21. aug 2014

Lucy

"Lucy", Prantsusmaa 2014. Rež. Luc Besson. 89 min.



Luc Bessoni märulikastmes "Kosmoseodüsseia". Tundub, et viimasel ajal eelkõige funktsionaalset kiir-meelelahutust tootnud Besson igatseb taga "Léoni" ja "Viienda elemendi" aegu, mil tema loomingut tõsisemalt võeti ja rohkem tähele pandi.

Põhimõtteliselt ju sümpaatne üritus, kuigi idee inimaju lõpmatust, et mitte öelda jumalikust väest, mille saab vabastada droogide abil, põhimõtteliselt kattub Neil Burgeri "Limitlessiga". Bessoni ambitsioonid on küll ajatumad ja universaalsemad, elu ja eksistentsi mõtteni välja. Kubricku kõrval viitab "Lucy" ka "Samsaarale", Wellsi ajamasinale, "Maatriksile" ja Noéle.



Paraku veab teostus alt - korralikult läbi kirjutamata stsenast alates ning amatöörlikult abitu, eklektilise visuaaliga lõpetades. Terve neljakümnemiljonine eelarve oleks justkui investeeritud Scarlett Johanssonisse ja üpris tarbetusse tagaajamisse, ilma et operaatorile ja kunstnikule oleks sentigi jagunud. Tulemus tundub pigem hooletu ja robustne ideekavand kui valmis film. Ühtse nägemuseta, süsteemitult kokku kuhjatud kollaaž mitmelt poolt välja rebitud kaadreid ja viiteid.

Naismäruleile mõeldes - näiteks Bessoni enda produtseeritud "Colombiana" oli täiesti sisutu, aga tervikuna ikkagi märksa stiilsem ja terviklikum linateos kui "Lucy". Mis siin veel rääkida Joe Wrighti perfektselt välja peetud "Hannast". Isegi Philip Noyce'i üsna väheütlev "Salt" toimis tervikuna veenvamalt. Hollywoodi kohta võib öelda igasugu asju, aga seal ei luba siiski naljalt keegi endale säärast räpakust nagu Besson siin. (Jah, tänan küsimast, isegi mitte Michael Bay.)



"Lucy" idee on iseenesest paljulubav ja kohati on film päris haarav. Bessoni söakus nii suurt tükki haugata võiks olla kiiduväärt, kui see ainult poleks tal suud nii jokkerlikult lõhki ajanud. Oleks võinud sündida hea asi, kui keegi oleks suutnud ja viitsinud selle korralikult ära vormistada. Selle asemel sündis haltuura, mis ei pea paljuks ka moraali lugeda.

Film, mille plakat lubab näidata tavaelus väidetavalt alakasutatud inimaju potentsiaali sajaprotsendilist rakendamist, ei suuda omaenese potentsiaali kuigivõrd realiseerida. Kahju.



"Lucy" kinodes: Forumcinemas, Solaris, Viimsi, Cinamon. Hinnanguid: IMDB (6.6/10), Rotten Tomatoes (64%), Ralf (5/10), Diana (C), klm (saast), Marta Balaga / Sirp (nüri ja lärmakas popkornifilm).

15. aug 2014

Kellele ei meeldiks Wes Anderson?



Niipaljukest kui siinmail Wes Andersoni filmidest kirjutatud on, paistab, et enamasti peetakse neid üht- või teistpidi imelikeks. Räägitakse originaalsusest, omanäolisusest, kummalisusest, isikupärast, idiosünkraatilisusest, ekstravagantsist ja kiiksuga, nihkes, veidrikega mehitatud reaalsusest. Eestikeelse andersoniaana lemmiksõna on 'ekstsentriline'.

Erandlikkus, erilisus ei saa loomingu puhul muidugi olla muud kui kiiduväärt ning Andersoni ongi siinmail pea üksnes hea sõnaga meeles peetud. Pole siin mingit snoobe ja pleebsi koondavat Andersoni-põlgust, mille vastu omal ajal astus Rain Tolk. Pigem paistab Anderson olevat sedasorti rahvalemmik nagu Andrus Kivirähk – kui just mitte laiade hulkade, siis vähemalt kirjaoskajate seas.



Autorikino üldiselt üsna mõõduka populaarsuse taustal on Anderson lausa hämmastavalt laialt armastatud filmilooja, küllap eelkõige tänu huumorile. Autoreid, kes tõsimeeli publikut kiusavad, tirides vaatajat vägisi katarktilistesse sügavikesse või kõledatele filosoofilistele platoodele, kiputakse ikka vähem sallima ja rohkem tõrjuma kui neid, kes lahkelt lõbustavad, trikke teevad ja villast viskavad. Isegi loomeliitude liikmeskonnas tekitab Woody Allen vähem vastuväiteid kui Terrence Malick.



Sel moel kirvega poolitatud autorikinos jääb Anderson kergemeelsete kilda, kuigi tema tasasel vaimukusel pole endise püstijalakoomiku Alleni lööva teravuse ning aforistlike puäntidega palju ühist peale intelligentsuse.

Andersoni iroonia on õrn, tema muie leebe ja vagur, vaikse sordiini all, koomika seisneb eelkõige vaiksetes nihestustes, väikestes ootamatustes, rütmimuutustes, nagu muuseas poetatud lausetes ja kerges absurdiõhkkonnas, mis kõik ei lase end niisama lihtsalt ümber jutustada ega tsiteerida. See õhkkond sünnib, nagu kogu Andersoni filmi-ilm, tuhandest suure hoole ja armastusega läbi mõeldud, kokku nikerdatud ja paika sätitud pisiasjast.



Muheduse kõrval pakub Anderson kuhjaga esteetilisi naudinguid nii silmale kui kõrvale, millest teinekord kipuvad tõukuma süüdistused pinnapealsuses, sisutühjuses ja manerismis ehk teisisõnu hirmsas hipsterluses.

Mööngem, et kui selline nähtus nagu hipsterid on üldse reaalselt olemas, kui see sõna pole lihtsalt tõrjemaagiline vormel, mille abil vanem põlvkond katsub end kaitsta jõudsalt peale tungiva noorema vastu, siis küllap on eneseirooniline ja disainilembene Anderson hipsterite lemmik. Ka leidub temas hipsterlikuks peetavat armastust retro ja vanakraami vastu.



Siiski ei pruugiks kõik need omadused iseenesest kedagi häirida, olgu nad kui hipsterlikud tahes. Neid, kes ise moest ei sõltu, ei tohiks ju millegi moes või moest väljas olek hirmutada, nemad peaksid suutma asju hinnata moest olenemata – filmi samuti kui tooli, mis ei lagune esimesest istest. Miks peaks keegi oma maitse-eelistustes süüdi olema, isegi hipster? Miks peaks Andersoni vinüülplaadi-lembust pidama pealiskaudsemaks kui näiteks Jarmuschi oma?



Ei saa ju öelda, et Andersoni viimistletud vormis puuduks sisu, kuigi tema küllalt õhukesed ja visandlikud lood ei tüki eriti moraali lugema ega positiivset programmi puust ja punaselt rõhutama, vaid jätavad lahkelt tõlgendusruumi. Ent juba debüüdis "Pudelrakett" ("Bottle Rocket", 1996) leidub kaks nagu muuseas, erilise rõhuta välja öeldud lauset, mida kreedona tõsiselt võtta.

Esmalt iseloomustab noor minajutustaja Anthony oma sõgedat semu Dignanit, kes on välja töötanud neid ja nende sõpra Bobi hõlmava elukestva krimikarjääri projekti, järgmiste sõnadega: "Öeldagu mis tahes, ta pole küünik ega käegalööja." Dignani plaani moraalne pale ja puhas ogarus mängivad siin sama vähe rolli kui igasuguste eelduste puudumine selle teostumiseks – väärtusteks on usk, enesekindlus ja järjepidevus.



Ja teiseks, nagu vana suli ja professionaalne kurjategija Abe Henry hiljem teatab: "Maailm vajab unistajaid". Nende hulka, keda maailm vajab, ei kuulu mitte üdini praktiline elukunn Abe ega ka mitte Bobi laia lehte mängiv vanem vend John, vaid just saamatu Bob ning tema pisut pooletoobised kamraadid. Jällegi, tähtis pole unistuse sisu ega saavutatavus, tähtis on unistus kui printsiip. Maailm vajab vaba last ja tema mõtteid, mida iga nii-öelda terve mõistusega täiskasvanu peab naiivseiks.



Sedasama siirast ja vankumatut usku kahtlastesse, hulludesse üritustesse võib näha Andersoni seitsme järgmise täispika ebakangelaslikes tegelastes. Tema teise filmi "Rushmore" protagonisti, ühiskondlikult hüperaktiivse, kuid õpinguis edutu teismelise Maxi armumine poisist pea kaks korda vanemasse õpetajannasse pole vähem lootusetu kui Dignani eluplaan, kuid ka Max keeldub seda tunnistamast, säilitades seeläbi oma näo ja teatud väärikuse.



Kuigivõrd mõistlikum pole ka elatanud Royal Tenenbaumi unistus naasta vanas eas ammu hüljatud pere rüppe, kellele ta on eluaeg mäkra mänginud. Sellesse õhulossi usub vana küünik ja aferist ise siiralt.

Elus võib kõik untsu minna ja lähebki, lennukad ettevõtted võivad ebaõnnestuda ja kaotada teo nime, kuid sisyphoslik jonn oma ükspuha millise rea ajamisel jääb väärtuseks surmani ja edaspidigi. Kui sind on eluaeg sitapeaks peetud, siis mis seal ikka – järelikult on see su stiil. Paadunud petise viimane jultunud vale võib veel epitaafiltki takkajärgi üht-teist lunastada.



Oluliselt säravama moraalse palge, parema iseloomu ega laitmatumate motiividega kangelased pole allveeaferist Steve Zissou, Indias seiklevad vennad Whitmanid, ablas kanavaras härra Rebane ega rikaste leskedega tiiba ripsutav musjöö Gustave. Isegi "Kuutõusu kuningriigi" ilmsüüta esimesed armastajad Sam ja Suzy on argielus parajad kõurikud.

Ent kõik nad on värvikad karakterid, triksterid, kelle plaanid ka luhta minnes loovad maailmu ning hoiavad käigus nii iseend kui ümbruskonda.



Samasuguse demiurgilise jõu algeid on tunda inimesena pealtnäha häbeliku nohiku Wes Andersoni loomingus. Ei ütleks, et ükski tema teos oleks ebaõnnestunud, isegi mitte paljude poolt liialeminekuks ja läbikukkumiseks peetud "Mereelu Steve Zissou seltsis". Teisalt ei ütleks ka, et tema mängufilmide seas oleks säärast vaieldamatut tippteost nagu seda on nukufilmina "Fantastiline härra Reinuvader".

Samas nelikümmend viis pole filmilooja kohta ka veel mingi vanus, nii et visalt oma rida edasi raiudes jõuab Wes küllap veel kõrgmäestikke liigutada.

Ent kaunilt välja mõeldud ja ilusti värvilistest killukestest kokku õmmeldud ogarad unistused on kõik kaheksa Andersoni tänaseks valminud filmi. Ei ammendu esimesel vaatamiskorral, kannatavad korduvalt kasutada. Öko kraam.



Sirpi kirjutatud lugu.

Wes Andersoni retrospektiiv Sõpruses neljapäevast 14. augustist pühapäeva, 24. augustini 2014.

7. aug 2014

Tartuff 2014: Roheline prints, Lühiajaline 12, Inimkapital, Tiiger ja draakon...



ROHELINE PRINTS ("The Green Prince", Saksamaa / USA / Inglismaa / Iisrael 2014). Rääkivate peade meenutustest koosnev dokumentaal Palestiina islamiliidri poja koostööst Iisraeli julgeolekuteenistusega ei pruugiks filmina kuigivõrd silma paista, kui peategelane Mosab Hassan Yousef ja tema lugu poleks päris hämmastavad, et mitte öelda uskumatud.

Produtsendid John Battsek ja Simon Chinn, kelle filmograafiaist vaatavad vastu sellised hitt-dokid nagu "Suhkrumehe otsimine", "Mees köiel" ja "Projekt Nim", teavad hästi, kus kivi all krabid peidus ja kuidas neid esitleda. "Roheline prints" pole nüüd päris samast liigast dokk, ja raske arvata, mil määral Yousefi siirusse uskuda võib – kuid nagu dokumentaalide puhul tihti ette tuleb, tundub "Roheline prints" nii põnevam kui ka valgustavam äsja Tartuffil näidatud sisult sarnasest mängufilmist "Petlemm"★★★



TIIGER JA DRAAKON ("Crouching Tiger Hidden Dragon", Taivan / Hong Kong / USA / 2000). Idamaist peksukunsti on esimeses maailmas kummardatud hiljemalt seitsmekümnendate algusest, Bruce Leest saati, ent tükk aega jõudis see lääne filmipublikuni eelkõige kaudselt, kõikvõimalike vandammede, tšakknorriste ja maatriksite vahendusel. Algupärase wuxia ehk hiina kungfu-kino kino läbilöök Läänes saabus alles sajandivahetusel sellesama suurejoonelise muinaslooga, mida vürtsitavad igasuguse realismitaotluseta koreografeeritud võitlusstseenid. Lisaks digikustutatud nööride küljes peetud ulmelistele lendkähmlustele rõõmustab "Tiiger ja draakon" silma uhkete kostüümide ja võttepaikade, hongkongi märulistaari Chow Yun-fati ning noorukese hiina kaunitari Zhang Ziyiga.

Poolteist aastakümmet pärast esilinastust võib Taivani lavastajale Ang Leele esimese Oscari toonud melodraama tunduda mõnevõrra aeglane ja hõre, kuid selle romantilist armastust kullakoormaist ja isiklikust valgustusest kõrgemaks ülistav paatos sobib armastusfilmide festivalile kahtlemata nagu valatult. ★★☆



KAS PIKK MEES ON ÕNNELIK? ("Is the Man Who is Tall Happy?", Prantsusmaa 2013). Vanameister Noam Chomsky (85) on siinmail tuntud eelkõige kapitalismikriitiku ja globalismivastasena. Käesolevas intervjuufilmis räägib professor Chomsky rohkem oma keeleteaduslikust põhitegevusest, epistemoloogilistest ja teadusfilosoofilistest vaadetest ning veidi ka eluloost. Chomsky jutt on muidugi väga huvitav, kuid filmi autori Gondry panus kahjuks pigem takistab kui soodustab selle jälgimist. Taas saab kinnitust Gondry viimaste filmide põhjal tekkinud mulje, et režissöör on sihi silmist kaotanud, et ta sahmib huupi.

Chomsky-doki puhul häirib lisaks Gondry puhul kahjuks juba harjumuspärasele suvalisusele nii tema vilets inglise keele oskus ja jube aktsent kui ka abitult animeeritud sirgeldustest koosnev visuaal, mis mõjub lihtsalt tarbetu mürana. Film tervikuna on sedalaadi kogemus nagu peaks köitva, kuid intellektuaalselt nõudliku loengu ajal pingsalt jälgima mitte just kõige terasemat õpilast, kes õppejõu jutust eriti aru saamata ajaviiteks kaustikusse kriipsujukusid sirgeldab. Kui silmad sulgeda või lihtsalt suuta Gondry taidlusest mööda vaadata, siis kuuldemänguna tarbitav. ★★



LÜHIAJALINE 12 ("Short Term 12", USA 2013). Noortedraama probleemsete teismeliste hooldekodust algab värskelt ja paljulubavalt: sümpaatsed näitlejad, ilusad makroskoopilised kaadrid. Paraku upub lugu mida edasi, seda sügavamalt enesekesksesse tundlemisse ja sentimentaalsesse pisarakiskumisse.

Enam-vähem kõik filmi tegelased on ülikreatiivsed ja hüsteeriliselt tundlikud, valmis iga hetk nutma puhkema nagu noored Wertherid, kusjuures nende emotsionaalne ebastabiilsus ja suhtlusprobleemid on igal sajal juhul tingitud sellest, et maailm on nende vastu kohutavalt ülekohtune ning kõik sugulased on neid sünnist saati igapäevaselt labidavarrega vemmeldanud. Nimetage mind tohletanud küünikuks ja raiuge tuhandeks tükiks, iga tükk hüüab omasoodu edasi: võlts emo-indi! Kuid peaosatäitja Brie Larson ning Brett Pawlaki kaameratöö on tugevad. ★★



INIMKAPITAL ("Il capitale umano", Itaalia / Prantsusmaa 2013). Mitme peategelase vaatepunktist panoraamselt lahti räägitud realistlik lugu kodanluse ebadiskreetsest võlust, elu hinnast, valikuist ja vastutusest. Sisult on sel mõndagi ühist David Jarecki "Arbitraaži" ning Călin Peter Netzeri "Lapse asendiga". Võib-olla kergelt skemaatiline, aga see-eest ilusti teostatud, nauditavalt mängitud ja lavastatud asi. Teinekord on ikka tore näha säärast traditsiooniliselt korralikku, kvaliteetset draamat, kus pole mingit diipi eksperimentaalkunsti ega salapärast autorihämarust. ★★★



ISTANBUL UNITED (Tšehhi / Šveits / Saksamaa / Türgi 2014). Türgi vutifännid ei erine märkimisväärselt muu ilma omadest – kannavad tiimi värve, käivad matšidel, laulavad, skandeerivad, solvavad vastasmeeskonna fänne ja kaklevad nendega. "Istanbul Unitedi" kui dokfilmi mõttelise laialivalguvuse plussiks on, et siia mahub muudki peale fännide mitte just liialt intrigeeriva hingeelu. Filmi sisuliseks raskuspunktiks on hoopis vahetu materjal mullustest Gezi pargi ja Taksimi väljaku meeleavaldustest, milles konkureerivate klubide poolehoidjad õlg õla kõrval osalesid. Hoogsad kaadrid jõhkralt maha surutud demmidest annavad uue poliitilise hingamise nii fännidele kui filmile, ent viimane jätab kokkuvõttes siiski veidi ebaleva mulje, nagu poleks dokumentalistid suutnud otsustada, millest nad õieti rääkida tahavad – pallikultuurist või poliitikast. ★★☆



KUUBA KUUMUS ("Cuban Fury", Inglismaa 2014). Pretensioonitu, häbitult juustune romkomm kerekast keskealisest hädavaresest, keda armastus kaevu ajab, või täpsemalt tagasi tantsupõrandale, kust ta kunagi varsaeas profina ilma tegi. Absoluutselt ebaoriginaalne lugu ja valdavalt lamedavõitu huumor, kuid sellest hoolimata üllatavalt muhe ja mõnusa minekuga värk mitte ainult reipa salsa-saundi pärast, vaid ka tänu osatäitmistele, mille seas paistab eriti värvikana silma Kayvan Novaki (Chris Morrise "Neli lõvi") ardentne homoseksuaal. Sisuvaba muusikalise komöödiana pole paha ajaviide, peaks ideaalselt sobima grupiviisiliseks vaatamiseks subtroopilises Taaralinna öös. ★★★



Veel Tartuff 2014 filmidest.

4. aug 2014

Tartuff 2014: Jäljed, Pime, Parandusklass, Cherbourg'i vihmavarjud...



JÄLJED ("Tracks", Austraalia 2013). Tõsielupõhine teekonnadraama noorest naisest, kel tuli seitsmekümnendate lõpus idee matkata ihuüksi ligi kolm tuhat kilomeetrit läbi Austraalia kõrbe, vedades varustust kaamelitega kaasas. Mõeldud-tehtud. Ja siis, küsite. Siis ei midagi, küsimus jääbki õhku. Rännak on ootuspäraselt üpris üksluine (või noh, ütleme, et meditatiivne), pannes kangelanna kannatuse proovile üsna samal moel kui linateos publiku oma.

Staatilise vaate- ja seisundifilmi kiituseks peab ütlema, et retke jäädvustanud National Geographicu piltniku looduskaadreist inspireerituna näeb see fotograafiliselt väga ilus välja. Peaosas Mia Wasikowska ("Armastajate igavene elu"), näpuotsaga näidatakse ka vahvaid aborigeene. Niisiis selline Welcome to Australia tüüpi asi. ★★☆



CHERBOURG'I VIHMAVARJUD ("Les Parapluies de Cherbourg", Prantsusmaa/Lääne-Saksamaa 1964). Jacques Demy klassikaline muusikafilm rullnokast prole ja väikekodanlasest tibi armastusest unises prantsuse väikelinnas on pigem ooper kui muusikal – kogu dialoogipõhise loo iga sõna kantakse ette lauldes: "An-na suit-suu!" Või ka eneseirooniliselt: "Ma eii aar-mass-taa oopee-ritt, ee-liss-tan kinooo! Kõik neeed laul-vaad ini-mee-seed, vaa-luus kuu-laa-taa!" Eks ta ole. Erinevalt mõnestki vanast Hollywoodi muusikalist nagu "Võlur Oz" või "Lauldes vihmas" võib seda pidevat lõõritamist olla pool sajandit hiljem keeruline nautida kuidagi teisiti kui kämbivõtmes.

Meelde jäävad põhihitt, verinoor Catherine Deneuve ja reibas neoon-värvipalett. Esmavaatamisel on ehk üllatav, et muusikalikinos harjumupärase muinasjutulise romantika asemel on uue laine kaasaegne režissöör Demy kirja pannud üsna kainelt realistliku süžee. ★★☆



PIME ("Blind", Norra 2014). Ijon Tichy mälestustes räägiti tegelasest, kes leiutas hinge surematuse. Surematus seisnes teadvuse kopeerimises sisendi ja väljundita seadmesse, mis säilitab seda igavesti. Seda igavikku kirjeldati ulmeloos ülima õudusena – mitte sellepärast, et kopeerimise käigus inimene sureb, vaid sellepärast, et kehatu, tajudeta teadvus peab jääma igaveseks absoluutsesse üksindusse. Küllalt sarnase košmaariga katsub oma peategelase usku John Michael McDonaghi "Kolgata", rääkides poisist, kes ärkab untsuläinud operatsiooni tagajärjel kurttumma, pimeda ja halvatuna.

Norralase Eskil Vogti "Pimeda" kangelannal on läinud veidi kergemini – ta on kaotanud ainult nägemise. Nägija jaoks on seegi hirmutav mõte, kuid varem Joachim Trierile stsenaariume kirjutanud Vogt ei püüa oma debüütlavastuses vaatajat hirmutada, vaid uurib üldinimlikku ebakindlust ja üksindust pigem vaikse nukra muigega. Kummaline, fantaasia ja reaalsuse vahel kõikuv, esteetiliselt hoolega välja peetud draama. Pärjatud Sundance'il ja Berlinalel. ★★★



LAPSNÕID ("Rebelle" / "War Witch", Kanada 2012). Kordan tunamullu Pöffi puhul öeldut: kuigi jõhkramat teemapüstitust kui lapssõdurina omaenese vanemaid tapma sunnitud 12-aastane tüdruk on raske ette kujutada, pole Kim Nguyeni draama ei rusuv ega masendav, vaid pigem helge ja lootusrikas, humanistlik, lihtsate vahenditega teostatud maagiline realism "Kurbuse piima" ja "Metsiku Lõunamaa elukate" laadis. Kena kaameratööga, veenvalt mängitud, elujaatav lugu, kust ei puudu ka armastus. ★★★☆



PETLEMM ("Bethlehem", Iisrael 2013). Lihtne ja karm draamapõnevik keset lõputut vennatapusõda sirgunud noormehe nigelaist eluvalikuist iisraeli julgeolekuteenistuse ja palestiina sisside vahel. Erinevalt palestiinlaste endi sisult üsna sarnasest põnevikust "Omar" ma seda mulluse kinoaasta tippude sekka just ei arvaks, kuid tänu korralikele näitlejatöödele ja veenvale olustikule huviga vaadatav asi. Veneetsia festari sektsiooni "Veneetsia päevad" võitja. ★★★



PARANDUSKLASS ("Класс коррекции" / "Corrections Class", Venemaa 2014). Lööv, lausa raputav dokumentaalstiilis draama erivajadustega lastest ühiskonnas, mis neist ja nende vajadustest sugugi ei hooli. Nagu nimekate filmiloojate Zvjagintsevi "Leviaatan" ja Germani "Raske on olla jumal", näitab ka debütant Ivan Tverdovski "Parandusklass" taas kord, kui heldelt jagab emake Venemaa ainest ühiskonnakriitilisele kinole. Tverdovski ise kinnitab, et tema eesmärk oli filmi abil toda maailma parandada.

Ülilihtsate vahenditega tehtud, kõikuva käsikaameraga üles võetud loole võib ette heita teadlikku manipuleerimist vaataja tunnetega, kuid mõjub see vahetult ja veenvalt ning külmaks vaevalt et jätab. Äsja Karlovy Varys auhinnatud "Parandusklassil" on tugev šanss olla ka Tartu festivali meeldejäävaim film. ★★★☆

Järg: veel Tartuff 2014 filme...



tARTuFFi ajakava. Müürilehe festivalisoovitused.

1. aug 2014

Reaalsuse tants / La danza de la realidad

"La danza de la realidad" / "The Dance of Reality" (Tšiili-Prantsusmaa 2013). Režissöör-stsenarist Alejandro Jodorowsky. 130 min.



Alguses oli pealkiri. Nagu kohalikus kinolevis pahatihti ette tuleb, on pealkiri tõlkes osalt kaduma läinud. Mingil arusaamatul põhjusel eksis juba mullu Pöffi kavva "Tants reaalsusega", ja see pealkiri paraku ongi käiku jäänud, kuigi levitaja pressiteadegi räägib samal ajal reaalsusest kui tantsust, mitte reaalsusest kui tantsupartnerist.

Loomingu kõrvalt uusajastu guruna tegutseva tšiili-prantsuse iseäraku Alejandro Jodorowski zen-budistlike juurtega ilmavaate seisukohalt on vahe oluline: reaalsus pole mitte konkreetne objekt, mille või kellega suhestuda, vaid püsitu ja pidevas muutumises nagu tants. Nii et korrektne pealkirjtõlge peaks siiski olema "Reaalsuse tants".



"Igaühel on oma kujutluspilt reaalsusest," ütleb tänavu 85-seks saanud avangardist. "See on pilt, mitte reaalsus. Me kõik oleme hullud, igal oma versioon reaalsusest." Sürrealistina on Jodorowsky oma mitmekülgses loomingus püüdnud reaalsust ületada, kujutada toda maakera sees olevat teist maakera, mis on hulka suurem kui välimine.

Ka autobiograafilise filmina välja hõigatud "Reaalsuse tants" pole teps mitte realistlik, kuigi lähtub tõepoolest autori lapsepõlvemälestustest ning on valdavalt üles võetud Põhja-Tšiili kolkakülas Tocopillas, kus Alejandro Ukrainast sisse rännanud juudiperes sündis ja kasvas.



Jodorowskyt ei koti sellised pisiasjad nagu millised olid möödunud sajandi kolmekümnendail autod, või kes Tšiilit tol hetkel valitses, või isegi oma poisipõlve ja perekonna faktitruu kujutamine. See kõik on tühine, või nagu ütleb Ületava Mõistmise Südasuutra, mille mantrat filmis väikesele Alejandrole (Jeremias Herskovits) õpetab Teosoof (režissööri poeg Cristobal): "Kuju pole midagi muud kui tühjus, tühjus pole midagi muud kui kuju. Nõndasamuti on tühjad ka tunne, äratundmine, tegurid ja teadvus."



Jodorowskyt huvitab sügavam sisu, substants, püha tõde ja saladus kõige selle taga. Seetõttu pole "Reaalsuse tants" mitte niivõrd autobiograafia, kuivõrd autopsühhograafia, või täpsemalt psühhomaagiline rituaal. Psühhomaagia – teraapia, mille Jodorowsky tuletas tarokist, zenist, šamanismist ja psühhoanalüüsist – lahendab alateadlikke konflikte sümboolsete lavastuste abil.

"Kui tahad kedagi tappa või keppida oma isa või ema, siis tuleb see iha teoks teha – kuid metafoorselt, kunsti vormis," õpetab Jodorowsky. "Võta ema foto ja aseta see mõne naise, kasvõi prostituudi näole, pane talle ema riided selga, ja maga temaga, hüüdes ema nime. Tahad isa tappa? Riputa tema foto puu külge ja pussita seda sada korda."



Jodorowsky järgi saab nõnda ravida mitte ainult isiklikke, vaid ka perekonnalt ja suguvõsalt päranduseks saadud paineid. "Reaalsuse tantsus" tundub psühhomaag tohterdavat iseennast ja oma traumaatilisi mälestusi õnnetust lapsepõlvest, kus vanemlikku hellust olla nappinud nii nais- kui meesliinis. "Mu isa vihkas oma isa, kuid pani teda mängima inimese, keda ta armastab," ütleb Alejandro poeg Brontis Jodorowsky, kes astub filmis üles Alejandro vägivaldurist isa Jaime Jodorowsky rollis. ""Tants" tähendab kindlasti minevikuga rahu sõlmimist."

See perekondlik rahurituaal sisaldab muuhulgas näiteks stseeni, kus Alejandro armastav ema Sara (Pamela Flores) hinge vaakuva abikaasa Jaime (Brontise) peale tseremoniaalselt kuseb.

Brontise ja Cristobali kõrval osaleb filmis kolmaski Alejandro poeg – Adan Jodorowsky.



Pole niisiis kahtlust, et "Reaalsuse tants" on Alejandro mitte kuigi mahuka filmograafia kõige isiklikum teos. Küll aga kripeldab kuklas väike ebalus selle laiema kõnetusjõu osas.

Nelikümmend aastat tagasi polnud Jodorowskyl tema vägevaima filmi, üle aegade kõrguva "Püha mäe" ("Holy Mountain") puhul sihiks võetud isegi mitte artefakt, vaid sakraalse kogemuse jäädvustus, mis suudaks vaataja valgustuseni viia.

Oma järgmises projektis – Frank Herberti ulmeromaani "Düün" nii ambitsioonikas mitmeteist-tunnises ekraniseeringus, et ükski stuudio ei söandanud seda teostada võtta – kavatses Jodorowsky luua droogita saadava LSD-kogemuse, prohvetikuulutuse ja jumaliku ilmutuse, mis muudaks terve põlvkonna vaimsust.



Jodorowsky seitsmekümnendate sõgedusele ja haardele või isegi tema hilisemale "Pühale verele" ("Santa Sangre", 1989) mõeldes ei paista mehe mullune kadunud aja otsimine kuigi ere. "Reaalsuse tants" tundub fellinilik, ja ma ei mõtle seda komplimendina – jumaldatud itaallane kuulub oma kitsalt enesekeskse kunst-meelevaldsusega nende autorite kilda, kes pakuvad mulle isiksustena rohkem huvi kui nende looming.



Jodorowsky kohta nõnda küll öelda ei saa, kuid Frank Pavichi mullune dokumentaal "Jodorowsky Düün" ("Jodorowsky's Dune") köitis mind siiski rohkem kui vanameistri enda "Tants", mis pole ju ka mitte kehv film, kuid jääb oma enam kui kahetunnises pikkuses siiski veidi hõredaks, laialivalguvaks ja heietavaks. Eks Oidipuse kompleks ja sürrealism ole vist viimase saja aasta jooksul mõnevõrra viledaks kulunud teemad.



Autori vanuses asi igatahes pole. Jodorowskyga pea samas eas Clint Eastwood oli veel hiljuti režissöörina üpris heas vormis ja vaid mõni aasta noorem Roman Polanski ei ilmuta mingeid allakäigu märke. Jodorowskyl endalgi särab silm siiani peas. Tema õnnetus on pigem selles, et äärmiselt isepäise, sõltumatu ja ebakommertsliku kunstnikuna on ta elu jooksul saanud üsna vähe filme teha ning on pärast "Düüni" projekti luhtumisest saati rohkem pühendunud muudele aladele – psühhomaagia kõrval eelkõige koomiksitele, kus lennukaid ulmefantaasiaid sai rahaliste piiranguteta teostada.



Jodorowsky eelmine mängukas "Vikerkaarevaras" ("The Rainbow Thief") linastus siiski juba 1990 ja karta võib, et "Reaalsuse tantsu" teatud tehniline kahvatus ning kasinapoolne montaažitihedus on tingitud praktika puudusest. Teisalt võib nüüd ehk loota, et kunagise keskööhiti "El Topo" (1970) plaanisolev järg "El Topo pojad" tuleb selle võrra tummisem.



Ent kui esmatutvuseks Jodorowskyga pole "Reaalsuse tants" vast parim valik – enne soovitaks kasvõi sedasama juba jutuks olnud "Düüni" dokki –, siis mida rohkem tema võluvast isikust ning loomingust ette teada, seda enam tasub ka tantsufilmi vaatamine end ära.




Lugu on kirjutatud Sirpi.


"Tants reaalsusega" Sõpruses. Hinnanguid: IMDB (7.7/10), Rotten Tomatoes (93%), Mart Raun (6.5/10).