7. aug 2014

Tartuff 2014: Roheline prints, Lühiajaline 12, Inimkapital, Tiiger ja draakon...



ROHELINE PRINTS ("The Green Prince", Saksamaa / USA / Inglismaa / Iisrael 2014). Rääkivate peade meenutustest koosnev dokumentaal Palestiina islamiliidri poja koostööst Iisraeli julgeolekuteenistusega ei pruugiks filmina kuigivõrd silma paista, kui peategelane Mosab Hassan Yousef ja tema lugu poleks päris hämmastavad, et mitte öelda uskumatud.

Produtsendid John Battsek ja Simon Chinn, kelle filmograafiaist vaatavad vastu sellised hitt-dokid nagu "Suhkrumehe otsimine", "Mees köiel" ja "Projekt Nim", teavad hästi, kus kivi all krabid peidus ja kuidas neid esitleda. "Roheline prints" pole nüüd päris samast liigast dokk, ja raske arvata, mil määral Yousefi siirusse uskuda võib – kuid nagu dokumentaalide puhul tihti ette tuleb, tundub "Roheline prints" nii põnevam kui ka valgustavam äsja Tartuffil näidatud sisult sarnasest mängufilmist "Petlemm"★★★



TIIGER JA DRAAKON ("Crouching Tiger Hidden Dragon", Taivan / Hong Kong / USA / 2000). Idamaist peksukunsti on esimeses maailmas kummardatud hiljemalt seitsmekümnendate algusest, Bruce Leest saati, ent tükk aega jõudis see lääne filmipublikuni eelkõige kaudselt, kõikvõimalike vandammede, tšakknorriste ja maatriksite vahendusel. Algupärase wuxia ehk hiina kungfu-kino kino läbilöök Läänes saabus alles sajandivahetusel sellesama suurejoonelise muinaslooga, mida vürtsitavad igasuguse realismitaotluseta koreografeeritud võitlusstseenid. Lisaks digikustutatud nööride küljes peetud ulmelistele lendkähmlustele rõõmustab "Tiiger ja draakon" silma uhkete kostüümide ja võttepaikade, hongkongi märulistaari Chow Yun-fati ning noorukese hiina kaunitari Zhang Ziyiga.

Poolteist aastakümmet pärast esilinastust võib Taivani lavastajale Ang Leele esimese Oscari toonud melodraama tunduda mõnevõrra aeglane ja hõre, kuid selle romantilist armastust kullakoormaist ja isiklikust valgustusest kõrgemaks ülistav paatos sobib armastusfilmide festivalile kahtlemata nagu valatult. ★★☆



KAS PIKK MEES ON ÕNNELIK? ("Is the Man Who is Tall Happy?", Prantsusmaa 2013). Vanameister Noam Chomsky (85) on siinmail tuntud eelkõige kapitalismikriitiku ja globalismivastasena. Käesolevas intervjuufilmis räägib professor Chomsky rohkem oma keeleteaduslikust põhitegevusest, epistemoloogilistest ja teadusfilosoofilistest vaadetest ning veidi ka eluloost. Chomsky jutt on muidugi väga huvitav, kuid filmi autori Gondry panus kahjuks pigem takistab kui soodustab selle jälgimist. Taas saab kinnitust Gondry viimaste filmide põhjal tekkinud mulje, et režissöör on sihi silmist kaotanud, et ta sahmib huupi.

Chomsky-doki puhul häirib lisaks Gondry puhul kahjuks juba harjumuspärasele suvalisusele nii tema vilets inglise keele oskus ja jube aktsent kui ka abitult animeeritud sirgeldustest koosnev visuaal, mis mõjub lihtsalt tarbetu mürana. Film tervikuna on sedalaadi kogemus nagu peaks köitva, kuid intellektuaalselt nõudliku loengu ajal pingsalt jälgima mitte just kõige terasemat õpilast, kes õppejõu jutust eriti aru saamata ajaviiteks kaustikusse kriipsujukusid sirgeldab. Kui silmad sulgeda või lihtsalt suuta Gondry taidlusest mööda vaadata, siis kuuldemänguna tarbitav. ★★



LÜHIAJALINE 12 ("Short Term 12", USA 2013). Noortedraama probleemsete teismeliste hooldekodust algab värskelt ja paljulubavalt: sümpaatsed näitlejad, ilusad makroskoopilised kaadrid. Paraku upub lugu mida edasi, seda sügavamalt enesekesksesse tundlemisse ja sentimentaalsesse pisarakiskumisse.

Enam-vähem kõik filmi tegelased on ülikreatiivsed ja hüsteeriliselt tundlikud, valmis iga hetk nutma puhkema nagu noored Wertherid, kusjuures nende emotsionaalne ebastabiilsus ja suhtlusprobleemid on igal sajal juhul tingitud sellest, et maailm on nende vastu kohutavalt ülekohtune ning kõik sugulased on neid sünnist saati igapäevaselt labidavarrega vemmeldanud. Nimetage mind tohletanud küünikuks ja raiuge tuhandeks tükiks, iga tükk hüüab omasoodu edasi: võlts emo-indi! Kuid peaosatäitja Brie Larson ning Brett Pawlaki kaameratöö on tugevad. ★★



INIMKAPITAL ("Il capitale umano", Itaalia / Prantsusmaa 2013). Mitme peategelase vaatepunktist panoraamselt lahti räägitud realistlik lugu kodanluse ebadiskreetsest võlust, elu hinnast, valikuist ja vastutusest. Sisult on sel mõndagi ühist David Jarecki "Arbitraaži" ning Călin Peter Netzeri "Lapse asendiga". Võib-olla kergelt skemaatiline, aga see-eest ilusti teostatud, nauditavalt mängitud ja lavastatud asi. Teinekord on ikka tore näha säärast traditsiooniliselt korralikku, kvaliteetset draamat, kus pole mingit diipi eksperimentaalkunsti ega salapärast autorihämarust. ★★★



ISTANBUL UNITED (Tšehhi / Šveits / Saksamaa / Türgi 2014). Türgi vutifännid ei erine märkimisväärselt muu ilma omadest – kannavad tiimi värve, käivad matšidel, laulavad, skandeerivad, solvavad vastasmeeskonna fänne ja kaklevad nendega. "Istanbul Unitedi" kui dokfilmi mõttelise laialivalguvuse plussiks on, et siia mahub muudki peale fännide mitte just liialt intrigeeriva hingeelu. Filmi sisuliseks raskuspunktiks on hoopis vahetu materjal mullustest Gezi pargi ja Taksimi väljaku meeleavaldustest, milles konkureerivate klubide poolehoidjad õlg õla kõrval osalesid. Hoogsad kaadrid jõhkralt maha surutud demmidest annavad uue poliitilise hingamise nii fännidele kui filmile, ent viimane jätab kokkuvõttes siiski veidi ebaleva mulje, nagu poleks dokumentalistid suutnud otsustada, millest nad õieti rääkida tahavad – pallikultuurist või poliitikast. ★★☆



KUUBA KUUMUS ("Cuban Fury", Inglismaa 2014). Pretensioonitu, häbitult juustune romkomm kerekast keskealisest hädavaresest, keda armastus kaevu ajab, või täpsemalt tagasi tantsupõrandale, kust ta kunagi varsaeas profina ilma tegi. Absoluutselt ebaoriginaalne lugu ja valdavalt lamedavõitu huumor, kuid sellest hoolimata üllatavalt muhe ja mõnusa minekuga värk mitte ainult reipa salsa-saundi pärast, vaid ka tänu osatäitmistele, mille seas paistab eriti värvikana silma Kayvan Novaki (Chris Morrise "Neli lõvi") ardentne homoseksuaal. Sisuvaba muusikalise komöödiana pole paha ajaviide, peaks ideaalselt sobima grupiviisiliseks vaatamiseks subtroopilises Taaralinna öös. ★★★



Veel Tartuff 2014 filmidest.

Kommentaare ei ole :