19. juuli 2014

Karlovy Vary 2014, část 3: Locke, Frank, Veike Quinquin, Michel Houellebecqi röövimine...

Kolmas ports fesaripiikse festarilt.



LOCKE (Inglismaa 2013). Minimalistlik draamapõnevik, mille alapealkirjaks sobiks hästi “Limits of Control". Peaaegu klassitsistlik aja, koha ja tegevuse ühtsus toob meelde näiteks Joel Schumacheri “Phone Boothi”, kuid seesinane Steven Knighti saavutus tundub oma realismilähedases vaoshoituses tugevamgi, jagades mu silmis möödunud aasta parima põneviku tiitlit teise mono-ooperi, JC Chandori "All Is Lostiga". Ja sorri, Nolani-fännid, aga ilmselt on see ka üldse parim film, kus Tom Hardy kunagi mänginud on. ★★★★



IMED (Le Meraviglie / The Wonders, Itaalia-Šveits-Saksamaa 2014). Kaks tundi argirealismi paljutütrelise mesinikupere igapäevastest toimetustest ning osalemisest maaelu-teemalisel telekonkursil. Väga elulähedane värk, suurt midagi ei toimu. Usutavad karakterid, vahvad lapsed, aga Cannes’i Grand Prix? Tänavuste festivalide laureaate vaadates hõljub vaikselt pähe mõte lahjapoolsest filmiaastast. ★★☆



FRANK (Iirimaa-Inglismaa 2014). Kergelt absurdimaiguline komöödia loovusest ja hullusest sihib justkui samasse hipsteriauku kui tunamullu “History of Future Folk”. Siin rokib teadaoleva universumi kõige indim, friigim ja alternatiivsem bänd The Soronprfbs, kelle pidevalt papjeemašeest kunstpead kandva frontmäni sõgedus jätab varju nii Daniel Johnstoni kui Syd Barretti. Tvitter ja juutuub on teadagi just selliste tegelaste jaoks loodud. ★★★



AMOUR FOU (Austria-Luksemburg-Saksamaa 2014). Jessica Hausneri (“Lourdes”) kerge kostüümidraama romantik Heinrich von Kleisti (“Michael Kohlhaas") enesetapust ajastul, mil Saksamaale hakkasid parasjagu jõudma Prantsuse revolutsiooni ohtlikud ideed. Härraste naljakalt puine tseremoniaalsus, kummalised ideed ja ääretu maneerlikkus panevad mõtlema, kuidas Eesti, mida roolisid tollal samasugused saksad, üldse suutis XIX sajandi üle elada. Ja Euroopa ja inimkond tervikuna. Samalaadselt elegantne, teatraalne ja vaimukas Kleisti-ekraniseering kui Éric Rohmeri “Markiis von O”, aga kuidagi kuivavõitu. ★★☆



PÕHJAMAADE PARIIS (Paris of the North / París norðursins, Island-Prantsusmaa-Taani 2014). Nukkernaljakas, muhedalt humanistlik väike draamakomöödia kohmakaist, üksildasist, puntras põhjamaa inimestest, Islandi uhkete maastike taustal mõistagi. Hakka või arvama, et ehk oli Hafsteinn Gunnar Sigurðssoni debüüt “Either Way” ("Á annan veg”) siiski etem film kui omal ajal tundus. No pidi ju olema, kui nii tolle debüüdi ameerika riimeik “Prince Avalanche” kui ka tüübi teine film on täitsa kobedad. A no las ta olla, üle vaatama vist ikka ei hakka. ★★★



VEIKE QUINQUIN (P'tit Quinquin, Prantsusmaa 2014). Et maintenant quelque chose de complètement différent: Veiko Õunpuu lemmikrežissöör, kriitikute kumiir, intellektuaalse autorikino koljat Bruno Dumont on teinud teleseriaali, krimikomöödia pealegi. Saatanlikku lugu, mis algab laibatükkide leidmisega surnud lehma pärakust, võiks iseloomustada kui veidrat, lausa pöörast kirja sõna otseses mõttes sõgedate külast. Mitte ainult enamus tegelaskujusid, vaid ka lõviosa näitlejaid paistab olevat kergema või raskema vaimupuudega ja see annab loo absurdikoomikale õõvastava mõõtme. Nagu David Lynch kohtuks Ken Saani “Marsalkkaga” - ei tea, kas nutta või naerda. Neli episoodi kokku kestavad kolm ja pool tundi, mis korraga ette võetuna pole muidugi koogitükk, aga on siiski kõige vaatajasõbralikum Dumont, mida mu silmad näinud on. Hämmastav kraam. ★★★☆



VABA LANGEMINE (Szabadesés / Free Fall, Ungari / Prantsusmaa / Lõuna-Korea 2014). György Pálfi (“Taxidermia”) on nagu radikaalsem ja lihalikum idaeuroopa Roy Andersson, aga tema ideelisel järjekindlusel oleks nagu midagi ühist ka Priit Pärna loomemeetodiga. Pálfi uus film on kimp omavahel sisuliselt sidumata veidraid episoode, vaat et anekdootlikke sketše, mis on põhjaliku esteetilise hoole ja järjekindlusega lavastatud ja üles võetud. Tegevusliinide enam-vähem ainsaks ühisnimetajaks on tavareaalsuse murenemine, mingid sürrealistlikud nihked, mille läbi sünnib kokkuvõttes mõistatuslik, vaid aimatavate reeglitega paralleelmaailm. Karlovy Vary festaril auhinnati filmi hõbeda (žürii eripreemia) ja Pálfit parima režissööri priisiga. ★★★



VIOLET (Belgia-Holland 2014). Berlinale sektsiooni "Generatsioon 14+" võitnud narratiivita kollaaž teismelisest BMX-ratturist, kes juhtub pealt nägema sõbra tapmist. Visuaalselt hiilgav, kuid sisult liig õhuke ja autistlik, et 80 minutit välja kanda. ★★☆



LUBADUS (Obietnica / The Word, Poola-Taani 2014). Tõhus psühhodraama sellest, kui traagiliselt kaugele võib minna ühe kapriisse, juhmilt enesekeskse teismelise lapsik viha, aga ka eelnevate põlvkondade rollist. ★★★



MICHEL HOUELLEBECQI RÖÖVIMINE (L'enlèvement de Michel Houellebecq / The Kidnapping of Michel Houellebecq, Prantsusmaa 2014). Reaalseist sündmustest tõukuv, ebaseksikas koduvideo-kvaliteedis üles võetud mängufilm väärib tähelepanu sugugi mitte ainult sellepärast, et nimikangelane astub võluvalt üles iseendana. Eelkõige on see on ootamatult vaimukalt kirjutatud ja välja mängitud, kerget absurdihuumorit tulvil tore väike asi. ★★★☆


Kommentaare ei ole :