23. okt 2014

Raev / Fury

"Fury", Inglismaa / Hiina / USA 2014. Rež. David Ayer. 134 min.



Film nagu tank, mitmekümnetonnine mudane rauakolakas - võtab visalt tuure üles, aga kui juba kord käima läheb, siis surub end veidi kohmakalt ja inertselt, kuid jõhkra jõu ja sihikindlusega läbi laipade ja ja verise pori.

Ei saa just öelda, et sel eeposel poleks puudusi hoolsast viiulivingutamisest kuni kummalisevõitu karakteriloogika hüpeteni. Tegelikult, kui nüüd ikka järele mõtlema hakata ja püüda objektiivi etendada, siis veidi kisub kraavi see värk. Millest on kahju, sest siin on siiski teraseid teemapüstitusi, toredaid dilemmasid ja mõjuvalt jälki ebainimlikku õhkkonda.

Samas ega eriti ei taha järele mõelda ega objektiivi. Kui ammu pole ühtegi vähegi viisakat sõjafilmi näinud? Umbes nii Miike "13 Assassinsist" ja Greengrassi "Green Zone'ist" saati vist (mõlemad 2010). Käesolev kümnend haigutab nagu suur pommiauk. Teise ilmasõja kohta meenub esimesena Clooney tänavune äpardus "Monuments Men", ja hea tankifilmina Samuel Maoze viis aastat vana "Liibanon".

Seda kõike arvesse võttes oleks kohatu siin piibli ja paatose teemadel norida. Üle prahi vaadatav lugu, huvitav ja lahingustseenides ka põnev. Enam-vähem sellist sõjafilmi me tahtsimegi.



"Raev" kinodes: Forumcinemas, Solaris, Viimsi, Cinamon, Apollo. Arvamusi: IMDB (8.3/10), Rotten Tomatoes (80%).

21. okt 2014

Sils Maria pilved / Clouds of Sils Maria

"Clouds of Sils Maria" (Saksamaa / Prantsusmaa / Šveits 2014). Rež. Olivier Assayas. 123 min.



Euroopa filmide linastumist toetavad meil riik ja eurorahad. See on mitme otsaga asi nagu iga teine. Ühelt poolt ei pruugiks euroopa kino tolle toeta naljalt Eesti ekraanidele jõudagi, misläbi meie kinodieet enam-vähem piirduks Hollywoodi kassahittidega.

Tore, et see nõnda pole. Tore, et valik on laiem. Päris nii tore pole aga see, et suur osa euroopa filmidest, mida nende toetuste abil linale tuuakse, ei paku ameerika kommertstoodangule mingit sisulist alternatiivi. Pahatihti on tegu Vana Maailma kommertsiga, mis pole kuidagi lombitagustest konkurentidest kaalukam ega väärtuslikum, vaid on lihtsalt lähemal valmis vändatud, seejuures valdavalt odavamalt ja kehvemini. See, et neid filme promotakse siin väärtfilmidena, pigem langetab kui tõstab nii euroopa kino kui väärtkino mainet, pigem peletab kui peibutab publikut.



Kogenud prantsuse kineasti Olivier Assayas' "Sils Maria pilved" pole õnneks sedasorti film, vaid esindab üht väärikamat ehteuroopalikku traditsiooni. Ei, mitte euroopa kinoga vahest esmajärjekorras seostuvat kompromissitut, vaatajat proovile panevat autorikino nagu Lars von Trier, Leos Carax või Bruno Dumont. Assayas' film on publikut leebelt pärikarva paitav, hoolikalt läbi kirjutatud ja komponeeritud, tugevate näitlejatega intelligentne dialoogipõhine draama. Tõsisem kui näiteks Roger Michelli "Nädalalõpp Pariisis" ("Le Week-End"), ent kergem kui, ütleme, Cristian Mungiu "Teispool mägesid" ("După dealuri"). Kultuurse klaaspärlimängu poolest nagu Abbas Kiarostami "Kinnitatud koopia" ("Copie conforme"), kuid seejuures konventsionaalsem, ligipääsetavam lugu, mis ei mängi nii palju vaataja ootuste ja mõistmisvõimega.



"Sils Maria pilvede" vast olulisemad võtmesõnad ongi näitlejad, kultuursus ja kirjanduslikkus. Peaosas astub (nagu Kiarostamilgi) üles euroopa autorikino ja siinse filmilevi lemmik, tänavu viiekümneseks saanud Juliette Binoche. Talle sekundeerivad kolm kümnendit hiljem sündinud Kristen Stewart ja Chloë Grace Moretz. Binoche ja Moretz mängivad mõlemad endale eluliselt lähedasi tegelaskujusid – eri põlvkondade filmistaare –, ja teevad seda ootuspäraselt tublisti. Nii filmi kui oma senise karjääri vast huvitavaima ja lootustandvaima rolliga esineb aga hoopis siiani eeskätt tiini-vampiiriseeriast "Videvik" tuntud Stewart.



Mehe poolt kirjutatud ja lavastatud kolme kangelannaga filmis pole mehed just lausa statistid, küll aga kõrvaltegelased. "Sils Maria pilved" läbiks edukalt patriarhaalset seksismi tõrjuva Bechdeli testi – naised räägivad siin omavahel omajagu, ning sugugi mitte ainult või eelkõige meestest või meessuhetest. Nad kõnelevad ka enda määratlemisest, aegade muutumisest, põlvkondlikest eripäradest, ellusuhtumisest ja kultuurist.

Nad arutlevad teiste tekstide üle, sealhulgas näidendi üle, milles Binoche'i tegelane on neiupõlves mänginud ning mille uuslavastusse teda nüüd, mitukümmend aastat vanema ja kogenumana tagasi kutsutakse. Eesti ühiskonna praegust huvifookust arvestades ei raatsi mainimata jätta, et too näidend ise räägib armastusest kahe naise vahel. Ja kogu selle iginaiseliku sära, kultuursuse, kirjandusliku mitmekihilisuse ja kerge teatraalsuse taustaks on majesteetlikud Šveitsi Alpid. Mis sa hing veel ihkad.



No kui tahta kriitiline olla, siis üht-teist ehk ikka. Veidi rohkem teravust, veidi rohkem üllatusi. Veidi vähem igituttavat ilm-läeb-hukka-passeismi, rutiinset mineviku-ihalust. Veidi vähem eneseteadlikku käsitööd, kindla peale minekut ja patentnippe nii autorilt kui peaosatäitjalt. Sest ega siin ju midagi teab mis uut ei näe ega teada ei saa.

Samas mis vapustavat uudist peakski pakkuma üks kerge nukrusega kaduvikku vaatlev eleegia? Paistab, et film püüab kehastada nii sisult kui vormilt head näidet Vana Maailma vaikselt murenevast kvaliteeditraditsioonist; ja küllap pakub ta seeläbi toda traditsiooni hindavale täisealisele, kultuurihuvilisele vaatajale ka väärt ja nauditavat elamust.

Mitu korda ma juba ütlesin ‘kultuur’? Vähe. Ütlen veel korra. Mmm, kultuur.




Postimehhe kirjutatud lugu.


"Sils Maria pilved" kinodes: Sõprus, Forumcinemas, Solaris, Viimsi, Cinamon. Arvamusi: IMDB (7.3/10), Rotten Tomatoes (89%), Mart Noorkõiv (3/5).

20. okt 2014

Kirsitubakast ja kriitikast. Vaidlus Rainiga

"Kirsitubakas" ("Cherry Tobacco", Eesti 2014). Režii ja stsena Andres Maimik, Katrin Maimik. Tootja Kuukulgur Film. 93 min.



Reedel, päeval pärast "Kirsitubaka" Eesti esilinastust postitasin näoraamatusse järgmise piiksu:

KIRSITUBAKAS. Dramöödia noore neiu armumisest vanemasse meesterahvasse. Ei hakka keerutama, see meeldis mulle isegi veel vähem kui Toomiku hipohüpnootiline "Maastik mitme kuuga". Kumbki teostuselt tagasihoidlik film ei põe ideedenappust - näiteks kuulutavad mõlemad eesti mehe justkui olemuslikku jobusust mitte vähem jõuliselt kui "Ukuaru" või Priit Pullerits. Paraku ei püsi ei "Maastik", ei "Tubakas" tervikuna koos ega pinnal. "Tubaka" vast suurimaks plussiks on püüd rääkida selgepiirilist lugu ning öelda midagi sidusat ja tähendusrikast; suurimaks miinuseks aga ebalev kõikumine satiirilise jandi, romkommi ja suhtedraama vahel, mis üksteist vastastikku üsna täielikult tühistavad. Õhukesed tegelased, hõre romanss, mis ei veennud hetkekski. Etem kui "Kormoranid", seda küll.



Postituse all puhkes päris hoogne mõttevahetus, millest osa siin veidi sirgemaks harutatuna ja viidetega varustatult ära toon, sest näoraamatu ogara ülesehitusega kommentaariumist on takkajärgi endalgi ebamugav midagi üles leida.



RAIN: Wow, inimeste maitsete ja tunnete erinevused ei väsi ikka üllatamast.

JOONAS: Sulle tundus nagu päris lugu päris inimestest?

RAIN: Mind kõnetas ja puudutas nii siit kui sealt. Mitmed täismehed ja naised poetasid esikal lausa pisarakese.

JOONAS: Äkki see keiss, et "kui saalis ka luristatakse, siis pigem sügisesest nohust"? ;) Aga jah, muidugi, miks ta ei võiks puudutada, kindlasti võib. Eks ma saan ikka ainult enda muljest rääkida ning küllap me näeme seda asja üpris erinevailt distantsidelt ja eri vaatevinkleist.

SVEN: Väga kurb kuulda. Et teine "niisugune" film kah metsas. Toomiku "Maastik" oli jah tõesti kehva.

RAIN: Sven, see oli nüüd küll ainult Joonase isiklik arvamus. Üldiselt on Kirsitubakas hästi vastu võetud. Nii Eestis kui välismaal.

JOONAS Svenile: See on muidugi mu isiklik arvamus; filmid on üpris erinevad; üldisest vastuvõtust on vast vara rääkida. Raini erapooletust tasub ehk antud juhul võtta cum grano salis.

Mis puutub välismaalastesse, siis mulle tundub, et neile pööratakse meie filminduses kuidagi ebaproportsionaalselt palju tähelepanu. Viimati jäi mängufilmikonvekalt mulje, et eesti niinimetatud filmivaldkonna põhimure on pääseda Norra kunni vastuvõtule :)



JOONAS Rainile: Mõistan su positsiooni, aga kainelt võttes on vast varavõitu üldistada - siiani pole peale haibi vist muud lugeda olnudki kui Gray ja Ralf?

RAIN: Peale Karlovy Varys toimunud linastusi, kus sa isegi viibisid, ilmus kolm-neli arvustust, positiivsed olid. Ei viitsi neid praegu otsida, võid ju guugeldada. Saal aplodeeris ja möirgas ka seal. Eile ka selline sulnis vaib oli saalis ja aftekal. Küllaltki keeruline oleks seda eitada.

(Postskriptum Vary-arvustuste asjus: kolme-nelja arvustust ma küll leida ei suutnud, ei guuglist ega filmi näoraamatu-seinalt. Ju olen kehv guugeldaja. Leidsin ühe, või noh, ka tüki teist siin elavalt eesti filmi patrioodilt ja apologeedilt Laurence'ilt. - J.)

JOONAS: Välismaalaste osas viitaks vaikselt juba öeldule. Esikas... nojah, kes saaks või tahaks takistada sul järeldustesse hüppamast. Loodetavasti ei tule sul pettuda ja vastuvõtt osutubki selliseks nagu sa uskuda tahad :)

RAIN: Whatever. Rõhutan korra üle, et ma ei ole selle filmiga kuidagi muul moel seotud, kui et see mulle meeldis. Ja lisaks on see meeldinud ka väga paljudele inimestele, kes seda näinud on ja kes on seda isiklikes vestlustes mulle ka väljendanud. Joonas oli esimene, kes oli kriitiline. That's it.

JOONAS: Otseselt filmiga muidugi mitte, küll aga selle autoritega, mis omakorda garanteerib üpris kindlalt, et kui keegi arvabki kuidagi omamoodi, ei tule ta kõigi inimeste seast just sulle seda esikajärgselt ütlema, eks ole. Poživjom, uvidim - puhtinimlikus ja humanistlikus plaanis oleks mulgi Maimikute edu üle hea meel.



RAIN: Ma ei tea, seal Tšehhis vaevalt keegi mind kuidagi autoritega seostada oskas, aga.. õige jah, välismaalaste arvamus miskipärast ei kvalifitseeru :). Enivei, hästi või mitte hästi, päris seda ka nüüd, Sven, öelda ei saa, et "metsa läks". Metsa minnakse seal aga küll, kui lubate sellist infantiilset sõnamängu.

JOONAS: Eks see välismaalaste arvamus ikka kuidagi kvalifitseeru, aga kergelt on nagu kummaline, kui toda arvamust eesti kultuuri puhul esmatähtsaks peetakse. Siit kumab kuidagi läbi see ürgpopslik alakas, et las saksad ikka ütlevad, kuis meil see laul korda läks, egas ärrased ju tiavad paremini seda kultuurat ja värki. Tühjagi nad teavad, kui ei oska eesti keeltki.

Aga saksad on kõrgelt tsiviliseeritud, peente kommetega, naeratavad idaeuroopa matsile, patsutavad lahkesti õlale: ja, ja, wunderbar, sehr gut. Selliseid sirgjoonelisi tegelasi nagu Eero - kes tuleksid ja ütleksid otse, et kuule, su film oli ihan paska -, lääne pool naljalt ei leidu. Eks sellepärast me neid seal ju nii palavalt armastagi või mis. Et missugune imeline peeglike seina peal.



RAIN: Ei peagi esmatähtsaks muidugi. Lihtsalt seal suurel festaril ta linastus ja kommentaarid olid sinu omadest erinevad. Mis näitab, et on inimesi, keda see teos kõnetab. Ja kurja kriitikat leidub ka ikka igal pool, ei ole selle Eero jauramised midagi nii erilist. Ma ei oska küll iseenesest selle "ihan paskaga" eriti midagi peale hakata. Puberteetlik komme.

JOONAS: Muidugi on inimesi, keda kõnetab, see pole mingi küsimus ja seda pole keegi vaidlustanud. Eestlastest vähemalt sind ja Arpi, nii et võime väite tõestatuks lugeda ja selle koha peal joone alla tõmmata. Aga jutt oli hoopis sellest, et vast ei tasu oma arvamust või kõnetamist-mittekõnetamist uisapäisa üldistama kippuda. (Milleks seda tehagi - et esindada oma arvamusega enamust? Ons see tõesti mingi väärtus?)

Kurjust ja otsekohesust ei maksa samuti segi ajada, ka mitte kriitika puhul, kuigi kunstniku vaatevinklist paistavad need justkui üks ja sama asi. Rääkisin siin meie ühisest tuttavast E. Tammist, keda sa kriitikuna loodetavasti puberteetlikuks ei pea. Juhtum, muide, otse elust.

Usun, et säärane sirgjoonelisus on iga kell elutervem kui meie kultuuriruumis ülivõimsalt domineeriv ringkäendus ja omadepatsutus. Õhkkonnas, kus kriitilisi mõtteid pole tavaks välja öelda, tekib umbne kajakamber-paralleelmaailm, kus kärbub ka igasugune enesekriitika, ja see mõjub kultuurile kokkuvõttes hävitavalt. Oli see Brežnev, mis ta oli, aga ega ta suur kirjanik ikka polnud.



RAIN: Meenub, et kui "Free Range'i" kohta välismaal üks kuri arvustus ilmus, olid sa esimene, kes seda uhkelt levitas. Aga kui kiidetakse, siis on kohe ebasiiras sakste "viisakus". Samas, mis seal ikka, eks me kõik selekteeri ikka endale sobivat inffi :)

JOONAS: Heh, sa ajad asju ikka päris sassi :). Esiteks, ma ei selekteerinud sugugi välja üht, vaid viitasin ka teistele, sulle meelepärastele arvustustele. Teiseks, mis olulisem: too viitamine polnud mitte Ding an Sich, rõhumine ühe saksa arvamusele, mis oleks justkui autoriteetsem või kaalukam kui mõne teise saksa oma, vaid vastukaaluks sellelesamale meil kahjuks tavapärasele sakste kaudu haipimisele, mida sa siingi viljeled: et küll Nemad ikka kiidavad, järelikult peab olema hea asi.

Endiselt: see sakste arvamus on suht ebaoluline taustadetail, millele, rõhutan veel korra hästi aeglaselt üle: Pööratakse. Meil. Ebaproportsionaalselt. Palju. Tähelepanu.

RAIN: Oeh, ma mainisin nii Eestit kui välismaad, pole kusagil väitnud, et vaid saksad mõistavad. Lihtsalt mujal on Kirsitubakat senini rohkem näidatud kui Eestis. Sealt ka siis vastukajad.

Ja sassi ma ei aja. Sa konkreetselt püstitasid uue teema "Free Range'i" negatiivse arvustuse postitamise kaudu. Et vaadake, vaadake - sitasti kirjutatakse ikka!



JOONAS: See, kui paljusid eesti filme näidatakse mujal mitmeid kuid ja aastaaegu varem kui kodupublikule, juba iseenesest justkui viitaks mingitele prioriteetidele.

Nüüd kohalikust mõistmisest rääkisime juba - päev pärast esilinastust Eestis lihtsalt pole veel mingit üldist retseptsiooni, millele viidata. Kannatust, peagi juba on.

Mis puutub "Free Range'i", siis postitusega uue teema püstitamine on su erapoolik tõlgendus. Sul võis ju tol hetkel selline tunne olla, kuid faktilise täpsuse huvides teen siin korra Kunnust ja tsiteerin iseennast, täpsemalt oma kõnealust postitust: "Eesti sots- ja kapmeedia põhjal kipub jääma mulje, nagu pälviks "Free Range" rajataguseilt kriitikuilt Berlinalel üksnes ovatsioone. Omadele tiidsasti pöidlaid hoides mööngem, et nii monokroomselt roosiline see pilt siiski pole."

Nii et teema oli aktuaalne, juba õhus ja on seda varemgi olnud, "Free Range" pole siin muidugi mingi erand, nii on meil pigem tavaks. Ikka seesama juba jutuks olnud kajakambri-peeglisaali efekt.



RAIN: Siis kõlbas välismaa kriitikut tsiteerida küll, eks ole :)

Mujal näidatakse varem kui kodupublikule sellel põhjusel, et hiljem lihtsalt ei võeta a-klassi festarite kavasse. Või ei peaks üldse rahvusvahelistel festivalidel osalema? See ka variant muidugi.

JOONAS: Hm, ma nagu rääkisin selle välistsitaatide küsimuse juba päris üksipulgi lahti, aga sa ei tee kuulmagi. Jah, kahtlemata kõlbab ühele tsitaadile teisega vastata.

Ei teagi nüüd, kas sa tõesti ei saa aru või ei taha saada - viimasel puhul pole ilmselt mõtet üle seletada -, aga igaks juhuks siiski veel kord: "Free Range'i" puhul reageerisin sotsmeedia piire ületanud haibile, mis rääkis üksmeelselt tormilistest ovatsioonidest. Ei selekteerinud, vaid lisasin uue viite olemasolevatele, laialt levitatud viidetele, et näidata sellesama selektiivse haibi ühekülgsust. Nii sel kui praegusel juhul jään selle juurde, et välisretseptsioon pole kõige olulisem. Millega sa paistad isegi nõus olevat, nii et kui ses küsimuses midagi uut enam lisada pole, siis võiks vast ka sellele alateemale joone alla tõmmata.

Nüüd mis puutub festivalidesse, siis muidugi on tore, kui osaletakse, aga kuivõrd see a-klassi jutt tõele vastab? Kasvõi toosama "Free Range" läks kolm kuud pärast Eestis linastumist Berlinalele nii mis kolises. Nii et küsimus, kas ja kui põhjendatud on kuni pooleaastased vahed mujal ja kodus linastumise vahel, võib ehk mõnikord siiski õigustatud olla.



RAIN: Eks see see viitamine sul kuhugi õeluse ja "objektiivse käsitluse" piirimaile jäi, aga jäägu see teema. Ei saa kuidagi öelda, et välisretseptsioon ebaoluline oleks. Positiivne revu kusagil Varietys või Hollywood Reporteris on asi, mille nimel PR-agentuurid endal juukseid peast katkuvad. Aitab see ju filmil publikuni jõuda jne.

Eks mõni kogenud produtsent teab täpsemalt festarite tingimusi. Minu teada "Free Range" oli erand. Ja see pole mingi eesti eripära, ka hollywoodi blockbusterid linastuvad festivalidel pool aastat enne kui kodumaal. Oled ju festivalidel käinud, see pole mingi eriline uudis.

JOONAS: Sokrates armas, tõde armsam, pole siin mingit õelust ega kurjust. Kunstnikud kipuvad ikka neid tonte nägema, mis on inimlikult muidugi arusaadav. Kuidas see Saaremets ütleski? "Igal kuradi ahvil oma arvamus.”

Ja jällegi, ei maksa asja nii zoroastristlikuks ajada, et ainult must ja valge. Kui miski on üle tähtsustatud, siis see ei tähenda, et see pole kohe üldse tähtis. Ent eesti kultuuri seisukohast on Hollywood Reporter siiski suht väheoluline ega aita eesti filmil kuidagi eesti publikuni jõuda.



RAIN: Einoh tore. Alati just siis, kui oled kirjutanud pika jutu, saab aku tühjaks ja kõik kaob. Enam väga ei viitsi kirjutada, aga lühidalt mainin siis, et jumala nõus olen - oma arvamuse üldistamiseks surumine sucks ja seda ma siin vist väitnud nagu olengi. Et inimesed vaatavad sama asja ikka hämmastavalt erinevalt. Mis "otsekohesesse" kriitikasse puutub, siis - vist kordan end - öelda kellegi teose kohta "otsekoheselt" pask ei aita ei kunstnikku ega ka teose vastuvõtjat, see on vaid plurtsatus sooja õhku, ei muud.

Täielik müüt on aga jutt eesti omadepatsutamise mentaliteedist. Tundub, et sa vist ei loe filmikriitikat ega märka, kuidas peksa on saanud nii Ilmar Raag (raju sõda Tiina Lokiga, Mart Raun rappimas), Veiko Õunpuu (Laasik, Vahtre etc) ja Taskad ("Peatage Taskad", oli mäletan kunagi EPL-is pealkiri), Maimikust rääkimata.



JOONAS: No näe, kui partikulaarid kõrvale jätta, siis universaalide osas oleme lausa ühel meelel :)

Üksikküsimusi tahaks veel täpsustada. Eero puhul rääkisin mitte virtuaalsest, vaid elulisest juhtumist, in riil laif, see olgu lihtsalt muuseas ära mainitud.

Kunstnike eest ei oska kosta, aga vastuvõtjat võib “pask” vahel küll päris otseselt aidata. Kui minu jaoks usaldusväärne allikas nii ütleb, siis võib see aidata mul aega kokku hoida. Eriti kui sääraseid allikaid on mitu. Sel juhul on küllalt tõenäoline, et ma ei raiska oma aega sellele teosele. Ühesõnaga, kõikvõimalikke arvamusi on vaja, ka selliseid, mis kunstnikele võib-olla väga ei istu. Mida rohkem diskussiooni, seda parem.

Ning vaatajana, kes püüab lugeda põhimõtteliselt enam-vähem kõike, mida meil filmidest kirjutatakse ja mis on avalikult ja vabalt kättesaadav, sotsmeedia ja blogideni välja, olen veendunud, et nii-öelda ametlikus lehekriitikas on säärasest otsekohesusest puudus.

Su müüdi-tees on aga taas näide sellest, kuidas sul on kiusatus üksikjuhtumeid uljasteks üldistusteks väänata. Jäägem loogika ja korrektsuse piiresse: see, et vahel ilmub meil ka arvamusi, mis ei tegele õlalepatsutamisega, ei tähenda, et see grupikalli-mentaliteet meil ei õilmitseks. See ei tähenda isegi, et see ei domineeriks. See tähendab ainult, et see ei valitse absoluutselt, sajaprotsendiliselt - mida see õnneks tõepoolest ei tee, see veel puudus. Probleem on sellegipoolest tõsine, ja mitte ainult filmikriitikas, vaid eesti kultuuris laiemalt, ning väljendub see võib-olla isegi rohkem ütlematajätmistes kui ütlemistes.

Väga tugevalt paistab see silma just nii-öelda ametlikus lehekriitikas. Sotsmeedias, kust suur osa sinu toodud näidetest pärit, on lood vähe paremad - mida optimist võiks tõlgendada lootustandva märgina. Ajal, mil trükimeedia endale maksumüüride taga hoolega spämmisegust mulda peale kraabib.



RAIN: Minu meelest oli vaid üks näide sotsmeediast. Enamus oli ikka lehekriitikast. Ja polnud just väga üksikud näited mu meelest, neid jagub ikka veel ja veel.

JOONAS: Lokk vs Raag oli vist ka sotsmeediast pärit? Siis 2/5 näiteist, kui nüüd anaalselt pedantseks minna. "Peatage Taskad" - hehee, tõepoolest, seda ma polnud näinud. Siin üks tendents näikse veel olevat: karmimate käratustega paistavad rohkem silma filmiringkonna-välised inimesed, kõrvalseisjad: Raud, Kender, Vahtre. Kriitikute seas tuleb seda vist harvem ette: Laasik, Adorf.

Kordan oma mantrat: et on hea, kui on arvamuste paljusus ja hea, kui ilmub ka reljeefsemaid, poleemilisi, diskussiooni põhjustavaid sõnavõtte. Sest kokku näitab see, et inimesed hoolivad (eesti) filmist, et see läheb neile korda, üht- või teistpidi.

Iseenesest nõus, et seda domineerimist võib sõltuvalt vaatepunktist näha nii ja naa. Tõsikindla üldistuse tegemiseks pole mulgi ülevaatlikke andmeid. Lähtun samuti subjektiivse juhuvalikuna meelde jäänud juhtumeist ja sellest, et arvamused, mida inimesed filmide kohta tegelikult eraviisiliselt väljendavad, naljalt lehte ei jõua. Ja see pole muidugi mitte filmide, vaid kriitika häda.

RAIN: Lokk vs Raag sai siiski alguse Loki lehes ilmunud kommentaarist.

Siin probleem selles ka, et lehed pole huvitatud diskussioonist. Avaldatakse üks arvustus ja that's it. Film käsitletud. Case closed. Kui selle juhtub kirjutama inimene, kellel teosega isiklik probleem vms, ongi perses. Domineerima jääb mingi Laasiku argumenteerimata lajatus (à la "kohutav muusika", "ei ole naljakas") ja inimesed kinno järjekordset Eesti filmi vaatama seekord ei hakka jõudma.
Iseenesest oleks nüüd huvitav ka kui sa tooksid mõne näite siis ka n. ö. pugejalikust kriitikast. Endale nagu ei meenu.

 10 things movie critics won’t tell you

JOONAS: Lokk/Raag: jah, täitsa võimalik, et alguspunkti osas eksisin, seda PM repliiki netis loomulikult pole ja raamatukogu on täna (pühapäeval) kinni :). Samas sõnasõda käis vist siiski peamiselt sotsmeedias, lehed ja delfi lihtsalt vahendasid.

Lehtedes on teadagi ruumi vähe, aga sellega ei saa päris nõus olla, et nad eesti filme vähe kajastaksid. Pigem vastupidi. Vaata ükskõik millise eesti mängufilmi bibliograafiat filmi andmebaasis. "Free Range'iga" seoses meenub kaasstsenaristi avalik kurtmine, kuidas arvamusi olevat olnud ülearu palju ja liiga mitmekesiseid. (PS. Võimalik, et tõlgendasin tema mõttekäiku valesti. - J.)

Filmilehte meil paraku parasjagu pole, aga muid lehti on siiski mitu ja eesti täispikkadele mängufilmidele pööravad nad kõik ohtralt tähelepanu - kuigi jah, arvustusi ilmub kahjuks kaugelt vähem kui tegijate-poolset promo, intekaid ja seltskonnakroonikat. Minu kui lugeja-vaataja jaoks jäävad üldpildis enamasti valjemini kõlama just need viimased.

Sel taustal ja muidu ka ei maksa kriitika mõju külastatavusele üle hinnata. Kriitikat loeb murdosa vaatajaist ja omakorda murdosa sellest murdosast arvestab oma vaatamisvalikuis mingilgi määral kriitikaga. Üksikarvustuse mõju vaadatavusele on seega nanoskoopiline. Roger Ebert on surnud, kriitikul pole enam mingit märkimisväärset võimu, eriti mitte meil siin sauna taga tiigi ääres.

Isiklikkuse osas - iga arvustus on paratamatult isiklik, sellist asja nagu objektiivne kriitika pole olemas. Nii-öelda objektiivsuse-taotlus pole enamat kui üks stiilivõte, mis kuulub mu meelest silmakirjanduse valda. Ma kohe ei salli kriitikat, mis püüab oma isiklikku suhet objektiga peita mingi pseudo-objektiivse targutamise, süžee justkui-neutraalse ümberjutustamise ja võõrsõnalise plärabaroki taha. Näiteks Sirbi filmikülgedel oli taoline ebamäärasus kuni aastataguste kataklüsmideni valdavas ülekaalus. Enam õnneks mitte (kuigi see Gray lugu oli küll stiilipuhas saba ja sarvedeta sisukokkuvõte, pardon my french). Leheretseptsioon ongi märksa suuremal määral toimetajate kui kirjutajate teha, sest toimetaja ju tellib muusika, teades enam-vähem, mida kelleltki oodata.

Tolle konnatiikluse peamine sümptom ongi mu meelest, nagu juba mainitud, ütlematajätmised - et jäetakse sootuks kirjutamata või kui kirjutatakse, siis ei öelda asju välja. Just seepärast on teretulnud, kui vahel ikka öeldakse.

Värske ere näide kildkondlikust õlalepatsutusest, mille intellektuaalne ausus äratab pehmelt öeldes kergeid kõhklusi, on Kaalepi lugu Toomiku filmist.

8. okt 2014

Sünge juhtum traditsioonilises perekonnas: Kadunud / Gone Girl

"Gone Girl", USA 2014. Rež. David Fincher. 149 min.



Ära loe seda lugu. Kui sa pole filmi näinud ega tea, millest jutt, ent arvad, et võib-olla veel vaatad – ära loe. Ära loe samanimelist raamatut, ära loe ühtegi arvustust, ühtegi kõmu-uudist, ühtegi blogipostitust ega üldse midagi sel teemal. Kata kõrvad, kui keegi sellest juttu teeb. Ära vaata treilereid ega seda, kuidas filmi maaletooja riigiteles kriitikuna esinedes entusiastlikult oma kaupa kiidab (piinlikuvõitu vaatepilt, millega rahvusringhääling maksumaksjat tema enda raha eest ikka aeg-ajalt kostitab). Vaata enne filmi ennast. Miks? Sest see on sedasorti meelelahutus, mille köitvus ja nauditavus peituvad suurel määral üllatusefektis. Viitsid sa Agatha Christiet lugeda, teades ette, kes on mõrvar? Mina ka mitte.

Ma mõistagi ei hakka siin spoilima, süžeed või lõpplahendust ümber jutustama, nagu eesti filmikriitikas kahetsusväärselt sageli kombeks, aga seekord võib iga iseloomustav üldistus, žanrimääratlus, võrdlus või adjektiivgi liiast olla. Mida vähem ette teada, seda parem, ausõna. Sest kus on palju tarkust, seal on palju meelehärmi, ja kes lisab teadmisi, see lisab valu. Kõik, rohkem ma ei hoiata, kohe hakkangi pritsima reetlikke omadussõnu, mida sa võib-olla ei taha kuulda. Nüüd.



Kui väga kõvasti silmi kissitada, nii et detailid pilti segama ei pääse, siis võib meie kinodes linastuva jagada ülilaias laastus kaheks: autorikino ja Hollywood. Võib ka öelda menufilmid ja arthauss, või lausa kommertskino ja väärtfilm, kuigi see viimane jaotus kisub juba liiga eksitavalt hinnanguliseks. Loomulikult tuleb ette veel kõikvõimalikke nüansse – eesti ja euroopa filme, ameerika indit ja vahel harva isegi aasia žanrikino, aga jätame need hetkel eritlemata ja lahterdamata, et jõuda David Fincherini.



Tänavu 52-aastaseks saanud Fincher on puhastverd Hollywoodi režissöör mitmekümnemiljoniliste eelarvete ja kassatulude maailmast. Ta pole kunagi teinud väikseid indi-autorifilme nagu mõni filmiharidusega kolleeg, näiteks Christopher Nolan ("Memento") või Darren Aronofsky ("Pi", "Reekviem unistusele").

Kaheksakümnendail reklaame ja muusikavideoid vändanud Fincher debüteeris mängufilmi-režissöörina kohe suurprojektiga suurstuudiole: 20th Century Foxi kriitikute ja publiku poolt tuliselt armastatud "Tulnuka" seeria kolmanda osaga "Alien 3" (1992). Fox istus noorele lavastajale korralikult pähe ning vaevaliselt sündinud värdvasikas läks kõrges kaares aia taha. Ei sallinud seda ei arvustajad, vaatajad ega Fincher ise. Kuigi takkajärgi võib tulnukafilmis selgelt näha autori hilisemale loomingule iseloomulikku käekirja.



On ju Hollywoodis omad autorid, staar-režissöörid, kelle nimi toimib kaubamägi ja müügiargumendina samuti kui staarnäitlejate oma. Fincher on üks neist, ja kuigi tema kümme mängufilmi pole sugugi ühe vitsaga löödud – mõelgem kasvõi melodramaatilisele pisarakiskujale "Benjamin Buttoni uskumatu elu" (2008) –, on põhilised tema režissööri-brändi juurde kuuluvad märksõnad olnud läbi aastakümnete samad: neo-noir, niinimetatud inimloomuse varjuküljed, küüniline jõhkrus, nihilistlik süngus, misantroopia. Inimesed kui hundid, maailm kui kõle ja vaenulik, turvatundeta, halastamatu, lootusetu haud, kus iga hetk võib sulle kaela sadada midagi jõledat nagu limane monstrum või sadistlik sariveristaja.



Too ilmavaade pole muidugi Fincheri monopol, vaid laialt levinud, ka filmides. Võtame kasvõi eelmainitud Nolani Batmani-triloogia või päris viimasest ajast parasjagu ETV ekraanil süngelt äpardunud tõlkepealkirja all "Sünge juhtum" jooksva kvaliteet-krimisarja "True Detective". Mõlema ilmseks eeskujuks on "Voonakeste vaikimise" kõrval Fincheri enda meistriteos, satanismihõnguline krimipõnevik "Seitse" (1995). Aga jah, see must põld on paljude poolt kõvasti ja korduvalt küntud ning juba jupimat aega on mul olnud karvane tunne, et ega Fincheril sel sajandil, pärast loominguliselt viljakaid üheksakümnendaid – suurepärast "Seitset", veidi vähem suurepärast, kuid siiski huvitavat "Mängu" ("The Game", 1997) ja vaat et põlvkondliku manifestini küündivat "Kaklusklubi" ("Fight Club", 1999) – enam eriti midagi uut ega üllatavat pakkuda pole.

Eriti südantlõhestavaks kasvas haigutus kahe viimase filmiga: päevakajalise, palju kiidetud, kuid sisult üsna tühise Facebooki-draamaga "Sotsiaalvõrgustik" (2010) ja tarbetu, justkui ainult subtiitreist lahti saamise eesmärgil tehtud Hollywoodi uusversiooniga hiilgavast rootsi kriminullist "Lohetätoveeringuga tüdruk" (2011).



Aga võta näpust – nüüd läksid see tunne ja haigutus Fincheri uut filmi vaadates üle. "Kadunud" ("Gone Girl" – ei tea, kuhu see tüdruk eesti keeles nii filmi kui raamatu pealkirjast kadus?) on midagi, mida Fincher pole varem teinud, ja ühtlasi kaugelt haaravaim asi, millega ta sel sajandil on hakkama saanud. Lugu ühel ilusal päeval kadunud (röövitud? tapetud?) abielunaisest tõmbab vaatajal elegantselt vaiba alt, mängides kassi ja hiirt ootustega nii autori, loo kui tegelaste suhtes.

Mitte et siin poleks toda juba kirjeldatud fincherlikult musta lage. Võrdlusena meenub näiteks "Mildred Pierce" – nii Michael Curtize klassikaline noir (1945) kui Todd Haynesi tugev miniseriaal (2011). Aga siin on lisaks ka sellist lusti ja ühiskonnakriitilist teravmeelsust, mida Fincher pole "Kaklusklubist" saati üles näidanud. Meediapila Barry Levinsoni "Saba liputab koera" ("Wag the Dog") vaimus. Ning Roman Polanski "Karusnahas Veenuse" ning vendade Coenite "Talumatu julmuse" ("Intolerable Cruelty") särtsuv sugupoolte sõda.



Eks tiheduse ja vaimukuse eest tule osalt tänada ka Gillian Flynni bestsellerit, millel film põhineb, kuid Fincheri teene on, et ta on suutnud sellest lavastada sedavõrd kaasakiskuva meelelahutuse, mille taolist tippseriaalide tootjad suudavad viimasel ajal hoopis sagedamini pakkuda kui pahatihti võimatult ühehülbalistele standard-stsenaariumitele panustav Hollywood.

Sügavust siit muidugi otsida ei maksa, ja taaskasutatavust vast ka mitte, aga kas peabki. Ega ühte šampust ka mitu korda jooda.



Postimehele kirjutatud lugu.


"Kadunud" kinodes: Forumcinemas, Solaris, Viimsi, Cinamon, Apollo. Arvamusi: IMDB (8.6/10), Rotten Tomatoes (87%), Mart Raun (8/10), Mart Noorkõiv (7/8), Ralf (8/10), Lennart Puksa / ÕL (SPOILERID!).

4. okt 2014

Ida-Euroopa evangeelium

"Ida" (Poola-Taani 2013). Režissöör Paweł Pawlikowski, stsenaristid Paweł Pawlikowski ja Rebecca Lenkiewicz. Osades Agata Kulesza, Agata Trzebuchowska, Dawid Ogrodnik, Joanna Kulig jt. 82 min.



"Ida" on eriline film, eriline nii vormilt kui sisult, eriline nii läbi aegade julgelt mitmes suunas katsetanud välispoolaka Paweł Pawlikowski loomingus kui isikupära kõrgeimaks väärtuseks pidavas euroopa autorikinos. See on spetsiifiliselt filmilik erilisus, mida peab oma silmaga nägema ja kogema, sest sõnaline kirjeldus ei pruugi kuigi kutsuvalt mõjuda. Lühikokkuvõtted võivad mõjuda lausa pelutavalt, isegi kui teada, et filmi on palju kiidetud ning heldelt auhinnatud.

Keegi poola nunn otsib kuuekümnendail oma ilmasõja päevil kadunuks jäänud vanemate jälgi? Holokaust? Mustvalges, ürgselt ruudulähedases teleformaadis? No kas ma ikka jaksan. Mõni teine kord vast. Umbes nii ma mullu mõtlesin ning lükkasin "Ida" vaatamist vaikselt edasi, kuni tänavu rõõmsalt üllatudes nägin, et Pawlikowski film pole üldse selline nagu kartnud olin.



Mitte masendavalt veniv kannatuskunst, vaid terane, ilus ja paljuütlev vaade elule ja selle mõttele. Mitte puisevõitu literatuuritsemine nagu Pawlikowski eelmine teos, veidi aia taha läinud psühhodraama "Naine Ladina kvartalist" ("La femme du Vème", 2011), vaid värske ja elegantne nagu üle-eelmine, "Mu armastuse suvi" ("My Summer of Love", 2004).

"Ida" on küll tõsine ja tõsiseltvõetav, kuid seda moraali lugemata ja näpuga näitamata. Nii esteetiline kui eetiline elamus – vormilt võluv, sisult mitmeplaanine ja läbinägelik. Nagu ikka, tasuks film kõigepealt ära vaadata ja alles siis selle üle arutleda või lugeda teiste arvamusi. Kinnitan väsimatult, et "Idat" tasub vaadata igaühel, kes vähegi huvitub Hollywoodi-välisest kinost, mille intellektuaalne ambitsioon ei piirdu pelgalt kapitalistlikust ülesehitustööst kurnatud meelte lahutamisega.



Ikka veel siin? Kena, asume asja uurde. "Ida" süžeest on eesti keeles juba põhjalikult kirjutatud, lõpplahenduseni välja (kahetsusväärselt elujõuline komme meie kriitikas), ja erilisest vormikeelestki omajagu. Omalt poolt püüan siin lühidalt puudutada paari sisuliselt olulist teemat filmis, hoidudes seejuures jõudumööda loo ümberjutustamisest, mida inglispäraselt tuntakse spoilimise nime all (eestipärasemaks vasteks sobiks võib-olla "käkkima").



Lühikeses – kõigest kaheksakümneminutises– , kuid sisutihedas "Idas" on kaks suurt, omavahel põimunud plaani: ajalik ja ajatu, ajalooline ja filosoofilis-religioosne.

Ajalooliselt toimub tegevus Pawlikowski lapsepõlvemaal, sotsialistlikus Poola Rahvavabariigis, mille viljastavaist tingimustest pääses 1957 sündinud tulevane filmilooja neliteist aastat hiljem perega Läände emigreerudes. Nagu meil Nõukogude Liidus, nii olid ka sotsmaades kuuekümnendaiks kõige jubedamad ajad ehk möödas, kuid mälestused sõjast, holokaustist ja sõjajärgseist õudusist endiselt värsked ja valusad. Kui kellelegi toona tunduski, et nüüd saab kergemalt hingata, siis takkajärgi teame, et mitukümmend aastat surutist seisis veel ees.



Üksikute hästi valitud detailide abil loob "Ida" ajastutruus 4:3 mustvalges formaadis eestlaselegi valusalt tuttava pildi sotsialismileeri hallist argipäevast: kollaboratsioon, poliitilised protsessid, kvaliteetsed sigaretid kui ainult nomenklatuurile kättesaadav defitsiit, ettevaatlikult Lääne poole piiluv popkultuur, armeeteenistusest hoidumine kui noorte meeste argipäev, kogu avalikku ruumi tsemendina ummistavad lõputud valed. See kõik esitab ainulist Ida-Euroopa kogemust sama veenvalt kui Florian Henckel von Donnersmarcki suurepärane "Teiste elud" ("Das Leben des Anderen"). Ja just see idaeuroopalikkus annab "Ida" pealkirjale eesti keeles mõnevõrra avarama tähenduse kui lihtne tööd või vaeva tähistavast germaani tüvest tuletatud naisenimi.



Lähiajalooliste mängufilmide enamikuga – kasvõi meie enda omadega – võrreldes on Pawlikowski ajaloolisus eriline kahel moel: selles puudub ühelt poolt ideoloogiline agenda ja teiselt poolt sentimentaalsus. Pawlikowski ei püüa lihtsalt illustreerida üldaktsepteeritud mälukonstruktsioone, mis kunsti lähtekohana kipuvad paratamatult sünnitama eeskätt (vähem või rohkem heamaitselist) igavust. Sovetiajal sündinuna ei põe ta mingit nõuka-nostalgiat, kuid ei kipu ka kannatuste ümber tundlema, ei eksponeeri valu ega vägivalda, ei nori kaastunnet ega pressi pisaraid välja. Ning vähemalt mulle läheb säärane kainus ja distants hoopis tugevamalt korda kui hale hääleväristamine või härras viiulivingutamine.

Vahest võib ka seda delikaatsust ja emotsionaalset vaoshoitust kannatustest kõnelemisel pidada idaeuroopalikuks või vähemalt välispoolalikuks omaduseks – kui meenutada Pawlikowski kuulsa kaasmaalase ja kaasemigrandi Roman Polanski "Pianisti" (mida on hea võimalus oktoobris üle vaadata Sõpruses linastuval Polanski retrospektiivil).



Ent ajalugu on siiski kalmistu, rõõmustavat või lohutavat on ses vähe. Sotsialistlik olustik ühes mälestuste katkuhauaga võib idaeurooplasele igituttava sompus sügistaeva, lumepihu ja raagus puude taustal jätta lootusetu mulje, kui mitte märgata, et "Ida" on nagu luuletaja luule – Pawlikowski ei mõtle üksnes elule, vaid ka millelegi muule. Või nagu Leos Caraxi "Pühade mootorite" surivoodi-stseenis öeldi: kannatus pole kõige sügavam asi, on midagi sügavamat.

See miski muu, millest Pawlikowski film ammutab suure osa oma erilisusest ja jõust, on küsimine inimeksistentsi mõtte järele laiemalt: kuidas elada maailmas, mis on tulvil õelust, vägivalda ja ülekohut? Nii meid kui Poolat valitsenud kommunistlik režiim, mida kutsuti kurjuse impeeriumiks, võib ju olla tänaseks ajaloo prügikasti kadunud, aga kurjus ega kannatused pole seda teps mitte. Ja neile keskendumatagi jääb alati küsimus, kas ja milline elu väärib elamist.



Kurjuse probleemile ja elu mõtet puudutavaile küsimustele on muidugi sama hästi kui võimatu kõigile sobivat, universaalset vastust anda ja Pawlikowski ei püüagi seda teha, vaid usaldab targu publiku intellekti, jättes vastamise vaataja hooleks. Küll aga viitab ta – just nagu veel üks tema kuulus kaasmaalane, Krzysztof Kieślowski oma "Dekaloogis" ja "Kolmes värvis" –, muuhulgas võimalikele religioossetele vastustele, mis on katoliiklikus Poolas ilmselt märksa enesestmõistetavamad ja käepärasemad kui postprotestantlikus Eestis, kirikukauges riigis, kus mõned kristlik-fundamentalistlikud fanaatikud parasjagu vähemustevastast vaenu õhutades ristiusu niigi nappi kõlapinda jõudsasti veelgi kahandavad.



"Ida" puhul tasuks nimetatud vastuseid siiski tõsiselt võtta ja mõista üritada, sest neid ignoreerides või alavääristades võib filmi tegelastest aru saamine osutuda märksa keerulisemaks kui spirituaalsuse äratundmine filmi minimalistlikus pildikeeles ja staatilisis kaadreis, kus tegelaste kõrval ja kohal on ohtralt tühjust, õhku ja taevast (ohjah, kui vaid seda eesti subtiitrite jõhkrat näkkupanekut ei oleks).

Näiteks Andres Maimik, kes näeb oma Sirbi-arvustuses vertikaalidele rõhuvais kaadrikompositsioonides tungi ülespoole ja katedraalilikku ilu, leiab samas, et kloostris kasvanud orvuna pole Ida õppinud elama ega oska langetada iseseisvaid otsuseid. Ometi langetab Ida iseseisvalt täiesti põhjapanevaid otsuseid – neist aga olevat raske lõpuni aru saada, need olevat suisa enese reetmine.



Selle tõlgenduskimbatuse taustalt kumab mittereligioosse ilmavaate veidi üleolevat suhtumist religiooni kui heasoovlikku, ent eluvõõrasse turvamulli, millel pole pistmist päris eluga. Kloostris hoitakse ülal inimlikkuse illusiooni, seal on kõik lihtsam ja selgem ja parem, sest seal ei pea ise ennast leiutama, vaid selle teevad sinu eest ära vanemad ja targemad. Aga see kõik pole päris elu. Päris elu on ikka inimloomuse tumedamad küljed ja maailm, kus domineerivad moraalsed värdjad, maailm täis manipulatsiooni, kalkust, reetlikkust, argust ja meeleheidet.

Ühesõnaga – kloostrielu ja religioon on omamoodi mugavusvalikud ullikestele, kes ei suuda päriselu rõlgusega rinda pista ja seetõttu lasevad end illusioonidega hanitada.

Nojah, juba Marx ütles vist midagi säärast, et usk olla oopium pööblile. Jääb ainult pärida, et kui kloostris on kõik lihtsam ja parem, siis miks küll enamik meist ei ela säärast elu nagu Heilika Pikkovi "Õlimäe õites" nähtud ema Ksenja? Pole ju midagi lihtsamat kui ülepäeviti paastuda või iga jumala hommik enne kukke ja koitu palvuseks tõusta, eks ole. Miks me siis seda jõledat päriselu talume, mingi Päris-Tõe nimel või? Lubage naerda.



Nali naljaks, õigupoolest on kirjeldatud eestlaslikult religioonikauge vaatepunkt ka "Idas" esindatud – Ida kommunistist tädi Wanda näol, kelle suust kõlabki filmis vastandus pühak ja hoor. Purjus naise vihaga öeldud sõnad ei lähe muidugi päris täppi. Omal ajal idealistina alustanud Wanda on küll uue korra päevil päris elus kaugele ja kõrgele jõudnud, ent seda mitte niivõrd oportunistliku lurjuse või küünilise koletisena, kuivõrd pooljuhuslikult, seoses aegade muutumisega nagu Johannes Vares-Barbarus.

Nüüd aga on Wanda kätel veri, ta tunneb end patusena, põlgab maailma, inimesi ja iseend ning üritab oma karmi koore alla peidetud ahastust asjatult alkoholi ja juhuseksi uputada. Muud väljapääsu peale elupõletajaliku enesehävituse ei paista, sest Wanda ei usu halastavasse Jumalasse ega andeksandi. Ka tema arvates Ida lihtsalt raiskab nunnana oma elu.



Wanda masendus ja misantroopia on kahtlemata inimlikud, kuid ons Wanda seepärast rohkem päris kui puhta lehena maailma vaatav Ida, kes viibib (Juhan Viidingu sõnu laenates) "juba teises rahus – hoopis teises"? Küsitav. Lootus, mille Pawlikowski olla filmist välja destilleerinud, näikse peituvat just Idas ja tema valikuis.

Põgene, vaba laps!



(Müürilehte kirjutatud lugu.)


"Ida" kinodes: Forumcinemas, Sõprus, Artis, Cinamon. Arvamusi: IMDB (7.5/10), Rotten Tomatoes (95%), Peter Bradshaw / Guardian (5/5), Hendrik Lindepuu / PM, Andres Maimik / Sirp, Mart Raun (8/10), Ralf (9/10), klm (tiptop), Malcolm (5/5).