11. juuli 2014

Kuritöö ja kihistus: vennad Coenid Katusekinos


"Jumal viis mind eksiteele
ja piiras mind oma võrguga!
Vaata, ma kisendan: "Vägivald!"
aga ei saa vastust;
hüüan appi, aga õigust ei ole!"


Hiiobi raamat



Pole siin ilmas midagi kindlat. Kui vendade Ethan ja Joel Coeni filmograafias üldse leidub mingit läbivat juhtmõtet, siis vast see. Mis on tõde? Tõde on vale. Me ei tea muud kui et me ei tea mitte midagi. Kindel on vaid see, et miski pole kindel. Iga surelik omast arust mõtleb ja tahab parimat, aga juhivad ikka jumal, juhus ja Heisenbergi määramatuse printsiip. Vihm sajab ühtviisi kõigi peale, kurja inimese ja hea inimese peale. Elu on üürike, vilets ja tõpralik, kuigi omamoodi ka naljakas. Ja pole midagi uut päikese all, ainult unustatud vana.



Niisiis postmodernne skepsis ning umbusk nõndanimetatud suurte narratiivide ja igaveste tõdede vastu. Kui meie praegune peaminister Taavi Rõivas seob narratiivi hülgamise kummalisel kombel paulusliku lootusega, siis ameerika filmiloojad Coenid on juba kolmkümmend aastat ammutanud narratiivi ahervaremel kuhjuvast absurdipudemete lasust irooniat, traagikat ja koomikat – enamasti kõiki kolme korraga ja säärasel viisil, et kogumulje nende filmidest jääb viidete ja allikate ohtrusest olenemata ootamatu, leidlik ja veenev. Vennaksed ei püüa oma silmaringiga eputada, vaid paigutavad klaaspärleid nii köitvalt ja stiilipuhtalt, et vaataja läheb mänguga lummatult kaasa ning võib isegi jääda uskuma selle siirusse.



Eluaeg kahasse stsenaariume kirjutanud, neid valdavalt ise lavastanud ja tihti oma filme ka monteerinud Coenid on ikka silma paistnud suurte vormimeistrite ning säravate, intellektuaalselt haaravate meelelahutajatena, kelle komöödiadki kipuvad olema tublisti üle keskmise tõsiseltvõetavad.

Sisupoolelt on neile aeg-ajalt küll ette heidetud manerismi, meelevaldsust ning sõnumi ja sügavuse puudumist, ent kuna vennad on osavalt indikino ja Hollywoodi vahel laveerides korduvalt igas vallas – nii publiku, kriitikute kui auhindajate seas – edukaks osutunud, siis võib vanuselt kuuekümnele lähenevat autoritepaari nüüd juba lugeda elavate klassikute kilda, kelle iga film on paratamatult sündmus.



Seda enam on eesti vaataja jaoks sündmus Katusekino juulikuine retrospektiiv, kus linastuvad pooled Coenite siiani valminud kuueteistkümnest täispikast. Pikema ja akadeemilisema maakeelse sissejuhatusena tasub lugeda Allan Valge baka-tööd "Kahepealise režissööri irooniline maailm". Siinkohal paar põgusat ääremärkust Viru keskuse katusel näidatava kohta.



BLOOD SIMPLE (1984). Ülialaia liistuga võttes on Coenite filmi-ilma vee peal hoidvateks vaaladeks kuritegevus, ultravägivald ja vaimukus. Juba nende esiklaps (mille pealkirja pole meil traditsiooniliselt tõlgitud, ent võiks tõlkida näiteks "Veretuimus" või "Verejuhmus") on julm ja jahe, ajuti võllairvega pikitud noir-kriminull, mille teemaks on mitmele vendade hilisemale teosele, aga ka krimižanrile laiemalt iseloomulik halastamatu olelusvõitlus otsatu individualismi džunglis.

"Millelgi pole garantiid," juhatab loo kaadri tagant sisse detektiiv Loren Visseri küüniline hääl. "Meil siin Texases pead üksi hakkama saama."

Ilmselt mitte Coenite tippsaavutus, kuid debüüdi kohta siiski silmapaistvalt jõuline ning omanäoline asi, mis pakub huvi just nende hilisema loomingu taustal.



ARIZONA JUUNIOR ("Raising Arizona", 1987). Oma teises linaloos võtavad vennad krimiteema ette teise nurga alt – maniakaalses tempos, suisa kretiinselt reipa komöödiana. Ultravägivallast pole siingi puudust, ent siin on see sama multifilmilikult jabur kui kõik muugi. Tihe pullitegemine ning ohjeldamatult paksudes värvides tolatsev näitetrupp eesotsas Nicolas Cage'i ja Holly Hunteriga läksid publikule hästi peale omas ajas ning neid on lust vaadata siiani – olgugi et kihistamise kõrvalt võib see, kas autorid on oma teosega ka midagi öelda tahtnud, vaatajale üsna hämaraks jääda nagu Coenite puhul teinekord ikka ette tuleb.



BARTON FINK (1991). Postmodernse tandemi küllap kõige postmodernim, salapärasem, sümbolistlikum ja kunstilisem film on nende neljas: Hollywoodi-refleksiivne, loomekriisi vaatlev, selgepiirilise narratiivita retro-oopus "Barton Fink", mille läbikukkumist kinodes mõistan märksa paremini kui filmile osaks saanud kriitikute kiidukoori ja Cannes'i kullavihma. Epiteet painajalik tundub mitmes mõttes kohane.



FARGO (1996). Seevastu Coenite kuues, Põhja-Dakota osariigi suurima linnakese järgi nime saanud kriminull "Fargo" on kahtlemata vendade loometee kõrghetki, mu meelest isegi absoluutne tipp. Esmakordselt lähtusid Coenid siin mitte niivõrd raamatuist ja filmidest, kuivõrd tegelikest sündmustest; esmakordselt paigutasid nad filmi reaalsesse, tuttavasse paika: Minnesota osariiki, kus nad ise kunagi Riia juurtega juudiperes üles kasvasid.

Fargo jääb meist pea sama kaugele kui Jaapan, kuid eestlasena tunnen filmi sompus lörtsiseguse kõleduse valusalt ära. Seesama kodune tali – ei mingit lumevalgust ega lumepimedust, vaid lõputu, lootusetu, väiklaselt väljapääsutu igihall lumehämarus. Too haakumine filmivälise tõelusega muudab nukra, jõhkra, lausa traagiliselt absurdse väljamõeldud (kuigi dokumentaalsusele pretendeeriva) loo mu silmis vastupandamatult mõjuvaks. Kontrastina pakub empaatilist tröösti Coenite kohta erakordselt pilkevabalt kujutatud lihtne ja elujaatav inimlikkus Joeli kaasa Frances McDormandi kehastuses.

("Fargo" fännina ei raatsi märkimata jätta, et mõnevõrra üllataval kombel kannatab kaeda ka filmist inspireeritud samanimeline telesari, mis jõudis ekraanile tänavu kevadel.)



SUUR LEBOWSKI ("The Big Lebowski", 1998). Vennaste ja retrospektiivi järgmine film on täiesti ebatõsine kihistusmaterjal. Kerge, muhedalt absurdne väljapressimislugu on pelk ettekääne, et esitleda tervet rida ogaraid tegelasi eesotsas keegli-, käraka- ja kanepihuvilise hipi Jeff "The Dude" Lebowskiga. Silmapaistev verstapost stõuner-komöödia ajaloos, ilmne eeskuju Seth Rogeni, James Franco, Michael Cera ja kõigi teiste ganja-entusiastide loometeel. Sobib hästi korduvvaatamiseks nagu Coenid enamasti ning mulle tundub, et läheb aja jooksul aina paremaks.



OO VENNAS, KUS OLED SA? ("O Brother, Where Art Thou?", 2000). Samuti kihistamisfilm – muusikaline retrokomöödia, mis oma jämekoomikas meenutab mõneti "Arizona juuniori".

Kuldkollase paleti kõrval hiilgas "Oo vennas..." ka bluegrass-kantrit, deltabluusi ning gospelit esitleva heliribaga, mis aitas noid põliseid ameerika muusikastiile meie sajandil taas moodi tuua. Alles mullu seilas sarnasel folgilainel Coenite endi "Llewyn Davise ballaad".

Meil siin ja praegu, lugedes näiteks Kaupo Vippi, Andres Maimikut või Martin Oja -, kõlab ka Suure Kriisi aegu kujutava kantrifilmi sulnis maaelu-ihalus üpris aktuaalsena. Rääkimata valimispalaganist, kus võistlevad villureiljanlik-savisaarlik kuberner ning plats-puhtaks reformist-rassist.



POLE VANAMEESTE MAA ("No Country for Old Men", 2007). Coenite pärjatuimale teosele siinse maaletooja Forum Cinemase poolt antud pealkiri "Pole maad vanadele meestele" on tõlkeviga, milletaolisi (ja hullemaidki) kohtab meie kinolevis paraku pahatihti. Cormac McCarthy romaani ekraniseering ise on aga veel üks Coenite meistriteos – karm ja võimas tänapäeva vestern-krimipõnevik, mille lõpuaegade pessimism kõlab mõjuvalt kokku nii "Blood Simple'i" kui "Fargoga". Nagu neis, aga ka komöödiais "Arizona juunior" ja "Oo vennas..." kutsub saatanliku, täiesti halastamatu absoluutse kurjuse välja ameerika unelmat jahtiv inimlik ahnus.



PÕLETA PÄRAST LUGEMIST ("Burn After Reading", 2008). Retrospektiivi värskeimaks filmiks on aga hoogne jant, mis meenutab, et ega kogu selle maise hädaoru: vanaduse, ekslikkuse, ahnuse, vägivalla, puuduva tõe ja õiguse pärast ei pea veel tingimata masenduma. Mis siis, et kellelgi, isegi mitte kõikvõimsail luureorganeil pole aimu tegelikult toimuvast ega omaenese tegude tagajärgedest. Vahel on lihtsalt lohutav kihistada Brad Pitti, Tilda Swintoni ja George Clooney mõõtu staaride lopsaka lollimängu üle.




(Lugu on kirjutatud Sirpi.)

Coenid katusel: Katusekino kava.

Kommentaare ei ole :