas on märksa ebameeldivamaid ja vastikumaid nähtusi ja olendeid kui väljamõeldud kummituskoer või väljasurnud hiidsisalik. Et õõvastavaimgi raamat või film on ikkagi meeldiv ja õdus pelgupaik selle hiniinilakkumise eest, mida üldiselt on kombeks eluks nimetada. Huvitavam ja nauditavam niikuinii, aga ka mõttekam – sest eskapismi kõrval võis kunstitekstidest leida tähendust, mida elus endas nappis.

Keskkoolipäevil nähtud ulmeõudukat "Tulnukas" ("Alien") ja selle järge ma mitte enam niivõrd ei kartnud, kuivõrd imetlesin. Scotti ja Cameroni oopused kujutasid halastamatu selguse ja sümboolse jõuga sedasama eksistentsi absurdi, millest kirjutas samal ajal loetud Camus: kosmose otsatut kõledust ja inimvaenulikkust, iga sekundiga läheneva surma vältimatust. H.R. Gigeri alateadvusest ekraanile roninud monstrum aitas teismelisel ehk isegi paremini olemise taaka taluda kui Sisyphose mäss. See oli nagu vaktsiin. Taevalagi oli hall, tulevik tume, ees ootas matemaatika eksam, halvimal juhul vene sõjavägi ja dedovštšina – kuid vähemalt polnud päriselus selliseid koletisi.

2.

Miks ma sellest räägin? Sest kuigi kultuurihierarhiaid on juba sada aastat lammutatud, ilma et oleks hoo ja hoobi vahet, ja eks nad veidi vangu ja varise ka, siis kadunud pole nad kuhugi. Kõrgkultuur ja massikultuur, süvamuusika ja levimuusika, ooper ja Oprah, romaanikunst ja sopakirjandus, väärtfilm ja B-film. Ulme tervikuna ja õudus eriti kuuluvad neil skaaladel üldiselt ikka alumisse – ebaolulisse, väheväärtuslikku otsa.

Ulmest ja õudusest laias ringis rääkides kripeldab ikka kuklas kummaline tunne, nagu peaks neid (ja ennast) õigustama ja välja vabandama. Nagu peaks selgitama, kuidas need fantaasiad võivad olla tähendusrikkad, kõrged, sügavad, olulised, väärtuslikud – ühesõnaga, võivad olla sedasorti kultuur, mida paljud peavad sigaigavaks. Loomult huvitava, vahetult mõjuva kultuuri väärtustamiseks tuleks justkui tõestada, et see võib olla ka turvaliselt igav, sest sedalaadi elamused nagu põnevus või raputav emotsioon pole iseenesest kuigi kultuursed. Ehmatus pole kultuurne, hirm pole kultuurne, iiveldusest rääkimata.



Tiina Lokk lahendas selle apoloogilise väljakutse esimese Haapsalu Õudusfilmide Festivali eel, jagades žanri kaheks: ühelt poolt žanripuhas, klassikaline, soliidse ajalooga õõvafilm – elegantne, aga piisavalt õudne mäng, mille puhul on teada, et seda on võimalik lõpetada, ärgata nagu unenäost. Teiselt poolt väga naturaalrealistlikud filmid, kiiksuga psühhiaatrilised perverssused režissööri peas, mis klassikalise õudusfilmi nime ei vääri ja võivad pigem olla õudsed nii kunstilises kui ka sisulises mõttes. "Ekraanilt vastu vaatav julmus ei tähenda iga kord, et tegemist on õudukaga, nii nagu ei ole klassikalisele õudusfilmile omane maniakk, kes naudib dokumentaalses stiilis üles võetud naturaalseid perverssusi," kirjutas Lokk.

Nišifestivali loomine oli kaheksa aastat tagasi julge vettehüpe tundmatus kohas ja küllap oli nii tegijaile endale, üldsusele kui rahastajaile tarvis rahustavat kinnitust, et ka üldiselt madalaks peetud žanr võib olla soliidne ja tõsiseltvõetav kultuur, mitte pelgalt adrenaliin, fun ja katarsis. Sel kümnendil ei kahtle ürituse vajalikkuses ilmselt enam keegi. Sotsmeedias promob festivali hoogsalt ustav fännide ring, publikut tuleb tasapisi üha juurde, kinokülastuste arv ulatus mullu juba kolme tuhande ligi. Rahaliselt toetavad festivali nii omavalitsus kui riik.



HÕFF pole ka enam ammu kitsalt õudusfestival, vaid Õudus- ja Fantaasiafilmide Festival, mille programm sisaldab kõikvõimaliku horrori kõrval lihtsalt ulmekaid, B- ja Z-filme ning muid rohkem ja vähem tuntud kurioosume.

Tänavusest kavast leiame näiteks meie ajaga huvitavalt haakuvaid poliitilisi noote: B-klassiku John Carpenteri umbusaldusavalduse valelikule poliitikale, ulmepõneviku "Põgenemine New Yorgist"; ning "rohelise", arhiivikaadreist kokku monteeritud ogara pealelugemis-jandi "President Huntmees".

HÕFF on kujunenud laiapõhjaliseks žanri- ja friigifilmide festivaliks, millel on Eesti filmielus kindel koht auga välja teenitud. Niisiis võib nüüd vast juba valju häälega rääkida ka naturalistlikest perverssustest, mis õigupoolest naeratasid veriselt vastu juba esimese festivali kavast.

3.

Tänavuse HÕFFi tuntuim ja olulisim film – Tobe Hooperi "Teksase mootorsaemõrvad" ("The Texas Chainsaw Massacre", 1974) kuulub eeltoodud jaotuse põhjal kindlalt perverssuste hulka: dokumentaalne stiil, haige fantaasia, naturalism, ilmse vaimupuudega elajalik maskis mõrtsukas ja pervo-pere, rabav jõhkrus. Elegantsist ja mängust on see kõik väga kaugel. Sissejuhatuseks deklareeritaksegi, et tegemist olevat tõestisündinud looga.



Tänapäeva vaatajat ei pruugi see kõik muidugi šokeerida. Tõenäoliselt on ta häirivamaidki kaadreid näinud – kas siis selsamal esimesel HÕFFil linastunud piinapornos "Saag II" või ükskõik millises muus Hooperi-mõjulises linateoses, mida leidub leegion.

Suur, ehk isegi suurem osa järgnenud neljakümne aasta õudusfilmidest on "Mootorsaemõrvadest" ühel või teisel viisil inspiratsiooni ammutanud, püüdes neid jäljendada või ületada. Gore või otsese vägivalla näitamise osas pole ületamine raske, sest nendega käib Hooper pigem minimalistina ringi, saavutades üllatavalt väheste vahenditega üllatavalt tugeva efekti. Seetõttu pole ka lõviosal pärast "Mootorsaemõrvu" tehtud horrorist ilmselt klassikalise õudusfilmi kategooriasse asja.

Võiks siis ehk lausa arvata, et õudusfilm kui žanr ongi surnud, sest sedasorti elegantset fantaasiamängu, mis vastaks esitatud nõuetele, ei pea vist enam naljalt keegi piisavalt õudseks. No näiteks Coppola "Draculat" või Jordani "Intervjuud vampiiriga". Aga žanr muidugi ei ole surnud, vaid ainult ajaga kaasas käinud ja selle vaimu väljendanud. Hooperi "Mootorsaemõrvad" on esimesi verstaposte tänapäeva õudusfilmi sünnitanud renessansis, mille alguseks võiks pidada traditsioonilise eskapismi juurest poliitilise ja sotsiaalse kriitika poole pöördunud Romero "Elavate surnute ööd" (1968).



Neisse uutesse filmidesse jõudsid perverssused ja naturalistlik vägivald otse elust - mitte küll selles mõttes, nagu oleks näiteks mootorsae-maniakk Leatherface tõepoolest Texases tegutsenud, nagu Hooperi film väidab (lihtne trikk, mis töötab veel aastakümneid hiljemgi kuldselt), vaid isegi kurvemas. Hooper tõukus filmi luues küll psühhopaat Ed Geini ja Mansoni perekonna juhtumeist, aga selle lootusetu apokalüptiline õhkkond pärineb veel rängemast tragöödiast – parasjagu käimas olnud Vietnami sõjast. Juba pealkiri viitab Mỹ Lai massimõrvale, kus tapeti sadu relvituid tsiviilisikuid. Nii et "Mootorsaemõrvad" on omamoodi oma aja "Valss Baširiga" ja "Tapatöö". On ka päris-õudusi.



Lugu ilmus suht samal kujul Sirbis.

Kommentaare ei ole :