14. juuni 2014

Süü on tähtedel / The Fault in Our Stars

"The Fault in Our Stars", USA 2014. Rež. Josh Boone. 126 min.

Filmi aluseks olev John Greeni popp noorteromaan algab tänapäeval üsna tavatu kinnitusega, et tegu on väljamõeldud, mitte tõestisündinud looga. Ja tõepoolest, ideetasandil kaverdab tähtede poole vaatav vähiromanss Erich Segali bestsellerit "Love Story" (1970, eesti keeles 1972), mis omakorda remiksis Shakespeare'i peaaegu sama varjamatult kui "West Side Story".

Ajalik armastus ja noorus saavad surma taustal suureks ja igaveseks. For never was a story of more woe than this of Juliet and her Romeo. No ega Shakespeare ise ka toda traagilist lugu otse elust ei võtnud, vaid ikka lähemaist ja kaugemaist raamatuist Ovidiuseni välja.



Nii et ei midagi uut päikese all, mis võiks olla postmodernismi lipukiri, kuigi Koguja ütles seda juba aastatuhandete eest. Samas mis ismidesse puutub, siis käesoleva kümnendi edenedes tundub üha enam, et veel hiljuti päris kõbusast PoMo-st on saamas või juba saanud eilne päev ning nüüd tulvab uksest ja aknast hoopis metamodernismi, mis on veel mitmeharulisem ja tabamatum ime kui PoMo ise oligi.

Mu põgus mulje, mida targemad on teretulnud siinsamas ümber lükkama, parandama ja täiendama, on, et MeMo tähendab eelkõige (osalist) naasmist modernismi, siiruse-iha, romantika, tähenduse ja narratiivi juurde, loobumist PoMo pessimismist ja küünilisusest ning eemaldumist tsitaadilisusest või vähemalt selle rõhutamisest.



Maakeeli on MeMo teemat teatris ja kirjanduses mõnevõrra selgitanud näiteks Kristiina Reidolf, Mari Peegel ja Kairi Prints: naiivsus, terviklikkus, uussiirus, harmoonia, fantaasia, utopism, müüdid ja suured narratiivid jne. Filmikunstnikest kuuluvad Vikipeedia arvates MeMo-kino esindajate hulka Spike Jonze, Leos Carax, Wes Anderson ja Michel Gondry.

"Tähtede süüsse" puutub see sel moel, et ma näen tolles filmis sümptomit MeMo tungimisest üle autorikino ja arthausi piiride peavoolu. Tunnistan kohe, et ega see uid ei seisa kuigi kindlail jalgel. Raske on ju vahet teha, mis on mis, kui kasvõi sedasama Wes Andersoni pakub seesama viki teisal ka PoMo-filmi esindajaks. Kuid kas pole just vastuolud MeMo-le eriti iseloomulikud? Reidolf mainib muuhulgas iroonia ja siiruse ühendamist ning pragmaatilist idealismi.



Täpsustan, et pean MeMo-likkuseks seda, kui film on taaskasutusena kokku tikitud nagu muiste ja mullugi - lipp lipi, tsitaat tsitaadi peal -, aga mitte enam kerglase, iroonilise või distantseeritud klaaspärlimängu vormis, vaid siirusele ja vahetule elulähedusele pretendeerides. Omamoodi return to innocence - teadagi võimatu missioon, kuid teadmine ei takista üritamast ja võib-olla ka mitte õnnestumast.

"Süü on tähtedel" paistab olevat just selline film, mida võiks nimetada õnnestunult uussiiraks. Ühelt poolt puhas ja teadlik taaskasutus, uue põlvkonna Segal, kuhu vähitraagikat on veel kõvasti juurde keeratud, piirdumata üheainsa surmatõbe põdeva tegelasega. Teiselt poolt mõjub see detailides ikkagi kaasakiskuvalt, värskelt ja usutavalt (nagu kahtlemata ka Segal omal ajal). Teema ajaloolisest läbimängitusest, loo väljamõeldusest ja teatud unenäolisusest hoolimata jätab film silmapaistvalt elusa mulje.



Lisaks algajale režissöörile Josh Boone'ile tuleb õnnestumise eest ilmselt tänada ka kastingut: peaosatäitjad Shailene Woodly ("The Descendants") ja Ansel Elgort pole kumbi sedasorti ulmelised iludused, keda ainult hollivuudi romkommis kohtab, ja seeläbi mõjuvad nende tegelaskujud rohkem pärisinimeste - normaalsete, uudishimulike, kirjaoskajate noortena. Peategelasi toetab kõrvalt vana kaardivägi, keda on alati rõõm näha - Laura Dern ja Willem Dafoe, kes mängib vahvalt vastikut bukowskit.



"Süü on tähtedel" nakatav elluastumise ja maailmaavastamise õhin meenutab tunamullust noortehitti "The Perks of Being a Wallflower". Nagu möödaminnes haritakse publikut "Sofie maailma" vaimus (sessamas hariduslikus mõttes oleks eesti subtiitreis võinud Sisyphose nime kasutada meil tavapärases kreekalikus vormis, mitte angloameerika kultruuriruumis kasutatava ladinapärase -us-lõpuga.)

Viitelisuse asjus veel üks detail, mis on romantilises kinos silma torganud juba jupp aega, hiljemalt Marc Webbi romkommist "(500) Days of Summer" saati: kultuuriline tootetoppimine, kus filmi kultuurilise kredibiliteedi tõstmiseks poetatakse sinna-tänna nagu muuseas viiteid laia fännibaasiga nähtustele. Siin näeme selles funktsioonis Pink Floydi särki ja kaadrit "Aliensist".



Aga põhiline on ikka noor armastus, käeulatuses surm ja suur kurbus. Neile, kes suudavad kinos pisara poetada, pakutakse selleks ohtralt võimalusi. Samas saab ka nalja, ja surmatõve-draamadele üldomast rutiinset nõretavust on õnnestunud üsna edukalt vältida. Ekstrapunktid Amsterdami ja sigareti eest.

Üllatavalt sümpaatne asi, ismidest sõltumatult. Mõeldud noortele naistele, aga võib sobida ka meestele.



"Süü on tähtedel" kinodes: Forumcinemas, Solaris, Artis, Viimsi, Cinamon, Apollo. Muljeid: IMDB (8.5/10), Rotten Tomatoes (82%), Keili, Ralf (5/10), Kristina, Carmen, Mac, Eliisabet.

Kommentaare ei ole :