14. mai 2014

Teet Teinemaa: Autori surma oodates

Külalispostitus Tallinna Ülikooli filmiteooria lektorilt Teet Teinemaalt.



Aastal 1968 ilmus prantsuse teoreetiku Roland Barthes’i sulest lühike essee "Autori surm". Autori määratlemine tekstis, tema samastamine ajaloolise autori ning tolle isiklike motiivide, poliitiliste vaadete, religioosse taustaga jms mõjub Barthes’i järgi lugemiskogemust kitsendavalt. Autori rolli taandamise läbi tõuseb esile Lugeja, kes paneb teksti mitmehäälselt kõlama, samas kui Autori sildi all fokuseerib kriitik kõik tähendustasandid ühte "tõepunkti".



Aasta pärast "Autori surma" ilmumist pidas Barthes’i kaasmaalane Michel Foucault ettekande "Mis on autor?", leides samuti, et Autor on funktsioon, mis piirab mõtlemise vabadust ja tähistab kultuuri hirmu tähenduste paljususe ees. Tekst tähendab juba etümoloogiliselt kudumit kui erinevate elementide kooslust. Selle koosluse piiramises Autori-funktsiooniga nähakse ratsionalismi, religiooni ja kapitalistliku ideoloogia mõju, mis pisendab teksti mitmekesisust ning lugeja suhet sellega.



Need esseed andsid palju mõtlemisainet nii kirjandusteadusele kui kultuuriuuringutele laiemalt. Filmikriitika vallas oli aga mõni aeg varem käivitanud ühe teise lumepalliefekti prantsuse tuntuimaid filmiajakirju "Cahiers du Cinéma", mille kriitikud tõstsid meelepäraseid filme esile just Autori rolli rõhutades. Hiljem autoriteooriaks (auteur theory) ristitud kriitikasuunal, mis võrdsustas filmitegija staatuse kirjanikuga ja kinnitas seeläbi lõplikult filmi iseseisva kunstina kultuurilukku, oli suur mõju.



Ent kuna kirjandusteooria hakkas just autorikesksest lähenemisest loobuma, seisis autoripõhine filmikriitika algusest peale savijalgadel, laenates kirjandusteadusest kahel käel kokku kontseptsioone, mis seal kahtluse alla seatud. Eelmiste põlvkondade suuri kirjanduskriitikuid eeskujuks võttes ei pandud tähele, et tegu oli tihti ka massikultuuri teravate kriitikutega. "Suurte raamatute" nimekirjade vaimus parimaist parimaid filme valides jäeti kahe silma vahele asjaolu, et sääraseist normatiivloendeist puudub enamasti nii sooline kui rassiline mitmekesisus.



Autorikriitika täisväärtuslikuks teooriaks pidamist takistab kirjandusega võrreldes veelgi enam Autori kontseptsiooni märksa suurem ebamäärasus filmi valmimise kollektiivses protsessis. Ka on toonasest "Cahiers du Cinéma" kriitikast väga raske leida täpseid hindamiskriteeriume, mille põhjal ühte või teist Autorit või tolle linateost kiidetakse või laidetakse. Ühest küljest on selline sõnavabadus kriitiku privileeg teaduri ees, teisalt aga toob selle eelise kuritarvitamine mind konkreetsemalt kohaliku filmikriitika ja selle artikli ajendi juurde.

On selge, et igal teosel on oma taustalugu, mida võib olla huvitav teada, kuid eelmainitud vastandlikest mõttesuundadest lähtudes võiks kriitik endalt küsida, miks ja kui palju tasub ühele või teisele poolele kalduda ning ennekõike seda, kuidas mõjutab kaldumine potentsiaalse vaataja suhet filmiga. Kriitikas ei peaks ju vaatluse all olema mitte kirjutaja huvi teatud teemade vastu, vaid konkreetne film, mille erinevaid avamisvõimalusi vaatajaile pakkuda.



Autori vaatlemisel on seejuures muidugi selgeid plusse. Näiteks: keegi peab kollektiivse protsessi eest siiski eest vastutama; Autor on punkt, mis väljendab ideoloogilist ja ajaloolist intensiooni; Autor on ühenduslüli idee ja produktsiooni vahel; Autor on kaubamärk; paljudel filmidel on äratuntav stiil, mis tuleneb osaliselt Autorist jne. Kahtlemata valgustab Autori uurimine nende rõhuasetuste puhul mitmeid uusi ja huvitavaid tahke.

Ka oli tunnustatud Euroopa meesintellektuaalidel nagu Barthes ja Foucault lihtsam rõhutada Autori kui isakuju ületamise vajadust - võrreldes mõne marginaalse grupiga, kelle identiteeti autorifunktsioon toetab. Paljud "Cahiers du Cinéma" kriitikud nagu François Truffaut, Jean-Luc Godard või Éric Rohmer olid alles karjääri alustavad filmitegijad, kes kirjutades oma tulevikule teed rajasid. Sellegipoolest ei tea me neid mitte niivõrd tänu nende varjatud ambitsioonidele, vaid eelkõige tänu teostatud filmidele.



Ehk oleks siis ka kriitikul alust lähtuda pigem filmist, mis mingit konkreetset teemat käsitledes üldsusega kõneleb, mitte filmitegija isiklikest tegemistest, mida viimane ei ole avalikkusele analüüsimiseks pakkunud.

Nagu kriitiku, nii ka filmitegija tegude taga on teatud motiivid. See, kas kriitikale on olulisem mõista, mida film püüab vaatajale pakkuda, või miks ikka filmitegija tegelikult selle filmi tegi, on igaühe enda otsustada. Minu motiiv oli siinkohal väljendada, et see, mida filmitegija tegelikult mõtleb, kellega lävib ja kuidas vaba aega veedab, ei puutu otseselt filmianalüüsi – seda enam, et taoliste huvide rahuldamiseks on muid kanaleid küllaga.

9. mai 2014

Adèle'i elu 1. ja 2. peatükk / La Vie d'Adèle – Chapitres 1 & 2 / Blue is the Warmest Colour

"La Vie d'Adèle – Chapitres 1 & 2", Prantsusmaa / Belgia / Hispaania 2013. Rež. Abdellatif Kechiche.


Mullu Cannes'i festivali võitnud filmi on eesti keeleski omajagu kajastatud ja kiidetud – blogides põhjalikumalt, lehtedes põgusamalt. Tõenäoliselt teab veidigi filmihuviline lugeja juba, et teos kujutab ühe noore naise armastust teise noore naise vastu ning sisaldab seksistseene, mis Vladimir Putinil ja Varro Vooglaiul kiirelt ja kauaks kulmu kipra ajaksid.



Sestap olgu alalhoidlikuma publiku rahustuseks kohe öeldud, et "Adèle’i elu" pole ei seksfilm ega homopropaganda. Kuigi kõnealused stseenid on tavatult pikad ja põhjalikud, ei püüa filmi looja Abdellatif Kechiche neis vaatajat halastamatu lihalikkusega šokeerida, vaid näitab siredate noorte armastajate embusi küll varjamatult ja avameelselt, aga ka kaunilt ja väljapeetult, suisa klassikalise maali vaimus kunstipäraselt.

Midagi roppu ma siin ei näe; mind kui meesvaatajat muutis esialgu kohmetuks hoopis tegelaste täiesti siirana mõjuv kirg, mis lõi kummalise tunde, nagu oleksin kogemata astunud tuppa, kus reaalsed ligimesed reaalselt armastust jagavad. Ent seksi ei maksa üle tähtsustada. Nii elust kui filmist moodustab see vaid väikese murdosa.



Siirus ja realism on mu meelest märksa olulisemad märksõnad teoses, mis räägib noore inimese elluastumisest enamail tasandeil kui kitsalt seksuaalne eneseleidmine või ka suur armastus esimesest pilgust. Režissöör-stsenarist Kechiche ei taotle oma sõnutsi mitte seda, et tema teosed oleksid just nagu elu, vaid et nad oleksidki elu ise. On hämmastav, kui hästi Kechiche'il on õnnestunud see siht koos oivaliselt rollidesse valitud, neisse otsekui sündinud peaosatäitjate Adèle Exarchopoulose ja Léa Seydoux'ga saavutada – eriti kui mõelda sellele, et loo algmaterjaliks oli koomiks nagu mõnel märulimuinaslool sukkpükstes supersangareist. (Kechiche'i inspireerinud Julie Maroh' "Sinine on soe värv" kuulub pigem täisealisele lugejale suunatud graafiliste romaanide kilda, aga ikkagi.)



Eriti vastupandamatult vahetu, nooruslikult kompromissitu ja julge mulje jätab "Adèle’i elu" nimiosaline – 1993 sündinud Exarchopoulos, kes verinoorusest hoolimata on filmides mänginud eelmise kümnendi keskpaigast saati ehk sama kaua kui temast kaheksa aastat vanem ja oluliselt tuntum Seydoux (Jessica Hausneri "Lourdes", Ridley Scotti "Robin Hood", Ursula Meyeri "Õde").



Seydoux paistab Adèle'i armastatu Emma rollis partnerist jahedam ja kinnisem, kuid parasjagu tegelaste suhtesse ja lukku sobival määral. Ka näitlejannade omavaheline klapp ja tõmme pole professionaalne poos, vaid kiirgab igast suures ja ülisuures plaanis kaadrist veenvalt välja. Steven Spielbergi juhitud žürii pretsedenditu otsus režissööri kõrval ka peaosatäitjaid Kuldpalmioksaga pärjata tundub põhjendatud, kuigi Kechiche'i kui autori ja mängujuhi panus väärib ka omaette võetuna üksnes imetlust igas üksikasjas käsikirjast kuni tööni näitlejate, pildi, heli ja montaažiga.



"Adèle’i elu" hilise Eestisse-tuleku pisiplussiks võikski pidada seda, et enam pole põhjust ühegi asjaosalise panust terviku õnnestumisse alahinnata ja meediamüra mõjul pooli valida – tegijate üksvahe rahvusvahelises pressis õhinal lõkkele puhutud eriarvamused on jõudnud vaibuda ja laheneda. Nii kahelt kuult viiele veninud võtteid rängaks nimetanud näitlejannad kui seksistseenidele ebausutavust ja iharat mehepilku ette heitnud koomiksikunstnik Maroh on üksmeelselt möönnud, et kokkuvõttes on "Adèle’i elu" siiski meistriteos. Raske oleks mitte nõustuda.



Teine väike pluss on linastumise ajanihkel veel, kuigi iseenesest on Cannes 2013 võitja siiasaabumine aastase hilinemisega, vahetult enne Cannes 2014 algust järjekordne faktiline näide, mis lükkab nagu muuseas ümber äsja Postimehes kõlanud kummalise väite, nagu näidataks meie kinodes liiga palju, hullumeelselt palju filme (seda lugedes meenus mõistagi esimese asjana Kivisildniku aegumatu "Kutse").

Viitlinastumise teine pluss on filmi aktualiseeriv sisepoliitiline taust. Katoliiklikul Prantsusmaal legaliseeriti mullu esilinastuse aegu homoabielud. Justkui-uskmatus Eestis on praegu jõustumas sooneutraalne kooseluseadus, ehkki Erki Nool selleks valmis ei ole.



Usun ausalt, et kinoskäigust võiks valmistumisel abi olla. Nagu öeldud, propagandistlikku ajupesu ei maksa seejuures peljata, sest seda leidub "Adèle’i elus" sama vähe kui tühja kunstipunnitust - üldse mitte.

Selle asemel on siin sirgjooneline, esteetiliselt võluv, kirurgiliselt täpne psühholoogiline realism ning sedasorti gei-normaalsus, millest seoses Ira Sachsi filmiga "Keep the Lights On" kirjutas Andres Lõo: normaalsus, kus gei-teema pole midagi, mida kaugelt ja imestades, naljaga pooleks või kuidagi halvustades, alibit otsides käsitleda.



Kechiche'i säravas, üldinimlikult köitvas draamas pole homoseksuaalsus ei probleem ega küsimus, vaid vahend, luup, mille abil vaadelda eksistentsiaalse vabaduse, vastutuse, eneseteostuse, naudingu, sotsiaalse klassikuuluvuse, armastuse ja paarisuhte peensusi.

Just armumise ning romantilise armastuse ja paarisuhte-tegelikkuse vahekorra uurimisel toimib see luup siin vähemalt sama tõhusalt kui John Baldwini romaanis "Giovanni tuba" või Xavier Dolani filmis "Väljamõeldud armastuslood" ("Amours imaginaires"), mis mõlemad on trooninud mu isikliku kõigi aegade mõjunuimate armastusteemaliste kunstiteoste edetabeli tipus. Sinnasamma tõusis juba esimesel vaatamiskorral ka "Adèle’i elu".



Lugu on kirjutatud Postimehele.


(Kui niikaugele viitsisid lugeda, siis ehk pakub huvi ka esmapostituse-järgne kommentaarium seks-stseenide usutavuse teemal.)



"Adèle’i elu" kinodes: Sõprus, Artis, Forumcinemas. Hinnanguid: IMDB (8/10), Rotten Tomatoes (90%), Peter Bradshaw / The Guardian (5/5), Ralf (8/10), Raiko (9/10), vaskuss, Anari, Päikesejänku, Marek Tamm / PM, Andres Maimik / Sirp.

2. mai 2014

Kümme filmisoovitust: Ralf Sauter

Uut ja vana silmarõõmu serveerib filmiblogija ja Filmiveebi moderaator Ralf Sauter (rlfstr.blogspot.com).



SÜÜTUD (The Innocents, UK 1961, rež Jack Clayton). Klassikaline kummituslugu. Müstilisele sündmustikule on hakatud läbi aja pakkuma aina iseäralikumaid seletusi. Nii mõnigi leiab, et tegemist polegi kummitusfilmiga, vaid psühholoogilise draamaga naise hullumisest. See, kuidas loo salapärasemaid tahke täpselt mõista, on loomulikult igaühe enda otsustada, aga see on kindel, et "Süütute" kõhe õhustik ei taha kergesti meelest minna.



DUELL ("Duel", USA 1971). Steven Spielbergile on tuntuse toonud ennekõike efektirohked plokkpusterid, kuid vähesed neist küündivad pingelisuse poolest "Duelli" tasemele. Pidades silmas, et "Duelli" näol on tegemist telefilmiga, mis valmis tehtud suhteliselt nappide vahendite ja vähese ajaga, on see tõeline meistriteos. Vahel ei lähegi tarvis rohkemat kui üht lõputut maanteed ja mõnda masinat, et vändata triller, mis paneb ka tugevama närvikavaga vaataja tooliäärest kramplikult kinni hoidma.



C'ÉTAIT UN RENDEZ-VOUS (It Was A Date, Prantsusmaa 1976). Claude Lelouch kinnitas selle ühestainsast kaadrist koosneva kaheksaminutise lühifilmi tegemiseks kaamera Mercedes-Benzi külge ja võttis ette varahommikuse lõbusõidu Pariisi tühjadel tänavatel. Põgus, aga visuaalselt üle mõistuse pilkupüüdev maiuspala, mis teeb silmad ette ka kallimatele tänapäevastele autofilmidele. Kohustuslik igaühele, kelle hing mootorimüra kuuldes lõkkele lööb.



SEESTUMINE (Possession, Prantsusmaa / Lääne-Saksamaa 1981). Andrzej Żuławski närvesööv "Seestumine", mis muuseas olnud suureks inspiratsiooniks palju populaarsemale "Hellraiserile", on kui pineva abieludraama ning müstilise kehahorrori ühendus. Etteaimamatute süžeekäikude ja võigaste stseenide tõttu päris läbiraputav film. Sam Neill ja Isabelle Adjani mängivad alatasa tülitsema kippuvat abielupaari hämmastava veenvusega. Unikaalne psühhodraama, raske unustada.



CRASH (Kanada-UK 1996). David Cronenbergi filmi aluseks on J. G. Ballardi "Crash" - romaan, mida leebemad kutsuvad "haiglaseks". Linateos ei ole küll sama süüdimatult ekstreemne selle osas, kuidas autoavariidest stiimuleid ammutavate tegelaste seksuaalkäitumist kujutatatud on. MPAAlt äärmusliku NC-17 reitingu saanud ja omal ajal palju kõmu tekitanud "Crash" on jahe ja raskesti seeditav, kuid hullupööra intrigeeriva ideestikuga draama, mis üritab hukka mõistmata ja kaasa tundmata vaadelda üht spetsiifilist, väga õudset fetišit ning seltskonda, kelle elusid ning kehi see aegamööda hävitab.



IN MY SKIN (Dans ma peau, Prantsusmaa 2002). Intensiivne õudusdraama karjäärinaisest, kes avastab peol, et on enda teadmata säärt vigastanud. Intsidendist saab alguse haiglaslik enesevigastamis- ja -söömismaania, mida naine ühtaegu taltsutada ning kõigi eest peita püüab. Ülesehituselt on "In My Skin" analoogiline filmidega, kus peategelane on näiteks alkohoolik ja üritab tulutult mitte juua ning käituda nõnda, et keegi ei tunneks tema hingeõhus viskilõhna, mille varjamine muutub aina sügavama sõltuvuse küüsi langedes võimatuks. Häirivaist stseenidest puudust ei tule, kuid tegu pole mõne gore-filmiga, vaid psühholoogilise looga obsessiiv-kompulsiivsest käitumisest ja selle tagajärgedest. Kordagi ei teki tunnet, et filmi eesmärk on šokeerimine. Pigem näitab see peategelase jõledat sõltuvust sellisena nagu see on - kole ja kurb. Vaiksete psühhodraamade fännidele kohustuslik vaatamine. Provokatiivne, aga tundlik.



UDU (The Mist, USA 2007). Frank Darabont käis Stephen Kingi lühiromaaniga "Udu" andekalt ümber, leides muu hulgas karmi asenduse jutu müstilisele lõpule. Kirjanik ise väljendas pärast filmi nägemist kahetsust, et ei taibanud lugu niiviisi lõpetada. "Udu" lõpustseeni kohta on erinevaid arvamusi, ent minu meelest on see iseäranis armutu nagu ülejäänud filmgi. Niivõrd armutu, et stuudio ähvardas filmi eelarvet poole võrra vähendada, kui režissöör helgemais toonides kulminatsiooni kasuks ei otsusta. Darabont jäi ideele kindlaks. Seepärast jätavad "Udu" eriefektid soovida, ent sel pole erilist tähtsust, sest põhirõhk on tegelastel, kellevahelised hirmust johtuvad konfliktid on sama põnevad kui teisest dimensioonist pärit koletiste rünnakud. Filmist on olemas eraldi must-valge versioon, mis tekitab mõne vana "Videviku tsooni" osa vaatamise tunde ning paneb üldse unustama, et tegu on tänapäeva õudusfilmiga. Kaasahaarav ja vahel päris julm linateos abituist inimesist maailmalõpu koidikul.



SUUDLUSED (Kisses, Iirimaa 2008, rež. Lance Daly). Minimalistlik draama kahest lapsest, kes põgenevad üheskoos kodust, kus elu on lihtsalt liiga raskeks läinud, ning veedavad öö Dublini tänavail, kus neile saab osaks Bob Dylani kummastav muusika ja värvikas, kuid depressiivne tänavaelu. Soe ja lüüriline väike film.



LIHTSALT LIIGA KUUM (She's Out of My League, USA 2010, rež. Jim Field Smith). Pealtnäha paistab suvalise ropu noortekana, kuid on hoopistükkis südamlik romantiline komöödia, mis püüab läbi huumoriprisma lahti mõtestada, kuidas madal enesehinnang võib negatiivselt mõjutada lähisuhteid ning piirata inimese tegelikku väärtust. Ehkki siit leiab tarbetult vulgaarset huumorit, on film magusalt siiras ja teeb inimestele hinnangute andmise ja enesekindluse olulisuse kohta üllatavalt teraseid tähelepanekuid. Lisaks on selles maailma vahvaim Hall & Oatesi kaver-bänd.



BEHIND THE CANDELABRA (USA 2013). HBO jaoks tehtud biograafiline telefilm Steven Soderberghilt näitab Liberace ekstravagantset elu läbi noore ja nägusa Scott Thorsoni silmade. Scottist, kes vajab lähedust ja on oma seksuaalsuses veel ebakindel, saab Liberace armuke ja mõtteline poeg - nooruk kogeb nii kirge kui kujuteldamatuid rikkusi, kuid mida aeg edasi, seda korrumpeerivamaks pianisti perverssevõitu maailm osutub. Passiivselt avaldab Liberace Scotti psüühikale ning enesetajule negatiivset mõju, nii et miski ei saa enam endine olema. On väga köitev olla tunnistajaks selle suhte paratamatule karilejooksmisele Liberace muinasjutulises, aga rõlgevõitu palees. Pea tundmatuseni grimeeritud Michael Douglas ja Matt Damon on peaosades suurepärased ega kohku millegi ees tagasi.



Lisapala

STOP MAKING SENSE (USA 1984, rež. Jonathan Demme). Kontsertfilmi žanri kiputakse pahatihti ignoreerima. Oh miks küll? Talking Headsi energiaküllane kontsertfilm ajast, mil bänd oli edu tipus, on lõbusaim viis kaloreid põletada, sest kui jalg juba muusikaga kaasa liikuma hakkab, ei jää see pooleteiseks tunniks hetkekski seisma.