26. juuli 2014

Veenus karusnahas / La Vénus à la fourrure / Venus in Fur

"La Vénus à la fourrure" / "Venus in Fur", Prantsusmaa 2013. Rež. Roman Polanski. 96 min.


Tänu mustmiljoni keskealise lääne inimese halli ellu uih-ja-aih-kui-erutavaid pooltoone toonud tädipornole on masohhism käesoleval kümnendil moekaup, popim kui iial enne.

Ühtlasi läheb see nobedasti üha lamedamaks ja odavamaks. Allahindlused kraabivad juba uksepiitu. Kümbi eest kolm köidet, filmiplaat, dildo ja piits, mustast dermatiinist kinkekott tasuta kaasa!



Kuid kohutavast seksisopakast sõltumatult on kannatuste nautimise idee ise mitut pidi huvitav ja viljakas. On ju inimkonnas läbi aegade, hiljemalt Gilgamešist, Hiiobist ja Gautama Budast saati valitsenud veendumus, et kannatus on inimese pärisosa. Vähemalt sama kaua on otsitud võimalusi kannatusi ületada, vältida või vähemalt vähendada.

Kui nüüd inimene suudaks nautida kõiki nooli, mida vali saatus paiskab, siis poleks tal vaja hädamerd tõrjuda. Küsimust, kas olla või mitte, ei kerkiks üldse. Muudkui naudi. Ja kui nauditavat vaeva peaks nappima, siis on piinu lihtne paljundada. "Kui masohhistina elamust otsid, pole tarvis minna sadomasoklubisse, vaid lihtsalt tööle," ütleb VAT-teatri etenduse "Masohhisti pihtimus" lavastaja Christian Römer.



Paraku pole nüri, alandava ja väikesepalgalise töö nautimine vist kuigi levinud isegi mitte masohhistide seas. Masohhist selle sõna traditsioonilises, mitte-metafoorses tähenduses ei armasta ju mitte ükskõik milliseid eluraskusi, vaid spetsiifilisi, otseselt või kaudselt seksiga seotud piinu ja alandusi nagu kinnisidumine, piitsutamine või isanda-orja mäng.

Nende ihaldatud kannatusteni jõudmine võib olla nii ränk ja keeruline, et ebasoovitavate kannatuste osakaal kokkuvõttes ikka pigem kasvab kui kahaneb. Masohhismi tüvitekstis, austria kirjamehe Leopold von Sacher-Masochi romaanis "Veenus karusnahas" (1870, eesti keeles 1995) põeb peategelane, noorhärra Severin oma eripärast armuideaali jahtides pea sama traagiliselt kui noor Werther sada aastat varem.


Sacher-Masochi inspika-allikas - Tiziani "Veenus peegliga" (1555).


Masohhismile vastutahtsi nime kinkinud Sacher-Masochi järgi on mees ja naine loomu poolest vaenlased. Naisel pole iseloomu ega põhimõtteid, vaid ainult meeleliigutused, ta ei saa olla vaimselt nii vaba kui mees, ja seetõttu võib ta olla mehe orjatar või despoot, kuid mitte iial kaaslane.



Eks säärastes seisukohtades väljendus ajastu vaim. Sacher-Masochi kaasaegne Friedrich Nietzsche kuulutas Zarathustrana, et naised on ikka veel kassid ja linnud, või parimal korral lehmad, ja et kõigele naises on üksainus lahendus: rasedus.

(Tänapäeva lugeja lohutuseks olgu öeldud, et nii Sacher-Masoch kui Nietzsche pidasid silmas tolleaegseid naisi. Veel pole naine sõpruseks võimeline, kõneles Nietzsche, ja Sacher-Masoch promos naiste emantsipatsiooni, öeldes, et naisest võib alles siis kaaslane saada, kui tal on mehega võrdsed õigused, kui haridus ja töö on ta teinud mehega üheväärseks.)


Lou Salomé, Paul Rée ja Nietzsche, 1882.


Kui Nietzsche, kelle sulest pärineb ka soovitus naiste juurde minnes mitte unustada piitsa, oli õigupoolest naisküsimuses rohkem teoreetik, siis Sacher-Masoch käis oma armukeste ja abikaasade juures ka tegelikult piitsaga, et nood teda nüpeldaksid. Sacher-Masochi alter ego Severini rahulolematus naistega johtub eelkõige sellest, et naissugu, keda romaanis esindab Wanda von Dunajew, tõrgub mehe masohhistlikke ja karusnaha-fetišistlikke unelmaid sajaprotsendiliselt täitmast.

Nagu ütles Oscar Wilde, veel üks Leopoldi ja Friedrichi värvikas kaasaegne: siin ilmas on asi alati seksis, välja arvatud seksi puhul – siis on asi võimus.


Oscar Wilde ja lord Alfred "Bosie" Douglas, 1893.


Endale orja rolli nõudev Severin loovutaks lepinguliselt justkui kogu võimu Wandale, kuid pole üldse rahul, kui emand seda võimu omaenese äranägemise järgi kasutab.

Vastuoluline suhe, kus märtrit mängiv ori nõuab enda alandamist, üritades ühtlasi oma emandat omada ja kontrollida, ning masendub, kui kontrollimine ei õnnestu, on algusest peale naljakas. "Veenus karusnahas" on mitte ainult intellektuaalselt köitev, vaid ka lustakas lugemine – hoopis lõbusam kui näiteks de Sade'i monomaaniline ja üsna monotoonne "Justine" (rääkimata E. L. Jamesi monotoonselt nõmedast "Viiekümnest halli varjundist").

Täpselt samuti on Polanski "Veenus karusnahas" märksa vahvam, vaadatavam ning mu meelest ka nutikam film kui Pasolini sadistlik "Salò ehk Soodoma 120 päeva".



Polanski ei ekraniseeri siin otse Sacher-Masochi, vaid David Ivesi samanimelist näidendit (2010), milles meie aja dramaturg-lavastaja Thomas otsib primadonnat omaenda Sacher-Masochi uusversiooni. Polanski keerab niigi mitmekihilisele materjalile veelgi kultuurilisi ja isiklikke vinte peale.

Üle-eelmise sajandi algmaterjal on sujuvalt ja valutult tänapäevastatud, selle kesksed ideed korraga nii originaalitruult esitatud kui ka kommenteeritud ja kritiseeritud, ilma et vaatajal lastaks hetkekski igavust tunda. Kahe tegelasega kammerliku, täielikult aja, koha ja tegevuse ühtsusest kinni pidava loo puhul on see kõva saavutus, mille eest tuleb ilmselt tänada nii Ivesi algmaterjali, Polanski huumorimeelt ja eksimatut lavastajakätt kui Mathieu Amalrici ja Emmanuelle Seigneri värvikaid näitlejatöid.



Erinevalt hollandlaste Victor Nieuwenhuijsi ja Maartje Seyferthi kunagisest kunstipärasest, kuid üpris igavast Masochi-ekraniseeringust ei vaja eluaeg oma loomingus inimloomuse ja seksuaalsuse varjukülgedega tegelenud vanameister Polanski (80) enam publiku huvi hoidmiseks ohtrat alastust ega seksi kinolinal.

Ütlen siin enam, sest omal ajal polnud Polanski sadomaso-romansis "Kibenädalad" ("Bitter Moon", 1992) ei ühe ega teisega kuigi kitsi.



Nagu Polanski eelmises filmis, samuti teatritüki põhjal tehtud "Tapatalgus" ("Carnage", 2011), piisab ka "Karusnahas Veenuses" laitmatult lavastatud ja tihedalt, kuid pealetükkimatult monteeritud vaimukast dialoogi-tulistamisest, mille sarm ei piirdu tüseda kultuurikihiga atika tragöödiast Velvet Undergroundini.

Polanski isiklik, eneseirooniline seos "Karusnahas Veenuse" sugupoolte sõjaga ulatub kaugemale üldisest meeste ja naiste või lavastaja ja näitleja vägikaikaveost.

Lavastaja rollis üles astuv Mathieu Amalric (48) näeb välja kui Polanski noorem kaksikvend ning Wanda-Veenuse osa esitab Polanski abikaasa Emmanuelle Seigner, kelles 47-aastase matroonina jagub küllaga nii koomilist talenti kui säärast ähvardavalt domineerivat iginaiselikku väge, mida tal "Kibenädalate" aegse noorikuna veel palju polnud. Nääpsukesel Thomasel, kes ilmselt tunneb end oma lavategelase Severini kombel pentsiku kidura vaimuinimesena, on raske tollele ürgjõule vastu saada.



Kuigi filmi mulluse Cannes'i-esilinastuse aegu üritas kollane meedia nii mujal kui meil esitada Polanskit võrdõiguslikkuse vastasena, jääb tema "Veenusest karusnahas" kerge ja kultuurilise teravmeelsuse kõrval kauemaks kõlama just seksismi pilkav, lausa feministlik noot.

Selle äratundmiseks pole vaja enamat Thomase tähendusrikkast telefonihelinast, milleks mees – küllap oma habrast maskuliinsust turgutada püüdes – on valinud Wagneri sõjaka "Valküüride lennu".



Lugu on kirjutatud ERR kultuuriportaalile.


"Venus karusnahas" kinodes: Sõprus, Artis. Hinnanguid: IMDB (7.3/10), Rotten Tomatoes (91%), Peter Bradshaw / Guardian (3/5), Tõnu Karjatse / Klassikaraadio, Mart Raun (7/10), Kaarel Arb / Postimees, Andres Maimik / Sirp.

Kommentaare ei ole :