9. juuni 2014

Kaks päeva, üks öö / Deux jours, une nuit

"Deux jours, une nuit" / "Two Days, One Night". Belgia / Itaalia / Prantsusmaa 2014. Režissöörid Jean-Pierre ja Luc Dardenne. 95 min.

Belgia autorikino suurkujude vendade Dardenne’ide värske, äsja Cannes'is esilinastunud film räägib pealtnäha väga lihtsa argielulise loo: kliinilise depressiooniga pikalt haiguslehel viibinud Sandra seisab tööle naastes silmitsi koondamisega. Tema koht võib säilida vaid siis, kui enamus väikesest kollektiivist on nõus selle nimel kopsakast preemiast loobuma. Sandral on kõigest nädalavahetus, et kolleege ükshaaval ümber veenda.



Asjaosaliste jaoks, vastutuse kollektiivi kaela veeretanud ülemused välja arvatud, on olukord muidugi kõike muud kui lihtne. Meeleheite piiril vankuval, eneseusu kaotanud Sandrale pole kerge töökaaslasi paluda; nood omakorda seisavad ränga valiku ees ohverdada kolleeg või jääda ilma rahast, mida enamusel neist äraelamiseks hädasti tarvis läheb.

Igaühe häälest sõltub kollektiivi otsus, mis määrab indiviidi saatuse – samuti nagu Sidney Lumeti klassikalises vandekohtu-draamas "12 vihast meest" (mida sel pühapäeval saab võrdluseks vaadata Katusekinos). Demokraatliku otsustusprotsessi, moraalsete ja ühiskondlike hoiakute ning rühmakäitumise küsimustes on mõlemad filmid võrdselt läbinägelikud ja valgustavad, kuid tänases päevas võib Dardenne'ide käsitlusviis ehk mõneti elulisem, realistlikum ja inimlikult puudutavam paista.



Lumeti vandemeeste probleem seisneb abstraktses õigluses – neil tuleb otsustada võõra inimese süü või süütuse üle ning üht- või teistpidise otsuse tagajärjed ei taba otsustajaid vahetult ega isiklikult. Iga üksiku vandemehe valik ja nende valikute summana sündiv vandemeeste kogu konsensuslik otsus sõltub eelkõige ratsionaalsetest argumentidest. Kui argumendid on ümberlükkamatud, pääseb mõistus võidule, ja ühes sellega ka õiglus.

"Kahe päeva, ühe öö" valikusituatsioon on otsustama sunnitud tööliste jaoks kahtepidi keerulisem: esiteks on Sandra neile ligimene, teiseks mõjutab valik vahetult ka nende endi elu. Majanduskriisi ja ebakindla tööturu tingimustes pole altruismi alternatiiv mitte selles, et olla kellegi teise arvelt kolmkümne seekli võrra rikkam, vaid vältimatus vajaduses omaenese peret toita. Ühte head, eetilist ja ainuõiget, kõigile sobivat lahendust pole, nagu see eluski üldiselt olema kipub.



Olukorra realistlikkust rõhutab Dardenne'ide traditsiooniliselt napp ja vaoshoitud, vahetult dokumentaaalset muljet loov käekiri: jälgiv käsikaamera, pikad kaadrid, stseenivälise muusika puudumine. Sandra kannatused tuuakse vaatajale suures plaanis nii lähedale, et peaks lausa võimatu olema talle mitte kaasa tunda.

Samas on Dardenne'ide stiili lakoonilisus, vahenditus ja kordustepõhine minimalism siin sedavõrd jõulised, et võivad laia publiku sündmustevaesest ja seeläbi intellektuaalselt küllalt nõudlikust filmist eemale peletada. Ehk aitab vastuvõtutõrget siiski tasakaalustada Dardenne'ide filmograafias esmakordne staar-peaosatäitja: Sandrat mängib Hollywoodis läbi löönud, Oscari pälvinud Marion Cotillard.

Hästi mängib, pretensioonitult ja staaritsemata – tema näos väljendub veenvalt Sandra depressioon ja emotsionaalne labiilsus, ning teksades ja maikas Cotillard oleks justkui sündinud Dardenne'ide kodukandi ja kõigi nende filmide tegevuspaiga, tööstusliku Valloonia proletaarsesse keskkonda.



Tugeva sotsiaalse närviga Dardenne'id on eluaeg selgelt näinud ja näidanud, kuidas selles keskkonnas möllavad tusk, töötus ja armetus – ent ometi on nad suutnud vältida lootusetust, jääda ühtlasi nii tõsiseks kui osavõtlikuks, ning mitte kalduda künismi nagu Seidl, romantismi nagu Kaurismäki või humorismi nagu Loach. Küllap on see nõnda läinud tänu vennaste eluaegsele sidemele Liège'i provintsi, selle söe- ja terasetööstuse ja neid teenindavate kogukondadega.

See seos ühes nakatava empaatiaga annab Dardenne'idele meie kontekstis erilise väärtuse. Eksib ju sotsiaalselt kõnekaid mängufilme meie kinodesse haruharva, välja arvatud PÖFFil, mille ülimahukast programmist ükskõik kui teravad üksikteosed üldjuhul kahjuks välja paista ei suuda ja märkimisväärset kõlapinda ei leia – mullu näiteks Călin Peter Netzeri "Lapse asend" ("Poziția copilului") ning Danis Tanovići "Episood vanarauakorjaja elust" ("Epizoda u životu berača željeza").



Sestap siinkohal taas aplaus ja tänu Sõpruse kino haldavale Mustale Käele, kes on meie kinolevvi toonud järjekordse filmi, mis pole mitte ainult kunstilisel tipptasemel, vaid käsitleb ka siinse ühiskonna jaoks olulisi teemasid potentsiaalselt valgustaval, silmi ja diskussioone avaval moel.

Ma muidugi ei looda, et miski võiks avaneda meie lugupeetud valitsejail, kelle arust inimesed on keskeltläbi kaabakad, poliitiline streik lubamatu ning vaesed ära teeninud täpselt nii palju kui nad on pingutanud.

Need, kellele elevant on empaatiaelundile astunud, Dardenne'ide üle keskmise komplitseeritud kunstiteksti vaevalt et dešifreerida suudaksid, isegi kui too tekst peaks mingi ime läbi elundiomanike vaatevälja sattuma.



Küll aga võiks "Kaks päeva, üks öö" pakkuda omajagu mõtteainet ärksamaile kodanikele, kellest selle filmi publik siinmail tõenäoliselt valdavalt koosnebki. Varsaeast peale kogukondliku aktivismiga tegelenud Dardenne'id ei hoia oma eetilisi tõekspidamisi ja humanistlikke sümpaatiaid vaka all, kuid realistidena ei tüki nad ka jutlustama ega universaalseid loosungeid-retsepte pakkuma.

Selle asemel eelistavad nad kujutada lahtiste otstega keerukaid eetilisi ja sotsiaalseid valikusituatsioone, mille tõepära ja elulisuse hindamine ning neist järelduste tegemine jääb vaataja hooleks. "Kaht päeva, üht ööd" võib tõlgendada ka pasoliniliku teoreemina, mis on esitatud mitte niivõrd ideoloogiliste ja teoreetiliste konstruktsioonide, kuivõrd sotsiaalsete ja psühholoogiliste nüansside abil.

Mind kui vaatajat pani see teoreem näiteks mõtlema üksikisiku, kogukonna ja ühiskonna valikute seosele ja igihaljale küsimusele, mis imeliku loogika alusel peaks küll ühiskond laskma end aatomeiks jagada ja valitseda tehnokraatlikel individualistidel, kelle iidoliks on Margaret "ühiskonda-pole-olemas" Thatcher.



Lugu ilmus ka Postimehes.


P S. Lisaks hakkasin Dardenne'ide tuules juurdlema selle üle, miks eesti mängufilm kuigivõrd ei huvitu ühiskondlikust reaalsusest ja sotsiaalsest problemaatikast, eriti mitte kehvemal elujärjel olijaist nagu näiteks lihttöölised, miinimumpalga saajad, koondatud, töötud, väljarändajad, pankade poolt kodudest välja tõstetud. Võiksid need ju praeguses majanduslikus kliimas üsna viljakad teemad olla. Kas meie filmiloojail puuduvad teadmised sellest reaalsusest või see lihtsalt ei koti neid? Kas pole kontakti nende inimestega või ei saada neist aru?

Või ehk ei taha eesti filmi põhirahastaja ja -tellija ehk riik, et neid teemasid torgitaks? Lugupeetud kunstnikud, jätke ving ja jätke hala, seda pole kellelgi vaja. Meil läheb ju siin tegelikult superhästi, ei ole vaja üksikute veel esinevate kitsaskohtade kallal iriseda. Näidakegi parem seda, kuidas meil hästi läheb, vändake mõnusat ajaviidet, ohohoo, vahvaid rahvalikke komöödiaid, ehehee, ning kujutage meie kannatusrohket, kuid kangelaslikku ajalugu. Küll leiame ka raha.

Või on kunstnikud ja poliitikud sääraste filmide tarbetuse osas lausa ühel meelel?

Meenub, et äsja kirjutas Andres Maimik: "Tööline on üks teistmoodi eluvorm. Ta erineb nii minust kui sinust, hea Sirbi lugeja. Ükskõik milline riigikorraldus parasjagu ei valitseks, tööline rullib taskus rusikat ning kissitab kurjalt silmi."



"Kaks päeva, üks öö" kinodes: Sõprus, Artis, Forumcinemas, Cinamon. Hinnanguid: IMDB (7.4/10), Rotten Tomatoes (91%), Peter Bradshaw / Guardian (5/5), Jaan Ruus / EE (soovitab).

5 kommentaari :

martraun ütles ...

Nõustun, et "Deux jours, Une nuit" omab küll sisemuses korralikku poliitilist ja sotsiaalset kommentaari, ent on filmina äärelt igav, klišeelik ja pikk. Kui ta oleks võitnud Kuldse Palmioksa, oleks see olnud viimane piisk kunagise preštiizika auhinna karikasse.

Kuskil siin on peidus korralik film, ent see üllatavalt igava aHollywoodliku struktuuriga taies ei suuda 90 minuti jooksul sotsiaalsete aspektide osas piisavalt palju öelda. Kõik, mis on niigi selge esimese 20ne minutiga, leiab ülejäänud filmis monotoonset kordamist. Mõistan, et taolise ülesehituse ja inimloomuse uurimise on Dardenne'idel nimme valitud aga ainult viimane kokkusaamine annab loole mingit uut draamat.

Kui Ulrich Seidl, kes sooritas oma viimase triloogiaga sarnaseid patte, suutis filmile siiski elu anda värvikate tegelaskujude ja jõuliste momentidega, siis siin on kõik äärmiselt lame ja etteaimatav. Pidev uksest ukseni käimine, kus iga tegelana põhimõtteliselt ülteb üthe ja sama asja, ega ava teeni korralikku draamat.

See, et antud film, nagu ka "La vie d'Adèle - Chapitres 1 et 2" kumamstav edu, on pannud mind kaasaegse Euroopa väärtkino kvaliteedis kõvasti kahtlema. Kui sellised filmid saavad suuri auhindu ja kiitust, siis see on ainult kommentaar sellele kui kõrgelt me oleme nüüd langenud. Võta kõrvale ükskõik, mis sotsiaalkriitline Itaalia või Prantsuse kino film 1950-60ndatest ning "Deux jours, Une nuit" näib kui tühi koht filmimaastikul.

Minupoole hinne: 4/10.
Omab materjali suurepärase 25 minutise lühifilmi jaoks.

P.S: olen ka ise olnud üllatunud, et ükski filmitegija taasiseseisvunud Eestis vaadanud üshikondlikke ja sotsiaalseid probleeme.

Praktiliselt kõik filmid esinevad fabritseeritud vaakumis, kus pole oluline, mis riigis nende tegevus aset leiab. Ja ma pole siiani aru saanud miks see nii on. Ehk seetõttu, et selliseid filme on väga raske teha - näha ümbritsevaid sotsiaalseid probleeme ning tabada oma kaasaega. Ka kirjanduses on kõik see üllatavalt vähe kajastust leidnud. Loodan siiski, et tulevikus leidub filme, mis selle tühimiku lõpuks täidavad.

martraun ütles ...

Nukker kommentaar Euroopa väärtkino madalast kvaliteedist.

joonas ütles ...

Aitäh põhjalikult kommenteerimast. Hulk huvitavaid teemapüstitusi, mis kutsuvad vaidlema - nii üldteesiga tänapäeva euroopa väärtkino kehvast kvaliteedist kui üksikväidetega konkreetsete filmide kohta. Räägiks esmalt üldisest.

Väärtkino kui üsna õnnetu termini hägusasse tähendusvälja takerdumata võime vist kokku leppida, et jutt käib filmidest, mida nimetatakse ka autorifilmideks, kunstfilmideks ja arthauss-filmideks. Kui sa ütled, et sääraste filmide kvaliteet on tänapäeval kehv just Euroopas, siis tekib küsimus, kas mujal maailmas on lood paremad. Pigem vist mitte, kui mõelda sellele, et su eelmise aasta tippkümnes oli kuus euroopa autorite filmi nelja ameeriklase vastu (neist üks Lõuna-Ameerikast).

Järelikult peavad asjad kehvasti olema tänapäeva kinoga. Ja tõepoolest, sa tõstad esile esile viie-kuuekümnendate kino kui kõrgust, mille juurest ollakse langenud praeguse tühja kohani. See seisukoht kõlab kokku valitseva kriitiline konsensusega, mille kohaselt parimad filmid on eelmisel sajandil ammu ära tehtud ja tänapäeva kino on üldiselt kergekaaluline ja väheütlev. Näiteks on taolisest vaimust on kantud nii Sight & Soundi kõigi aegade parimate tabel kui eesti filmiajakirjanike ühingu parimate eesti filmide topid.

Põhimõtteliselt tähendab see mineviku-ihalus veendumust, et filmikunst on surnud ja me võiksime sellele siinsamas joone alla tõmmata midagi olulist kaotamata.

Ma pole sellega üldse nõus. Mulle lähevad tänapäeva filmid enamasti palju rohkem korda.

Mingis mõttes võib ju väita, et Homerost pole võimalik ületada, et tema kõrval osutub iga hilisem teos tühiseks - aga kui paljusid ta veel kõnetab või kui paljud viitsivad teda lugeda? Ilmselt pole Homerose-järgsete aastatuhandete kirjandus ei nõrk ega kehv, vaid kirjandus tervikuna on kasvanud, ajaga kaasas käinud ja arenenud. Seda muutust ei pea võtma kvalitatiivse progressina, kuid seda ei pea võtma ka regressina. Maailm ja kirjanduse kaanon on ajas nii palju muutunud, et teoseid, mis praegu sünnivad nii Homerose kui kogu järgneva korpuse taustale, pole sügavat mõtet “Iliasega" võrrelda väitmaks, et tegu pole “Iliasega”.

(Sedalaadi võrdlusi tuleb ikka ette - näiteks Mihkel Kunnus pole rahul meie uuema kirjanduse vähese dostojevskilikkuse ja tammsaarelikusega -, aga lubatagu nende seletusjõu osas skeptiliseks jääda.)

Kuigi filmilugu on kirjanduslooga võrreldes üürike, on eelkirjeldatud kriitilis-konsensuslik tehe enam-vähem sama.

‘Tühi koht ükskõik millise viie kuuekümnendate sotsiaalkriitilises filmiga võrreldes’ on ilmne poeetiline liialdus. Paluks konkreetseid näiteid, ja seda mitte ainult diskussiooni huvides, vaid ka selleks, et saaksin ehk lappida oma üpris lünklikku filmiloo-teadlikkust.

Pole ju sugugi võimatu, et ma eksin ning hindan tühja kohta ainult sellepärast, et ma pole nende vanade suurteostega lihtsalt tuttav. Kunagi vaidlesime siinsamas blogis “Dr Strangelove’i” postituse all ka klm-iga klassika-teemal ja mõnigi tema poolt mainitud film aitas mul pikemas perspektiivis leevendada toda klassika-allergiat, mida mõned prantsuse ja itaalia autorikino klassikud mus selleks hetkeks olid äratada suutnud.

Konkreetselt Dardenne’ide ja Kechiche’i kohta kahjuks ei jõua enam puht-ajaliselt hetkel midagi lisada - elu, va vemmal, nõuab oma. Loodan siia mõne aja pärast naasta.

martraun ütles ...

Aitäh, et leidsid aega pikemalt kommentaarida.

P.s: mu teine kommentaar tuli kogemata poolik - oli mõeldud esimese pikema teksti sisse ja ilma kontekstita väljendab muud asja.

Mu jutu mõte pole see, et (Euroopa) väärtikino filmid oleksid iseenesest nõrgad. Ei - sugugi mitte. Väita, et praegu tehakse ainult halbasid filme ja 1960ndad on mingi kuldaeg on naiivne. Iga aasta leidub nii tõeliselt suurepäraseid, häid, keskpäraseid kui ka halbu filme. Kuigi viimasel ajal on kohati palju intrigeerivamad filmid tulnud Aasiast, Ladina-Ameerikast või islamimaadest kino (näit Iraania), on ka Euroopast pidevalt häid filme tulnud. Euroopa kino pole küll filmimaastikul nii mõjukas kui oma kõrgaegadel (1910-1930 ja 1944-1975) kus filmimeediumiga katsetused ning (olgu selleks Saksa ekspressionism, Itaalia neorealism vm).

Näiteks Cristian Mungiu "Teispool Mägesid" on briljantne film, mis on sama hea või paremgi kui paljud samalaadsed 1960-70ndate meistriteosed (nagu Jerzy Kawalerowicz’ Mother Joan Of Angels" või Ken Russell'i The Devils").

Olin ka vist "Kaks päeva, Üks Öö" vastu liiga karm. Tõstan hinde, neljalt punktilt 4.5/10 peale. Filmil oli korralik lõpp, enam vähem point ja hea keskne osatäitmine. See aga ei päästa nõrka dramaturgiat, liigset pikkust ja kohati plakatlikku sotsiaalset realismi.Tegu pole halva filmiga. Lihtsalt tegu pole väga hea filmiga.

Pean ka tõdema, et olin üsna halvas tujus seetõttu, et kolm viimast Euroopa väärtkino filmi: "Tuhat Korda Head Ööd" ja auhinnatud “Adele Elu – 1. ja 2. peatükk” ja "Kaks päeva, Üks Öö" olid kas väga halvad või üllatavalt kesised. Minu probleem, on selles, et kui sellised enam-vähem keskpärased linateosed lõikavad meeletuid loorbreid nii festivalidel kui kriitikute seas ja peaksid olema näited Euroopa paremikust, siis ma ei saa enam millestki aru. Tundub nagu filmi hinnataks kas tegijate (Dardenne'id), näitlejate (Binoche,Cotillard) või temaatika pärast (samasooliste armastus, töölisklass & koondamine).

Hea film on tervik - nii vormilt, sisult kui temaatikalt. Antud filmid on näited logisevast ja fookuseta dramaturgiast ("Kaks päeva, Üks Öö" puhul saab läbi klassikalise testi - kas iga uus stseen annab uut infot ja viib lugu edasi. Vastus on tihti ei. Sellepärast mainisingi, et selles on heal juhul peidus korralik lühifilm) . Olulisem tundub olevat teema kui tegelased ja nüansid. Tõeliselt head filmid ei pane reeglina oma sõnumit esiplaanile vaid jälgivad lugu ja tegelasi. Nende teekonna abil avanevad kõik muud aspektid. Kuigi Dardenne'ide filmis on samamoodi oluline Cotillardi tegelase lugu, jääb see piisavalt välja arendamata. Juba "Kaks päeva, Üks Öö" keskne idee - et, naine käib mehe nõudmisel uksest ukseni teisi anumas, ei tundu kunagi väga usutav. Kui suuremat realismi ja ausust nõudev film tundub kunstlik ja ebausutav, on film juba fundamentaalsel tasandil natuke kööbakas :)

Näited sotisrealistikest filmidest, mis jäid enne mainimata: The Loneliness of the Long Distance Runner, Umberto D, Bicycle Thieves, Death of a Cyclist.

Oma ülesehituselt on aga "Kaks päeva, Üks Ööga" tegelikult sarnasem selline taies nagu "Winter's Bone". See omab samamoodi uksest ukseni kõndivat tegelaskuju. Seal on aga loodud väga tugev hästidefineeritud maailm ning sotsiaalne aspekt ei ole kunagi peamine.

Andres Sööt ütles kunagi väga ilusa lause. Et ta vaataks palju parema meelega head filmi väga igavast teemast, kui halba filmi huvitavast teemast. Ja kuigi viimane võib olla näiliselt huvitavam, eelistan ka mina esimest varianti.

Juttu jaguks veel pikemaks, aga pean seekord ise siinkohal punkti panema :)

Mõnusat,
jaksu filmide vaatamisel ja neist kirjutamisel,
Mart

martraun ütles ...

kiiruga kirjutasin vist Söödi mõtte valesti: Pigem vaatan huvitavat filmi igavast teemast kui igavat filmi huvitavast teemast.