19. juuli 2014

Karlovy Vary 2014, část 4: Poisipõli / Boyhood, Snowpiercer, The Raid 2, Kolgata / Calvary...

Viimased varyatsioonid fesarist.



POISIPÕLI (Boyhood, USA 1014). Richard Linklateri ("Enne südaööd") tosin aastat nikerdatud mammutdraama ühe poisi noormeheks kasvamisest on muidugi väga hea, kuis siis teisiti. Olgu, ootuspäraselt hea, aga siiski - juba ajalise haarde ja järjekindluse eest oli parima režissööri Hõbekaru täiega ära teenitud. Eks see värk veidi idealiseeritud ole, aga no ega usku ellu ja inimestesse ei saa patuks pidada. Ja see on ikkagi realistlik lugu, tänuväärsel kombel üle dramatiseerimata. Kui võrdlusmaterjali otsida, siis Winterbottom ei saanud aastatepikkuse argipäeva jälgimisega pooltki nii hästi hakkama. ★★★★



SNOWPIERCER (Seolgungnyeolcha, Lõuna-Korea/USA 2013). Õnnestus lõpuks see palju räägitud, mõnegi ulmesõbra poolt mulluse filmiaasta tippu kiidetud apokalüpsirong kinoekraanil ära näha. Mm... nojah. Lihvitud visuaali ja suvaliselt lehviva fantaasia poolest ju täitsa tore kunsttükk. Oleks siin vähegi tõsiseltvõetavaid tegelasi ja vähegi arvestatav lugu, siis võiks seda ehk kõrvutada Jeunet-Caro “Kadunud laste linnaga”. Aga ei ole, sisu on vaid kergelt markeeritud, lugu on silmapaistvalt loogikavaba, uuskeeli rändom ja pointless isegi koomiksi kohta. No arvutimängule ehk hädapärast kõlbaks, aga kahetunnisest mängufilmist ootaks ikka enamat. Samas tore, et filmibusinessis põhimõtteliselt leidub sellises koguses raha (40 milli) nii edeva eneseteostusprojekti jaoks, ja et takkapihta on õnnestunud sellega ka plussi tulla, kuigi film on alles suht vähestes riikides linastunud. ★★★



HAARANG 2: KÕRILÕIKAJAD (The Raid 2: Berandal, Indoneesia 2014). Haip oli kevadel nii kõva, et jõudis “Sirpigi”. Tempokas, ülikiire, peatumatu vägivallaeepos? Nii võiks öelda “Cranki” või “Shoot’Em Upi” või esimese “Raidi” kohta. Teine “Raid" on tempokas nagu tolmurull kapi all ning sihitut loba täis nagu “Prillitoosi” juubeli-eri. Ilmetud tegelased nämmutavad lõputult oma tühiseid suhteid ja mõttetuid haldusalasid.

Aeg-ajalt, üsna harva, katkestavad jutulõnga üksikud peksustseenid. Need näevad kenad välja küll, aga neid on andestamatult vähe vana kooli erootika põhimõttel: 20-30 minutit juhuslikku säsi, põgus kähkukas, ja uuele ringile. Selleks ajaks, kui klohmimise ja veristamiseni jõutakse, oled mokalaadast nii tüdinud ja tuimaks tehtud, et ei suuda lennukast kaameratööst enam õiget rõõmu tunda.

Nii et loodetud lõbusa löömingu asemel kaks ja pool tundi hallilt venivat nürbust. Keegi oleks võinud hoiatada, et edasikerimise võimaluseta seda jutusaadet vaadata ei maksa. ★☆



VAIKELU (Still Life, Inglismaa 2013). All those lonely people, where do they all come from? Uberto Pasolini (“Machan”) tundlik, õrnade pintslitõmmetega natüürmort keskealisest mehikesest (Eddie Marsan), pühendunud ametnikust, kelle tööülesandeks on omasteta kadunukeste viimsete asjade korraldamine. Tasane, terane, kergelt morbiidse huumoriga kaunistatud hingeminev lugu surelikkuse talumatust kergusest. Mulluse filmiaasta tippe★★★★



MUST SÜSI, ÕRN JÄÄ (Bai Ri Yan Huo / Black Coal Thin Ice, Hiina 2014). Tänavu Kuldkaru kinni pannud kummaline, kergelt irreaalne kriminull uisumõrvadest. Festivali unevõlas jaksasin alles teisel katsel lõpuni vaadata. Toetab nagu mullu “Patu puudutus” (“Touch of Sin”) tunnet, et Hiina on üks arusaamatu ja kõhe paik. Pluss üks muljetavaldava libarebase Gwei Lun-Mei eest. ★★★



RONGID RANGE JÄRELVALVE ALL (Ostře sledované vlaky / Closely Watched Trains, Tšehhoslovakkia 1966). Jiří Menzeli kelmikas draamakomöödia noore dispetšeri erootilise eneseleidmise okkalisest teest teise ilmasõja päevil. Sümpaatne, inimsõbralik asi - mis sest, et kohaliku uue laine tähtteos. Tšehhid on ikka tore rahvas, midagi pole teha. ★★★



KIRSITUBAKAS (Eesti 2014). Tulles teadmata miks, ilmselt loomunõrkusest vastu autorite tungivale palvele kodumaal alles oktoobris linastuva filmi kohta veel mitte arvamust avaldada, ütlen siinkohal ainult niipalju, et tegu on draama-romkommiga, mis räägib muuhulgas nooruse ja esimese armastuse piinlikkusest, kuid sellega asi ei piirdu.



ELU ISE (Life Itself, USA 2014). Roger Eberti mälestustelt laenatud pealkiri on selle doki puhul eksitav. Eeskätt on see film kriitikapaavsti pika ja viljaka elu lõpust - vaevarikkast vähki suremisest. Ja see on üpris masendav vaatepilt. Oleksin õigupoolest eelistanud mäletada Ebertit pigem tema kirjutiste kaudu, mitte niivõrd lõuata, abitu, kõnevõimetu, hinge vaakuva invaliidina, keda dokumentalist Steve Jones siin lahkelt eksponeerib. Et loomapiinamine filmis pole enam košser, looma tapmisest rääkimata, aga reaalse inimese reaalne füüsiline häving on? Pole kindel, et kõike on tingimata vaja filmida ja avalikult näidata. Mu meelest jääb Jones teemale ja materjalile alla. ★★



KOLGATA (Calvary, Iirimaa-Inglismaa 2014). Iiri külapreestrit ähvardatakse otse pihitoolis tappa. Teravalt vaimukas draama heast ja kurjast. Juba tegijanimede ja nägude põhjal selge, et ülitugev asi: stsena ja režii John Michael McDonagh (“The Guard”), ja kes kõik siin veel ei mängi, alates Brendan Gleesonist ning lõpetades Dylan Morani ja Isaach de Bankoléga. Võimas tegelaskujude plejaad, särav dialoog, igavesed eetilised küsimused. ★★★☆



Kommentaare ei ole :