18. juuli 2014

Ahvide planeedi koidik / The Dawn of the Planet of the Apes

"The Dawn of the Planet of the Apes", USA 2014. Rež. Matt Reeves. 131 min.



Põhimõtteliselt võib seda pidada retroulmeks. Ahvide planeedi idee on ju eakas, poole sajandi jooksul korduvalt põhjalikult läbi töötatud. Käesolevaga teise filmini jõudnud uus ahvisari on juba ainuüksi kinofilme arvestades kolmas kord ekraniseerida Pierre Boulle’i hoiatusromaani, mis kirjeldas, kuidas ahvide areng inimesest mööda läheb.



Taaskäivitatud sarja esimene film "Ahvide planeedi tõus" oli kolm aastat tagasi kõva sõna peamiselt animatsiooni vallas, tänu arvutis loodud realistlikele loomtegelastele. Eelmistel ekraniseerijatel sääraseid tehnilisi võimalusi lihtsalt polnud. "Tõus" sai kõvasti kiita ja tegi tublisti kassat. Teise, esimesega pea kattuva pealkirjaga filmi abil püüab Fox toda edu pea kaks korda suurema eelarve toel korrata. Ilmselt lootes, nagu "22 Jump Streetis" öeldi, et topelteelarve toob kaasa kahekordse kasumi.



Eks see paista edaspidi, aga kohe võib öelda, et teine jagu näeb samuti väga nett välja. Meeldivalt rõske, hämar, klaustrofoobiline keskkond, ja milline muljetavaldav arvutusvõimsus ahvide renderdamisel. Ahvidest peategelased on ilmekad õõva orgu langemata, puulatvades karglev pärdikute armee pakub vägevat vaatepilti ning märulistseenid on Reeves haaravalt lavastanud.

"Koidiku" hädadeks on, nagu eelmiselgi filmil, kahvatud inimtegelased ja nõrk käsikiri. Kirjutusmasinaga ahvil ei kuluks üsna kindlasti mitte tervet igavikku, et saada maha köitvama ja sisukama stsenaariumiga kui see, millega siin esinevad Mark Bomback ("Total Recalli" riimeik, "Wolverine") ja kompanii.



Kui esimese filmi käik oli üldjoontes ette teada, siis teise stoori on lihtsalt trafaretne ja üllatustevaba, ning ahvide suhu pandud dialoog suisa tobe, olgu see siis viipekeeles või algelises puuinglise keeles, mida pärdikud enesestmõistetavalt pursivad. Ahvidest on tehtud primi-inimesed, kes erinevad homo sapiensist ainult välimuse ja (esialgu) algelise elujärje poolest, ning seeläbi on huvitavamad arenguvõimalused maha mängitud.



Ahvide ja inimeste maadejagamisest vaatab vastu koloniaalvestern, mis võiks potentsiaalselt sisaldada põnevat kultuuride kokkupõrget nagu Terrence Malicki "Uus maailm" - aga ei sisalda, sest Bomback & Co on viljakamad võimalused nivelleerinud soojussurma, kus kõik on üks ja seesama.

"Koidiku" ahvid pole indiaanlased ega neegrid, neil pole mingit oma kultuuri. Nad on kõigest inimese ebardlikud kaksikvennad ning see võtab vastasseisult kogu võimaliku mõtte ja köitvuse. Olulist vahet pole, kas peale jäävad ühed või teised, ja tänu sellele kipub lugu oma enam kui kahetunnises pikkuses ja hoolega punutud, kuid küllalt kunstlikes keerdkäikudes välja surema, eriti just vahetult enne nõndaütleda eepilist lõpumadinat.



"Ahvide planeedi koidiku" kui filmi keskne konflikt pole mitte ahvide ja inimeste, vaid tehniliselt tugeva vormi ja mageda sisu vahel. Tulemus pole ei märkimisväärselt halb ega ka märkimisväärselt hea - suudab suure suvise popkornimäruli rolli enam-vähem adekvaatselt täita, mitte rohkem. Vaadata kannatab, aga ega millestki ilma ka ei jää, kui ei vaata.



"Ahvide planeedi koidik" kinodes: Forumcinemas, Solaris, Viimsi, Cinamon, Apollo. Hinnanguid: IMDB (8.5/10), Rotten Tomatoes (92%), Ralf (8/10), Mart Raun (8/10), Mart Noorkõiv (4/5), Malcolmi filmivaatlusala (3.5/5).

Kommentaare ei ole :