13. juuni 2014

Debüüdikava Katusekinos. Kas on kerge olla noor?

Katusekino näitab laupäevast, 14. juunist reede, 20. juunini debüütide eriprogrammi.

Tallinna filmihuviliste nõudlikuma osa jaoks pole suvi teretulnud mitte niivõrd piletimüügitabeli tippu ründavate multikate ja muude kassahittide leegioni pärast, kuivõrd tänu sellele, et suvi on ainus aastaaeg, mil meie linnakeses ei pea puudust tundma regulaarselt klassikat ja muidu väärikaid taaslinastusi esitavast kinost.

Juba viiendat suve täidab seda lünka Katusekino, kelle ilmse hoole ja armastusega õmmeldud kava mõttelises keskmes on ulatuslikud retrospektiivid. Esimene neist pakub tänavu huvitavat valikut ameerika debüütfilmidest alates viiekümnendaist ja lõpetades päris viimase ajaga.



Esmapilgul ei ühenda seitset valitud filmi suurt miski peale autorite kodakondsuse ja teoste koha nende loomeloos. Sisu ja vormi, žanride ja käsitlusviiside äärmine mitmekesisus tundub ka enesestmõistetav programmis, mis ajaliselt ulatub üle poole filmiloo.

Ühendriikide kirjandusest sama laias kaares näiteid noppides võiks kõrvuti vaadelda näiteks Jack Londoni "Alaska tütart", William S. Burroughsi "Alasti einet" ja Dan Browni "Digitaalset kindlust". Nagu siga, kägu ja sepik, eks ole?

Kõik seitse debüütfilmi näivad ajavat sama erinevaid ridu. Filmikunst on küll kaks korda noorem kui ameerika kirjandus, ent temagi on jõudnud pika ja käänulise tee maha käia. Pea kõik programmi valitud autorid said oma esikteostega küll umbes kolmekümneselt maha, kuid vanim neist kuulub ilmasõdade-vahelisse Suurde Põlvkonda, noorimad Y-generatsiooni. Nende sugupõlvede maailmad jäävad üksteist sama kaugele kui Burroughs ja Brown.



Päris ületamatu kaugus see pole; teatud ühisjooni võib hea tahtmise korral leida ka pealtnäha vastandlikest autoreist ja teostest. Härra Burroughsilt ja härra Brownilt näiteks kirgliku armastuse-vihkamise suhte religioossuse erinevate vormidega kristlusest saientoloogiani.

Samal moel võiks kireva debüüdiprogrammi mõtteliseks ühisosaks pakkuda noore inimese kohanemisraskusi, mille läti dokumentalist Juris Podnieks kunagi võttis kokku pealkirjas "Kas on kerge olla noor?" ("Vai viegli būt jaunam?", 1987).



Kui nii juba küsida, siis vastus saab muidugi olla ainult eitav: polnud kerge ei tollal ega enne seda, pole praegu ja küllap ka mitte tulevikus. Lapsepõlve lõpus vanemate armastava käsu alt pääsedes avastab elluastuja, et maailma valitsevad vanad peerud (kelle hulka varase nooruse vaatenurgast kuuluvad ka keskealised). Gerontide väärtused, reeglid ja ilmavaade ei pruugi noorele meeldida, kuid tal tuleb neid kas aktsepteerida ning üritada surfata olemasolevas süsteemis või tõsta mässu. Mõnigi tundlikum natuur valib mässu, sest Villu Tamme nending JMKE debüütalbumilt – "kui sa kohaned selle ühiskonnaga, miskit väärt sa pole enam inimesena" – ei kehti mitte ainult nõukogude ühiskonna kohta.

Aga võib ka valida eituse ja eskapismi, eeskätt lõbutsemises ja naudinguis. Nagu ütles "Trainspottingus" Renton: "Miks peaks valima elu? Mina valisin midagi muud. Milleks põhjused, kui on olemas heroiin."

Kuidas elluastumisraskused debüüdikava filmidega seostuvad? Vaatame järjest, alates vanimast.



Sidney Lumeti draamas "12 VIHAST MEEST" (1957) peab vandemeeste kogu langetama otsuse isatapus süüdistatava teismelise kohtuasjas. Tosinast otsustajast vaid üks kahtleb pisutki poisi süü täielikus tõendatuses, kuid tedagi tuleb veenda, sest kolleegiumi otsus peab olema üksmeelne. Järgnev tuline arutelu avab läbinägelikult demokraatia toimimist, näidates, kuidas ka kõige kaalukamad otsused kipuvad sõltuma grupikäitumisest, isiklikest eelarvamustest ja sattumuslikest hoiakutest, mitte niivõrd ratsionaalsetest või õiguslikest argumentidest. Noored on teadagi hukas ja vaesest perest pärit vähemusrahvusest agulinooruk – ütleme näiteks 18-aastane Dima Lasnamäelt – ette süüdi. Kahtlemata valevorst, varas ja mõrtsukas, milles küsimus.

Lumeti debüüti, mis pole ligi kuuekümne aastaga teravust kaotanud, tahakski vast kogu programmist kõige tungivamalt soovitada kui mitte ainult intelligentset, vaid ka põnevat ja haaravat filmi. Ka tasub Lumetit vaadata lähestikku praegu meie kinodes linastuva vendade Dardenne'ide draamaga "Kaks päeva, üks öö", mille teemadeks on samuti kollektiivne otsustamine, empaatia ja solidaarsus.



Kui Lumetil on noorte vastuhaku vägivaldsus ja isatapp küsimärgi all, siis Terrence Malicki 1973 valminud debüüdis mitte. "LAASTATUD MAA" ("Badlands"; meil levinud pealkirjatõlge pole suurem asi, parem oleks "Tühermaa" või "Ahermaa") peategelased notivad ahistavast ühiskonnast pagedes terve rea inimesi maha. Malick ei loe moraali ega ülista ka lindprii-romantikat, vaid kaldub algusest peale sedasorti filosoofilis-metafüüsilisse mõtiskellu, mis on talle hiljem elava klassiku kuulsuse toonud ("Peen punane joon", "Elupuu").



Ajas edasi minnes jõuame suuri narratiive umbusaldava X-generatsioonini, mille puhastverd esindajal Robert Rodríguezel pole iial olnud vähimaidki intellektuaalseid pretensioone; ta on eluaeg eelistanud hoogsat kämbimaigulist B-meelelahutust, püsse ja tisse. Tollest puust taies on ka Rodrígueze esmasündinu "EL MARIACHI" ("Muusik", 1992), kust sügavat sisu ega sõnumit otsida ei maksa, küll aga eeskujulikku näidet sellest, kuidas hakkaja noor autor suudab stuudiosüsteemi üle trumbata, vändates 7000 dollari eest miljoneid teeninud filmi. Eesti mastaabis sobib võrdluseks "Vasaku jala reede" edu.



Ainult seksist, droogidest ja rokenroll-elust huvituva noorsoo hedo-eskapismi kujutab põhjalikult Larry Clarki "LAPSED" ("Kids", 1995). Film on sama vastuoluline ja äärmustesse kalduv kui selle debütantidest autorid: ühelt poolt Malicki eakaaslane, 1943 sündinud režissöör Clark, teiselt poolt teismeline stsenarist Harmony Korine ("Spring Breakers", meil "Metsik koolivaheaeg"). Võib küsida, kas see on hoiatusfilm või porduelu propaganda, ja kui tõelähedane see ikka on, ent löövalt ja realistlikult mõjuv ning meeldejääv lugu igal juhul.



X-põlvkonna intellektuaalsemat, trendi-, disaini- ja kunstiteadlikumat (et mitte öelda hipsterlikumat) osa esindavad kavas Wes Anderson ja Sofia Coppola, kelle mõlema debüüdid räägivad rõhuvale täiskasvanute maailmale valusalt alla jäävaist noortest. Mõlemal režissööril on ka tugevamaid filme, kuid kummagi hilisema loomingu austajaile peaksid siiski kuhjaga äratundmisrõõmu pakkuma nii Andersoni kergelt koomiline "ILUTULESTIKURAKETT" ("Bottle Rocket", 1996) kui Coppola jahedalt lüüriline "SÜÜTUD ENESETAPUD" ("Virgin Suicides", 1999).



Ja lõpuks programmi uusim ja vähim tuntud film, küllap ka suurim üllataja. Justin Bensoni ja Aaron Scott Moorheadi "OTSUS" ("Resolution", 2012) kinnitab vana tõde, et nooruslik energia ja stambivabadus võivad särava filmi sünnitada ka kogemuste toeta ja krosside eest. Põhimõtteliselt piisab leidlikust ideest ja vaimukast stsenaariumist. Kerge see ei pruugi olla, kuid noorus on kahtlemata ka võimalus. Kõik on kinni mõtlemises, nagu kadunud Luule Viilma targasti õpetas.



(Sirpi kirjutatud lugu.)


Debüüdiprogrammi kava feisspuugis.

Kommentaare ei ole :