5. juuni 2014

Pikk tee alla / A Long Way Down

"A Long Way Down", Inglismaa / Saksamaa 2014. Režissöör Pascal Chaumeil. Stsenarist Jack Thorne (Nick Hornby samanimelise raamatu ainetel). Osades Pierce Brosnan, Toni Collette, Imogen Poots, Aaron Paul, Sam Neill jt. 96 min.



Romaanikunsti Olümposelt vaadates võib Nick Hornby paista umbes nagu omal ajal Raimond Kaugver: tõsiseltvõetavuse piiril või väljaspool seda. Mõlemad on liiga kerged, ajalikud ja argielulised, aga ka liiga edukad ja populaarsed, et kuuluda kuhugi mujale kui meelelahutuse, ajaviite ja olmekirjanduse valda. Tõeline vaimuaristokraat säärase lugejasõbraliku, laia publiku poolt armastatud pisikirjanduse külge ei puutu - bestseller, see kõlab ju banaalselt, peaaegu nagu sopakas või naistekas.

 Fernando Botero. Woman reading. 1987

Lihtsa lugeja elu on selle võrra kergem, et ta ei pea pidevalt pingutama, tõestamaks iseendale ja teistele oma rafineeritust. Klassikast igaviku otsimise kõrval saab ta rahulikult rõõmu tunda tänapäevasusest ja moodsast koomikast, mida on Hornbylt rohkem lootust leida kui näiteks Tammsaarelt või Thomas Mannilt, kes kogu oma ajatus üleelusuuruses kuuluvad kaugesse ajastusse, kadunud maailma. Sellisele lugejale pakub Hornby lisaks lugemismõnule terast vaadet inimeseks olemisele ja toimetulemisele uue sajandi uljas ilmas.



Romaanikunsti titaanidest meenutab Hornby vaimukas käekiri ehk enim Milan Kunderat. Taustsüsteemid on erinevad – Kunderal klassikaline euroopa kultuur, Hornbyl popkultuur –, kuid kumbki kirjutab omal moel haaravas ja säravalt teravmeelses vormis tõsistest asjadest. Kuigi Hornby pole kaugeltki masendav ega rusuv, kuulub tema lemmikteemade hulka depressioon.

"Pikk tee alla", mis nagu teisedki Hornby romaanid on ka eesti keelde tõlgitud, algabki nelja depressiivse tegelase uusaastaöise kohtumisega pilvelõhkuja katusel, kuhu nad on kogunenud oma elu vabatahtlikult lõpetama. Väga filmilik stseen, kuid nagu Hornby ise on märkinud: sellega loo filmilikkus suuresti piirdubki. Edasine toimub valdavalt enesetapjate peades ja vestlustes, filmilikku dünaamikat napib.



Küllap johtub siit osa Pascal Chaumeil' ekraniseeringu probleemidest, kuid ebaõnnestumise peapõhjusi tuleb ilmselt otsida mujalt. On ju kolm varasemat Hornby-ekraniseeringut – "Fever Pitch" (1997), "Elu edetabelid" (2000) ja "Ühest poisist" (2002) – kirjanikule omase sisekõne- ja dialoogikülluse ning sündmustevaegusega märksa paremini toime tulnud.

Neis filmides on Hornby tõsielulisust küll tublisti lahjendatud ja tegelaste vigu mahendatud, nii et osalt võivad olla põhjendatud etteheited muinasjutulises ilulemises à la Richard Curtis ("Notting Hill", "Ainult aja küsimus"). Siiski tunduvad kõik kolm filmi siiani piisavalt värskete ja omanäoliste romantiliste komöödiatena, ja õigupoolest võib ka curtislikkus suure osa romkommi-publiku jaoks kõlada mitte niivõrd etteheite, kuivõrd komplimendina.



Chaumeil' "Pikk tee alla" püüab samuti turvalise curtislikkuse poole, kuid kukub läbi nii selles kui hornbylikkuses. Suitsidaalselt tüütu film venib nagu näts talla all ja selles puudub säde: ei romantikat ega realismi, ei psühholoogilist läbinägelikkust ega märkimisväärselt vaimukust. Ükski neljast peategelasest ei paista elus inimesena, ükski ei suuda äratada ei empaatiat ega isegi mitte huvi oma käekäigu vastu – ka mitte autorilähedased, Hornby isikliku elukogemuse põhjal kirjutatud karakterid: viljatute looja-ambitsioonidega maadlev JJ ja puudega last kasvatav Maureen.



Hornbyt selles äparduses süüdistada ei saa, tugevaid ja kogenud näitlejaid küllap ka mitte. See, et heast raamatust on ekraanil saanud ilmetu ja igav sült, on ilmselt eeskätt ikka stsenarist Jack Thorne'i ja lavastaja Chaumeil' teene, kes mõlemad on küll vilunud telefilmide ja seriaalide vallas, kuid algajad mängufilmi alal.

Võiks veel edasi norida, et miks filmi produtsent, kirjaniku abikaasa Amanda Posey võttis lavastajaks Luc Bessoni ammuse assistendi Chaumeil', kes iseseisva kinorežissöörina alustas oma karjääri ühe käesoleva kümnendi tühiseima, läägeima ja lamedaima romkommiga "Südametemurdja" ("L'arnacoeur") – aga tühja tost, vahet pole. Aps on tehtud, kits kärneriks pandud, kirjanikule ja raamatule ülekohut ja antireklaami tehtud. Õnneks on vähemalt publikul võimalus seda klimpi vältida ja vaadata mõnda teist, õnnestunumat Hornby-filmi.



Mu personaalne Hornby-filmide edetabel:
  1. "Ühest poisist" ("About a Boy", Chris ja Paul Weitz 2002)
  2. "Elu edetabelid" ("High Fidelity", Stephen Frears 2000)
  3. "Fever Pitch" (David Evans, 1997)
  4. "Haridus" ("An Education", Lone Scherfig 2009)
  5. "Fever Pitch" (Bobby ja Peter Farrelly, 2005)
  6. "Ühest poisist" ("About a Boy", seriaal 2013...)
  7. "Pikk tee alla" ("A Long Way Down", 2014)


Lugu ilmus ka Müürilehes.

Kommentaare ei ole :