30. juuni 2014

Transformerid: Väljasuremine, Chef, 22 Jump Street, Breaking Bad ja teisi piikse

Mõned asjad, millest pikemalt ei jõua jahuda.



TRANSFORMERID: VÄLJASUREMINE (Transformers: Age of Extinction, USA 2014). Isegi Michael Bay surematu loomingu ja tema mänguroboti-sarja kuulsusrikka minevikuga kursis olijale mõjus see õudselt ja muserdavalt. Esimest korda elus suutsin täielikult samastuda Charlie Gordoni ja tema hiirest kaaskannataja Algernoniga. Ligi kolm tundi kuulda, kuidas su aju pähkliks transformeerub... võeh. Tunnen veel mingil määral tähestikku ja suudan mõõdukalt pingutades klaviatuurilt klahve leida ainult tänu sellele, et ekraanilt paiskuva toksilise lausidiootsuse Maelströmi uppudes ei suutnud mu CPU enam teadvust jooksutada ning vähemalt pool eepiliselt nürist lõpumadinast õnnestus maha magada. Sarja väljasuremist kahjuks loota pole. 1/8



MEISTERKOKK (Chef, USA 2014). Kerge hea tuju ja hea isu film. Loo poolest ei midagi maailma avastavat, tavaline perenunnundus, aga ikka mõjub mõnusalt, helgelt ja inimsõbralikult ning kutsub gurmaanlusele nagu mõni Anthony Bourdaini raamat. Ilmselt lasin end apetiitsete toidukaadritega ära osta, ent ikkagi - mu meelest võiks "Šeff" maitsta igaühele, kel vähegi tugevamaid köögiga seotud tundeid.

Tõrvatilgaks gurmeepotis on SDI Media Latvia (sic!) konarlikud ja toimetamata eesti subtiitrid. Näiteks kui on meisterkokk, siis olgugi meisterkokk ja kui peakokk, siis peakokk - otsustage ära, mitte nii, et kord üks, kord teine. Või siis "Tonight" - "Homme õhtul"? "Let's have a threeway." - "Joome kolmekesi"??? Kamoon. 6/8



NEETUD NAABRID (Neighbors, USA 2014). Peagi keskea rõõmude künnisele jõudev Seth Rogen laiendab oma kanepihõngulist ampluaad ropu läbukomöödiaga värsketele lapsevanematele. Teatud hoogu selles on, ja lolli nalja kubemeni, kuid sihtgruppi kuulumata ma säärase hübriidi vajalikkuses veendunud küll ei ole. 5/8



22 JUMP STREET (USA 2014). Eelmine jagu "21 Jump Street" oli mu absoluutne lemmik ja naerukrüptoniit. Käisin mitu korda järjest kinos ja hirnusin pisarsilmil nagu möiraahv. Samade tegijate, Phil Lordi ja Christopher Milleri "Lego film" kergitas ootused isegi veel kõrgemale. Nii tüsedalt taustalt näen siin juba kerget teise-kolmanda albumi sündroomi. Maitsvat nalja leidub mõnevõrra, kuigi mitte just liiga tihedalt, ja eneseirooniat, ja massiliselt filmiviiteid, aga üllatusmomenti enam eriti mitte. Pikkust, tavapärast kolledžihuumorit, ameerika jalkat, läbu, eelarvet ja märulit oleks nagu liiast. Korduvkasutatav koomika see vast pole, aga kui eelmine istus, siis sünnib vaadata ikka. 6/8



X-MEHED: TULEVASE MÖÖDANIKU PÄEVAD (X-Men: Days of Future Past, USA 2014). Olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head, ja rahu maa peal, ja mutantidest hea meel. Imeliselt südamlik jõululugu, kus keegi pole päris paha, isegi mitte Richard Nixon. Kui siit mingi tund-poolteist tarbetut melodraamat maha lõikuda, saaks üsna kebja märuli. 4/8



TERE TULEMAST NEW YORKI (Welcome to New York, Prantsusmaa-USA 2014). Abel Ferrara tagasihoidliku tehnilise kvaliteediga, otse videosse reliisitud draama käivitub aeglaselt ja pornomaiguliselt, aga kannatust - asi läheb tasapisi järjest huvitavamaks ja sisukamaks, olles kokkuvõttes midagi enamat kui pelk seksiskandaali ekraniseering, millena teda reklaamitakse. 6/8. Kirjutasin sellest filmist ka veidi pikemalt.



SUUR JA KÕIKVÕIMAS OZ (Oz the Great and Powerful, USA 2013). Külluslikus kämbiehtes kunstmuinasjutt võimendab moodsate tehniliste vahendite abil lennukalt klassikalise, 1939. aasta "Võlur Ozi" psühhedeelsust ning lisab kamaluga koomilisi noote. Tulemus meenutab Tarsem Singhi “Peeglikest". Splätteriklassikul Sam Raimil on süda ja silmad ikka õige koha peal - selline kergelt paroodiahõnguline pseudo-naivism töötab suurepäraselt, üldse mitte nagu Tim Burtoni visuaalselt küllalt sarnane "Alice imedemaal”. 7/8



AWAY WE GO (USA 2009). Sümpaatne, tundmatute näitlejatega noorpere-rõud-draama Sam Mendeselt. Helge, kohati naljakas. Ühes paljudest kõrvalosadest vaimustavalt vastikud njuueidž-hipid. Lõppkokkuvõttes ehk veidi liig ilus ja positiivne, aga vähemalt heade kavatsustega tehtud lugu sellest, mida tähendab olla pereinimene või lapsevanem. 6/8



IMELINE ÄMBLIKMEES 2 (The Amazing Spider-Man 2, USA 2014). Etem kui esimene osa, seda kahtlemata, aga sellegipoolest suvaline märuliburks, millest vähimatki mälestust ei jää. Võib siis vist öelda, et arulageda ajaviitena eesmärgipärane. 5/8



KOLM VÄRVI: SININE (Trois couleurs: Bleu, Prantsusmaa-Poola-Šveits 1993). Meie siin angloameerika kultuuriruumi äärealal oleme vist harjunud sinist värvi kurbusega samastama. Poolakas Kieślowski näitas kakskümmend aastat tagasi prantsuse filmis põhimõtteliselt sedasama, mida mullu tuneeslane Kechiche: et sinine võib sümboliseerida ka paljusid muid asju. Näiteks usku, lootust ja armastust. Kunagi minu jaoks väga oluline film tundub tänase pilguga vaadates veidi häirivalt kunstipärane. Tugev draama siiski endiselt. Kõrvutus Kechiche’iga küll eriti kasuks ei tule - noore Binoche’i mäng on noore Exarchopoulosega võrreldes üpris puine ja ühekülgne. 6/8



BREAKING BAD (USA, viis hooaega 2008-2013. Eesti pealkiri "Halvale teele"). Musta huumorit tulvil värvikas, visuaalselt stiilne krimisari elatanud keemiaõpsist Walter White'ist, kes surma palge ees asub pere hüvanguks omandama narkokoka huvitavat ja põnevat elukutset. Sest narkoäri - see on ju imelihtne, igaühele jõukohane amet, vähemalt White'i nutikuse juures. Mingi realismiga muidugi tegu pole, kaugel sellest. Empaatiat kogu see värk väga ei tekita, ja "The Wire" just pole (nagu põhimõtteliselt iga sarja ja eriti just iga krimisarja puhul öelda saab) -, aga lõbus ja kohati ka päris põnev materjal on küll ning hea näeb välja. Muljetavaldavad pilved. Ja toredad karakterid.

Kui enamasti on sarjade puhul kõige parema minekuga piloot ja esimene hooaeg, siis "Breaking Bad" voolab teisiti, ebaühtlasemalt. Köitvamad tundusid hoopis paarisarvulised hooajad, eriti teine. No ja pärast kaht sesooni on sõltuvus tõenäoliselt juba pöördumatu. Kui pealegi jäetakse episoodide lõpud reeglina pingelistes kohtades õhku rippuma, et meelitada sind paduvaatamise kiilasjääle.

14. juuni 2014

Süü on tähtedel / The Fault in Our Stars

"The Fault in Our Stars", USA 2014. Rež. Josh Boone. 126 min.

Filmi aluseks olev John Greeni popp noorteromaan algab tänapäeval üsna tavatu kinnitusega, et tegu on väljamõeldud, mitte tõestisündinud looga. Ja tõepoolest, ideetasandil kaverdab tähtede poole vaatav vähiromanss Erich Segali bestsellerit "Love Story" (1970, eesti keeles 1972), mis omakorda remiksis Shakespeare'i peaaegu sama varjamatult kui "West Side Story".

Ajalik armastus ja noorus saavad surma taustal suureks ja igaveseks. For never was a story of more woe than this of Juliet and her Romeo. No ega Shakespeare ise ka toda traagilist lugu otse elust ei võtnud, vaid ikka lähemaist ja kaugemaist raamatuist Ovidiuseni välja.



Nii et ei midagi uut päikese all, mis võiks olla postmodernismi lipukiri, kuigi Koguja ütles seda juba aastatuhandete eest. Samas mis ismidesse puutub, siis käesoleva kümnendi edenedes tundub üha enam, et veel hiljuti päris kõbusast PoMo-st on saamas või juba saanud eilne päev ning nüüd tulvab uksest ja aknast hoopis metamodernismi, mis on veel mitmeharulisem ja tabamatum ime kui PoMo ise oligi.

Mu põgus mulje, mida targemad on teretulnud siinsamas ümber lükkama, parandama ja täiendama, on, et MeMo tähendab eelkõige (osalist) naasmist modernismi, siiruse-iha, romantika, tähenduse ja narratiivi juurde, loobumist PoMo pessimismist ja küünilisusest ning eemaldumist tsitaadilisusest või vähemalt selle rõhutamisest.



Maakeeli on MeMo teemat teatris ja kirjanduses mõnevõrra selgitanud näiteks Kristiina Reidolf, Mari Peegel ja Kairi Prints: naiivsus, terviklikkus, uussiirus, harmoonia, fantaasia, utopism, müüdid ja suured narratiivid jne. Filmikunstnikest kuuluvad Vikipeedia arvates MeMo-kino esindajate hulka Spike Jonze, Leos Carax, Wes Anderson ja Michel Gondry.

"Tähtede süüsse" puutub see sel moel, et ma näen tolles filmis sümptomit MeMo tungimisest üle autorikino ja arthausi piiride peavoolu. Tunnistan kohe, et ega see uid ei seisa kuigi kindlail jalgel. Raske on ju vahet teha, mis on mis, kui kasvõi sedasama Wes Andersoni pakub seesama viki teisal ka PoMo-filmi esindajaks. Kuid kas pole just vastuolud MeMo-le eriti iseloomulikud? Reidolf mainib muuhulgas iroonia ja siiruse ühendamist ning pragmaatilist idealismi.



Täpsustan, et pean MeMo-likkuseks seda, kui film on taaskasutusena kokku tikitud nagu muiste ja mullugi - lipp lipi, tsitaat tsitaadi peal -, aga mitte enam kerglase, iroonilise või distantseeritud klaaspärlimängu vormis, vaid siirusele ja vahetule elulähedusele pretendeerides. Omamoodi return to innocence - teadagi võimatu missioon, kuid teadmine ei takista üritamast ja võib-olla ka mitte õnnestumast.

"Süü on tähtedel" paistab olevat just selline film, mida võiks nimetada õnnestunult uussiiraks. Ühelt poolt puhas ja teadlik taaskasutus, uue põlvkonna Segal, kuhu vähitraagikat on veel kõvasti juurde keeratud, piirdumata üheainsa surmatõbe põdeva tegelasega. Teiselt poolt mõjub see detailides ikkagi kaasakiskuvalt, värskelt ja usutavalt (nagu kahtlemata ka Segal omal ajal). Teema ajaloolisest läbimängitusest, loo väljamõeldusest ja teatud unenäolisusest hoolimata jätab film silmapaistvalt elusa mulje.



Lisaks algajale režissöörile Josh Boone'ile tuleb õnnestumise eest ilmselt tänada ka kastingut: peaosatäitjad Shailene Woodly ("The Descendants") ja Ansel Elgort pole kumbi sedasorti ulmelised iludused, keda ainult hollivuudi romkommis kohtab, ja seeläbi mõjuvad nende tegelaskujud rohkem pärisinimeste - normaalsete, uudishimulike, kirjaoskajate noortena. Peategelasi toetab kõrvalt vana kaardivägi, keda on alati rõõm näha - Laura Dern ja Willem Dafoe, kes mängib vahvalt vastikut bukowskit.



"Süü on tähtedel" nakatav elluastumise ja maailmaavastamise õhin meenutab tunamullust noortehitti "The Perks of Being a Wallflower". Nagu möödaminnes haritakse publikut "Sofie maailma" vaimus (sessamas hariduslikus mõttes oleks eesti subtiitreis võinud Sisyphose nime kasutada meil tavapärases kreekalikus vormis, mitte angloameerika kultruuriruumis kasutatava ladinapärase -us-lõpuga.)

Viitelisuse asjus veel üks detail, mis on romantilises kinos silma torganud juba jupp aega, hiljemalt Marc Webbi romkommist "(500) Days of Summer" saati: kultuuriline tootetoppimine, kus filmi kultuurilise kredibiliteedi tõstmiseks poetatakse sinna-tänna nagu muuseas viiteid laia fännibaasiga nähtustele. Siin näeme selles funktsioonis Pink Floydi särki ja kaadrit "Aliensist".



Aga põhiline on ikka noor armastus, käeulatuses surm ja suur kurbus. Neile, kes suudavad kinos pisara poetada, pakutakse selleks ohtralt võimalusi. Samas saab ka nalja, ja surmatõve-draamadele üldomast rutiinset nõretavust on õnnestunud üsna edukalt vältida. Ekstrapunktid Amsterdami ja sigareti eest.

Üllatavalt sümpaatne asi, ismidest sõltumatult. Mõeldud noortele naistele, aga võib sobida ka meestele.



"Süü on tähtedel" kinodes: Forumcinemas, Solaris, Artis, Viimsi, Cinamon, Apollo. Muljeid: IMDB (8.5/10), Rotten Tomatoes (82%), Keili, Ralf (5/10), Kristina, Carmen, Mac, Eliisabet.

13. juuni 2014

Debüüdikava Katusekinos. Kas on kerge olla noor?

Katusekino näitab laupäevast, 14. juunist reede, 20. juunini debüütide eriprogrammi.

Tallinna filmihuviliste nõudlikuma osa jaoks pole suvi teretulnud mitte niivõrd piletimüügitabeli tippu ründavate multikate ja muude kassahittide leegioni pärast, kuivõrd tänu sellele, et suvi on ainus aastaaeg, mil meie linnakeses ei pea puudust tundma regulaarselt klassikat ja muidu väärikaid taaslinastusi esitavast kinost.

Juba viiendat suve täidab seda lünka Katusekino, kelle ilmse hoole ja armastusega õmmeldud kava mõttelises keskmes on ulatuslikud retrospektiivid. Esimene neist pakub tänavu huvitavat valikut ameerika debüütfilmidest alates viiekümnendaist ja lõpetades päris viimase ajaga.



Esmapilgul ei ühenda seitset valitud filmi suurt miski peale autorite kodakondsuse ja teoste koha nende loomeloos. Sisu ja vormi, žanride ja käsitlusviiside äärmine mitmekesisus tundub ka enesestmõistetav programmis, mis ajaliselt ulatub üle poole filmiloo.

Ühendriikide kirjandusest sama laias kaares näiteid noppides võiks kõrvuti vaadelda näiteks Jack Londoni "Alaska tütart", William S. Burroughsi "Alasti einet" ja Dan Browni "Digitaalset kindlust". Nagu siga, kägu ja sepik, eks ole?

Kõik seitse debüütfilmi näivad ajavat sama erinevaid ridu. Filmikunst on küll kaks korda noorem kui ameerika kirjandus, ent temagi on jõudnud pika ja käänulise tee maha käia. Pea kõik programmi valitud autorid said oma esikteostega küll umbes kolmekümneselt maha, kuid vanim neist kuulub ilmasõdade-vahelisse Suurde Põlvkonda, noorimad Y-generatsiooni. Nende sugupõlvede maailmad jäävad üksteist sama kaugele kui Burroughs ja Brown.



Päris ületamatu kaugus see pole; teatud ühisjooni võib hea tahtmise korral leida ka pealtnäha vastandlikest autoreist ja teostest. Härra Burroughsilt ja härra Brownilt näiteks kirgliku armastuse-vihkamise suhte religioossuse erinevate vormidega kristlusest saientoloogiani.

Samal moel võiks kireva debüüdiprogrammi mõtteliseks ühisosaks pakkuda noore inimese kohanemisraskusi, mille läti dokumentalist Juris Podnieks kunagi võttis kokku pealkirjas "Kas on kerge olla noor?" ("Vai viegli būt jaunam?", 1987).



Kui nii juba küsida, siis vastus saab muidugi olla ainult eitav: polnud kerge ei tollal ega enne seda, pole praegu ja küllap ka mitte tulevikus. Lapsepõlve lõpus vanemate armastava käsu alt pääsedes avastab elluastuja, et maailma valitsevad vanad peerud (kelle hulka varase nooruse vaatenurgast kuuluvad ka keskealised). Gerontide väärtused, reeglid ja ilmavaade ei pruugi noorele meeldida, kuid tal tuleb neid kas aktsepteerida ning üritada surfata olemasolevas süsteemis või tõsta mässu. Mõnigi tundlikum natuur valib mässu, sest Villu Tamme nending JMKE debüütalbumilt – "kui sa kohaned selle ühiskonnaga, miskit väärt sa pole enam inimesena" – ei kehti mitte ainult nõukogude ühiskonna kohta.

Aga võib ka valida eituse ja eskapismi, eeskätt lõbutsemises ja naudinguis. Nagu ütles "Trainspottingus" Renton: "Miks peaks valima elu? Mina valisin midagi muud. Milleks põhjused, kui on olemas heroiin."

Kuidas elluastumisraskused debüüdikava filmidega seostuvad? Vaatame järjest, alates vanimast.



Sidney Lumeti draamas "12 VIHAST MEEST" (1957) peab vandemeeste kogu langetama otsuse isatapus süüdistatava teismelise kohtuasjas. Tosinast otsustajast vaid üks kahtleb pisutki poisi süü täielikus tõendatuses, kuid tedagi tuleb veenda, sest kolleegiumi otsus peab olema üksmeelne. Järgnev tuline arutelu avab läbinägelikult demokraatia toimimist, näidates, kuidas ka kõige kaalukamad otsused kipuvad sõltuma grupikäitumisest, isiklikest eelarvamustest ja sattumuslikest hoiakutest, mitte niivõrd ratsionaalsetest või õiguslikest argumentidest. Noored on teadagi hukas ja vaesest perest pärit vähemusrahvusest agulinooruk – ütleme näiteks 18-aastane Dima Lasnamäelt – ette süüdi. Kahtlemata valevorst, varas ja mõrtsukas, milles küsimus.

Lumeti debüüti, mis pole ligi kuuekümne aastaga teravust kaotanud, tahakski vast kogu programmist kõige tungivamalt soovitada kui mitte ainult intelligentset, vaid ka põnevat ja haaravat filmi. Ka tasub Lumetit vaadata lähestikku praegu meie kinodes linastuva vendade Dardenne'ide draamaga "Kaks päeva, üks öö", mille teemadeks on samuti kollektiivne otsustamine, empaatia ja solidaarsus.



Kui Lumetil on noorte vastuhaku vägivaldsus ja isatapp küsimärgi all, siis Terrence Malicki 1973 valminud debüüdis mitte. "LAASTATUD MAA" ("Badlands"; meil levinud pealkirjatõlge pole suurem asi, parem oleks "Tühermaa" või "Ahermaa") peategelased notivad ahistavast ühiskonnast pagedes terve rea inimesi maha. Malick ei loe moraali ega ülista ka lindprii-romantikat, vaid kaldub algusest peale sedasorti filosoofilis-metafüüsilisse mõtiskellu, mis on talle hiljem elava klassiku kuulsuse toonud ("Peen punane joon", "Elupuu").



Ajas edasi minnes jõuame suuri narratiive umbusaldava X-generatsioonini, mille puhastverd esindajal Robert Rodríguezel pole iial olnud vähimaidki intellektuaalseid pretensioone; ta on eluaeg eelistanud hoogsat kämbimaigulist B-meelelahutust, püsse ja tisse. Tollest puust taies on ka Rodrígueze esmasündinu "EL MARIACHI" ("Muusik", 1992), kust sügavat sisu ega sõnumit otsida ei maksa, küll aga eeskujulikku näidet sellest, kuidas hakkaja noor autor suudab stuudiosüsteemi üle trumbata, vändates 7000 dollari eest miljoneid teeninud filmi. Eesti mastaabis sobib võrdluseks "Vasaku jala reede" edu.



Ainult seksist, droogidest ja rokenroll-elust huvituva noorsoo hedo-eskapismi kujutab põhjalikult Larry Clarki "LAPSED" ("Kids", 1995). Film on sama vastuoluline ja äärmustesse kalduv kui selle debütantidest autorid: ühelt poolt Malicki eakaaslane, 1943 sündinud režissöör Clark, teiselt poolt teismeline stsenarist Harmony Korine ("Spring Breakers", meil "Metsik koolivaheaeg"). Võib küsida, kas see on hoiatusfilm või porduelu propaganda, ja kui tõelähedane see ikka on, ent löövalt ja realistlikult mõjuv ning meeldejääv lugu igal juhul.



X-põlvkonna intellektuaalsemat, trendi-, disaini- ja kunstiteadlikumat (et mitte öelda hipsterlikumat) osa esindavad kavas Wes Anderson ja Sofia Coppola, kelle mõlema debüüdid räägivad rõhuvale täiskasvanute maailmale valusalt alla jäävaist noortest. Mõlemal režissööril on ka tugevamaid filme, kuid kummagi hilisema loomingu austajaile peaksid siiski kuhjaga äratundmisrõõmu pakkuma nii Andersoni kergelt koomiline "ILUTULESTIKURAKETT" ("Bottle Rocket", 1996) kui Coppola jahedalt lüüriline "SÜÜTUD ENESETAPUD" ("Virgin Suicides", 1999).



Ja lõpuks programmi uusim ja vähim tuntud film, küllap ka suurim üllataja. Justin Bensoni ja Aaron Scott Moorheadi "OTSUS" ("Resolution", 2012) kinnitab vana tõde, et nooruslik energia ja stambivabadus võivad särava filmi sünnitada ka kogemuste toeta ja krosside eest. Põhimõtteliselt piisab leidlikust ideest ja vaimukast stsenaariumist. Kerge see ei pruugi olla, kuid noorus on kahtlemata ka võimalus. Kõik on kinni mõtlemises, nagu kadunud Luule Viilma targasti õpetas.



(Sirpi kirjutatud lugu.)


Debüüdiprogrammi kava feisspuugis.

9. juuni 2014

Kaks päeva, üks öö / Deux jours, une nuit

"Deux jours, une nuit" / "Two Days, One Night". Belgia / Itaalia / Prantsusmaa 2014. Režissöörid Jean-Pierre ja Luc Dardenne. 95 min.

Belgia autorikino suurkujude vendade Dardenne’ide värske, äsja Cannes'is esilinastunud film räägib pealtnäha väga lihtsa argielulise loo: kliinilise depressiooniga pikalt haiguslehel viibinud Sandra seisab tööle naastes silmitsi koondamisega. Tema koht võib säilida vaid siis, kui enamus väikesest kollektiivist on nõus selle nimel kopsakast preemiast loobuma. Sandral on kõigest nädalavahetus, et kolleege ükshaaval ümber veenda.



Asjaosaliste jaoks, vastutuse kollektiivi kaela veeretanud ülemused välja arvatud, on olukord muidugi kõike muud kui lihtne. Meeleheite piiril vankuval, eneseusu kaotanud Sandrale pole kerge töökaaslasi paluda; nood omakorda seisavad ränga valiku ees ohverdada kolleeg või jääda ilma rahast, mida enamusel neist äraelamiseks hädasti tarvis läheb.

Igaühe häälest sõltub kollektiivi otsus, mis määrab indiviidi saatuse – samuti nagu Sidney Lumeti klassikalises vandekohtu-draamas "12 vihast meest" (mida sel pühapäeval saab võrdluseks vaadata Katusekinos). Demokraatliku otsustusprotsessi, moraalsete ja ühiskondlike hoiakute ning rühmakäitumise küsimustes on mõlemad filmid võrdselt läbinägelikud ja valgustavad, kuid tänases päevas võib Dardenne'ide käsitlusviis ehk mõneti elulisem, realistlikum ja inimlikult puudutavam paista.



Lumeti vandemeeste probleem seisneb abstraktses õigluses – neil tuleb otsustada võõra inimese süü või süütuse üle ning üht- või teistpidise otsuse tagajärjed ei taba otsustajaid vahetult ega isiklikult. Iga üksiku vandemehe valik ja nende valikute summana sündiv vandemeeste kogu konsensuslik otsus sõltub eelkõige ratsionaalsetest argumentidest. Kui argumendid on ümberlükkamatud, pääseb mõistus võidule, ja ühes sellega ka õiglus.

"Kahe päeva, ühe öö" valikusituatsioon on otsustama sunnitud tööliste jaoks kahtepidi keerulisem: esiteks on Sandra neile ligimene, teiseks mõjutab valik vahetult ka nende endi elu. Majanduskriisi ja ebakindla tööturu tingimustes pole altruismi alternatiiv mitte selles, et olla kellegi teise arvelt kolmkümne seekli võrra rikkam, vaid vältimatus vajaduses omaenese peret toita. Ühte head, eetilist ja ainuõiget, kõigile sobivat lahendust pole, nagu see eluski üldiselt olema kipub.



Olukorra realistlikkust rõhutab Dardenne'ide traditsiooniliselt napp ja vaoshoitud, vahetult dokumentaaalset muljet loov käekiri: jälgiv käsikaamera, pikad kaadrid, stseenivälise muusika puudumine. Sandra kannatused tuuakse vaatajale suures plaanis nii lähedale, et peaks lausa võimatu olema talle mitte kaasa tunda.

Samas on Dardenne'ide stiili lakoonilisus, vahenditus ja kordustepõhine minimalism siin sedavõrd jõulised, et võivad laia publiku sündmustevaesest ja seeläbi intellektuaalselt küllalt nõudlikust filmist eemale peletada. Ehk aitab vastuvõtutõrget siiski tasakaalustada Dardenne'ide filmograafias esmakordne staar-peaosatäitja: Sandrat mängib Hollywoodis läbi löönud, Oscari pälvinud Marion Cotillard.

Hästi mängib, pretensioonitult ja staaritsemata – tema näos väljendub veenvalt Sandra depressioon ja emotsionaalne labiilsus, ning teksades ja maikas Cotillard oleks justkui sündinud Dardenne'ide kodukandi ja kõigi nende filmide tegevuspaiga, tööstusliku Valloonia proletaarsesse keskkonda.



Tugeva sotsiaalse närviga Dardenne'id on eluaeg selgelt näinud ja näidanud, kuidas selles keskkonnas möllavad tusk, töötus ja armetus – ent ometi on nad suutnud vältida lootusetust, jääda ühtlasi nii tõsiseks kui osavõtlikuks, ning mitte kalduda künismi nagu Seidl, romantismi nagu Kaurismäki või humorismi nagu Loach. Küllap on see nõnda läinud tänu vennaste eluaegsele sidemele Liège'i provintsi, selle söe- ja terasetööstuse ja neid teenindavate kogukondadega.

See seos ühes nakatava empaatiaga annab Dardenne'idele meie kontekstis erilise väärtuse. Eksib ju sotsiaalselt kõnekaid mängufilme meie kinodesse haruharva, välja arvatud PÖFFil, mille ülimahukast programmist ükskõik kui teravad üksikteosed üldjuhul kahjuks välja paista ei suuda ja märkimisväärset kõlapinda ei leia – mullu näiteks Călin Peter Netzeri "Lapse asend" ("Poziția copilului") ning Danis Tanovići "Episood vanarauakorjaja elust" ("Epizoda u životu berača željeza").



Sestap siinkohal taas aplaus ja tänu Sõpruse kino haldavale Mustale Käele, kes on meie kinolevvi toonud järjekordse filmi, mis pole mitte ainult kunstilisel tipptasemel, vaid käsitleb ka siinse ühiskonna jaoks olulisi teemasid potentsiaalselt valgustaval, silmi ja diskussioone avaval moel.

Ma muidugi ei looda, et miski võiks avaneda meie lugupeetud valitsejail, kelle arust inimesed on keskeltläbi kaabakad, poliitiline streik lubamatu ning vaesed ära teeninud täpselt nii palju kui nad on pingutanud.

Need, kellele elevant on empaatiaelundile astunud, Dardenne'ide üle keskmise komplitseeritud kunstiteksti vaevalt et dešifreerida suudaksid, isegi kui too tekst peaks mingi ime läbi elundiomanike vaatevälja sattuma.



Küll aga võiks "Kaks päeva, üks öö" pakkuda omajagu mõtteainet ärksamaile kodanikele, kellest selle filmi publik siinmail tõenäoliselt valdavalt koosnebki. Varsaeast peale kogukondliku aktivismiga tegelenud Dardenne'id ei hoia oma eetilisi tõekspidamisi ja humanistlikke sümpaatiaid vaka all, kuid realistidena ei tüki nad ka jutlustama ega universaalseid loosungeid-retsepte pakkuma.

Selle asemel eelistavad nad kujutada lahtiste otstega keerukaid eetilisi ja sotsiaalseid valikusituatsioone, mille tõepära ja elulisuse hindamine ning neist järelduste tegemine jääb vaataja hooleks. "Kaht päeva, üht ööd" võib tõlgendada ka pasoliniliku teoreemina, mis on esitatud mitte niivõrd ideoloogiliste ja teoreetiliste konstruktsioonide, kuivõrd sotsiaalsete ja psühholoogiliste nüansside abil.

Mind kui vaatajat pani see teoreem näiteks mõtlema üksikisiku, kogukonna ja ühiskonna valikute seosele ja igihaljale küsimusele, mis imeliku loogika alusel peaks küll ühiskond laskma end aatomeiks jagada ja valitseda tehnokraatlikel individualistidel, kelle iidoliks on Margaret "ühiskonda-pole-olemas" Thatcher.



Lugu ilmus ka Postimehes.


P S. Lisaks hakkasin Dardenne'ide tuules juurdlema selle üle, miks eesti mängufilm kuigivõrd ei huvitu ühiskondlikust reaalsusest ja sotsiaalsest problemaatikast, eriti mitte kehvemal elujärjel olijaist nagu näiteks lihttöölised, miinimumpalga saajad, koondatud, töötud, väljarändajad, pankade poolt kodudest välja tõstetud. Võiksid need ju praeguses majanduslikus kliimas üsna viljakad teemad olla. Kas meie filmiloojail puuduvad teadmised sellest reaalsusest või see lihtsalt ei koti neid? Kas pole kontakti nende inimestega või ei saada neist aru?

Või ehk ei taha eesti filmi põhirahastaja ja -tellija ehk riik, et neid teemasid torgitaks? Lugupeetud kunstnikud, jätke ving ja jätke hala, seda pole kellelgi vaja. Meil läheb ju siin tegelikult superhästi, ei ole vaja üksikute veel esinevate kitsaskohtade kallal iriseda. Näidakegi parem seda, kuidas meil hästi läheb, vändake mõnusat ajaviidet, ohohoo, vahvaid rahvalikke komöödiaid, ehehee, ning kujutage meie kannatusrohket, kuid kangelaslikku ajalugu. Küll leiame ka raha.

Või on kunstnikud ja poliitikud sääraste filmide tarbetuse osas lausa ühel meelel?

Meenub, et äsja kirjutas Andres Maimik: "Tööline on üks teistmoodi eluvorm. Ta erineb nii minust kui sinust, hea Sirbi lugeja. Ükskõik milline riigikorraldus parasjagu ei valitseks, tööline rullib taskus rusikat ning kissitab kurjalt silmi."



"Kaks päeva, üks öö" kinodes: Sõprus, Artis, Forumcinemas, Cinamon. Hinnanguid: IMDB (7.4/10), Rotten Tomatoes (91%), Peter Bradshaw / Guardian (5/5), Jaan Ruus / EE (soovitab).

5. juuni 2014

Pikk tee alla / A Long Way Down

"A Long Way Down", Inglismaa / Saksamaa 2014. Režissöör Pascal Chaumeil. Stsenarist Jack Thorne (Nick Hornby samanimelise raamatu ainetel). Osades Pierce Brosnan, Toni Collette, Imogen Poots, Aaron Paul, Sam Neill jt. 96 min.



Romaanikunsti Olümposelt vaadates võib Nick Hornby paista umbes nagu omal ajal Raimond Kaugver: tõsiseltvõetavuse piiril või väljaspool seda. Mõlemad on liiga kerged, ajalikud ja argielulised, aga ka liiga edukad ja populaarsed, et kuuluda kuhugi mujale kui meelelahutuse, ajaviite ja olmekirjanduse valda. Tõeline vaimuaristokraat säärase lugejasõbraliku, laia publiku poolt armastatud pisikirjanduse külge ei puutu - bestseller, see kõlab ju banaalselt, peaaegu nagu sopakas või naistekas.

 Fernando Botero. Woman reading. 1987

Lihtsa lugeja elu on selle võrra kergem, et ta ei pea pidevalt pingutama, tõestamaks iseendale ja teistele oma rafineeritust. Klassikast igaviku otsimise kõrval saab ta rahulikult rõõmu tunda tänapäevasusest ja moodsast koomikast, mida on Hornbylt rohkem lootust leida kui näiteks Tammsaarelt või Thomas Mannilt, kes kogu oma ajatus üleelusuuruses kuuluvad kaugesse ajastusse, kadunud maailma. Sellisele lugejale pakub Hornby lisaks lugemismõnule terast vaadet inimeseks olemisele ja toimetulemisele uue sajandi uljas ilmas.



Romaanikunsti titaanidest meenutab Hornby vaimukas käekiri ehk enim Milan Kunderat. Taustsüsteemid on erinevad – Kunderal klassikaline euroopa kultuur, Hornbyl popkultuur –, kuid kumbki kirjutab omal moel haaravas ja säravalt teravmeelses vormis tõsistest asjadest. Kuigi Hornby pole kaugeltki masendav ega rusuv, kuulub tema lemmikteemade hulka depressioon.

"Pikk tee alla", mis nagu teisedki Hornby romaanid on ka eesti keelde tõlgitud, algabki nelja depressiivse tegelase uusaastaöise kohtumisega pilvelõhkuja katusel, kuhu nad on kogunenud oma elu vabatahtlikult lõpetama. Väga filmilik stseen, kuid nagu Hornby ise on märkinud: sellega loo filmilikkus suuresti piirdubki. Edasine toimub valdavalt enesetapjate peades ja vestlustes, filmilikku dünaamikat napib.



Küllap johtub siit osa Pascal Chaumeil' ekraniseeringu probleemidest, kuid ebaõnnestumise peapõhjusi tuleb ilmselt otsida mujalt. On ju kolm varasemat Hornby-ekraniseeringut – "Fever Pitch" (1997), "Elu edetabelid" (2000) ja "Ühest poisist" (2002) – kirjanikule omase sisekõne- ja dialoogikülluse ning sündmustevaegusega märksa paremini toime tulnud.

Neis filmides on Hornby tõsielulisust küll tublisti lahjendatud ja tegelaste vigu mahendatud, nii et osalt võivad olla põhjendatud etteheited muinasjutulises ilulemises à la Richard Curtis ("Notting Hill", "Ainult aja küsimus"). Siiski tunduvad kõik kolm filmi siiani piisavalt värskete ja omanäoliste romantiliste komöödiatena, ja õigupoolest võib ka curtislikkus suure osa romkommi-publiku jaoks kõlada mitte niivõrd etteheite, kuivõrd komplimendina.



Chaumeil' "Pikk tee alla" püüab samuti turvalise curtislikkuse poole, kuid kukub läbi nii selles kui hornbylikkuses. Suitsidaalselt tüütu film venib nagu näts talla all ja selles puudub säde: ei romantikat ega realismi, ei psühholoogilist läbinägelikkust ega märkimisväärselt vaimukust. Ükski neljast peategelasest ei paista elus inimesena, ükski ei suuda äratada ei empaatiat ega isegi mitte huvi oma käekäigu vastu – ka mitte autorilähedased, Hornby isikliku elukogemuse põhjal kirjutatud karakterid: viljatute looja-ambitsioonidega maadlev JJ ja puudega last kasvatav Maureen.



Hornbyt selles äparduses süüdistada ei saa, tugevaid ja kogenud näitlejaid küllap ka mitte. See, et heast raamatust on ekraanil saanud ilmetu ja igav sült, on ilmselt eeskätt ikka stsenarist Jack Thorne'i ja lavastaja Chaumeil' teene, kes mõlemad on küll vilunud telefilmide ja seriaalide vallas, kuid algajad mängufilmi alal.

Võiks veel edasi norida, et miks filmi produtsent, kirjaniku abikaasa Amanda Posey võttis lavastajaks Luc Bessoni ammuse assistendi Chaumeil', kes iseseisva kinorežissöörina alustas oma karjääri ühe käesoleva kümnendi tühiseima, läägeima ja lamedaima romkommiga "Südametemurdja" ("L'arnacoeur") – aga tühja tost, vahet pole. Aps on tehtud, kits kärneriks pandud, kirjanikule ja raamatule ülekohut ja antireklaami tehtud. Õnneks on vähemalt publikul võimalus seda klimpi vältida ja vaadata mõnda teist, õnnestunumat Hornby-filmi.



Mu personaalne Hornby-filmide edetabel:
  1. "Ühest poisist" ("About a Boy", Chris ja Paul Weitz 2002)
  2. "Elu edetabelid" ("High Fidelity", Stephen Frears 2000)
  3. "Fever Pitch" (David Evans, 1997)
  4. "Haridus" ("An Education", Lone Scherfig 2009)
  5. "Fever Pitch" (Bobby ja Peter Farrelly, 2005)
  6. "Ühest poisist" ("About a Boy", seriaal 2013...)
  7. "Pikk tee alla" ("A Long Way Down", 2014)


Lugu ilmus ka Müürilehes.

4. juuni 2014

Homse piiril / Edge of Tomorrow

"Edge of Tomorrow", USA-Inglismaa 2014. Rež. Doug Liman. 113 min.


Mõne aja eest tundus, et hollivuud peaks ulmevallas rohkem japsidest eeskuju võtma. Mida aeg edasi, seda enam paistab, et muudkui aga võetaksegi. Guillermo Del Toro "Pacific Rim", Gareth Edwardsi "Godzilla" ja nüüd see. Oluliselt sisukamaks või sügavamaks kassaulmekad seeläbi muutunud ei ole, aga värskust ja hoogu oleks sellesse A-kategooriasse trüginud B-žanri natuke nagu juurde tulnud küll.

Suures plaanis oleks "Homse piiril" justkui raamatupidaja või arvuti poolt külmalt kokku kalkuleeritud postmodernne mosaiik. Uusi ideid siit ei leia, aga hoolega on välditud eelkäijate vigu ning kokku kuhjatud põhjalikult läbi proovitud, oma müüvust tõestanud detaile.



Mõõdukas militarism, korduvate viidetega Kubricku "Full Metal Jacketile". Ulmeline uuslavastus "Reamees Ryani" dessandist. Rasketehnika ja eksoskeletid, mida Verhoeveni vanas heas "Starship Troopersis" kahetsusväärsel kombel polnud üldse ja mis "Elüüsiumis" liialt vähe kasutamist leidsid.

Vähem patriootlikku iba ja tühja ninanokkimist, rohkem tulnukaid, otsest kontakti ja lahingutegevust kui "Battle LAs", "Battleshipis" või enam-vähem ükspuha millises teises tulnukasõja filmis. "Evangelioni" animet meenutavad, müstiliselt võitlusvõimelised neoontulnukad. "Kuust" ja "Unustusest" tuttav igavene taastulek ja surematus koos "Lähtekoodi" ja "Looperi" ajasõlmega; shoot-em-up arvutimängu korduvus.

Vastupandamatu Brendan Gleeson! Iga ulmenohiku jaoks veelgi vastupandamatum amatsoon Emily Blunt ("The Adjustment Bureau", "Looper") ilma igasuguse alastuseta (PG-13)! Ja kes võiks "Minority Reportist" saati paremini ulmeheeroseks sobida kui saientoloog Tom Cruise?



Selline ratatouille lihtsalt ei saa untsu minna. Ja ei lähegi, kuigi maitseb kokkuvõttes mitte nagu Kubrick või Verhoeven, vaid nagu kallis luksusversioon kriitikute poolt vihatud, tänaseks üldiselt unustatud lustakast Z-ulmekräpist "Skyline". Mis iseenesest tähendab omas žanris, ulmemadinana oivaliselt toimivat ajaviidet, kuigi sisu ega hinge siin kuigivõrd pole. Meelde ei jää suurt midagi, nalja ei saa kuigivõrd, kuid pauku saab. Ja põnevust.



"Homse piiril" kinodes: Forumcinemas, Solaris, Viimsi, Cinamon, Apollo. Hinnanguid: IMDB (8.1/10), Rotten Tomatoes (91%), Peter Bradshaw / Guardian (2/5).

1. juuni 2014

Maleficent, Godzilla, Tuul tõuseb, Grace of Monaco ja teisi piikse

Uuemaid ja vanemaid pudemeid.



PAHATAR (Maleficent, USA-Inglismaa 2014). Disney kompanii keerab omaenda uinuva kaunitari multikale mängufilmi vormis kergelt satanistliku vindi peale. Angelina Jolie rollivalikud on vist läbi aegade üsna honoraripõhised olnud, nii et seesinane antimuinasjutt jääb tema filmograafias pigem kvalitatiivsele plusspoolele. Teab mis sisukuse või meeldejäävusega efektimeister Strombergi lavastajadebüüt just ei hiilga, aga loodud muinasmaailm näeb küll väga uhke välja (kuigi 3D on harjumuspäraselt tarbetu). Jolie kõrval esinevad nauditavalt teisedki näitlejad, näiteks haldjad Juno Temple ja Imelda Staunton. Tervikuna igati ontlik sooritus, suurim küsimärk on vast sihtgrupp - väikelaste jaoks on siin liialt süngeid toone ja jubedaid kolle, mis küll kipuvad uuema aja muinasjutukinos juba vaikselt reegliks kujunema. 6/8



GRACE: MONACO VÜRSTINNA (Belgia / Itaalia / Prantsusmaa / Monako / USA 2014). Kvaasibiograafiline vaatefilm staararistokraat Grace Kelly raskest elust Monako printsessina. Soovitatav kõigile, kes soovivad pisarsilmil loendada Nicole Kidmani sõõrmekarvu ja kõigile, kes nautisid Madontsi püretust "W.E.". Ülejäänuil tasuks hoiduda. 2/8



GODZILLA (USA 2014). Korralik, mõnusa fiilinguga vana kooli tuuma-katastroika. Stoori kui selline muidugi otsatult trafaretne ja inimtegelased kahvatuvõitu, aga nimikangelane ja lammutamine on igatahes ausad. Tasub pilk peale heita, kui meeldivad: a) kaijud; b) Juliette Binoche; c) "Breaking Bad". 6/8



SABOTAAŽ (Sabotage, USA 2014). Vana Arnold allakäigutrepi lõpus. Kirjeldamatult vilets krimijura, palju tüütum kui "Last stand" ja "Escape Plan". Ei taha sest piltigi panna, panen parem ühe vana. 2/8



HOBUSTEST JA INIMESTEST (Hross í oss / Of Horses and Men, Island 2013). Vaiksed, minimalistlikult arkaadilised pildikesed inimeste ja loomade sümbioosist karmilt kauni looduse taustal. Suurelt ekraanilt kaedes kõvasti silmailu. Kerge huumor, toredad näitlejatööd, eriti hobustelt. Sisuldasa jääb ühtse narratiivita mosaiik ehk veidi hõredaks, aga üldiselt ikka sümpaatne, iseloomulikult islandlik väikefilm - umbes nagu 2011 PÖFFi avanud "Either Way", kuid mitte nii hõre ja tehniliselt paremini välja peetud. 6/8



TUUL TÕUSEB (Kaze Tachinu / The Wind Rises, Jaapan 2013). Maestro Hayao Miyazaki luigelaul, lüürilis-realistlik anime lennukikonstruktorist ilmasõdade vahel. Paul Valéry värsireast "Tuul tõuseb... peame püüdma elada" laenatud pealkiri võtab filmi meeleolu ja sõnumi ilusti kokku. Muidugi sümpaatne asi, kuigi mulle istub fantastiline anime ikka üldiselt rohkem, ka Miyazaki puhul. Säärased vaiksed nostalgiatripid on küll armsad, aga kipuvad toonilt ja haardelt kuidagi ühehülbaliseks jääma, kui neid vähegi rohkem näha. Sellegi filmi ehk meeldejäävaim osa on lennu-unenäod. Eesti subtiitrid olid kohmakavõitu ja toimetamata, mis on JAFFi korraldava Otaku puhul kahjuks tavaline. 6/8



ROBOT & FRANK (USA 2012). Kergelt asimovlik kammer-pereulme raugaeas murdvargast, kelle hooldajaks saab robot. Südamlik lugu, toredad näitlejad - peaosas Frank Langella, kõrvalosades Susan Sarandon ja Liv Tyler. 6/8



JUCY (Austraalia 2010). Väike komöödia kahest paksust sõbranjest, kes töötavad videolaenutuses. Lugu läheb mida edasi, seda imalamaks ja seebisemaks. Kas tõesti on kellelgi sellisest asjast lohutust? Kardan, et vastupidi. Mingi eskapismivõimalus ehk, aga kokkuvõttes ikka pigem masendavalt nüri. 4/8



AMERICAN GANGSTER (USA 2007). Ridley Scotti suurejooneline tõsielupõhine maffiaeepos ameerika unelma teostumisest - edasipüüdliku neegripoisi tõusust narkoäri niiditõmbajate sekka. Žanritruu värk, erilisi üllatusi ei paku, aga kõrgkvaliteetne ja nauditav Scorsese ja "Blow" vaimus. Denzel Washington teeb nimiosas toreda rolli. 6/8



BODY OF LIES (USA 2008, meil "Valede rägastik"). Veidi õõnes ja väheusutav, kuigi Ridley Scottile omaselt kõrgetasemeline spioonipõnevik Lähis-Idast. CIA-d ei heroiseerita, asi seegi. Leonardo on veidi liiga töökas mees, ta võiks vähem ja erinevamaid rolle teha. Aga Mark Strong sobib Jordaania luurešefiks suurepäraselt. 5/8