9. juuli 2014

Armastajate igavene elu / Only Lovers Left Alive

"Only Lovers Left Alive", Inglismaa-Saksamaa 2013. Režissöör Jim Jarmusch. 123 min.


Ega sul pole aeg-ajalt tunnet, et aega napib? Ehk lausa pidevalt? Et küll teeks ja oleks, aga näe, pole mahti hingegi tõmmata, aina rapsi ja rabele nagu orav rattas, kiire-kiire-kiireelu saab otsa ja armastust polnudki.

Ei? Siis on sul vedanud nagu vampiiril – ebainimlikult, üleinimlikult. Ajapuudus on ju üldinimlik. Olgu närviliselt, nukralt, asiselt või uhkelt, aga enam-vähem kõik inimesed, keda tean, kinnitavad alatasa, et neil pole aega.



Eks ta ole. Ükskõik siin ilmas, millele sa toetud, kas vastu klaverit või piljardit – see kõik ei loe, vaid päevad, need on loetud: paarkümmend tuhat, mitte miljardit (nagu märkis Juhan Viiding, kellele, nagu takkajärgi teame, oli antud 17 067 päeva).

Neisse päevadesse mahub piiratud hulk asju. Teed tööd või mängid lapsega, paned pidu või kirjutad sümfooniat, lähed trenni või kinno, remondid autot või loed raamatut. Kõike korraga ei saa ja sageli valikut nagu polekski: tööd tuleb teha, sest pere tahab toita, auto tuleb ära parandada, et tööle jõuda ja nõnda edasi. Ja isegi kui valik on suhteliselt vaba, näiteks et millist raamatut enne uinumist lugeda, siis iga loetud raamatu kohta jääb sada muud lugemata. Kui palju inimene ka ei teaks – alati on rohkem seda, mida ta ei tea, olgu ta kui suur erudiit, guru või spetsialist tahes.



Vampiiril sääraseid muresid pole, sest tema päevad pole nii kitsilt loetud. Vampiirid on kas surematud või ulatub nende oodatav keskmine eluiga vähemalt sajandeisse. Neil on aega laialt. Ja pealegi on vampiir enamasti materiaalselt hästi kindlustatud, kõrgest soost, iginoor ja vastassoo jaoks vastupandamatu. Nii et kui toitumistavadega kaasnevad eetilised küsimused kõrvale jätta, siis on vampiir inimlikult ihaldusväärne ideaal, unelmate übermensch ja pooljumal. Eks sellel nende populaarsus juba sadu aastaid põhinegi.



Nende aastate jooksul valminud loendamatuis vampiiriraamatuis ja vampiirifilmides pole aga enamasti eriti süvenetud sellesse, mida vereimejad oma ajaküllusega pihta hakkavad. Tavapäraselt täidab vampiiri päevi kirstus põõnamine, öid aga flirt, toitumine, prassimine ning otsatu jagelemine ja intrigeerimine suguvendade, vampiiriküttide, libahuntide, zombide ja tont teab veel kellega.

Ameerika sõltumatu kino suurmeister Jim Jarmusch, kelle pöördumine igasugu videvike ja vampiiriakadeemiate poolt üpris madalale veetud mainega žanri poole tundus lausa üllatav, kui sellest esimest korda kuulsin, vastab vampiiride ajaplaneerimise küsimusele üsna üheselt: kultuur.



Jarmuschi igavesed vampiirarmastajad Aadam ja Eeva, kes on meheks ja naiseks loodud režissööri enese päikeseprillistatud näo järgi, sisustavad oma sajandeid kõikvõimalikes keeltes lugemise ja kõikvõimalikel pillidel musitseerimisega. Nad on põhjalikult kursis kunsti, teaduse ja tehnikaga, tunnevad kõigi elusolendite ladinakeelseid nimetusi ning on planeedi helgeimate peadega isiklikult tuttavad olnud. Nad on lõputult kultuursed, teavad põhimõtteliselt kõike, mida saab teada, ning on täiesti omaette, erakutena lõputult coolid, püüdmata kellegi ees eputada või kellelegi muljet avaldada. Ühesõnaga, ideaalhipsterid.



Ööolendite traditsioonilist kurjust Aadamas ja Eevas ei leidu. Nad ei tapa inimesi, vaid hangivad vampiirile eluks vältimatut vajalikku ning ühtlasi narkootiliselt mõjuvat verd meditsiiniliste kanalite kaudu.

Suitsidaalne romantik Aadam (Tom Hiddleston) loob vanade instrumentide ja analoog-helitehnika abil mürarikast, psühhedeeliasse kalduvat drone-muusikat, mida õigupoolest esitab Jarmuschi enda bänd SQÜRL. Nagu Jarmuschi eelmine film "Kontrolli piirid" (2009), nii on ka "Ainult armastajad..." ennekõike sedasorti audiovisuaalne meditatsioon, mida tuleks tarbida mitte telefonist, vaid suurelt ekraanilt ja sündsa heliga.



Aadama veendumus, et zombid valitsevad maailma ja hukutavad selle, peegeldab Jarmuschi enda arusaama inimkonna kehvasti valitud opsüsteemist, mis põhinevat ahnusel, võimutsemisel, manipuleerimisel, allutamisel ja kolonialismil. Lollid valged mehed, nagu ütles Eikeegi "Surnud mehes" (1995).



Aadama pessimismi tasakaalustab vitaalsem ja optimistlikum Eeva (kummaliselt eatu Tilda Swinton, kelle lumivalge lakk peegeldab siin Jarmuschi enda frisuuri): ei maksa raisata oma elu meeleheitele, kui ometi on nii palju asju, mida hinnata ja nautida. Loodus. Lahkus. Sõprus. Tants.

Sellesse ritta tahaks lisada ka eht-jarmuschlikult ilusa, kergelt nukra ja vaimuka vampiirieleegia. Kõike ei jõua keegi vaadata, silm ei küllastu nägemast ja kõrv ei täitu kuulmast – aga see on nüüd küll üks linateos, millele südamerahus oma üürikest eluaega kulutada.




(Lugu on kirjutatud Areeni.)


"Armastajate igavene elu" kinos: Sõprus. Hinnanguid: IMDB (7.5/10), Rotten Tomatoes (85%), Peter Bradshaw / The Guardian (4/5), lyhiyhendused, Märt Milter / ERR, rameshwar (äärmiselt nauditav), Päikesejänku (suurepärane), Juhan Raud / Sirp (meistriteos), klm (erakordselt tiptop), Helen Vinogradov / Müürileht.

Kommentaare ei ole :