18. juuli 2014

Karlovy Vary 2014, část 1: Leviaatan, Love is Strange, Raske on olla jumal, I Origins...

Esimesed kümme 49. Karlovy Vary festivalil tehtud feisspuugi-piiksu.



LEVIAATAN (Левиафан / Leviathan, Venemaa 2014). Andrei Zvjagintsevi diagnoos isamaale on muutunud ehk veelgi karmimaks kui “Jelenas”. Tundub, et kui Thomas Hobbes rääkis inimsoo loomulikust seisundist, kus kõik sõdivad kõigiga ning elu on üksildane, vaene, vastik, tõpralik ja lühike, ja tugevast kogu võimutäiust koondavast keskvalitsusest, mis ainsana suudab seda seisundit kontrollida, siis kirjeldas ta prohvetlikult tänapäeva Venemaad - kohutavat, lootusetut mädasood ning küünilist hakklihamasinat, mille kõrval Kafka loss paistab puhkekoduna. Pole siis ime, et kõik seal joovad nagu loomad, naised ja lapsed kaasa arvatud. Väljapääsu pole, ja pole mingit mõtet Hiiobi kombel küsida, miks. Filmiks on too traagika vormistatud üliesteetiliselt ja inimlikult puudutavalt. Võimas asi. Parima stsena priis Cannes’ist. ★★★☆



PIERROT LUNAIRE (Saksamaa-Kanada 2014). Sooneutraalne mustvalge tummfarss lesbilise ristriietuja peenisekadedusest, taustaks Schönbergi atonaalne muusika. Kõigest 50 minutit, aga selle ajaga jõuab amatöörlike vahenditega teostatud eksperiment ja siseringinali üpris ettearvatavaks ja igavaks muutuda. 



LOVE IS STRANGE (USA 2014). Ira Sachsi (“Keep the Lights On”) vaikne eleegiline draama eluaegsest homopaarist (John Lithgow ja Alfred Molina), kes saavad vanas eas lõpuks ometi seaduslikult abielluda. Seeläbi kaotab üks neist töö, mehed on sunnitud müüma oma kodu ning ööbima uue leidmiseni sõprade-sugulaste juures. Vaoshoitud, sündmustevaene, sümpaatselt täpne ja intelligentne lugu. ★★★



AIMER, BOIRE ET CHANTER (Life of Riley, Prantsusmaa 2014). Mõistan, et Hõbekaru, sest hallpead austa ja klassikut kummarda, ent kogu respekti juures märtsis elavate seast lahkunud Alain Resnais’ vastu ei mõista ma, miks sellist tühist seltskondlikku sekeldamist ja eksalteeritud deklameerimist papist põõsaste vahel peaks kinos vaatama, kui sääraste elamuste jaoks on ometi loodud teater. 



RASKE ON OLLA JUMAL (Трудно быть богом, Venemaa-Tšehhi 2013). Jumal olla on ehk raske, aga sugugi pole raske mõista, miks juhtivad eesti ulmikud nagu Ulmeguru või Metsavana ei salli Aleksei Germani terve igaviku nikerdatud Strugatskite-ekraniseeringut, mida režissöör oma eluajal lõpetada ei jõudnudki.

German kohtleb nimelt vendade suurepärast lugu tuleviku kõrgtsivilisatsiooni poolt võõrplaneedi pilkasesse keskaega lähetatud vaatlejast üpris vabalt, kasutades seda kõigest vundamendina, millele ehitada omaenese kontrastitult hallvalge visioon ilgest, räpasest, mudasest, tatisest, igasuguse kultuurita maailmast. Üsna veenev ja terviklik visioon, meenutab Monty Pythoni Graali-sketši “Bring Out Your Dead”.

Vahetult pärast “Leviaatanit” vaadatuna paistab Germani porimaailm ilmse sümboolse allegooriana samast vene tegelikkusest, mida Zvjagintsev kujutab otse ja realistlikult. Germani nägemuse põhiline ja enam-vähem ainus kunstiline puudujääk on kitsidus alastuse ja seksiga - siia kuluks hädasti ära kamalutäis tilkuvaid genitaale ja pasolinilikult süüdimatut suguelu, soovitavalt loomadega, räiges hardkore-võtmes.

Aga noh, visuaal on selletagi filmi tugev külg. Samas tervikliku vaatamiskogemusena on kolm staatilist tundi ühtse narratiivi ja selge sisuta sihituid episoode pigem selline tahte triumf. Festariseansilt lahkus oma pool saali enne lõppu. Endal hea meel, et nähtud, kuid teist korda vaevalt et vaataks ja erinevalt raamatust soovitama ka ei kipu. Tarbida omal riisikol. ★★☆



THE DARK VALLEY (Das Finstere Tal, Austria-Saksamaa 2014). Sauerkraut-vestern lumiste Alpide taustal. Stiilipuhtalt välja peetud, aga liialt aeglane, korrektne, kiretu ja uudisväärtuseta, et raatsiks sellele festivaliöös tervelt kaks tundi nappi uneaega ohverdada. Jäi pooleli.



VIKTORIA (Bulgaaria-Rumeenia 2014). Säravalt elegantse visuaaliga lugu Bulgaarias aastal 1979 sündinud nabata tüdrukust, kelle saatus kulgeb sünkroonis sotsialismileeri omaga. Aeglasevõitu, aga siiski vahva ja isikupärane vaade ajalukku läbi mitme põlvkonna naiste. Meeleldi vaataks midagi samalaadset Brežnevi-, perestroika- ja vabanemisaegse Eesti kohta. ★★★



KUMIKO THE TREASURE HUNTER (USA 2014). Noor üksik jaapani naine, kelle elus on vähe rõõmu, võtab pähe otsida üles “Fargos” lumme peidetud rahakohver. Omamoodi kummardus nii Coenitele kui Jarmuschi “Mystery Trainile”, kuid selline hõredapoolne, mitte just ülearu huvitav. ★★



KEBAB & HOROSCOPE (Poola 2014). Mage ja tühi ansamblijant persekukkunud vaibaparadiisist, kust kunagi midagi ostetud pole, ja isehakanud marketroididest, kes peaksid olukorra justkui päästma. Võistlusprogrammi film muide (East of the West). 



I ORIGINS (USA 2014). Mike Cahilli debüütulmekat “Teine Maa” (“Another Earth”, 2011) kiitsid üllatavalt paljud. Üllatavalt siis minu jaoks ja sellepärast, et mulle ei istunud sealne võltspaatos mitte üks teps. Mehe teine tulemine tundub kübeke kobedam, aga mitte veel piisavalt. Näib, et Cahill üritab siin teha Jean-Marc Valléed (“Café de Flore”), aga välja kipub kukkuma kidurapoolne M. Night Shyamalan - mitte just selline katastroof nagu “The Happening”, aga ikka päris keskpärane nii-öelda ulme, millel ulmega sisuliselt õite vähe pistmist. Idee käib ju kah, aga tulemus on tobedalt tõsimeelne, põhjendamatult pikk, kiduralt läbi kirjutatud ja puiselt püüdlik. No optimist ütleks, et ikkagi edasiminek, veidi lootust on. ★★☆


Kommentaare ei ole :