4. okt 2014

Ida-Euroopa evangeelium

"Ida" (Poola-Taani 2013). Režissöör Paweł Pawlikowski, stsenaristid Paweł Pawlikowski ja Rebecca Lenkiewicz. Osades Agata Kulesza, Agata Trzebuchowska, Dawid Ogrodnik, Joanna Kulig jt. 82 min.



"Ida" on eriline film, eriline nii vormilt kui sisult, eriline nii läbi aegade julgelt mitmes suunas katsetanud välispoolaka Paweł Pawlikowski loomingus kui isikupära kõrgeimaks väärtuseks pidavas euroopa autorikinos. See on spetsiifiliselt filmilik erilisus, mida peab oma silmaga nägema ja kogema, sest sõnaline kirjeldus ei pruugi kuigi kutsuvalt mõjuda. Lühikokkuvõtted võivad mõjuda lausa pelutavalt, isegi kui teada, et filmi on palju kiidetud ning heldelt auhinnatud.

Keegi poola nunn otsib kuuekümnendail oma ilmasõja päevil kadunuks jäänud vanemate jälgi? Holokaust? Mustvalges, ürgselt ruudulähedases teleformaadis? No kas ma ikka jaksan. Mõni teine kord vast. Umbes nii ma mullu mõtlesin ning lükkasin "Ida" vaatamist vaikselt edasi, kuni tänavu rõõmsalt üllatudes nägin, et Pawlikowski film pole üldse selline nagu kartnud olin.



Mitte masendavalt veniv kannatuskunst, vaid terane, ilus ja paljuütlev vaade elule ja selle mõttele. Mitte puisevõitu literatuuritsemine nagu Pawlikowski eelmine teos, veidi aia taha läinud psühhodraama "Naine Ladina kvartalist" ("La femme du Vème", 2011), vaid värske ja elegantne nagu üle-eelmine, "Mu armastuse suvi" ("My Summer of Love", 2004).

"Ida" on küll tõsine ja tõsiseltvõetav, kuid seda moraali lugemata ja näpuga näitamata. Nii esteetiline kui eetiline elamus – vormilt võluv, sisult mitmeplaanine ja läbinägelik. Nagu ikka, tasuks film kõigepealt ära vaadata ja alles siis selle üle arutleda või lugeda teiste arvamusi. Kinnitan väsimatult, et "Idat" tasub vaadata igaühel, kes vähegi huvitub Hollywoodi-välisest kinost, mille intellektuaalne ambitsioon ei piirdu pelgalt kapitalistlikust ülesehitustööst kurnatud meelte lahutamisega.



Ikka veel siin? Kena, asume asja uurde. "Ida" süžeest on eesti keeles juba põhjalikult kirjutatud, lõpplahenduseni välja (kahetsusväärselt elujõuline komme meie kriitikas), ja erilisest vormikeelestki omajagu. Omalt poolt püüan siin lühidalt puudutada paari sisuliselt olulist teemat filmis, hoidudes seejuures jõudumööda loo ümberjutustamisest, mida inglispäraselt tuntakse spoilimise nime all (eestipärasemaks vasteks sobiks võib-olla "käkkima").



Lühikeses – kõigest kaheksakümneminutises– , kuid sisutihedas "Idas" on kaks suurt, omavahel põimunud plaani: ajalik ja ajatu, ajalooline ja filosoofilis-religioosne.

Ajalooliselt toimub tegevus Pawlikowski lapsepõlvemaal, sotsialistlikus Poola Rahvavabariigis, mille viljastavaist tingimustest pääses 1957 sündinud tulevane filmilooja neliteist aastat hiljem perega Läände emigreerudes. Nagu meil Nõukogude Liidus, nii olid ka sotsmaades kuuekümnendaiks kõige jubedamad ajad ehk möödas, kuid mälestused sõjast, holokaustist ja sõjajärgseist õudusist endiselt värsked ja valusad. Kui kellelegi toona tunduski, et nüüd saab kergemalt hingata, siis takkajärgi teame, et mitukümmend aastat surutist seisis veel ees.



Üksikute hästi valitud detailide abil loob "Ida" ajastutruus 4:3 mustvalges formaadis eestlaselegi valusalt tuttava pildi sotsialismileeri hallist argipäevast: kollaboratsioon, poliitilised protsessid, kvaliteetsed sigaretid kui ainult nomenklatuurile kättesaadav defitsiit, ettevaatlikult Lääne poole piiluv popkultuur, armeeteenistusest hoidumine kui noorte meeste argipäev, kogu avalikku ruumi tsemendina ummistavad lõputud valed. See kõik esitab ainulist Ida-Euroopa kogemust sama veenvalt kui Florian Henckel von Donnersmarcki suurepärane "Teiste elud" ("Das Leben des Anderen"). Ja just see idaeuroopalikkus annab "Ida" pealkirjale eesti keeles mõnevõrra avarama tähenduse kui lihtne tööd või vaeva tähistavast germaani tüvest tuletatud naisenimi.



Lähiajalooliste mängufilmide enamikuga – kasvõi meie enda omadega – võrreldes on Pawlikowski ajaloolisus eriline kahel moel: selles puudub ühelt poolt ideoloogiline agenda ja teiselt poolt sentimentaalsus. Pawlikowski ei püüa lihtsalt illustreerida üldaktsepteeritud mälukonstruktsioone, mis kunsti lähtekohana kipuvad paratamatult sünnitama eeskätt (vähem või rohkem heamaitselist) igavust. Sovetiajal sündinuna ei põe ta mingit nõuka-nostalgiat, kuid ei kipu ka kannatuste ümber tundlema, ei eksponeeri valu ega vägivalda, ei nori kaastunnet ega pressi pisaraid välja. Ning vähemalt mulle läheb säärane kainus ja distants hoopis tugevamalt korda kui hale hääleväristamine või härras viiulivingutamine.

Vahest võib ka seda delikaatsust ja emotsionaalset vaoshoitust kannatustest kõnelemisel pidada idaeuroopalikuks või vähemalt välispoolalikuks omaduseks – kui meenutada Pawlikowski kuulsa kaasmaalase ja kaasemigrandi Roman Polanski "Pianisti" (mida on hea võimalus oktoobris üle vaadata Sõpruses linastuval Polanski retrospektiivil).



Ent ajalugu on siiski kalmistu, rõõmustavat või lohutavat on ses vähe. Sotsialistlik olustik ühes mälestuste katkuhauaga võib idaeurooplasele igituttava sompus sügistaeva, lumepihu ja raagus puude taustal jätta lootusetu mulje, kui mitte märgata, et "Ida" on nagu luuletaja luule – Pawlikowski ei mõtle üksnes elule, vaid ka millelegi muule. Või nagu Leos Caraxi "Pühade mootorite" surivoodi-stseenis öeldi: kannatus pole kõige sügavam asi, on midagi sügavamat.

See miski muu, millest Pawlikowski film ammutab suure osa oma erilisusest ja jõust, on küsimine inimeksistentsi mõtte järele laiemalt: kuidas elada maailmas, mis on tulvil õelust, vägivalda ja ülekohut? Nii meid kui Poolat valitsenud kommunistlik režiim, mida kutsuti kurjuse impeeriumiks, võib ju olla tänaseks ajaloo prügikasti kadunud, aga kurjus ega kannatused pole seda teps mitte. Ja neile keskendumatagi jääb alati küsimus, kas ja milline elu väärib elamist.



Kurjuse probleemile ja elu mõtet puudutavaile küsimustele on muidugi sama hästi kui võimatu kõigile sobivat, universaalset vastust anda ja Pawlikowski ei püüagi seda teha, vaid usaldab targu publiku intellekti, jättes vastamise vaataja hooleks. Küll aga viitab ta – just nagu veel üks tema kuulus kaasmaalane, Krzysztof Kieślowski oma "Dekaloogis" ja "Kolmes värvis" –, muuhulgas võimalikele religioossetele vastustele, mis on katoliiklikus Poolas ilmselt märksa enesestmõistetavamad ja käepärasemad kui postprotestantlikus Eestis, kirikukauges riigis, kus mõned kristlik-fundamentalistlikud fanaatikud parasjagu vähemustevastast vaenu õhutades ristiusu niigi nappi kõlapinda jõudsasti veelgi kahandavad.



"Ida" puhul tasuks nimetatud vastuseid siiski tõsiselt võtta ja mõista üritada, sest neid ignoreerides või alavääristades võib filmi tegelastest aru saamine osutuda märksa keerulisemaks kui spirituaalsuse äratundmine filmi minimalistlikus pildikeeles ja staatilisis kaadreis, kus tegelaste kõrval ja kohal on ohtralt tühjust, õhku ja taevast (ohjah, kui vaid seda eesti subtiitrite jõhkrat näkkupanekut ei oleks).

Näiteks Andres Maimik, kes näeb oma Sirbi-arvustuses vertikaalidele rõhuvais kaadrikompositsioonides tungi ülespoole ja katedraalilikku ilu, leiab samas, et kloostris kasvanud orvuna pole Ida õppinud elama ega oska langetada iseseisvaid otsuseid. Ometi langetab Ida iseseisvalt täiesti põhjapanevaid otsuseid – neist aga olevat raske lõpuni aru saada, need olevat suisa enese reetmine.



Selle tõlgenduskimbatuse taustalt kumab mittereligioosse ilmavaate veidi üleolevat suhtumist religiooni kui heasoovlikku, ent eluvõõrasse turvamulli, millel pole pistmist päris eluga. Kloostris hoitakse ülal inimlikkuse illusiooni, seal on kõik lihtsam ja selgem ja parem, sest seal ei pea ise ennast leiutama, vaid selle teevad sinu eest ära vanemad ja targemad. Aga see kõik pole päris elu. Päris elu on ikka inimloomuse tumedamad küljed ja maailm, kus domineerivad moraalsed värdjad, maailm täis manipulatsiooni, kalkust, reetlikkust, argust ja meeleheidet.

Ühesõnaga – kloostrielu ja religioon on omamoodi mugavusvalikud ullikestele, kes ei suuda päriselu rõlgusega rinda pista ja seetõttu lasevad end illusioonidega hanitada.

Nojah, juba Marx ütles vist midagi säärast, et usk olla oopium pööblile. Jääb ainult pärida, et kui kloostris on kõik lihtsam ja parem, siis miks küll enamik meist ei ela säärast elu nagu Heilika Pikkovi "Õlimäe õites" nähtud ema Ksenja? Pole ju midagi lihtsamat kui ülepäeviti paastuda või iga jumala hommik enne kukke ja koitu palvuseks tõusta, eks ole. Miks me siis seda jõledat päriselu talume, mingi Päris-Tõe nimel või? Lubage naerda.



Nali naljaks, õigupoolest on kirjeldatud eestlaslikult religioonikauge vaatepunkt ka "Idas" esindatud – Ida kommunistist tädi Wanda näol, kelle suust kõlabki filmis vastandus pühak ja hoor. Purjus naise vihaga öeldud sõnad ei lähe muidugi päris täppi. Omal ajal idealistina alustanud Wanda on küll uue korra päevil päris elus kaugele ja kõrgele jõudnud, ent seda mitte niivõrd oportunistliku lurjuse või küünilise koletisena, kuivõrd pooljuhuslikult, seoses aegade muutumisega nagu Johannes Vares-Barbarus.

Nüüd aga on Wanda kätel veri, ta tunneb end patusena, põlgab maailma, inimesi ja iseend ning üritab oma karmi koore alla peidetud ahastust asjatult alkoholi ja juhuseksi uputada. Muud väljapääsu peale elupõletajaliku enesehävituse ei paista, sest Wanda ei usu halastavasse Jumalasse ega andeksandi. Ka tema arvates Ida lihtsalt raiskab nunnana oma elu.



Wanda masendus ja misantroopia on kahtlemata inimlikud, kuid ons Wanda seepärast rohkem päris kui puhta lehena maailma vaatav Ida, kes viibib (Juhan Viidingu sõnu laenates) "juba teises rahus – hoopis teises"? Küsitav. Lootus, mille Pawlikowski olla filmist välja destilleerinud, näikse peituvat just Idas ja tema valikuis.

Põgene, vaba laps!



(Müürilehte kirjutatud lugu.)


"Ida" kinodes: Forumcinemas, Sõprus, Artis, Cinamon. Arvamusi: IMDB (7.5/10), Rotten Tomatoes (95%), Peter Bradshaw / Guardian (5/5), Hendrik Lindepuu / PM, Andres Maimik / Sirp, Mart Raun (8/10), Ralf (9/10), klm (tiptop), Malcolm (5/5).

3 kommentaari :

mart ütles ...

SPOILER ALERT
väga hea kõik mis filmi kohta kirjas. ennast häiris vaid sündmuste kiire areng ja kontsentreeritus, et nende abi l oluline välja öelda- ses suhtes päris hollywoodlik- ent mille läbi mu arust kannatas tegelase psühholoogiline reaalsus- lapsest saati kloostris elanud, siis reaalsesse maailma paisatud tütarlaps saab teada, et on juut, saab teada kõik vanematest ja oma vennast, viibib nende salajases ..., hoiab süles oma--- ja --- need ümber juudi ---, paari päeva pärast tädi --- ja ei miskit, piiga laseb edasi nagu duracelli jänes. ahjaa, teda kaitseb ju õige arusaamine maailmast ja jumalast, õiged prioriteedid. niiet ses suhtes suht ebarealistlik road movie poeetilises ja naturalistlikus, cinema verite laadis nauditava ajastruutruu visuaaliga. nojah. nii juhtub, kui õiged vastused on alati varukas.

joonas ütles ...

Ma näen seda mõnevõrra teisti: kuna ta on puhas leht, omamoodi Kaspar Hauser, siis juut ei tähenda tema jaoks midagi ja abstraktsed peresidemed ka mitte. Mu meelest psühholoogiliselt igati usutav, et see kõik on tema jaoks pelk teooria, millega tal puudub emotsionaalne side. Arusaamad muutuvad ja arenevad loo käigus, need pole fikseeritult 'õiged', vaid jäävad lõpuni küsitavaks, pigem potentsiaaliks.

mart ütles ...

ok. isegi nõus peaaegu. ehkki ka võõra inimese ---le tunnistajaks olemine oleks tavainimese nädalaks paariks rööpast välja viinud, niisamuti kohtumine oma perekonna x---ga, olgu suhe perega eelnevalt kuitahes teoreetiline. seda valusam isegi. aga ega muinasjutult ei saagi nõuda (psühholoogilist) usutavust. muinasjutt töötab teistel alustel, aga adresseerib ja kommenteerib siiski tegelikkuse põhialuseid.