9. mai 2014

Adèle'i elu 1. ja 2. peatükk / La Vie d'Adèle – Chapitres 1 & 2 / Blue is the Warmest Colour

"La Vie d'Adèle – Chapitres 1 & 2", Prantsusmaa / Belgia / Hispaania 2013. Rež. Abdellatif Kechiche.


Mullu Cannes'i festivali võitnud filmi on eesti keeleski omajagu kajastatud ja kiidetud – blogides põhjalikumalt, lehtedes põgusamalt. Tõenäoliselt teab veidigi filmihuviline lugeja juba, et teos kujutab ühe noore naise armastust teise noore naise vastu ning sisaldab seksistseene, mis Vladimir Putinil ja Varro Vooglaiul kiirelt ja kauaks kulmu kipra ajaksid.



Sestap olgu alalhoidlikuma publiku rahustuseks kohe öeldud, et "Adèle’i elu" pole ei seksfilm ega homopropaganda. Kuigi kõnealused stseenid on tavatult pikad ja põhjalikud, ei püüa filmi looja Abdellatif Kechiche neis vaatajat halastamatu lihalikkusega šokeerida, vaid näitab siredate noorte armastajate embusi küll varjamatult ja avameelselt, aga ka kaunilt ja väljapeetult, suisa klassikalise maali vaimus kunstipäraselt.

Midagi roppu ma siin ei näe; mind kui meesvaatajat muutis esialgu kohmetuks hoopis tegelaste täiesti siirana mõjuv kirg, mis lõi kummalise tunde, nagu oleksin kogemata astunud tuppa, kus reaalsed ligimesed reaalselt armastust jagavad. Ent seksi ei maksa üle tähtsustada. Nii elust kui filmist moodustab see vaid väikese murdosa.



Siirus ja realism on mu meelest märksa olulisemad märksõnad teoses, mis räägib noore inimese elluastumisest enamail tasandeil kui kitsalt seksuaalne eneseleidmine või ka suur armastus esimesest pilgust. Režissöör-stsenarist Kechiche ei taotle oma sõnutsi mitte seda, et tema teosed oleksid just nagu elu, vaid et nad oleksidki elu ise. On hämmastav, kui hästi Kechiche'il on õnnestunud see siht koos oivaliselt rollidesse valitud, neisse otsekui sündinud peaosatäitjate Adèle Exarchopoulose ja Léa Seydoux'ga saavutada – eriti kui mõelda sellele, et loo algmaterjaliks oli koomiks nagu mõnel märulimuinaslool sukkpükstes supersangareist. (Kechiche'i inspireerinud Julie Maroh' "Sinine on soe värv" kuulub pigem täisealisele lugejale suunatud graafiliste romaanide kilda, aga ikkagi.)



Eriti vastupandamatult vahetu, nooruslikult kompromissitu ja julge mulje jätab "Adèle’i elu" nimiosaline – 1993 sündinud Exarchopoulos, kes verinoorusest hoolimata on filmides mänginud eelmise kümnendi keskpaigast saati ehk sama kaua kui temast kaheksa aastat vanem ja oluliselt tuntum Seydoux (Jessica Hausneri "Lourdes", Ridley Scotti "Robin Hood", Ursula Meyeri "Õde").



Seydoux paistab Adèle'i armastatu Emma rollis partnerist jahedam ja kinnisem, kuid parasjagu tegelaste suhtesse ja lukku sobival määral. Ka näitlejannade omavaheline klapp ja tõmme pole professionaalne poos, vaid kiirgab igast suures ja ülisuures plaanis kaadrist veenvalt välja. Steven Spielbergi juhitud žürii pretsedenditu otsus režissööri kõrval ka peaosatäitjaid Kuldpalmioksaga pärjata tundub põhjendatud, kuigi Kechiche'i kui autori ja mängujuhi panus väärib ka omaette võetuna üksnes imetlust igas üksikasjas käsikirjast kuni tööni näitlejate, pildi, heli ja montaažiga.



"Adèle’i elu" hilise Eestisse-tuleku pisiplussiks võikski pidada seda, et enam pole põhjust ühegi asjaosalise panust terviku õnnestumisse alahinnata ja meediamüra mõjul pooli valida – tegijate üksvahe rahvusvahelises pressis õhinal lõkkele puhutud eriarvamused on jõudnud vaibuda ja laheneda. Nii kahelt kuult viiele veninud võtteid rängaks nimetanud näitlejannad kui seksistseenidele ebausutavust ja iharat mehepilku ette heitnud koomiksikunstnik Maroh on üksmeelselt möönnud, et kokkuvõttes on "Adèle’i elu" siiski meistriteos. Raske oleks mitte nõustuda.



Teine väike pluss on linastumise ajanihkel veel, kuigi iseenesest on Cannes 2013 võitja siiasaabumine aastase hilinemisega, vahetult enne Cannes 2014 algust järjekordne faktiline näide, mis lükkab nagu muuseas ümber äsja Postimehes kõlanud kummalise väite, nagu näidataks meie kinodes liiga palju, hullumeelselt palju filme (seda lugedes meenus mõistagi esimese asjana Kivisildniku aegumatu "Kutse").

Viitlinastumise teine pluss on filmi aktualiseeriv sisepoliitiline taust. Katoliiklikul Prantsusmaal legaliseeriti mullu esilinastuse aegu homoabielud. Justkui-uskmatus Eestis on praegu jõustumas sooneutraalne kooseluseadus, ehkki Erki Nool selleks valmis ei ole.



Usun ausalt, et kinoskäigust võiks valmistumisel abi olla. Nagu öeldud, propagandistlikku ajupesu ei maksa seejuures peljata, sest seda leidub "Adèle’i elus" sama vähe kui tühja kunstipunnitust - üldse mitte.

Selle asemel on siin sirgjooneline, esteetiliselt võluv, kirurgiliselt täpne psühholoogiline realism ning sedasorti gei-normaalsus, millest seoses Ira Sachsi filmiga "Keep the Lights On" kirjutas Andres Lõo: normaalsus, kus gei-teema pole midagi, mida kaugelt ja imestades, naljaga pooleks või kuidagi halvustades, alibit otsides käsitleda.



Kechiche'i säravas, üldinimlikult köitvas draamas pole homoseksuaalsus ei probleem ega küsimus, vaid vahend, luup, mille abil vaadelda eksistentsiaalse vabaduse, vastutuse, eneseteostuse, naudingu, sotsiaalse klassikuuluvuse, armastuse ja paarisuhte peensusi.

Just armumise ning romantilise armastuse ja paarisuhte-tegelikkuse vahekorra uurimisel toimib see luup siin vähemalt sama tõhusalt kui John Baldwini romaanis "Giovanni tuba" või Xavier Dolani filmis "Väljamõeldud armastuslood" ("Amours imaginaires"), mis mõlemad on trooninud mu isikliku kõigi aegade mõjunuimate armastusteemaliste kunstiteoste edetabeli tipus. Sinnasamma tõusis juba esimesel vaatamiskorral ka "Adèle’i elu".



Lugu on kirjutatud Postimehele.


(Kui niikaugele viitsisid lugeda, siis ehk pakub huvi ka esmapostituse-järgne kommentaarium seks-stseenide usutavuse teemal.)



"Adèle’i elu" kinodes: Sõprus, Artis, Forumcinemas. Hinnanguid: IMDB (8/10), Rotten Tomatoes (90%), Peter Bradshaw / The Guardian (5/5), Ralf (8/10), Raiko (9/10), vaskuss, Anari, Päikesejänku, Marek Tamm / PM, Andres Maimik / Sirp.