18. juuli 2014

Karlovy Vary 2014, část 2: 20 000 Days on Earth, Ida, '71, Still the Water, Emme (Mommy) ...

Veel kümme näoraamatusse raiutud festivalipiuksu.



20 000 DAYS ON EARTH (Inglismaa 2014). Dokk vanameister Nick Cave’ist kui inimesest ja aurikust avab meest mitme värske kandi pealt ka minusugusele vaatajale, kes teemaga elu jooksul ennegi kokku puutunud. Teoreetiliselt kujutan ette, et peab leiduma neidki, kes pole ja neid, kellele Cave ja tema muusika korda ei lähe, aga söandan oletada, et karakteri-uuringuna võiks film siiski muljet avaldada - mehe terane edevus ja siiras elujõud on niivõrd nakatavad. Olgu sellega kuis on, mul igatahes jooksid sipelgad mööda selga. I'm transforming, I'm vibrating, I'm glowing, I'm flying! Look at me now! ★★★★



EMME (Mommy, Kanada 2014). Imelapse-east välja jõudnud Xavier Dolani (25) viies film jutustab pöörasuseni hüperaktiivse noormehe suhtest kahe keskealise naise: oma ema ja naabrinaisega. Paistab, et kanada režissööri suurushullus ja eneseimetlus, mis muutis tema eelmised kaks oopust (“Laurence Anyways” ja “Tom farmis”) suisa talumatuks, hakkab veidi järele andma. Eputamist ja pretensioonikust on mõnevõrra vähemaks jäänud. Siingi eksperimenteerib Dolan ruudukujulise formaadiga, aga vähemalt ei tiku ta enam ise kaadrisse.

Dolani-poisil on kõvasti pildilis-helilist kätt, silma ja kõrva, mis teeks temast ideaalse muusikavideote lavastaja, kuid ons tal täispika mängufilmi jagu midagi öelda? Ma pole selles endiselt kuigi kindel, kuigi ema-teema on Xavieril südamel juba alates debüüdist “Ma tapsin oma ema” (2009).

Kaks ja veerand tundi on “Emme” jaoks ilmselt liigne pikkus, aga vähemalt on siin hoogu. Peategelaste hüsteeriat, märatsemist, röökimist ja ropendamist on päris lõbus vaadata. Xavier-poisist võib veel asja saada. Pronks (žürii preemia) Cannes’ist. Kunagi tuleval aastal on filmi ka eesti kinodesse oodata. ★★☆



MEMORIES ON STONE (Iraak-Saksamaa 2014). Lugu filmitegemise raskustest Kurdistanis ei pakkunud enamat meenutusest, et huvitav päritolumaa ei pruugi tähendada huvitavat filmi. Tuhm, hämar ja tüütu jahumine. Ei vaadanud lõpuni.



STRAY DOGS (Jiao you, Prantsusmaa-Taivan 2013). Veneetsiast Pöffini kõrgelt hinnatud meditatiivne pilk kodutu Taipei pere ellu. Selget lugu pole, tegevust ka mitte kuigivõrd. Staatilised, sügavate värvidega, hoolikalt komponeeritud, fotograafiliselt kaunid lainurk-kaadrid kestavad terve igaviku. Ühes stseenis näiteks vaatasid mees ja naine vähemalt viis minutit enam-vähem liikumatult kaadrist välja; vahepeal käisin peldikus; kui tagasi jõudsin, polnud pilt muutunud, kaadrit hoiti veel oma viis minutit. Seda peaks kohustuslikus korras näitama neile, kes eesti mängufilmile aeglust või kaugusse vahtimist ette heidavad.

138-minutilise tervikuna on see film samalaadne raskekaalu kunst nagu Carlos Reygadase “Post Tenebras Lux” - kontseptuaalselt huvitav, potentsiaalselt väga hea asi, millele festivaliväsimuses lihtsalt ei jaksa väärilist tähelepanu osutada, sest silm kipub aina looja vajuma. Aga väljaspool festivale sihukest värki jälle naljalt nägema ei satu. ★★★



BLACK FRIDAY (India 2004). Festivali erikülaline Anurag Kashyap dramatiseeris oma läbilöögifilmis Mumbai 1993. aasta terrorirünnakute uurimise ja juurdluse käiku. Ei mingit bollivuudlikku pillerkaari, vaid korralik ajakirjanduslikku dokumentaalsust taotlev realism. Arvutiefektid on loomulikult mannetud ja uurijat näidatakse vast veidi liiga positiivses valguses, kuid suures plaanis igati mõistlik ja tõsiseltvõetav asi. Lõpuni vaadata siiski ei mallanud.



’71 (Inglismaa 2014). Karm tänavasõja-põnevik seitsmekümnendate Belfastist. Stiilne khakipruun koloriit (tollal ju teisi värve ei tuntud), vahvad vuntsid ning ärev, kaootiline madin. Kogenud seriaalilavastaja Yann Demange hoiab oma debüütmängukas hästi pinget ning hoidub pateetikast. Võib-olla ainult muusikaga on veidi üle pingutatud. ★★★



GÜEROS (Mehhiko 2014). Tänavuse Berlinale parim debüüt räägib kõurikust, kes saadetakse veidi vanema venna juurde elama. Mustvalge 4:3 formaadis pilt on kohati päris leidlik, aga sisu liig argihõre, et viitsinuks lõpuni vaadata.



IDA (Poola-Taani 2013). Kuuekümnendate Poolas läheb orvuks peetud neiu enne nunnaks pühitsemist otsima oma sõja ajal kadunud vanemate jälgi. Sisukirjeldus ei kõla just liiga kutsuvalt, eks ta sellepärast siiani vaatamata oligi. Aga selgub, et väga ilus ja terane film; napp, täpne ja puudutav vaade nii ajaloo grimassidele kui elule laiemalt. Paistab, et 4:3 mustvalge formaat on viimasel ajal moes, ja siin on see huvitavate kaadrikompositsioonidega hästi ära põhjendatud. ★★★☆ PS. Põhjalikum jutt filmist.



ROCKS IN MY POCKETS (USA-Läti 2014). Pihtimuslik täisealiste-multikas animaator-illustraator Signe Baumane ning tema lähisugulaste depressiivsetest ja suitsidaalsetest kalduvustest. Autor ise nimetab teost feministlikuks naljafilmiks depressioonist. Filmi pealkiri viitab Baumane vanaemale, kes jalutas nagu Virginia Woolf, kivid taskus, ojasse, mis aga osutus vanaema jaoks liialt madalaks.

Filmi tõsise teema ja mängulise vormi kontrast jääb meelde küll. Raske öelda, kas see, et Baumane kaadritagust ingliskeelset teksti ise sisse loeb, tuleb tervikule kahjuks (sest ta pole suurem asi näitleja ning tema kõrvulukustav läti aktsent ja kilehäälne eksalteeritus on kohati päris häirivad) või kasuks (sest ühelt poolt on tekst väga isiklik ning teiselt poolt on filmi teemaks olev psüühiline tasakaalutus ka Baumane intonatsioonis selgesti kuulda). ★★★



STILL THE WATER (Futatsume no mado, Jaapan-Prantsusmaa-Hispaania 2014). Naomi Kawase ilus tasane mõtisklus surelikkusest ja sellega leppimisest. Jaapanlased tunduvad draamades tihti kuidagi murakamilikult ülimõistlikud. Meeldivalt siiras küsimisjulgus, pealetükkimatu elutarkus, näpuotsaga metafüüsikat. ★★★☆


Kommentaare ei ole :