19. sept 2014

Mängufilmikonverents: kõik räägivad rahapuudusest

"Filmivaldkonnas on üle kolmesaja filmitegija, kuid meie positsioneerumine ühiskonnas on null," kostis Eesti Filmi Instituudi (EFI) juht Edith Sepp-Dallas äsjasel mängufilmikonverentsil vastuseks küsimusele, kust peaks tulema initsiatiiv, et filmiraha tekiks juurde. "Võib-olla me räägime liiga palju omavahel. Meil tuleb ühiskonnaga rohkem suhestuda. Vaatame hetkeks peeglisse," ütles Sepp. Kiiduväärt üleskutse.



Üritan järgnevalt veidi peegeldada 11.–12. septembril kinos Artis peetud konverentsi “Kõik räägivad filmist” ühe vaataja seisukohast, keda eesti mängufilmi käekäik ükskõikseks ei jäta. Teen seda õige põgusalt paari põhiteemat puudutades, püüdmata anda ülevaadet kõigest kõneldust või kõigist kõnelnuist. Ürituse eeskava ning ligi 13 tundi videosalvestust on igaühele hõlpsasti kättesaadav Rahvusringhäälingu portaalist kultuur.err.ee, mille vahendusel sai konverentsist virtuaalselt osa mitu tuhat huvilist, sealhulgas mina. (Vaata siit: esimene ja teine päev.)

Kahjuks ei anna salvestus asjast päris täit pilti – välja on jäänud hulk olulisi ettekannete käigus kinolinale kuvatud arvandmeid ning osa teisel päeval räägitust – kuid isegi säärasel kujul on salvestuse olemasolu kõva sõna, mis toetab Edith Sepa poolt väljendatud lootust, et konverents võiks olla hea algus ühiskondlikule dialoogile.


Edith Sepp-Dallas.


Oleks kena küll, kui eesti filmi saatusest nüüd rohkem avalikult räägitaks ning järgmist konvekat ei peaks taas neli aastat ootama. Tänavuse ettevõtmise eelkäija, konverents "Keda kõnetab eesti mängufilm" toimus mäletatavasti Filmiajakirjanike Ühingu eestvõttel sealsamas Artises 13. oktoobril 2010. Siis arutleti lugude leidmise, filmide tootmise, levi ja turunduse kõrval ka retseptsiooni ja kriitika üle. Seekordne Eesti Rahvusliku Filmiprodutsentide Ühingu (ERFÜ) ja EFI korraldatud kaks korda mahukam üritus, kus kõnelejaiks valdavalt produtsendid ja ametnikud, oli fokuseeritud kitsamalt eelkõige filmide tootmisele, rahastusele ja ekspordile.

Läbivaks sõnumiks oli rahapuudus. Kui kunagi oli omajagu juttu ka heade lugude nappusest, siis see tundub nüüdseks olevat eilne päev. Edith Sepa sõnutsi on veerandsada täispikka mängufilmiprojekti valmis tootmisse minema, samas kui tengelpung lubab neid aastas valmis vändata heal juhul kolm-neli. Raha on vähe ning juurde ei tule – hea, kui vähemaks ei jää. EFI nõukogu liige Lauri Kärk näitas põhjalikus ettekandes, kuidas filmirahastuse osakaal riigieelarves on üha kahanenud.



Riigikogu erakonnad saavad maksumaksja kaukast püsivalt rohkem toetust kui Eesti Filmi Instituut isegi nii haruldaselt rammusal aastal nagu käesolev, mil mitu erakorralist summat on instituudi eelarve paisutanud üle viie miljoni. Film, nagu eesti kultuur tervikuna, pole põhiseaduse preambulist hoolimata paraku riiki parasjagu valitsevate ringkondade silmis prioriteet. Ja filmiraha on isegi kultuuri tagasihoidlikus mõõtkavas üpris kasin. Edith Sepp nentis, et mängufilmi tavapärane aastane riiklik toetussumma on samas suurusjärgus üheainsa, kaugeltki mitte suurima teatri – Pärnu Endla – omaga.



Veiko Õunpuu ja Katrin Kissa.


Mida see filmitegijate jaoks inimlikus plaanis tähendab? Veiko Õunpuu ja Rainer Sarneti filme tootnud Katrin Kissa (Homeless Bob Productions) mainis, et ka harvadel rahastatud tootmisaastatel jääb produtsendi-režissööri keskmine tunnitasu kuue euro kanti. Edukad, vilunud, ennast tõestanud autorid võivad niisiis erialase tegevusega välja teenida eesti keskmise palga, ja sedagi vaid aeg-ajalt. Nooremad kineastid ei saa muidugi säärasestki luksusest unistada, nemad kinematografeerivad puhtalt õhust ja armastusest – tasuta, võlgu, muu töö kõrvalt, vanemate ja sõprade turvavõrgustiku toel.

Asi on mäda, tulevik on tume, nagu öeldakse. Või nendesamade noorte filmitegijate tulevikuväljavaateid käsitlenud paneeli sisse juhatanud Rain Tolgi sõnadega: halame sellest, et raha ei ole ja proovime paljastada, kuidas on võimalik olematute vahenditega filmi teha.


Rain Tolk.


Kui otsida sest nukravõitu põhiteemast positiivsemaid momente, siis neid tundukse olevat kaks.

Esiteks paistis, et nii korraldajad kui osalejad, nii produtsendid kui ametnikud alates EFIst ning lõpetades kultuuriministeerimi asekantsleri Raul Oreškiniga saavad rahaprobleemi tõsidusest küllalt sarnaselt aru ning ütlevad selle ka ühel või teisel moel välja. Korraldajate sõnastuses kandis üritust "filmivaldkonna sügav mure Eesti filmi jätkusuutlikkuse ja püsimajäämise osas tervikuna".

Valdkonna nimel kõnelemine ja jutt filmivaldkonnas konverentsi läbi tekkinud sisemisest ühtsusest on muidugi korraldajate poolt sedasorti kerge retooriline liialdus nagu valitsuspartei esinemine kogu rahva nimel. ERFÜ on siiski vaid üks meie kahest produtsentide ühendusest, ja lisaks neile kahele leidub Eestis veel terve tosin mitmesugust filmiliitu ja –organisatsiooni.



Ent suur asi on seegi, kui produtsentide enamus räägib ametnikega rahaküsimuses enam-vähem ühte ja seejuures selget keelt. Meenutagem, et alles tunamullu püüti kultuuriministeeriumi eestvõttel koostatud filmi arengukavas, mis pretendeeris samuti valdkonna ühise nägemuse esindamisele, päris piinliku hoolega lisaraha nõudmist vältida. Ütlematagi selge, et rahastuse tase polnud ka tollal kiita.

"Eelkõige on tähtis, et see dokument ei ole lihtsalt riigilt raha küsimiseks", kinnitas kava, mis pani meie filmi arengurööpad aastani 2020 paika. Olulisemaks peeti "valdkonnasisest koostöövalmidust" ning leiti, et "on terve rida võimalusi oma ühiseid tööreegleid suurema kasu nimel ümber organiseerida, ilma et seejuures oleks vaja lisaraha riigi toetusena".



Muidugi, mida teab minusugune kõrvalseisja sest, kas keegi tõepoolest uskus, et raha pole probleem, või kuidas mõni pidi mõnes asjas munadel käima. Ju võisid sel laveerimisel olla puhtpoliitilised põhjused. Ent üht või teist pidi on vast olulisem pärida tagajärgede järele. Kas ei tõmmatud siin suure kavaldamise hoos mitte ise endal vaipa jalge alt?

Jah, küllap on üpris tõenäoline, et üldise eelarvekitsikuse tingimuses ei saa raha ka küsides juurde. Aga teisalt – kui tõenäoline on see, et samas kitsikuses antakse juurde neile, kes isegi ei küsi, vaid kinnitavad vapralt, et oh, mis te nüüd, reorganiseerime ja saame olemasoleva piskuga hakkama? Kui kindel võib olla, et sel partei ja valitsuse sinikollaseid kõrvu silitaval tagasihoidlikkusel pole olnud mingit, mitte kõige vähematki rolli tolles riikliku toetuse sisulises hangumises ja kasvu kängumises, mida kirjeldas Lauri Kärk?



Sada protsenti kindel küll vaevalt. Sestap on tänavuse konverentsi murehüüd äärmiselt teretulnud, kui see nüüd ikka peaks tähendama pimesikumängu lõppu ja sirgjoonelisema suhtluse algust.

Ja teiseks on teretulnud, et kõri pitsitava rahamure leevendamiseks pakuti samas välja mitu konkreetset, pidulikult meetmeteks nimetatud sammu:
  1. Luua investeeringute tagasimakse fond, mis kompenseeriks osaliselt Eestis filmimise kulusid. (Mehhanismi on vaja eeskätt selleks, et välistootjail oleks huvi tulla oma rahaga meile filme tegema. Teised Euroopa riigid juba pakuvad sääraseid soodustusi, Eesti on punase laterna osas.)
  2. Tõsta riiklikku rahastust. (Näiteks püsivalt määrani, mille hetkel tagab vabariigi sajanda juubeli puhuks toodetavate filmide lisatoetus.)
  3. Asutada audiovisuaaltööstuse ekspordiagentuur (Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse (EASi) ja filmiorganisatsioonide koostöös).
  4. Hakata tootma kvaliteetsarju ja telefilme, mida saaks müüa ka välismaale (koostöös Rahvusringhäälinguga.)
Ideedena oli juttu ka Balti ühisfondist, mis võimaldaks toota suurema eelarvega koostööfilme; ning EASi abiga mõne rahvusvahelise suurprojekti siia meelitamisest (saalist mainiti Woody Allenit Tallinnas).



Päris täpselt ei selgunud, kes ja kuidas kõiki neid meetmeid ellu viima hakkab, aga kuna mõtted paistavad perspektiivikad, siis tuleb pöialt hoida nii nende teostumisele kui konverentsi iga-aastaseks traditsiooniks muutumisele, mida samuti lubati.

Seni aga meenutaks veel mõnda märksõna, mis ehk veidi teenimatult jõulise raharefrääni varju jäid. Raha on kahtlemata tähtis, aga mitte ainutähtis – oluline on ka eelmainitud peeglisse vaatamine, mida tasub teha nii filmitegijail kui ka ametnikel, sealhulgas filmiinstituudil. Ma ei pea siin silmas mitte niivõrd tegevuskulude osakaalu Kulka audiovisuaalkapitali ja EFI eelarvetes (vastavalt 4% ja 10%), millele viidates Lauri Kärk leidis, et Kulka teeb oma tööd tõhusamalt ja sisukamalt, põhjustamata filmivaldkonnas sääraseid vastasseise nagu neid instituudi puhul paraku on ette tulnud.



Pean silmas just vähest ühiskonna kõnetamist ja suhtlemist avalikkusega, väljaspool siseringi. Selles ringis või ka poliitkuluaarides kulgedes võib ju tunduda, et asjad on viimase paari aastaga paremini käima läinud ja dialoogi on rohkem, kuid väljastpoolt vaadates pigem siiski mitte: pressisuhtlust napib üha enam, kohmaka- ja arhailisevõitu kodulehe sisu on lünklik ja instituudi infoleht ilmus viimati mullu (mitte et instituudil peaks tingimata olema kliendileht, aga seegi vähene info oli parem kui ei midagi). Konverents oli tubli samm edasi, seda rida tuleks jätkata, alates kasvõi võimalikult paljude ettekannete publitseerimisest.


Ilmar Raag.


Kui aga ametnikud ja tegijad peavad filmivaldkonna mainet ja positsiooni eesti ühiskonnas liialt madalaks, siis võti selle parandamiseks ei peitu niivõrd poliitikutega lobistamises – kole sõna, kuigi küllap tarvilik tegevus –, ega ammugi mitte mõne eksootilise monarhi audientsile pääsemises, ega ka muretsemises selle pärast, mida välismaalased meist või meie filmidest arvavad.

Võti on eesti filmi mõjus eesti publikule ja siinse vaataja rahulolus, millest konverentsil (mõneti küll hüüdjaks hääleks jäädes) rääkis režissöör Ilmar Raag. See on üks peegel, mida vaadata. Ja teine on kohalik kriitika, millele sedakorda raha ja tootmise kõrval üldse tähelepanu ei jagunud. Nii et juttu jagub ka järgmisteks kordadeks.



Lugu ilmus ka Sirbis.

Kommentaare ei ole :