27. sept 2014

Kutsuge McCall / The Equalizer

"The Equalizer", USA 2014. Rež. Antoine Fuqua. 131 min.


Äsja kirjutas Hollywood Reporter, et Venemaal leiab üha enam kõlapinda soov mitte lubada oma oma kinodesse ameerika filme, mis näitavad Venemaad või venelasi halvas valguses. Iseenesest arusaadav soov, sest tõsi ta on, et selliseid filme on omajagu, ning mõeldes Venemaa praegusele Läänele vastandumise poliitikale võib kindel olla, et neid tuleb üha juurde.



On ju märuli-plokkpustereis lääne heerosed ajast aega armastanud elada oma vägivaldseid impulsse välja ideoloogiliselt korrektselt - demokraatia ja vabaduse lipu all. Külma sõja lõppedes tundus korraks, et ajalugu on kaputt ning vääriliselt saatanlikku ja vägevat vastast, keda kõikvõimalikud rambod ja bondid saaksid läänelike põhiväärtuste nimel õiglaselt looja karja saata, enam polegi.

Allahi, Pentagoni ja perekond Bushi abiga läks see tunne kähku üle. Uuel sajandil on Läänel eesotsas Ühendriikidega vaenlasi ja sõdu taas jalaga segada. Kurjuse telje ja surematu terrorihüdra kõrval tahab taas tõsiseltvõetava oponendina esineda ka imperaator Vladimir "Geopoliitiline Katastroof" Putini poolt valitsetud Venemaa. Õigupoolest ei pruugiks venelased pahandada, kui jänkid Vladimir Vladimirovitši soovile vastu tulles näitavadki neid tõsise ohuna.



80ndate teleseriaali taaselustavas "Kutsuge McCallis" esindavad koomilist puuvene keelt purssivad tegelased puhast kurjust, kuigi film pole pealtnäha üldse poliitiline, ammugi mitte militaarpatriootlik nagu lavastaja Antoine Fuqua eelmine, nõretavalt tähetriibuline märulikäkk "Olümpos on langenud". McCall (Denzel Washington) on lihtsalt üks järjekordne üleinimlikult võitlusvõimeline eksagent, ühtlasi lõputult lihtne ja hea inimene, vankumatu õigluse eest seisja, orbude ja leskede kaitsja.



Harilik muinasjutt, eks ole. Ei mingit iiveldamaajavat ideoloogiajura, vaid üdini traditsiooniline, korralikult lavastatud, piisava madina ja mõningase gorega garneeritud krimipõnevik, mis loksub aeglaselt ja veidi uimaselt vältimatu lõpplahenduse poole nagu Mysticu jõgi Bostoni lahte. Isikupäratu, üllatusteta ja seeläbi igavapoolne, kuid siiski küllalt kvaliteetne ajaviide. Plusspunktid selle eest, et McCall armastab lugeda ja kasutab raamatut ka relvana, ning selle eest, et heliribal kõlab "New Dawn Fades" (küll Moby kaver, mitte Joy Divisioni originaal).



Ent kui vaadata veidi kaugemale tost päälispinnast ja üpris häbematust tootepaigutusest, mis algab juba esimestes kaadrites, ammu-ammu enne loo käivitumist, siis avaneb mõnevõrra huvitavam pilt. Pimeduse leegione, elajalikku vene maffiat juhib Vladimir Puškin (sic!), üksik valguserüütel McCall on aga sümpaatne, hallineva peaga viiekümnendais eluaastais neeger.

Seebulegi selge, kelle vastasseisu siin allegooriliselt kujutatakse.



Siit edasi hargnevad igasugu poliitilised allusioonid alates juba originaalpealkirjast, mis tõlkes tähendab "Võrdsustajat". Sisepoliitikas on vastasrinna poolt sotsiks sõimatud president Obama võrdsuse eest sõna võtnud nii seksuaalvähemuste diskrimineerimise, palgalõhe kui varandusliku kihistumise küsimustes.

Välispoliitiliselt on võrdsuse-sõnum aga just see trööst, mida me Obamalt ootasime ja tema äsjasel Tallinnas-käigul ka saime: et Balti riigid on oma väiksusest hoolimata võrdsed partnerid Ühendriikidele ja NATOle, kes tõttavad meid jalamaid kaitsma, kui vaenlane meie väravatele ilmub.



Obama sõnad võeti siin vastu, nagu öeldakse, kauakestvate kiiduavaldustega. Sestap võiks arvata, et küllap läheb sama sõnum meil hästi peale ka filmi kujul, kus rüütellik mustanahaline ameeriklane paneb karmi käega paika sadistlikke vene retse, kes abitul lapsprostituudil silmnäo segi peksavad. Eestlaste kollektiivsesse alateadvusse sügavalt juurdunud hirme võiks leevendada juba filmi plakat, mis teatab ühemõtteliselt: "Läbirääkimised on lõppenud".

Kas ja kui palju sel kõigel tegelikkusega pistmist on, on iseküsimus.



"Kutsuge McCall" kinodes: Forum, Solaris, Viimsi, Cinamon, Apollo. Hinnanguid: IMDB (7.8/10), Rotten Tomatoes (58%), Mart Raun (6/10).

19. sept 2014

Mängufilmikonverents: kõik räägivad rahapuudusest

"Filmivaldkonnas on üle kolmesaja filmitegija, kuid meie positsioneerumine ühiskonnas on null," kostis Eesti Filmi Instituudi (EFI) juht Edith Sepp-Dallas äsjasel mängufilmikonverentsil vastuseks küsimusele, kust peaks tulema initsiatiiv, et filmiraha tekiks juurde. "Võib-olla me räägime liiga palju omavahel. Meil tuleb ühiskonnaga rohkem suhestuda. Vaatame hetkeks peeglisse," ütles Sepp. Kiiduväärt üleskutse.



Üritan järgnevalt veidi peegeldada 11.–12. septembril kinos Artis peetud konverentsi “Kõik räägivad filmist” ühe vaataja seisukohast, keda eesti mängufilmi käekäik ükskõikseks ei jäta. Teen seda õige põgusalt paari põhiteemat puudutades, püüdmata anda ülevaadet kõigest kõneldust või kõigist kõnelnuist. Ürituse eeskava ning ligi 13 tundi videosalvestust on igaühele hõlpsasti kättesaadav Rahvusringhäälingu portaalist kultuur.err.ee, mille vahendusel sai konverentsist virtuaalselt osa mitu tuhat huvilist, sealhulgas mina. (Vaata siit: esimene ja teine päev.)

Kahjuks ei anna salvestus asjast päris täit pilti – välja on jäänud hulk olulisi ettekannete käigus kinolinale kuvatud arvandmeid ning osa teisel päeval räägitust – kuid isegi säärasel kujul on salvestuse olemasolu kõva sõna, mis toetab Edith Sepa poolt väljendatud lootust, et konverents võiks olla hea algus ühiskondlikule dialoogile.


Edith Sepp-Dallas.


Oleks kena küll, kui eesti filmi saatusest nüüd rohkem avalikult räägitaks ning järgmist konvekat ei peaks taas neli aastat ootama. Tänavuse ettevõtmise eelkäija, konverents "Keda kõnetab eesti mängufilm" toimus mäletatavasti Filmiajakirjanike Ühingu eestvõttel sealsamas Artises 13. oktoobril 2010. Siis arutleti lugude leidmise, filmide tootmise, levi ja turunduse kõrval ka retseptsiooni ja kriitika üle. Seekordne Eesti Rahvusliku Filmiprodutsentide Ühingu (ERFÜ) ja EFI korraldatud kaks korda mahukam üritus, kus kõnelejaiks valdavalt produtsendid ja ametnikud, oli fokuseeritud kitsamalt eelkõige filmide tootmisele, rahastusele ja ekspordile.

Läbivaks sõnumiks oli rahapuudus. Kui kunagi oli omajagu juttu ka heade lugude nappusest, siis see tundub nüüdseks olevat eilne päev. Edith Sepa sõnutsi on veerandsada täispikka mängufilmiprojekti valmis tootmisse minema, samas kui tengelpung lubab neid aastas valmis vändata heal juhul kolm-neli. Raha on vähe ning juurde ei tule – hea, kui vähemaks ei jää. EFI nõukogu liige Lauri Kärk näitas põhjalikus ettekandes, kuidas filmirahastuse osakaal riigieelarves on üha kahanenud.



Riigikogu erakonnad saavad maksumaksja kaukast püsivalt rohkem toetust kui Eesti Filmi Instituut isegi nii haruldaselt rammusal aastal nagu käesolev, mil mitu erakorralist summat on instituudi eelarve paisutanud üle viie miljoni. Film, nagu eesti kultuur tervikuna, pole põhiseaduse preambulist hoolimata paraku riiki parasjagu valitsevate ringkondade silmis prioriteet. Ja filmiraha on isegi kultuuri tagasihoidlikus mõõtkavas üpris kasin. Edith Sepp nentis, et mängufilmi tavapärane aastane riiklik toetussumma on samas suurusjärgus üheainsa, kaugeltki mitte suurima teatri – Pärnu Endla – omaga.



Veiko Õunpuu ja Katrin Kissa.


Mida see filmitegijate jaoks inimlikus plaanis tähendab? Veiko Õunpuu ja Rainer Sarneti filme tootnud Katrin Kissa (Homeless Bob Productions) mainis, et ka harvadel rahastatud tootmisaastatel jääb produtsendi-režissööri keskmine tunnitasu kuue euro kanti. Edukad, vilunud, ennast tõestanud autorid võivad niisiis erialase tegevusega välja teenida eesti keskmise palga, ja sedagi vaid aeg-ajalt. Nooremad kineastid ei saa muidugi säärasestki luksusest unistada, nemad kinematografeerivad puhtalt õhust ja armastusest – tasuta, võlgu, muu töö kõrvalt, vanemate ja sõprade turvavõrgustiku toel.

Asi on mäda, tulevik on tume, nagu öeldakse. Või nendesamade noorte filmitegijate tulevikuväljavaateid käsitlenud paneeli sisse juhatanud Rain Tolgi sõnadega: halame sellest, et raha ei ole ja proovime paljastada, kuidas on võimalik olematute vahenditega filmi teha.


Rain Tolk.


Kui otsida sest nukravõitu põhiteemast positiivsemaid momente, siis neid tundukse olevat kaks.

Esiteks paistis, et nii korraldajad kui osalejad, nii produtsendid kui ametnikud alates EFIst ning lõpetades kultuuriministeerimi asekantsleri Raul Oreškiniga saavad rahaprobleemi tõsidusest küllalt sarnaselt aru ning ütlevad selle ka ühel või teisel moel välja. Korraldajate sõnastuses kandis üritust "filmivaldkonna sügav mure Eesti filmi jätkusuutlikkuse ja püsimajäämise osas tervikuna".

Valdkonna nimel kõnelemine ja jutt filmivaldkonnas konverentsi läbi tekkinud sisemisest ühtsusest on muidugi korraldajate poolt sedasorti kerge retooriline liialdus nagu valitsuspartei esinemine kogu rahva nimel. ERFÜ on siiski vaid üks meie kahest produtsentide ühendusest, ja lisaks neile kahele leidub Eestis veel terve tosin mitmesugust filmiliitu ja –organisatsiooni.



Ent suur asi on seegi, kui produtsentide enamus räägib ametnikega rahaküsimuses enam-vähem ühte ja seejuures selget keelt. Meenutagem, et alles tunamullu püüti kultuuriministeeriumi eestvõttel koostatud filmi arengukavas, mis pretendeeris samuti valdkonna ühise nägemuse esindamisele, päris piinliku hoolega lisaraha nõudmist vältida. Ütlematagi selge, et rahastuse tase polnud ka tollal kiita.

"Eelkõige on tähtis, et see dokument ei ole lihtsalt riigilt raha küsimiseks", kinnitas kava, mis pani meie filmi arengurööpad aastani 2020 paika. Olulisemaks peeti "valdkonnasisest koostöövalmidust" ning leiti, et "on terve rida võimalusi oma ühiseid tööreegleid suurema kasu nimel ümber organiseerida, ilma et seejuures oleks vaja lisaraha riigi toetusena".



Muidugi, mida teab minusugune kõrvalseisja sest, kas keegi tõepoolest uskus, et raha pole probleem, või kuidas mõni pidi mõnes asjas munadel käima. Ju võisid sel laveerimisel olla puhtpoliitilised põhjused. Ent üht või teist pidi on vast olulisem pärida tagajärgede järele. Kas ei tõmmatud siin suure kavaldamise hoos mitte ise endal vaipa jalge alt?

Jah, küllap on üpris tõenäoline, et üldise eelarvekitsikuse tingimuses ei saa raha ka küsides juurde. Aga teisalt – kui tõenäoline on see, et samas kitsikuses antakse juurde neile, kes isegi ei küsi, vaid kinnitavad vapralt, et oh, mis te nüüd, reorganiseerime ja saame olemasoleva piskuga hakkama? Kui kindel võib olla, et sel partei ja valitsuse sinikollaseid kõrvu silitaval tagasihoidlikkusel pole olnud mingit, mitte kõige vähematki rolli tolles riikliku toetuse sisulises hangumises ja kasvu kängumises, mida kirjeldas Lauri Kärk?



Sada protsenti kindel küll vaevalt. Sestap on tänavuse konverentsi murehüüd äärmiselt teretulnud, kui see nüüd ikka peaks tähendama pimesikumängu lõppu ja sirgjoonelisema suhtluse algust.

Ja teiseks on teretulnud, et kõri pitsitava rahamure leevendamiseks pakuti samas välja mitu konkreetset, pidulikult meetmeteks nimetatud sammu:
  1. Luua investeeringute tagasimakse fond, mis kompenseeriks osaliselt Eestis filmimise kulusid. (Mehhanismi on vaja eeskätt selleks, et välistootjail oleks huvi tulla oma rahaga meile filme tegema. Teised Euroopa riigid juba pakuvad sääraseid soodustusi, Eesti on punase laterna osas.)
  2. Tõsta riiklikku rahastust. (Näiteks püsivalt määrani, mille hetkel tagab vabariigi sajanda juubeli puhuks toodetavate filmide lisatoetus.)
  3. Asutada audiovisuaaltööstuse ekspordiagentuur (Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse (EASi) ja filmiorganisatsioonide koostöös).
  4. Hakata tootma kvaliteetsarju ja telefilme, mida saaks müüa ka välismaale (koostöös Rahvusringhäälinguga.)
Ideedena oli juttu ka Balti ühisfondist, mis võimaldaks toota suurema eelarvega koostööfilme; ning EASi abiga mõne rahvusvahelise suurprojekti siia meelitamisest (saalist mainiti Woody Allenit Tallinnas).



Päris täpselt ei selgunud, kes ja kuidas kõiki neid meetmeid ellu viima hakkab, aga kuna mõtted paistavad perspektiivikad, siis tuleb pöialt hoida nii nende teostumisele kui konverentsi iga-aastaseks traditsiooniks muutumisele, mida samuti lubati.

Seni aga meenutaks veel mõnda märksõna, mis ehk veidi teenimatult jõulise raharefrääni varju jäid. Raha on kahtlemata tähtis, aga mitte ainutähtis – oluline on ka eelmainitud peeglisse vaatamine, mida tasub teha nii filmitegijail kui ka ametnikel, sealhulgas filmiinstituudil. Ma ei pea siin silmas mitte niivõrd tegevuskulude osakaalu Kulka audiovisuaalkapitali ja EFI eelarvetes (vastavalt 4% ja 10%), millele viidates Lauri Kärk leidis, et Kulka teeb oma tööd tõhusamalt ja sisukamalt, põhjustamata filmivaldkonnas sääraseid vastasseise nagu neid instituudi puhul paraku on ette tulnud.



Pean silmas just vähest ühiskonna kõnetamist ja suhtlemist avalikkusega, väljaspool siseringi. Selles ringis või ka poliitkuluaarides kulgedes võib ju tunduda, et asjad on viimase paari aastaga paremini käima läinud ja dialoogi on rohkem, kuid väljastpoolt vaadates pigem siiski mitte: pressisuhtlust napib üha enam, kohmaka- ja arhailisevõitu kodulehe sisu on lünklik ja instituudi infoleht ilmus viimati mullu (mitte et instituudil peaks tingimata olema kliendileht, aga seegi vähene info oli parem kui ei midagi). Konverents oli tubli samm edasi, seda rida tuleks jätkata, alates kasvõi võimalikult paljude ettekannete publitseerimisest.


Ilmar Raag.


Kui aga ametnikud ja tegijad peavad filmivaldkonna mainet ja positsiooni eesti ühiskonnas liialt madalaks, siis võti selle parandamiseks ei peitu niivõrd poliitikutega lobistamises – kole sõna, kuigi küllap tarvilik tegevus –, ega ammugi mitte mõne eksootilise monarhi audientsile pääsemises, ega ka muretsemises selle pärast, mida välismaalased meist või meie filmidest arvavad.

Võti on eesti filmi mõjus eesti publikule ja siinse vaataja rahulolus, millest konverentsil (mõneti küll hüüdjaks hääleks jäädes) rääkis režissöör Ilmar Raag. See on üks peegel, mida vaadata. Ja teine on kohalik kriitika, millele sedakorda raha ja tootmise kõrval üldse tähelepanu ei jagunud. Nii et juttu jagub ka järgmisteks kordadeks.



Lugu ilmus ka Sirbis.

13. sept 2014

Guardians of the Galaxy, The Expendables 3, Teismelised ninjakilpkonnad ja teisi piikse



GALAKTIKA VALVURID (Guardians of the Galaxy, USA 2014). Kesise peavoolu-kinosuve 2014 nii-öelda tipp. Meh, ütleks ma. Täiesti harju keskmine koomiksipõhine kosmoseooper - mitte otseselt paha, märkimisväärselt hea ka mitte. Mitte oluliselt etem kui näiteks üldiselt maapõhja kirutud "Green Lantern". Aga ka mitte oluliselt kehvem kui Nolani laialt ülistatud Batmani-triloogia. Marveli koomiksikino kohta tüüpiliselt on siin disain, märul ja animeeritud efektid normaalsed, kuid sisu asendab, nagu ikka, suvaline ebamäärane sagimine, ning kogu kirju tegelastehord jättis sügavalt külmaks. Lubatud nalja sama hästi kui ei saa, kui selleks mitte pidada saundträkki, mis püüab post-tarantiinolikult tõestada, et kopitanud peavoolusült on jube lahe. Tänan, ei. Enne juba "John Carteri" ausalt naivistlik pulp-ulme kui see. "Guardiansi" lavastaja James Gunni eelmine film "Super" oli kordi etem superkangelase-paroodia. ★★☆



TEISMELISED NINJAKILPKONNAD (Teenage Mutant Ninja Turtles, USA 2014). Poolanimeeritud märuliseiklus lastele on selgelt transformerprodutsent Michael Bay nägu. Pea-tibirollis ei keegi muu kui Bayga hiljuti ära leppinud Megan "Bay on Hitler" Fox. Täiskasvanuil tasub heaga eemale hoida, kui just ei plaani aeglast enesetappu igavuse abil. ★☆



SÜGAVIK (Djúpið / The Deep, Island 2012). Ootamatult kulgev tõsielupõhine merehäda-draama, mis jõudis pea kaks aastat pärast esilinastust mitte vähem ootamatult Artise kavva. Esimesel linastuspäeval, reede õhtul istus saalis peale minu veel viis inimest. Iseenesest kahju, kui Baltasar Kormákuri (“101 Reykjavík”, “2 relva”) film siin tähelepanuta jäi, sest see on eht-põhjamaiselt tore, inimlik, sisukas, intelligentne ja vaimukas asi. Tuhm ja värvitu pilt kisub hinnet alla, kuid sisu on suurepärane, vesisusest kaugel. ★★★



EYJAFJALLAJÖKULL (Prantsusmaa-Belgia 2013). Keskpärane, odav punnitatud jant teineteist vihkavast lahutatud paarist, kel tuleb lennuliikluse halvanud vulkaani tõttu rännata üheskoos maitsi Korfule tütre pulma. Kahjuks turundatakse seda kahtlase lõhnaga eurojuustu paari aasta taguse prantsuse üllatushiti "1+1" ("Intouchables") tegijate uue teosena, mida see muidugi pole. Seos piirdub sellega, et keegi "1+1" produtsentidest kirjutas "Eyjafjallajökulli" stsena. Oldagu hoiatatud. ★★



KUIDAS TALTSUTADA LOHET 2 (How to Train Your Dragon 2, USA 2014). Lendamist on alati tore näha ja lohemultikas näeb üldse kena välja, nii olendite kui maastike poolest. Samas on film ilmselt kitsalt mudilastele suunatud: vähegi täisealist dialoogi ega nalja siin ei leidu ning lugu seisneb mingis sihitus ja segases sekeldamises, mida ei jaksanud lõpunigi vaadata, täpselt nagu Pixari “Kollide ülikooligi”. Dreamworksi parim animatsioon, nagu levitaja ütles? Nomaitia. Dreamworksi lipu alt on ilmunud terve hunnik stuffi, mida on probleemitult kannatanud lõpuni vaadata, mõnda isegi korduvalt. Ja ma ei räägi siin isegi “Chicken Runist” ega “Shrekist”, vaid kasvõi sellistest asjadest nagu “Megamind” või “The Croods”. Nii et haipi uskuda ei maksa, nagu ikka. Kuid koolieelikuist sihtgrupile meeldib nii värviline ja tegevusrohke film kindlasti.



HERAKLES (Hercules, USA 2014). Antiik-mõõgaseiklus, mis kahjuks ei kasuta nimiossa suurepäraselt sobiva Dwayne "The Rock" Johnsoni koomilist potentsiaali kuigivõrd ära. Loodetud "Titaanide raevu" laadis ogara fantaasiapalagani asemel pakub lavastaja Brett Ratner ("Red Dragon", "Tower Heist") demüstifitseerivat maalähedust - pigem tõsimeelset ja "usutavat" kangelasmüüdi tõlgendust, mis toob meelde Wolfgang Peterseni "Trooja" (2004). "Herakles" näeb hea välja, siin on kabedaid tegelasi ja hoogsaid lahinguid, kuid koomiksipõhine stoori jääb lapsikuseni lihtsameelseks nagu õigupoolest hoopis nimikangelane ise seda olema peaks. Lõpus on moraal ja puha. Kusjuures, nagu uuemal ajal ikka - sisult lapsik film on vormilt üpris vägivaldne. Vaadata kannatab, aga raske on aru saada, kellele see asi õigupoolest mõeldud on. ★★☆



PATUPUHASTUS: ANARHIA (The Purge: Anarchy, USA 2014). Mageda antiutoopilise trillerijärje leidlikkus ammendub ideega ööst, mil seadused ei kehti ja vägivaldureil on vaba voli end välja elada. Surmanuhtluse sõprade ja püssi-entusiastide märg uni üritab algelise ühiskonnakriitika abil, rassi- ja klassivastuolusid ekspluateerides tõsiseltvõetavusele purjetada, kuid jääb oma nüris tõsimeelsuses lihtsalt tüütuks. Kesine lugu, isikupäratud tegelased. "Näljamängudest" laenatud ideed (vaeste jahtimine kui rikaste sport) pidu ei paranda. ★☆



TORMI SILMAS (Into the Storm, USA 2014). Sisult sada protsenti ootuspärase katastroofilaksu nimikangelane - tohutu tuulispask - näeb päris hea välja. Uhked efektid ja isegi veidi pinget, mida ilmetute, täiesti ebahuvitavate tegelaskujudega loost ei loodakski. Ülitrafaretne moraal on muidugi liiast. ★★☆



JAANUARI KAKS PALET (The Two Faces of January, USA-Inglismaa 2014). Vaikne, klassikaline, lausa hitchcockilik retropõnevik. Kahtlemata sümpaatne, stiilipuhtalt välja peetud noir, ent ega ta eriti kaasa ei haaranud. Ei köitnud eriti, ja mitte ainult sellepärast, et loo paatos on resigneerunult pessimistlik. Plusspoolele jääb Viggo Mortenseni osatäitmine ning ebatavaliselt kõle ja kõhe, sugugi mitte postkaardilik pilt Kreekast. Pealkiri viitab muidugi kahepalgelisele alguse ja lõpu jumalale Janusele, kelle järgi jaanuarikuu on oma nime saanud, kuid selle seos looga jääb üsna punnitatuks ja väheveenvaks. ★★★



PALGASÕDURID 3 (The Expendables 3, USA 2014). Järjekordne osa gerontofiilsest sarjast "Vanamees ja veri" üllatusi loomulikult ei paku. Palju pauku ja kamp elatanud märulistaare, kes uusi trikke enam ei õpi, aga kaeru tahavad. Pluss kari ilmetut nooremat kahuriliha, sest ätid ei jõua ju enam ise vahetpidamata rabeleda. Endiselt kaugelt liiga palju tegelasi, null sisu, lõputu tulevahetus ja mürgel stiilis 'hüppan tsikliga katuselt kopterisse'. No miks ka mitte, omamoodi stiilipuhas. Nalja kuigivõrd ei saa, meelde ei jää nagu eelmisedki. Vist siiski veidi etem kui teine osa oli, või siis see ülejäänud popkorn, mis meil suve teises pooles kinodesse laekus. Põhipaha Mel Gibson on sümpaatne, koomiline saidkikk Antonio Banderas pigem liiast. ★★★. Tasub lugeda Ralfi juttu, kus on päris häid pointe.