13. sept 2014

Guardians of the Galaxy, The Expendables 3, Teismelised ninjakilpkonnad ja teisi piikse



GALAKTIKA VALVURID (Guardians of the Galaxy, USA 2014). Kesise peavoolu-kinosuve 2014 nii-öelda tipp. Meh, ütleks ma. Täiesti harju keskmine koomiksipõhine kosmoseooper - mitte otseselt paha, märkimisväärselt hea ka mitte. Mitte oluliselt etem kui näiteks üldiselt maapõhja kirutud "Green Lantern". Aga ka mitte oluliselt kehvem kui Nolani laialt ülistatud Batmani-triloogia. Marveli koomiksikino kohta tüüpiliselt on siin disain, märul ja animeeritud efektid normaalsed, kuid sisu asendab, nagu ikka, suvaline ebamäärane sagimine, ning kogu kirju tegelastehord jättis sügavalt külmaks. Lubatud nalja sama hästi kui ei saa, kui selleks mitte pidada saundträkki, mis püüab post-tarantiinolikult tõestada, et kopitanud peavoolusült on jube lahe. Tänan, ei. Enne juba "John Carteri" ausalt naivistlik pulp-ulme kui see. "Guardiansi" lavastaja James Gunni eelmine film "Super" oli kordi etem superkangelase-paroodia. ★★☆



TEISMELISED NINJAKILPKONNAD (Teenage Mutant Ninja Turtles, USA 2014). Poolanimeeritud märuliseiklus lastele on selgelt transformerprodutsent Michael Bay nägu. Pea-tibirollis ei keegi muu kui Bayga hiljuti ära leppinud Megan "Bay on Hitler" Fox. Täiskasvanuil tasub heaga eemale hoida, kui just ei plaani aeglast enesetappu igavuse abil. ★☆



SÜGAVIK (Djúpið / The Deep, Island 2012). Ootamatult kulgev tõsielupõhine merehäda-draama, mis jõudis pea kaks aastat pärast esilinastust mitte vähem ootamatult Artise kavva. Esimesel linastuspäeval, reede õhtul istus saalis peale minu veel viis inimest. Iseenesest kahju, kui Baltasar Kormákuri (“101 Reykjavík”, “2 relva”) film siin tähelepanuta jäi, sest see on eht-põhjamaiselt tore, inimlik, sisukas, intelligentne ja vaimukas asi. Tuhm ja värvitu pilt kisub hinnet alla, kuid sisu on suurepärane, vesisusest kaugel. ★★★



EYJAFJALLAJÖKULL (Prantsusmaa-Belgia 2013). Keskpärane, odav punnitatud jant teineteist vihkavast lahutatud paarist, kel tuleb lennuliikluse halvanud vulkaani tõttu rännata üheskoos maitsi Korfule tütre pulma. Kahjuks turundatakse seda kahtlase lõhnaga eurojuustu paari aasta taguse prantsuse üllatushiti "1+1" ("Intouchables") tegijate uue teosena, mida see muidugi pole. Seos piirdub sellega, et keegi "1+1" produtsentidest kirjutas "Eyjafjallajökulli" stsena. Oldagu hoiatatud. ★★



KUIDAS TALTSUTADA LOHET 2 (How to Train Your Dragon 2, USA 2014). Lendamist on alati tore näha ja lohemultikas näeb üldse kena välja, nii olendite kui maastike poolest. Samas on film ilmselt kitsalt mudilastele suunatud: vähegi täisealist dialoogi ega nalja siin ei leidu ning lugu seisneb mingis sihitus ja segases sekeldamises, mida ei jaksanud lõpunigi vaadata, täpselt nagu Pixari “Kollide ülikooligi”. Dreamworksi parim animatsioon, nagu levitaja ütles? Nomaitia. Dreamworksi lipu alt on ilmunud terve hunnik stuffi, mida on probleemitult kannatanud lõpuni vaadata, mõnda isegi korduvalt. Ja ma ei räägi siin isegi “Chicken Runist” ega “Shrekist”, vaid kasvõi sellistest asjadest nagu “Megamind” või “The Croods”. Nii et haipi uskuda ei maksa, nagu ikka. Kuid koolieelikuist sihtgrupile meeldib nii värviline ja tegevusrohke film kindlasti.



HERAKLES (Hercules, USA 2014). Antiik-mõõgaseiklus, mis kahjuks ei kasuta nimiossa suurepäraselt sobiva Dwayne "The Rock" Johnsoni koomilist potentsiaali kuigivõrd ära. Loodetud "Titaanide raevu" laadis ogara fantaasiapalagani asemel pakub lavastaja Brett Ratner ("Red Dragon", "Tower Heist") demüstifitseerivat maalähedust - pigem tõsimeelset ja "usutavat" kangelasmüüdi tõlgendust, mis toob meelde Wolfgang Peterseni "Trooja" (2004). "Herakles" näeb hea välja, siin on kabedaid tegelasi ja hoogsaid lahinguid, kuid koomiksipõhine stoori jääb lapsikuseni lihtsameelseks nagu õigupoolest hoopis nimikangelane ise seda olema peaks. Lõpus on moraal ja puha. Kusjuures, nagu uuemal ajal ikka - sisult lapsik film on vormilt üpris vägivaldne. Vaadata kannatab, aga raske on aru saada, kellele see asi õigupoolest mõeldud on. ★★☆



PATUPUHASTUS: ANARHIA (The Purge: Anarchy, USA 2014). Mageda antiutoopilise trillerijärje leidlikkus ammendub ideega ööst, mil seadused ei kehti ja vägivaldureil on vaba voli end välja elada. Surmanuhtluse sõprade ja püssi-entusiastide märg uni üritab algelise ühiskonnakriitika abil, rassi- ja klassivastuolusid ekspluateerides tõsiseltvõetavusele purjetada, kuid jääb oma nüris tõsimeelsuses lihtsalt tüütuks. Kesine lugu, isikupäratud tegelased. "Näljamängudest" laenatud ideed (vaeste jahtimine kui rikaste sport) pidu ei paranda. ★☆



TORMI SILMAS (Into the Storm, USA 2014). Sisult sada protsenti ootuspärase katastroofilaksu nimikangelane - tohutu tuulispask - näeb päris hea välja. Uhked efektid ja isegi veidi pinget, mida ilmetute, täiesti ebahuvitavate tegelaskujudega loost ei loodakski. Ülitrafaretne moraal on muidugi liiast. ★★☆



JAANUARI KAKS PALET (The Two Faces of January, USA-Inglismaa 2014). Vaikne, klassikaline, lausa hitchcockilik retropõnevik. Kahtlemata sümpaatne, stiilipuhtalt välja peetud noir, ent ega ta eriti kaasa ei haaranud. Ei köitnud eriti, ja mitte ainult sellepärast, et loo paatos on resigneerunult pessimistlik. Plusspoolele jääb Viggo Mortenseni osatäitmine ning ebatavaliselt kõle ja kõhe, sugugi mitte postkaardilik pilt Kreekast. Pealkiri viitab muidugi kahepalgelisele alguse ja lõpu jumalale Janusele, kelle järgi jaanuarikuu on oma nime saanud, kuid selle seos looga jääb üsna punnitatuks ja väheveenvaks. ★★★



PALGASÕDURID 3 (The Expendables 3, USA 2014). Järjekordne osa gerontofiilsest sarjast "Vanamees ja veri" üllatusi loomulikult ei paku. Palju pauku ja kamp elatanud märulistaare, kes uusi trikke enam ei õpi, aga kaeru tahavad. Pluss kari ilmetut nooremat kahuriliha, sest ätid ei jõua ju enam ise vahetpidamata rabeleda. Endiselt kaugelt liiga palju tegelasi, null sisu, lõputu tulevahetus ja mürgel stiilis 'hüppan tsikliga katuselt kopterisse'. No miks ka mitte, omamoodi stiilipuhas. Nalja kuigivõrd ei saa, meelde ei jää nagu eelmisedki. Vist siiski veidi etem kui teine osa oli, või siis see ülejäänud popkorn, mis meil suve teises pooles kinodesse laekus. Põhipaha Mel Gibson on sümpaatne, koomiline saidkikk Antonio Banderas pigem liiast. ★★★. Tasub lugeda Ralfi juttu, kus on päris häid pointe.

Kommentaare ei ole :