26. juuli 2014

Veenus karusnahas / La Vénus à la fourrure / Venus in Fur

"La Vénus à la fourrure" / "Venus in Fur", Prantsusmaa 2013. Rež. Roman Polanski. 96 min.


Tänu mustmiljoni keskealise lääne inimese halli ellu uih-ja-aih-kui-erutavaid pooltoone toonud tädipornole on masohhism käesoleval kümnendil moekaup, popim kui iial enne.

Ühtlasi läheb see nobedasti üha lamedamaks ja odavamaks. Allahindlused kraabivad juba uksepiitu. Kümbi eest kolm köidet, filmiplaat, dildo ja piits, mustast dermatiinist kinkekott tasuta kaasa!



Kuid kohutavast seksisopakast sõltumatult on kannatuste nautimise idee ise mitut pidi huvitav ja viljakas. On ju inimkonnas läbi aegade, hiljemalt Gilgamešist, Hiiobist ja Gautama Budast saati valitsenud veendumus, et kannatus on inimese pärisosa. Vähemalt sama kaua on otsitud võimalusi kannatusi ületada, vältida või vähemalt vähendada.

Kui nüüd inimene suudaks nautida kõiki nooli, mida vali saatus paiskab, siis poleks tal vaja hädamerd tõrjuda. Küsimust, kas olla või mitte, ei kerkiks üldse. Muudkui naudi. Ja kui nauditavat vaeva peaks nappima, siis on piinu lihtne paljundada. "Kui masohhistina elamust otsid, pole tarvis minna sadomasoklubisse, vaid lihtsalt tööle," ütleb VAT-teatri etenduse "Masohhisti pihtimus" lavastaja Christian Römer.



Paraku pole nüri, alandava ja väikesepalgalise töö nautimine vist kuigi levinud isegi mitte masohhistide seas. Masohhist selle sõna traditsioonilises, mitte-metafoorses tähenduses ei armasta ju mitte ükskõik milliseid eluraskusi, vaid spetsiifilisi, otseselt või kaudselt seksiga seotud piinu ja alandusi nagu kinnisidumine, piitsutamine või isanda-orja mäng.

Nende ihaldatud kannatusteni jõudmine võib olla nii ränk ja keeruline, et ebasoovitavate kannatuste osakaal kokkuvõttes ikka pigem kasvab kui kahaneb. Masohhismi tüvitekstis, austria kirjamehe Leopold von Sacher-Masochi romaanis "Veenus karusnahas" (1870, eesti keeles 1995) põeb peategelane, noorhärra Severin oma eripärast armuideaali jahtides pea sama traagiliselt kui noor Werther sada aastat varem.


Sacher-Masochi inspika-allikas - Tiziani "Veenus peegliga" (1555).


Masohhismile vastutahtsi nime kinkinud Sacher-Masochi järgi on mees ja naine loomu poolest vaenlased. Naisel pole iseloomu ega põhimõtteid, vaid ainult meeleliigutused, ta ei saa olla vaimselt nii vaba kui mees, ja seetõttu võib ta olla mehe orjatar või despoot, kuid mitte iial kaaslane.



Eks säärastes seisukohtades väljendus ajastu vaim. Sacher-Masochi kaasaegne Friedrich Nietzsche kuulutas Zarathustrana, et naised on ikka veel kassid ja linnud, või parimal korral lehmad, ja et kõigele naises on üksainus lahendus: rasedus.

(Tänapäeva lugeja lohutuseks olgu öeldud, et nii Sacher-Masoch kui Nietzsche pidasid silmas tolleaegseid naisi. Veel pole naine sõpruseks võimeline, kõneles Nietzsche, ja Sacher-Masoch promos naiste emantsipatsiooni, öeldes, et naisest võib alles siis kaaslane saada, kui tal on mehega võrdsed õigused, kui haridus ja töö on ta teinud mehega üheväärseks.)


Lou Salomé, Paul Rée ja Nietzsche, 1882.


Kui Nietzsche, kelle sulest pärineb ka soovitus naiste juurde minnes mitte unustada piitsa, oli õigupoolest naisküsimuses rohkem teoreetik, siis Sacher-Masoch käis oma armukeste ja abikaasade juures ka tegelikult piitsaga, et nood teda nüpeldaksid. Sacher-Masochi alter ego Severini rahulolematus naistega johtub eelkõige sellest, et naissugu, keda romaanis esindab Wanda von Dunajew, tõrgub mehe masohhistlikke ja karusnaha-fetišistlikke unelmaid sajaprotsendiliselt täitmast.

Nagu ütles Oscar Wilde, veel üks Leopoldi ja Friedrichi värvikas kaasaegne: siin ilmas on asi alati seksis, välja arvatud seksi puhul – siis on asi võimus.


Oscar Wilde ja lord Alfred "Bosie" Douglas, 1893.


Endale orja rolli nõudev Severin loovutaks lepinguliselt justkui kogu võimu Wandale, kuid pole üldse rahul, kui emand seda võimu omaenese äranägemise järgi kasutab.

Vastuoluline suhe, kus märtrit mängiv ori nõuab enda alandamist, üritades ühtlasi oma emandat omada ja kontrollida, ning masendub, kui kontrollimine ei õnnestu, on algusest peale naljakas. "Veenus karusnahas" on mitte ainult intellektuaalselt köitev, vaid ka lustakas lugemine – hoopis lõbusam kui näiteks de Sade'i monomaaniline ja üsna monotoonne "Justine" (rääkimata E. L. Jamesi monotoonselt nõmedast "Viiekümnest halli varjundist").

Täpselt samuti on Polanski "Veenus karusnahas" märksa vahvam, vaadatavam ning mu meelest ka nutikam film kui Pasolini sadistlik "Salò ehk Soodoma 120 päeva".



Polanski ei ekraniseeri siin otse Sacher-Masochi, vaid David Ivesi samanimelist näidendit (2010), milles meie aja dramaturg-lavastaja Thomas otsib primadonnat omaenda Sacher-Masochi uusversiooni. Polanski keerab niigi mitmekihilisele materjalile veelgi kultuurilisi ja isiklikke vinte peale.

Üle-eelmise sajandi algmaterjal on sujuvalt ja valutult tänapäevastatud, selle kesksed ideed korraga nii originaalitruult esitatud kui ka kommenteeritud ja kritiseeritud, ilma et vaatajal lastaks hetkekski igavust tunda. Kahe tegelasega kammerliku, täielikult aja, koha ja tegevuse ühtsusest kinni pidava loo puhul on see kõva saavutus, mille eest tuleb ilmselt tänada nii Ivesi algmaterjali, Polanski huumorimeelt ja eksimatut lavastajakätt kui Mathieu Amalrici ja Emmanuelle Seigneri värvikaid näitlejatöid.



Erinevalt hollandlaste Victor Nieuwenhuijsi ja Maartje Seyferthi kunagisest kunstipärasest, kuid üpris igavast Masochi-ekraniseeringust ei vaja eluaeg oma loomingus inimloomuse ja seksuaalsuse varjukülgedega tegelenud vanameister Polanski (80) enam publiku huvi hoidmiseks ohtrat alastust ega seksi kinolinal.

Ütlen siin enam, sest omal ajal polnud Polanski sadomaso-romansis "Kibenädalad" ("Bitter Moon", 1992) ei ühe ega teisega kuigi kitsi.



Nagu Polanski eelmises filmis, samuti teatritüki põhjal tehtud "Tapatalgus" ("Carnage", 2011), piisab ka "Karusnahas Veenuses" laitmatult lavastatud ja tihedalt, kuid pealetükkimatult monteeritud vaimukast dialoogi-tulistamisest, mille sarm ei piirdu tüseda kultuurikihiga atika tragöödiast Velvet Undergroundini.

Polanski isiklik, eneseirooniline seos "Karusnahas Veenuse" sugupoolte sõjaga ulatub kaugemale üldisest meeste ja naiste või lavastaja ja näitleja vägikaikaveost.

Lavastaja rollis üles astuv Mathieu Amalric (48) näeb välja kui Polanski noorem kaksikvend ning Wanda-Veenuse osa esitab Polanski abikaasa Emmanuelle Seigner, kelles 47-aastase matroonina jagub küllaga nii koomilist talenti kui säärast ähvardavalt domineerivat iginaiselikku väge, mida tal "Kibenädalate" aegse noorikuna veel palju polnud. Nääpsukesel Thomasel, kes ilmselt tunneb end oma lavategelase Severini kombel pentsiku kidura vaimuinimesena, on raske tollele ürgjõule vastu saada.



Kuigi filmi mulluse Cannes'i-esilinastuse aegu üritas kollane meedia nii mujal kui meil esitada Polanskit võrdõiguslikkuse vastasena, jääb tema "Veenusest karusnahas" kerge ja kultuurilise teravmeelsuse kõrval kauemaks kõlama just seksismi pilkav, lausa feministlik noot.

Selle äratundmiseks pole vaja enamat Thomase tähendusrikkast telefonihelinast, milleks mees – küllap oma habrast maskuliinsust turgutada püüdes – on valinud Wagneri sõjaka "Valküüride lennu".



Lugu on kirjutatud ERR kultuuriportaalile.


"Venus karusnahas" kinodes: Sõprus, Artis. Hinnanguid: IMDB (7.3/10), Rotten Tomatoes (91%), Peter Bradshaw / Guardian (3/5), Tõnu Karjatse / Klassikaraadio, Mart Raun (7/10), Kaarel Arb / Postimees, Andres Maimik / Sirp.

21. juuli 2014

Monty Python Live (Mostly) otseülekanne Londonist O2 staadionilt 20. juulil

"Monty Python Live (Mostly) - Live from the O2 Arena 20.07.2014".



Püütonite hüvastijätutuuri nimeks sobinuks ka “Almost Live”. Seitsmekümnendais ätid on üsna põdurad juba, energiat napib ja tekst ei püsi enam peas. Vaatajana tunned hella muret nende tervise pärast, ja et kas ikka saavad hakkama, ja - nagu kohtudes noorepõlvearmastusega, kelle vastu aastad pole armulised olnud - püüad meenutada, mis see oli, mis kunagi nii vastupandamatult tõmbas. Ikka saavad veel ja tuleb meelde küll. Palju ilusaid mälestusi.



Kohati veidi katkeva otseheliga šõu jagunes laias laastus kolmeks: vanad videolõigud; vanadest hittlauludest tuletatud üsna suvalised muusikalinumbrid; ja laval taasesitatud vanad sketšid. Šõu toredaimad ja elusaimad kohad olid äpardused ning (võimalik, et osalt tahtlikud) puterdamised ja sassiminekud viimastes.

Näiteks tuli Idle'i valevunts liimist lahti ("Nudge Nudge") või läks vanahärradel Terry Jonesil (72) ja John Cleese'il (74) meelest tekst, mida fännid une pealt peast teavad (“Crunchy Frog”, "Late Parrot", "Cheese Shop"). Lisaks piinlikuvõitu hetki (peeretamine, Mike Myers) ning mõned väikesed üllatused (Putin, Brian Cox, Stephen Hawking).



Mis parata, nali ei ela igavesti, igatahes mitte elavas esituses. Baskin tuleb meelde, ka kunagi vastupandamatult koomiline mees.

Nii et jah, südamest naerma Monty Pythoni retroetendus vast väga ei aja, aga veidi muheleda ikka saab. Kogu šõu vahest lõbusaim hetk on etenduse-eelne reklaamklipp, kus parasjagu rollingute tuuriks valmistuv püütonite eakaaslane Mick Jagger (70) avaldab imestust, et püütonid veel tegutsevad: kuuekümnendail võis see kõik ju tore olla, aga vaadata nüüd veel mingeid ätte oma ammukadunud noorust üles soojendamas, kui andekaim neist on ammu surnud... Jaggeri kõrval diivanil istuv Charlie Watts (73) muigab vaikselt.



Ent ega vanavanaisa juubelile ei mindagi hirnuma, vaid austust avaldama. Püütoni-kaanonisse polnud seda tuuri hädapärast tarvis, aga nende geniaalse pärandi väärtust see ju ei kahanda.

Kahju pole, et nähtud ja hea, et Plaza suurelt ekraanilt - kodus poleks ilmselt raatsinud tervet õhtut sellele pühendada. Põhiline positiivne järelmõju on aga uuesti ärganud tung nii lendava tsirkuse seeria kui Pythoni täispikad filmid üle kaeda, et omaenese elatanud mälu värskendada.



"Monty Python Live (Mostly)" teisipäeval, 29. juulil Plazas. Arvamusi: John Walsh, The Independent (desperately lazy), Stephanie Merritt / The Guardian (3/5), Peter Bradshaw / The Guardian (3/5), Ed Power / The Telegraph (3/5). 

19. juuli 2014

Karlovy Vary 2014: harvad helged hetked lahjas filmiaastas?



Nagu majanduskasvule järgneb vältimatult langus, nii ei saa ka filmiaastad vennad olla. Käesolev tundub esialgu mulluse rammusaga võrreldes lahjavõitu. Eks ta veidi vara ole üldistusi teha, näärideni on veel tublisti aega ja vähe on vaadatud. Väljendan siin kõigest subjektiivset kõhutunnet seninähtu põhjal, millele nüüd lisandus mõnikümmend filmi, millele 49. Karlovy Vary festivalil pilgu peale sain.



Üksikud neist läksid tõsisemalt korda või jäid kauemaks meelde, eriti kui jätta välja paar väga head mullust asja, mida alles nüüd nägema sattusin: Pawel Pawlikowski teraselt idaeuroopa ajaloo koledust ja eksistentsiaalseid valikuid siduv "IDA" ning Uberto Pasolini puudutav, helgelt nukkernaljakas "VAIKELU" ("Still Life"). Mõlemat on siinmail näidanud Pöff.



Mullu valmis ka Steven Knighti draamapõnevik "LOCKE", mis aga ei jõudnud ei Pöffile ega enne tänavust kevadet ka kusagil maailmas kinolevisse. Minimalistlik lugu räägib projektijuhist (Tom Hardy), kes on mees nagu metsapull ning klaarib oma bemmi roolis läbi öö kihutades telefonitsi järjest kuhjuvaid eraelulisi ja tööalaseid probleeme.

Originaalne, tihe ja köitev asi, põnevusrubriigis mu möödunud aasta absoluutne lemmik teise sama lööva kontseptsiooniga ühemehe-eepose, J.C. Chandori merehäda-draama "Kõik on kadunud" ("All is Lost") kõrval. Meie kinolevvi "Locke'i" kahjuks oodata ei ole, aga Pöffile ehk ikka. Kui novembrini oodata ei malda, siis DVD ja Blu-Ray ilmuvad augustis.



Küll aga on siin kinodesse saabumas, kuigi alles novembris, üks tänavusi mängufilmitippe – Richard Linklateri "POISIPÕLI" ("Boyhood"). Eestiski laialt tuntud ameerika indirežissöör Linklater on hakkama saanud titaanliku jõunumbriga, võttes tosina aasta jooksul, peaosalise Ellar Coltrane'i sirgumisega sünkroonis üles ühe poisi kasvamise loo lapsepõlvest ülikooli astumiseni. Tulemust pole õieti millegagi võrrelda peale Linklateri enda üle kahe dekaadi ulatuva armastustriloogia ("Enne päikesetõusu", "Enne päikeseloojangut", "Enne südaööd"). Inimsõbralik, intelligentne ja pateetikavaba kolm tundi, mida võiks soovitada enam-vähem kõigile.

Berliinist Linklaterile parima režissööri Hõbekaru toonud "Poisipõli" on mu silmis ühtlasi vaadatavaim ja nauditavaim siiani nähtud tänavustest auhinnasoosikuist ning jätab varju näiteks nii Berlinale peapreemia Kuldkaru pälvinud müstilis-eksistentsialistliku hiina kriminulli "Must süsi, õrn jää" ("Bai Ri Yan Huo") kui Cannes'i hõbemedali ehk Suure Auhinna laureaadi, itaalia dokiliku argidraama "Imed" ("Le meraviglie").



Karlovy Vary tugevaimate elamuste hulka kuulus mu jaoks ka briti dokumentaal "20 000 PÄEVA PLANEEDIL MAA" ("20 000 Days on Earth") indiroki suurkujust Nick Cave'ist. Viiekümnendais eluaastais austraallane tundub olevat end teostanud juba vaat et inimlikkuse piire ületaval määral. Mõistagi on mees sellest ka ise silmapaistvalt teadlik, kuid tema teravmeelsus, vahetus ja pidurdamatu energia tasakaalustavad edevust kenasti.

Sundance'il auhinnatud dokk pole eeskätt muusikafilm fännidele, vaid võiks särava isiksuse põhjaliku portreena huvi pakkuda neilegi, kes pole Cave'ist juba enne oma 7000 päeva lugu pidanud. Esialgu käib film festivale pidi ning peaks laiema publikuni jõudma aasta lõpuks. Eesti kinodesse vaevalt, või kui, siis ehk Pöffi raames.



Enne Pöffi pole meie kinoekraanidele ilmselt loota ka iirlase John Michael McDonaghi krimidraamat "KOLGATA" ("Calvary"). Hoian pöialt, et see Pöffilegi jõuaks – McDonaghi debüüt, kõigi aegade vaadatuim iiri linateos, suurepärane must krimikomöödia "Korravalvur" ("The Guard", 2011) jäigi Eestis linastumata, kuigi ka siinsed arvajad seda üksmeelselt kiitsid.

McDonaghi teise filmi "Kolgata" peategelane on väärikas külavaimulik (Brendan Gleeson), keda kellegi teise preestri poolt lapsena väidetavalt pilastatud mees tappa ähvardab. Film pole vähem vaimukas, stiilne ega nauditav kui "Korravalvur", kuid esitab ka karmimaid ja tõsisemaid küsimusi hea ja kurja, süü ja andestuse, usu ja elu mõtte kohta.



Veelgi tõsisema, lausa traagilisena mõjub Andrei Zvjagintsevi "LEVIAATAN", mis näitab Venemaa olevikku ja tulevikku ühe Murmanski-lähedase küla kaudu võib-olla veel kalgimas valguses kui Zvjagintsevi eelmine meistriteos "Jelena". Hiiobi raamatust ja Thomas Hobbesi pessimistlikust ühiskonnaõpetusest lähtudes kujutab Zvjagintsev oma kodumaad koletisliku hakklihamasinana, kus üksikisikul pole enam mingit pääsu tuhandetonniseks raudrusikaks koondunud ilmaliku ja kirikliku võimu käest, mis on nii üdini korrumpeerunud, et korruptsioonist kui omaette nähtusest pole enam mõtet rääkidagi. Inimese ainsad võimalused süsteemis ellu jääda on püüda sopase vooluga kaasa ujudes nina vee peal hoida ning lootusetust ja ahastust ohtras viinas lahustada.

Eks sarnast sotsnaturalistlikult sünget emakest Venemaad ole ennegi nähtud, näiteks Sergei Loznitsa "Minu õnnes" ("Счастье моё", 2010) või Boriss Hlebnikovi "Pikas ja õnnelikus elus" ("Долгая и счастливая жизнь", 2013). Zvjagintsev paistab silma eksimatu käsitööoskusega käsikirjast lavastuseni; olud ja molud on kunstipäraselt välja peetud, kuid mõjuvad ka väga realistlikult. Cannes'is parima stsena preemia saanud "Leviaatan" jätab võimsa, katarktilise mulje, kuigi lootust pole siin palju rohkem kui algustiitris, mis teatab, et film on valminud Venemaa kultuuriministeeriumi toel.



Ent lõpetuseks kaks lõbusamat elamust. Esiteks tehniliselt koduvideona tagasihoidlik, kuid leidliku huumori ja vahvate karakteritega väike prantsuse komöödia "MICHEL HOUELLEBECQI RÖÖVIMINE" ("L'enlèvement de Michel Houellebecq"), kus kurikuulus kolekirjanik kehastab isennast.

Ning teiseks sootuks ootamatu pauk luuavarrest: siiani ülitõsist autorikino viljelenud Bruno Dumont'i ("Camille Claudel 1915") neljaosaline teleseriaal "VEIKE QUINQUIN" ("P'tit Quinquin"), mis on umbes nagu vaimupuudega näitetrupi poolt koomilises võtmes esitatud "Twin Peaks", kust ei puudu ka Dumont'ile igiarmas metafüüsika. Rabav, kuid Dumont'i kohta ootamatult publikusõbralik asi.

Optimistina loodaks neidki filme novembris Pöffi kavas näha.



(See jutt ilmus ka ERR kultuuriportaalis.)

Karlovy Vary 2014, část 4: Poisipõli / Boyhood, Snowpiercer, The Raid 2, Kolgata / Calvary...

Viimased varyatsioonid fesarist.



POISIPÕLI (Boyhood, USA 1014). Richard Linklateri ("Enne südaööd") tosin aastat nikerdatud mammutdraama ühe poisi noormeheks kasvamisest on muidugi väga hea, kuis siis teisiti. Olgu, ootuspäraselt hea, aga siiski - juba ajalise haarde ja järjekindluse eest oli parima režissööri Hõbekaru täiega ära teenitud. Eks see värk veidi idealiseeritud ole, aga no ega usku ellu ja inimestesse ei saa patuks pidada. Ja see on ikkagi realistlik lugu, tänuväärsel kombel üle dramatiseerimata. Kui võrdlusmaterjali otsida, siis Winterbottom ei saanud aastatepikkuse argipäeva jälgimisega pooltki nii hästi hakkama. ★★★★



SNOWPIERCER (Seolgungnyeolcha, Lõuna-Korea/USA 2013). Õnnestus lõpuks see palju räägitud, mõnegi ulmesõbra poolt mulluse filmiaasta tippu kiidetud apokalüpsirong kinoekraanil ära näha. Mm... nojah. Lihvitud visuaali ja suvaliselt lehviva fantaasia poolest ju täitsa tore kunsttükk. Oleks siin vähegi tõsiseltvõetavaid tegelasi ja vähegi arvestatav lugu, siis võiks seda ehk kõrvutada Jeunet-Caro “Kadunud laste linnaga”. Aga ei ole, sisu on vaid kergelt markeeritud, lugu on silmapaistvalt loogikavaba, uuskeeli rändom ja pointless isegi koomiksi kohta. No arvutimängule ehk hädapärast kõlbaks, aga kahetunnisest mängufilmist ootaks ikka enamat. Samas tore, et filmibusinessis põhimõtteliselt leidub sellises koguses raha (40 milli) nii edeva eneseteostusprojekti jaoks, ja et takkapihta on õnnestunud sellega ka plussi tulla, kuigi film on alles suht vähestes riikides linastunud. ★★★



HAARANG 2: KÕRILÕIKAJAD (The Raid 2: Berandal, Indoneesia 2014). Haip oli kevadel nii kõva, et jõudis “Sirpigi”. Tempokas, ülikiire, peatumatu vägivallaeepos? Nii võiks öelda “Cranki” või “Shoot’Em Upi” või esimese “Raidi” kohta. Teine “Raid" on tempokas nagu tolmurull kapi all ning sihitut loba täis nagu “Prillitoosi” juubeli-eri. Ilmetud tegelased nämmutavad lõputult oma tühiseid suhteid ja mõttetuid haldusalasid.

Aeg-ajalt, üsna harva, katkestavad jutulõnga üksikud peksustseenid. Need näevad kenad välja küll, aga neid on andestamatult vähe vana kooli erootika põhimõttel: 20-30 minutit juhuslikku säsi, põgus kähkukas, ja uuele ringile. Selleks ajaks, kui klohmimise ja veristamiseni jõutakse, oled mokalaadast nii tüdinud ja tuimaks tehtud, et ei suuda lennukast kaameratööst enam õiget rõõmu tunda.

Nii et loodetud lõbusa löömingu asemel kaks ja pool tundi hallilt venivat nürbust. Keegi oleks võinud hoiatada, et edasikerimise võimaluseta seda jutusaadet vaadata ei maksa. ★☆



VAIKELU (Still Life, Inglismaa 2013). All those lonely people, where do they all come from? Uberto Pasolini (“Machan”) tundlik, õrnade pintslitõmmetega natüürmort keskealisest mehikesest (Eddie Marsan), pühendunud ametnikust, kelle tööülesandeks on omasteta kadunukeste viimsete asjade korraldamine. Tasane, terane, kergelt morbiidse huumoriga kaunistatud hingeminev lugu surelikkuse talumatust kergusest. Mulluse filmiaasta tippe★★★★



MUST SÜSI, ÕRN JÄÄ (Bai Ri Yan Huo / Black Coal Thin Ice, Hiina 2014). Tänavu Kuldkaru kinni pannud kummaline, kergelt irreaalne kriminull uisumõrvadest. Festivali unevõlas jaksasin alles teisel katsel lõpuni vaadata. Toetab nagu mullu “Patu puudutus” (“Touch of Sin”) tunnet, et Hiina on üks arusaamatu ja kõhe paik. Pluss üks muljetavaldava libarebase Gwei Lun-Mei eest. ★★★



RONGID RANGE JÄRELVALVE ALL (Ostře sledované vlaky / Closely Watched Trains, Tšehhoslovakkia 1966). Jiří Menzeli kelmikas draamakomöödia noore dispetšeri erootilise eneseleidmise okkalisest teest teise ilmasõja päevil. Sümpaatne, inimsõbralik asi - mis sest, et kohaliku uue laine tähtteos. Tšehhid on ikka tore rahvas, midagi pole teha. ★★★



KIRSITUBAKAS (Eesti 2014). Tulles teadmata miks, ilmselt loomunõrkusest vastu autorite tungivale palvele kodumaal alles oktoobris linastuva filmi kohta veel mitte arvamust avaldada, ütlen siinkohal ainult niipalju, et tegu on draama-romkommiga, mis räägib muuhulgas nooruse ja esimese armastuse piinlikkusest, kuid sellega asi ei piirdu.



ELU ISE (Life Itself, USA 2014). Roger Eberti mälestustelt laenatud pealkiri on selle doki puhul eksitav. Eeskätt on see film kriitikapaavsti pika ja viljaka elu lõpust - vaevarikkast vähki suremisest. Ja see on üpris masendav vaatepilt. Oleksin õigupoolest eelistanud mäletada Ebertit pigem tema kirjutiste kaudu, mitte niivõrd lõuata, abitu, kõnevõimetu, hinge vaakuva invaliidina, keda dokumentalist Steve Jones siin lahkelt eksponeerib. Et loomapiinamine filmis pole enam košser, looma tapmisest rääkimata, aga reaalse inimese reaalne füüsiline häving on? Pole kindel, et kõike on tingimata vaja filmida ja avalikult näidata. Mu meelest jääb Jones teemale ja materjalile alla. ★★



KOLGATA (Calvary, Iirimaa-Inglismaa 2014). Iiri külapreestrit ähvardatakse otse pihitoolis tappa. Teravalt vaimukas draama heast ja kurjast. Juba tegijanimede ja nägude põhjal selge, et ülitugev asi: stsena ja režii John Michael McDonagh (“The Guard”), ja kes kõik siin veel ei mängi, alates Brendan Gleesonist ning lõpetades Dylan Morani ja Isaach de Bankoléga. Võimas tegelaskujude plejaad, särav dialoog, igavesed eetilised küsimused. ★★★☆



Karlovy Vary 2014, část 3: Locke, Frank, Veike Quinquin, Michel Houellebecqi röövimine...

Kolmas ports fesaripiikse festarilt.



LOCKE (Inglismaa 2013). Minimalistlik draamapõnevik, mille alapealkirjaks sobiks hästi “Limits of Control". Peaaegu klassitsistlik aja, koha ja tegevuse ühtsus toob meelde näiteks Joel Schumacheri “Phone Boothi”, kuid seesinane Steven Knighti saavutus tundub oma realismilähedases vaoshoituses tugevamgi, jagades mu silmis möödunud aasta parima põneviku tiitlit teise mono-ooperi, JC Chandori "All Is Lostiga". Ja sorri, Nolani-fännid, aga ilmselt on see ka üldse parim film, kus Tom Hardy kunagi mänginud on. ★★★★



IMED (Le Meraviglie / The Wonders, Itaalia-Šveits-Saksamaa 2014). Kaks tundi argirealismi paljutütrelise mesinikupere igapäevastest toimetustest ning osalemisest maaelu-teemalisel telekonkursil. Väga elulähedane värk, suurt midagi ei toimu. Usutavad karakterid, vahvad lapsed, aga Cannes’i Grand Prix? Tänavuste festivalide laureaate vaadates hõljub vaikselt pähe mõte lahjapoolsest filmiaastast. ★★☆



FRANK (Iirimaa-Inglismaa 2014). Kergelt absurdimaiguline komöödia loovusest ja hullusest sihib justkui samasse hipsteriauku kui tunamullu “History of Future Folk”. Siin rokib teadaoleva universumi kõige indim, friigim ja alternatiivsem bänd The Soronprfbs, kelle pidevalt papjeemašeest kunstpead kandva frontmäni sõgedus jätab varju nii Daniel Johnstoni kui Syd Barretti. Tvitter ja juutuub on teadagi just selliste tegelaste jaoks loodud. ★★★



AMOUR FOU (Austria-Luksemburg-Saksamaa 2014). Jessica Hausneri (“Lourdes”) kerge kostüümidraama romantik Heinrich von Kleisti (“Michael Kohlhaas") enesetapust ajastul, mil Saksamaale hakkasid parasjagu jõudma Prantsuse revolutsiooni ohtlikud ideed. Härraste naljakalt puine tseremoniaalsus, kummalised ideed ja ääretu maneerlikkus panevad mõtlema, kuidas Eesti, mida roolisid tollal samasugused saksad, üldse suutis XIX sajandi üle elada. Ja Euroopa ja inimkond tervikuna. Samalaadselt elegantne, teatraalne ja vaimukas Kleisti-ekraniseering kui Éric Rohmeri “Markiis von O”, aga kuidagi kuivavõitu. ★★☆



PÕHJAMAADE PARIIS (Paris of the North / París norðursins, Island-Prantsusmaa-Taani 2014). Nukkernaljakas, muhedalt humanistlik väike draamakomöödia kohmakaist, üksildasist, puntras põhjamaa inimestest, Islandi uhkete maastike taustal mõistagi. Hakka või arvama, et ehk oli Hafsteinn Gunnar Sigurðssoni debüüt “Either Way” ("Á annan veg”) siiski etem film kui omal ajal tundus. No pidi ju olema, kui nii tolle debüüdi ameerika riimeik “Prince Avalanche” kui ka tüübi teine film on täitsa kobedad. A no las ta olla, üle vaatama vist ikka ei hakka. ★★★



VEIKE QUINQUIN (P'tit Quinquin, Prantsusmaa 2014). Et maintenant quelque chose de complètement différent: Veiko Õunpuu lemmikrežissöör, kriitikute kumiir, intellektuaalse autorikino koljat Bruno Dumont on teinud teleseriaali, krimikomöödia pealegi. Saatanlikku lugu, mis algab laibatükkide leidmisega surnud lehma pärakust, võiks iseloomustada kui veidrat, lausa pöörast kirja sõna otseses mõttes sõgedate külast. Mitte ainult enamus tegelaskujusid, vaid ka lõviosa näitlejaid paistab olevat kergema või raskema vaimupuudega ja see annab loo absurdikoomikale õõvastava mõõtme. Nagu David Lynch kohtuks Ken Saani “Marsalkkaga” - ei tea, kas nutta või naerda. Neli episoodi kokku kestavad kolm ja pool tundi, mis korraga ette võetuna pole muidugi koogitükk, aga on siiski kõige vaatajasõbralikum Dumont, mida mu silmad näinud on. Hämmastav kraam. ★★★☆



VABA LANGEMINE (Szabadesés / Free Fall, Ungari / Prantsusmaa / Lõuna-Korea 2014). György Pálfi (“Taxidermia”) on nagu radikaalsem ja lihalikum idaeuroopa Roy Andersson, aga tema ideelisel järjekindlusel oleks nagu midagi ühist ka Priit Pärna loomemeetodiga. Pálfi uus film on kimp omavahel sisuliselt sidumata veidraid episoode, vaat et anekdootlikke sketše, mis on põhjaliku esteetilise hoole ja järjekindlusega lavastatud ja üles võetud. Tegevusliinide enam-vähem ainsaks ühisnimetajaks on tavareaalsuse murenemine, mingid sürrealistlikud nihked, mille läbi sünnib kokkuvõttes mõistatuslik, vaid aimatavate reeglitega paralleelmaailm. Karlovy Vary festaril auhinnati filmi hõbeda (žürii eripreemia) ja Pálfit parima režissööri priisiga. ★★★



VIOLET (Belgia-Holland 2014). Berlinale sektsiooni "Generatsioon 14+" võitnud narratiivita kollaaž teismelisest BMX-ratturist, kes juhtub pealt nägema sõbra tapmist. Visuaalselt hiilgav, kuid sisult liig õhuke ja autistlik, et 80 minutit välja kanda. ★★☆



LUBADUS (Obietnica / The Word, Poola-Taani 2014). Tõhus psühhodraama sellest, kui traagiliselt kaugele võib minna ühe kapriisse, juhmilt enesekeskse teismelise lapsik viha, aga ka eelnevate põlvkondade rollist. ★★★



MICHEL HOUELLEBECQI RÖÖVIMINE (L'enlèvement de Michel Houellebecq / The Kidnapping of Michel Houellebecq, Prantsusmaa 2014). Reaalseist sündmustest tõukuv, ebaseksikas koduvideo-kvaliteedis üles võetud mängufilm väärib tähelepanu sugugi mitte ainult sellepärast, et nimikangelane astub võluvalt üles iseendana. Eelkõige on see on ootamatult vaimukalt kirjutatud ja välja mängitud, kerget absurdihuumorit tulvil tore väike asi. ★★★☆


18. juuli 2014

Karlovy Vary 2014, část 2: 20 000 Days on Earth, Ida, '71, Still the Water, Emme (Mommy) ...

Veel kümme näoraamatusse raiutud festivalipiuksu.



20 000 DAYS ON EARTH (Inglismaa 2014). Dokk vanameister Nick Cave’ist kui inimesest ja aurikust avab meest mitme värske kandi pealt ka minusugusele vaatajale, kes teemaga elu jooksul ennegi kokku puutunud. Teoreetiliselt kujutan ette, et peab leiduma neidki, kes pole ja neid, kellele Cave ja tema muusika korda ei lähe, aga söandan oletada, et karakteri-uuringuna võiks film siiski muljet avaldada - mehe terane edevus ja siiras elujõud on niivõrd nakatavad. Olgu sellega kuis on, mul igatahes jooksid sipelgad mööda selga. I'm transforming, I'm vibrating, I'm glowing, I'm flying! Look at me now! ★★★★



EMME (Mommy, Kanada 2014). Imelapse-east välja jõudnud Xavier Dolani (25) viies film jutustab pöörasuseni hüperaktiivse noormehe suhtest kahe keskealise naise: oma ema ja naabrinaisega. Paistab, et kanada režissööri suurushullus ja eneseimetlus, mis muutis tema eelmised kaks oopust (“Laurence Anyways” ja “Tom farmis”) suisa talumatuks, hakkab veidi järele andma. Eputamist ja pretensioonikust on mõnevõrra vähemaks jäänud. Siingi eksperimenteerib Dolan ruudukujulise formaadiga, aga vähemalt ei tiku ta enam ise kaadrisse.

Dolani-poisil on kõvasti pildilis-helilist kätt, silma ja kõrva, mis teeks temast ideaalse muusikavideote lavastaja, kuid ons tal täispika mängufilmi jagu midagi öelda? Ma pole selles endiselt kuigi kindel, kuigi ema-teema on Xavieril südamel juba alates debüüdist “Ma tapsin oma ema” (2009).

Kaks ja veerand tundi on “Emme” jaoks ilmselt liigne pikkus, aga vähemalt on siin hoogu. Peategelaste hüsteeriat, märatsemist, röökimist ja ropendamist on päris lõbus vaadata. Xavier-poisist võib veel asja saada. Pronks (žürii preemia) Cannes’ist. Kunagi tuleval aastal on filmi ka eesti kinodesse oodata. ★★☆



MEMORIES ON STONE (Iraak-Saksamaa 2014). Lugu filmitegemise raskustest Kurdistanis ei pakkunud enamat meenutusest, et huvitav päritolumaa ei pruugi tähendada huvitavat filmi. Tuhm, hämar ja tüütu jahumine. Ei vaadanud lõpuni.



STRAY DOGS (Jiao you, Prantsusmaa-Taivan 2013). Veneetsiast Pöffini kõrgelt hinnatud meditatiivne pilk kodutu Taipei pere ellu. Selget lugu pole, tegevust ka mitte kuigivõrd. Staatilised, sügavate värvidega, hoolikalt komponeeritud, fotograafiliselt kaunid lainurk-kaadrid kestavad terve igaviku. Ühes stseenis näiteks vaatasid mees ja naine vähemalt viis minutit enam-vähem liikumatult kaadrist välja; vahepeal käisin peldikus; kui tagasi jõudsin, polnud pilt muutunud, kaadrit hoiti veel oma viis minutit. Seda peaks kohustuslikus korras näitama neile, kes eesti mängufilmile aeglust või kaugusse vahtimist ette heidavad.

138-minutilise tervikuna on see film samalaadne raskekaalu kunst nagu Carlos Reygadase “Post Tenebras Lux” - kontseptuaalselt huvitav, potentsiaalselt väga hea asi, millele festivaliväsimuses lihtsalt ei jaksa väärilist tähelepanu osutada, sest silm kipub aina looja vajuma. Aga väljaspool festivale sihukest värki jälle naljalt nägema ei satu. ★★★



BLACK FRIDAY (India 2004). Festivali erikülaline Anurag Kashyap dramatiseeris oma läbilöögifilmis Mumbai 1993. aasta terrorirünnakute uurimise ja juurdluse käiku. Ei mingit bollivuudlikku pillerkaari, vaid korralik ajakirjanduslikku dokumentaalsust taotlev realism. Arvutiefektid on loomulikult mannetud ja uurijat näidatakse vast veidi liiga positiivses valguses, kuid suures plaanis igati mõistlik ja tõsiseltvõetav asi. Lõpuni vaadata siiski ei mallanud.



’71 (Inglismaa 2014). Karm tänavasõja-põnevik seitsmekümnendate Belfastist. Stiilne khakipruun koloriit (tollal ju teisi värve ei tuntud), vahvad vuntsid ning ärev, kaootiline madin. Kogenud seriaalilavastaja Yann Demange hoiab oma debüütmängukas hästi pinget ning hoidub pateetikast. Võib-olla ainult muusikaga on veidi üle pingutatud. ★★★



GÜEROS (Mehhiko 2014). Tänavuse Berlinale parim debüüt räägib kõurikust, kes saadetakse veidi vanema venna juurde elama. Mustvalge 4:3 formaadis pilt on kohati päris leidlik, aga sisu liig argihõre, et viitsinuks lõpuni vaadata.



IDA (Poola-Taani 2013). Kuuekümnendate Poolas läheb orvuks peetud neiu enne nunnaks pühitsemist otsima oma sõja ajal kadunud vanemate jälgi. Sisukirjeldus ei kõla just liiga kutsuvalt, eks ta sellepärast siiani vaatamata oligi. Aga selgub, et väga ilus ja terane film; napp, täpne ja puudutav vaade nii ajaloo grimassidele kui elule laiemalt. Paistab, et 4:3 mustvalge formaat on viimasel ajal moes, ja siin on see huvitavate kaadrikompositsioonidega hästi ära põhjendatud. ★★★☆ PS. Põhjalikum jutt filmist.



ROCKS IN MY POCKETS (USA-Läti 2014). Pihtimuslik täisealiste-multikas animaator-illustraator Signe Baumane ning tema lähisugulaste depressiivsetest ja suitsidaalsetest kalduvustest. Autor ise nimetab teost feministlikuks naljafilmiks depressioonist. Filmi pealkiri viitab Baumane vanaemale, kes jalutas nagu Virginia Woolf, kivid taskus, ojasse, mis aga osutus vanaema jaoks liialt madalaks.

Filmi tõsise teema ja mängulise vormi kontrast jääb meelde küll. Raske öelda, kas see, et Baumane kaadritagust ingliskeelset teksti ise sisse loeb, tuleb tervikule kahjuks (sest ta pole suurem asi näitleja ning tema kõrvulukustav läti aktsent ja kilehäälne eksalteeritus on kohati päris häirivad) või kasuks (sest ühelt poolt on tekst väga isiklik ning teiselt poolt on filmi teemaks olev psüühiline tasakaalutus ka Baumane intonatsioonis selgesti kuulda). ★★★



STILL THE WATER (Futatsume no mado, Jaapan-Prantsusmaa-Hispaania 2014). Naomi Kawase ilus tasane mõtisklus surelikkusest ja sellega leppimisest. Jaapanlased tunduvad draamades tihti kuidagi murakamilikult ülimõistlikud. Meeldivalt siiras küsimisjulgus, pealetükkimatu elutarkus, näpuotsaga metafüüsikat. ★★★☆