14. mai 2014

Teet Teinemaa: Autori surma oodates

Külalispostitus Tallinna Ülikooli filmiteooria lektorilt Teet Teinemaalt.



Aastal 1968 ilmus prantsuse teoreetiku Roland Barthes’i sulest lühike essee "Autori surm". Autori määratlemine tekstis, tema samastamine ajaloolise autori ning tolle isiklike motiivide, poliitiliste vaadete, religioosse taustaga jms mõjub Barthes’i järgi lugemiskogemust kitsendavalt. Autori rolli taandamise läbi tõuseb esile Lugeja, kes paneb teksti mitmehäälselt kõlama, samas kui Autori sildi all fokuseerib kriitik kõik tähendustasandid ühte "tõepunkti".



Aasta pärast "Autori surma" ilmumist pidas Barthes’i kaasmaalane Michel Foucault ettekande "Mis on autor?", leides samuti, et Autor on funktsioon, mis piirab mõtlemise vabadust ja tähistab kultuuri hirmu tähenduste paljususe ees. Tekst tähendab juba etümoloogiliselt kudumit kui erinevate elementide kooslust. Selle koosluse piiramises Autori-funktsiooniga nähakse ratsionalismi, religiooni ja kapitalistliku ideoloogia mõju, mis pisendab teksti mitmekesisust ning lugeja suhet sellega.



Need esseed andsid palju mõtlemisainet nii kirjandusteadusele kui kultuuriuuringutele laiemalt. Filmikriitika vallas oli aga mõni aeg varem käivitanud ühe teise lumepalliefekti prantsuse tuntuimaid filmiajakirju "Cahiers du Cinéma", mille kriitikud tõstsid meelepäraseid filme esile just Autori rolli rõhutades. Hiljem autoriteooriaks (auteur theory) ristitud kriitikasuunal, mis võrdsustas filmitegija staatuse kirjanikuga ja kinnitas seeläbi lõplikult filmi iseseisva kunstina kultuurilukku, oli suur mõju.



Ent kuna kirjandusteooria hakkas just autorikesksest lähenemisest loobuma, seisis autoripõhine filmikriitika algusest peale savijalgadel, laenates kirjandusteadusest kahel käel kokku kontseptsioone, mis seal kahtluse alla seatud. Eelmiste põlvkondade suuri kirjanduskriitikuid eeskujuks võttes ei pandud tähele, et tegu oli tihti ka massikultuuri teravate kriitikutega. "Suurte raamatute" nimekirjade vaimus parimaist parimaid filme valides jäeti kahe silma vahele asjaolu, et sääraseist normatiivloendeist puudub enamasti nii sooline kui rassiline mitmekesisus.



Autorikriitika täisväärtuslikuks teooriaks pidamist takistab kirjandusega võrreldes veelgi enam Autori kontseptsiooni märksa suurem ebamäärasus filmi valmimise kollektiivses protsessis. Ka on toonasest "Cahiers du Cinéma" kriitikast väga raske leida täpseid hindamiskriteeriume, mille põhjal ühte või teist Autorit või tolle linateost kiidetakse või laidetakse. Ühest küljest on selline sõnavabadus kriitiku privileeg teaduri ees, teisalt aga toob selle eelise kuritarvitamine mind konkreetsemalt kohaliku filmikriitika ja selle artikli ajendi juurde.

On selge, et igal teosel on oma taustalugu, mida võib olla huvitav teada, kuid eelmainitud vastandlikest mõttesuundadest lähtudes võiks kriitik endalt küsida, miks ja kui palju tasub ühele või teisele poolele kalduda ning ennekõike seda, kuidas mõjutab kaldumine potentsiaalse vaataja suhet filmiga. Kriitikas ei peaks ju vaatluse all olema mitte kirjutaja huvi teatud teemade vastu, vaid konkreetne film, mille erinevaid avamisvõimalusi vaatajaile pakkuda.



Autori vaatlemisel on seejuures muidugi selgeid plusse. Näiteks: keegi peab kollektiivse protsessi eest siiski eest vastutama; Autor on punkt, mis väljendab ideoloogilist ja ajaloolist intensiooni; Autor on ühenduslüli idee ja produktsiooni vahel; Autor on kaubamärk; paljudel filmidel on äratuntav stiil, mis tuleneb osaliselt Autorist jne. Kahtlemata valgustab Autori uurimine nende rõhuasetuste puhul mitmeid uusi ja huvitavaid tahke.

Ka oli tunnustatud Euroopa meesintellektuaalidel nagu Barthes ja Foucault lihtsam rõhutada Autori kui isakuju ületamise vajadust - võrreldes mõne marginaalse grupiga, kelle identiteeti autorifunktsioon toetab. Paljud "Cahiers du Cinéma" kriitikud nagu François Truffaut, Jean-Luc Godard või Éric Rohmer olid alles karjääri alustavad filmitegijad, kes kirjutades oma tulevikule teed rajasid. Sellegipoolest ei tea me neid mitte niivõrd tänu nende varjatud ambitsioonidele, vaid eelkõige tänu teostatud filmidele.



Ehk oleks siis ka kriitikul alust lähtuda pigem filmist, mis mingit konkreetset teemat käsitledes üldsusega kõneleb, mitte filmitegija isiklikest tegemistest, mida viimane ei ole avalikkusele analüüsimiseks pakkunud.

Nagu kriitiku, nii ka filmitegija tegude taga on teatud motiivid. See, kas kriitikale on olulisem mõista, mida film püüab vaatajale pakkuda, või miks ikka filmitegija tegelikult selle filmi tegi, on igaühe enda otsustada. Minu motiiv oli siinkohal väljendada, et see, mida filmitegija tegelikult mõtleb, kellega lävib ja kuidas vaba aega veedab, ei puutu otseselt filmianalüüsi – seda enam, et taoliste huvide rahuldamiseks on muid kanaleid küllaga.

Kommentaare ei ole :