19. juuli 2014

Karlovy Vary 2014: harvad helged hetked lahjas filmiaastas?



Nagu majanduskasvule järgneb vältimatult langus, nii ei saa ka filmiaastad vennad olla. Käesolev tundub esialgu mulluse rammusaga võrreldes lahjavõitu. Eks ta veidi vara ole üldistusi teha, näärideni on veel tublisti aega ja vähe on vaadatud. Väljendan siin kõigest subjektiivset kõhutunnet seninähtu põhjal, millele nüüd lisandus mõnikümmend filmi, millele 49. Karlovy Vary festivalil pilgu peale sain.



Üksikud neist läksid tõsisemalt korda või jäid kauemaks meelde, eriti kui jätta välja paar väga head mullust asja, mida alles nüüd nägema sattusin: Pawel Pawlikowski teraselt idaeuroopa ajaloo koledust ja eksistentsiaalseid valikuid siduv "IDA" ning Uberto Pasolini puudutav, helgelt nukkernaljakas "VAIKELU" ("Still Life"). Mõlemat on siinmail näidanud Pöff.



Mullu valmis ka Steven Knighti draamapõnevik "LOCKE", mis aga ei jõudnud ei Pöffile ega enne tänavust kevadet ka kusagil maailmas kinolevisse. Minimalistlik lugu räägib projektijuhist (Tom Hardy), kes on mees nagu metsapull ning klaarib oma bemmi roolis läbi öö kihutades telefonitsi järjest kuhjuvaid eraelulisi ja tööalaseid probleeme.

Originaalne, tihe ja köitev asi, põnevusrubriigis mu möödunud aasta absoluutne lemmik teise sama lööva kontseptsiooniga ühemehe-eepose, J.C. Chandori merehäda-draama "Kõik on kadunud" ("All is Lost") kõrval. Meie kinolevvi "Locke'i" kahjuks oodata ei ole, aga Pöffile ehk ikka. Kui novembrini oodata ei malda, siis DVD ja Blu-Ray ilmuvad augustis.



Küll aga on siin kinodesse saabumas, kuigi alles novembris, üks tänavusi mängufilmitippe – Richard Linklateri "POISIPÕLI" ("Boyhood"). Eestiski laialt tuntud ameerika indirežissöör Linklater on hakkama saanud titaanliku jõunumbriga, võttes tosina aasta jooksul, peaosalise Ellar Coltrane'i sirgumisega sünkroonis üles ühe poisi kasvamise loo lapsepõlvest ülikooli astumiseni. Tulemust pole õieti millegagi võrrelda peale Linklateri enda üle kahe dekaadi ulatuva armastustriloogia ("Enne päikesetõusu", "Enne päikeseloojangut", "Enne südaööd"). Inimsõbralik, intelligentne ja pateetikavaba kolm tundi, mida võiks soovitada enam-vähem kõigile.

Berliinist Linklaterile parima režissööri Hõbekaru toonud "Poisipõli" on mu silmis ühtlasi vaadatavaim ja nauditavaim siiani nähtud tänavustest auhinnasoosikuist ning jätab varju näiteks nii Berlinale peapreemia Kuldkaru pälvinud müstilis-eksistentsialistliku hiina kriminulli "Must süsi, õrn jää" ("Bai Ri Yan Huo") kui Cannes'i hõbemedali ehk Suure Auhinna laureaadi, itaalia dokiliku argidraama "Imed" ("Le meraviglie").



Karlovy Vary tugevaimate elamuste hulka kuulus mu jaoks ka briti dokumentaal "20 000 PÄEVA PLANEEDIL MAA" ("20 000 Days on Earth") indiroki suurkujust Nick Cave'ist. Viiekümnendais eluaastais austraallane tundub olevat end teostanud juba vaat et inimlikkuse piire ületaval määral. Mõistagi on mees sellest ka ise silmapaistvalt teadlik, kuid tema teravmeelsus, vahetus ja pidurdamatu energia tasakaalustavad edevust kenasti.

Sundance'il auhinnatud dokk pole eeskätt muusikafilm fännidele, vaid võiks särava isiksuse põhjaliku portreena huvi pakkuda neilegi, kes pole Cave'ist juba enne oma 7000 päeva lugu pidanud. Esialgu käib film festivale pidi ning peaks laiema publikuni jõudma aasta lõpuks. Eesti kinodesse vaevalt, või kui, siis ehk Pöffi raames.



Enne Pöffi pole meie kinoekraanidele ilmselt loota ka iirlase John Michael McDonaghi krimidraamat "KOLGATA" ("Calvary"). Hoian pöialt, et see Pöffilegi jõuaks – McDonaghi debüüt, kõigi aegade vaadatuim iiri linateos, suurepärane must krimikomöödia "Korravalvur" ("The Guard", 2011) jäigi Eestis linastumata, kuigi ka siinsed arvajad seda üksmeelselt kiitsid.

McDonaghi teise filmi "Kolgata" peategelane on väärikas külavaimulik (Brendan Gleeson), keda kellegi teise preestri poolt lapsena väidetavalt pilastatud mees tappa ähvardab. Film pole vähem vaimukas, stiilne ega nauditav kui "Korravalvur", kuid esitab ka karmimaid ja tõsisemaid küsimusi hea ja kurja, süü ja andestuse, usu ja elu mõtte kohta.



Veelgi tõsisema, lausa traagilisena mõjub Andrei Zvjagintsevi "LEVIAATAN", mis näitab Venemaa olevikku ja tulevikku ühe Murmanski-lähedase küla kaudu võib-olla veel kalgimas valguses kui Zvjagintsevi eelmine meistriteos "Jelena". Hiiobi raamatust ja Thomas Hobbesi pessimistlikust ühiskonnaõpetusest lähtudes kujutab Zvjagintsev oma kodumaad koletisliku hakklihamasinana, kus üksikisikul pole enam mingit pääsu tuhandetonniseks raudrusikaks koondunud ilmaliku ja kirikliku võimu käest, mis on nii üdini korrumpeerunud, et korruptsioonist kui omaette nähtusest pole enam mõtet rääkidagi. Inimese ainsad võimalused süsteemis ellu jääda on püüda sopase vooluga kaasa ujudes nina vee peal hoida ning lootusetust ja ahastust ohtras viinas lahustada.

Eks sarnast sotsnaturalistlikult sünget emakest Venemaad ole ennegi nähtud, näiteks Sergei Loznitsa "Minu õnnes" ("Счастье моё", 2010) või Boriss Hlebnikovi "Pikas ja õnnelikus elus" ("Долгая и счастливая жизнь", 2013). Zvjagintsev paistab silma eksimatu käsitööoskusega käsikirjast lavastuseni; olud ja molud on kunstipäraselt välja peetud, kuid mõjuvad ka väga realistlikult. Cannes'is parima stsena preemia saanud "Leviaatan" jätab võimsa, katarktilise mulje, kuigi lootust pole siin palju rohkem kui algustiitris, mis teatab, et film on valminud Venemaa kultuuriministeeriumi toel.



Ent lõpetuseks kaks lõbusamat elamust. Esiteks tehniliselt koduvideona tagasihoidlik, kuid leidliku huumori ja vahvate karakteritega väike prantsuse komöödia "MICHEL HOUELLEBECQI RÖÖVIMINE" ("L'enlèvement de Michel Houellebecq"), kus kurikuulus kolekirjanik kehastab isennast.

Ning teiseks sootuks ootamatu pauk luuavarrest: siiani ülitõsist autorikino viljelenud Bruno Dumont'i ("Camille Claudel 1915") neljaosaline teleseriaal "VEIKE QUINQUIN" ("P'tit Quinquin"), mis on umbes nagu vaimupuudega näitetrupi poolt koomilises võtmes esitatud "Twin Peaks", kust ei puudu ka Dumont'ile igiarmas metafüüsika. Rabav, kuid Dumont'i kohta ootamatult publikusõbralik asi.

Optimistina loodaks neidki filme novembris Pöffi kavas näha.



(See jutt ilmus ka ERR kultuuriportaalis.)

Kommentaare ei ole :