2. mai 2014

Kümme filmisoovitust: Ralf Sauter

Uut ja vana silmarõõmu serveerib filmiblogija ja Filmiveebi moderaator Ralf Sauter (rlfstr.blogspot.com).



SÜÜTUD (The Innocents, UK 1961, rež Jack Clayton). Klassikaline kummituslugu. Müstilisele sündmustikule on hakatud läbi aja pakkuma aina iseäralikumaid seletusi. Nii mõnigi leiab, et tegemist polegi kummitusfilmiga, vaid psühholoogilise draamaga naise hullumisest. See, kuidas loo salapärasemaid tahke täpselt mõista, on loomulikult igaühe enda otsustada, aga see on kindel, et "Süütute" kõhe õhustik ei taha kergesti meelest minna.



DUELL ("Duel", USA 1971). Steven Spielbergile on tuntuse toonud ennekõike efektirohked plokkpusterid, kuid vähesed neist küündivad pingelisuse poolest "Duelli" tasemele. Pidades silmas, et "Duelli" näol on tegemist telefilmiga, mis valmis tehtud suhteliselt nappide vahendite ja vähese ajaga, on see tõeline meistriteos. Vahel ei lähegi tarvis rohkemat kui üht lõputut maanteed ja mõnda masinat, et vändata triller, mis paneb ka tugevama närvikavaga vaataja tooliäärest kramplikult kinni hoidma.



C'ÉTAIT UN RENDEZ-VOUS (It Was A Date, Prantsusmaa 1976). Claude Lelouch kinnitas selle ühestainsast kaadrist koosneva kaheksaminutise lühifilmi tegemiseks kaamera Mercedes-Benzi külge ja võttis ette varahommikuse lõbusõidu Pariisi tühjadel tänavatel. Põgus, aga visuaalselt üle mõistuse pilkupüüdev maiuspala, mis teeb silmad ette ka kallimatele tänapäevastele autofilmidele. Kohustuslik igaühele, kelle hing mootorimüra kuuldes lõkkele lööb.



SEESTUMINE (Possession, Prantsusmaa / Lääne-Saksamaa 1981). Andrzej Żuławski närvesööv "Seestumine", mis muuseas olnud suureks inspiratsiooniks palju populaarsemale "Hellraiserile", on kui pineva abieludraama ning müstilise kehahorrori ühendus. Etteaimamatute süžeekäikude ja võigaste stseenide tõttu päris läbiraputav film. Sam Neill ja Isabelle Adjani mängivad alatasa tülitsema kippuvat abielupaari hämmastava veenvusega. Unikaalne psühhodraama, raske unustada.



CRASH (Kanada-UK 1996). David Cronenbergi filmi aluseks on J. G. Ballardi "Crash" - romaan, mida leebemad kutsuvad "haiglaseks". Linateos ei ole küll sama süüdimatult ekstreemne selle osas, kuidas autoavariidest stiimuleid ammutavate tegelaste seksuaalkäitumist kujutatatud on. MPAAlt äärmusliku NC-17 reitingu saanud ja omal ajal palju kõmu tekitanud "Crash" on jahe ja raskesti seeditav, kuid hullupööra intrigeeriva ideestikuga draama, mis üritab hukka mõistmata ja kaasa tundmata vaadelda üht spetsiifilist, väga õudset fetišit ning seltskonda, kelle elusid ning kehi see aegamööda hävitab.



IN MY SKIN (Dans ma peau, Prantsusmaa 2002). Intensiivne õudusdraama karjäärinaisest, kes avastab peol, et on enda teadmata säärt vigastanud. Intsidendist saab alguse haiglaslik enesevigastamis- ja -söömismaania, mida naine ühtaegu taltsutada ning kõigi eest peita püüab. Ülesehituselt on "In My Skin" analoogiline filmidega, kus peategelane on näiteks alkohoolik ja üritab tulutult mitte juua ning käituda nõnda, et keegi ei tunneks tema hingeõhus viskilõhna, mille varjamine muutub aina sügavama sõltuvuse küüsi langedes võimatuks. Häirivaist stseenidest puudust ei tule, kuid tegu pole mõne gore-filmiga, vaid psühholoogilise looga obsessiiv-kompulsiivsest käitumisest ja selle tagajärgedest. Kordagi ei teki tunnet, et filmi eesmärk on šokeerimine. Pigem näitab see peategelase jõledat sõltuvust sellisena nagu see on - kole ja kurb. Vaiksete psühhodraamade fännidele kohustuslik vaatamine. Provokatiivne, aga tundlik.



UDU (The Mist, USA 2007). Frank Darabont käis Stephen Kingi lühiromaaniga "Udu" andekalt ümber, leides muu hulgas karmi asenduse jutu müstilisele lõpule. Kirjanik ise väljendas pärast filmi nägemist kahetsust, et ei taibanud lugu niiviisi lõpetada. "Udu" lõpustseeni kohta on erinevaid arvamusi, ent minu meelest on see iseäranis armutu nagu ülejäänud filmgi. Niivõrd armutu, et stuudio ähvardas filmi eelarvet poole võrra vähendada, kui režissöör helgemais toonides kulminatsiooni kasuks ei otsusta. Darabont jäi ideele kindlaks. Seepärast jätavad "Udu" eriefektid soovida, ent sel pole erilist tähtsust, sest põhirõhk on tegelastel, kellevahelised hirmust johtuvad konfliktid on sama põnevad kui teisest dimensioonist pärit koletiste rünnakud. Filmist on olemas eraldi must-valge versioon, mis tekitab mõne vana "Videviku tsooni" osa vaatamise tunde ning paneb üldse unustama, et tegu on tänapäeva õudusfilmiga. Kaasahaarav ja vahel päris julm linateos abituist inimesist maailmalõpu koidikul.



SUUDLUSED (Kisses, Iirimaa 2008, rež. Lance Daly). Minimalistlik draama kahest lapsest, kes põgenevad üheskoos kodust, kus elu on lihtsalt liiga raskeks läinud, ning veedavad öö Dublini tänavail, kus neile saab osaks Bob Dylani kummastav muusika ja värvikas, kuid depressiivne tänavaelu. Soe ja lüüriline väike film.



LIHTSALT LIIGA KUUM (She's Out of My League, USA 2010, rež. Jim Field Smith). Pealtnäha paistab suvalise ropu noortekana, kuid on hoopistükkis südamlik romantiline komöödia, mis püüab läbi huumoriprisma lahti mõtestada, kuidas madal enesehinnang võib negatiivselt mõjutada lähisuhteid ning piirata inimese tegelikku väärtust. Ehkki siit leiab tarbetult vulgaarset huumorit, on film magusalt siiras ja teeb inimestele hinnangute andmise ja enesekindluse olulisuse kohta üllatavalt teraseid tähelepanekuid. Lisaks on selles maailma vahvaim Hall & Oatesi kaver-bänd.



BEHIND THE CANDELABRA (USA 2013). HBO jaoks tehtud biograafiline telefilm Steven Soderberghilt näitab Liberace ekstravagantset elu läbi noore ja nägusa Scott Thorsoni silmade. Scottist, kes vajab lähedust ja on oma seksuaalsuses veel ebakindel, saab Liberace armuke ja mõtteline poeg - nooruk kogeb nii kirge kui kujuteldamatuid rikkusi, kuid mida aeg edasi, seda korrumpeerivamaks pianisti perverssevõitu maailm osutub. Passiivselt avaldab Liberace Scotti psüühikale ning enesetajule negatiivset mõju, nii et miski ei saa enam endine olema. On väga köitev olla tunnistajaks selle suhte paratamatule karilejooksmisele Liberace muinasjutulises, aga rõlgevõitu palees. Pea tundmatuseni grimeeritud Michael Douglas ja Matt Damon on peaosades suurepärased ega kohku millegi ees tagasi.



Lisapala

STOP MAKING SENSE (USA 1984, rež. Jonathan Demme). Kontsertfilmi žanri kiputakse pahatihti ignoreerima. Oh miks küll? Talking Headsi energiaküllane kontsertfilm ajast, mil bänd oli edu tipus, on lõbusaim viis kaloreid põletada, sest kui jalg juba muusikaga kaasa liikuma hakkab, ei jää see pooleteiseks tunniks hetkekski seisma.

1 kommentaar :

Ralf ütles ...

Pensionärlugejatele vihjeks, et Possession on ka YouTube's saadaval:
siit saab li(n)gi.