20. okt 2014

Kirsitubakast ja kriitikast. Vaidlus Rainiga

"Kirsitubakas" ("Cherry Tobacco", Eesti 2014). Režii ja stsena Andres Maimik, Katrin Maimik. Tootja Kuukulgur Film. 93 min.



Reedel, päeval pärast "Kirsitubaka" Eesti esilinastust postitasin näoraamatusse järgmise piiksu:

KIRSITUBAKAS. Dramöödia noore neiu armumisest vanemasse meesterahvasse. Ei hakka keerutama, see meeldis mulle isegi veel vähem kui Toomiku hipohüpnootiline "Maastik mitme kuuga". Kumbki teostuselt tagasihoidlik film ei põe ideedenappust - näiteks kuulutavad mõlemad eesti mehe justkui olemuslikku jobusust mitte vähem jõuliselt kui "Ukuaru" või Priit Pullerits. Paraku ei püsi ei "Maastik", ei "Tubakas" tervikuna koos ega pinnal. "Tubaka" vast suurimaks plussiks on püüd rääkida selgepiirilist lugu ning öelda midagi sidusat ja tähendusrikast; suurimaks miinuseks aga ebalev kõikumine satiirilise jandi, romkommi ja suhtedraama vahel, mis üksteist vastastikku üsna täielikult tühistavad. Õhukesed tegelased, hõre romanss, mis ei veennud hetkekski. Etem kui "Kormoranid", seda küll.



Postituse all puhkes päris hoogne mõttevahetus, millest osa siin veidi sirgemaks harutatuna ja viidetega varustatult ära toon, sest näoraamatu ogara ülesehitusega kommentaariumist on takkajärgi endalgi ebamugav midagi üles leida.



RAIN: Wow, inimeste maitsete ja tunnete erinevused ei väsi ikka üllatamast.

JOONAS: Sulle tundus nagu päris lugu päris inimestest?

RAIN: Mind kõnetas ja puudutas nii siit kui sealt. Mitmed täismehed ja naised poetasid esikal lausa pisarakese.

JOONAS: Äkki see keiss, et "kui saalis ka luristatakse, siis pigem sügisesest nohust"? ;) Aga jah, muidugi, miks ta ei võiks puudutada, kindlasti võib. Eks ma saan ikka ainult enda muljest rääkida ning küllap me näeme seda asja üpris erinevailt distantsidelt ja eri vaatevinkleist.

SVEN: Väga kurb kuulda. Et teine "niisugune" film kah metsas. Toomiku "Maastik" oli jah tõesti kehva.

RAIN: Sven, see oli nüüd küll ainult Joonase isiklik arvamus. Üldiselt on Kirsitubakas hästi vastu võetud. Nii Eestis kui välismaal.

JOONAS Svenile: See on muidugi mu isiklik arvamus; filmid on üpris erinevad; üldisest vastuvõtust on vast vara rääkida. Raini erapooletust tasub ehk antud juhul võtta cum grano salis.

Mis puutub välismaalastesse, siis mulle tundub, et neile pööratakse meie filminduses kuidagi ebaproportsionaalselt palju tähelepanu. Viimati jäi mängufilmikonvekalt mulje, et eesti niinimetatud filmivaldkonna põhimure on pääseda Norra kunni vastuvõtule :)



JOONAS Rainile: Mõistan su positsiooni, aga kainelt võttes on vast varavõitu üldistada - siiani pole peale haibi vist muud lugeda olnudki kui Gray ja Ralf?

RAIN: Peale Karlovy Varys toimunud linastusi, kus sa isegi viibisid, ilmus kolm-neli arvustust, positiivsed olid. Ei viitsi neid praegu otsida, võid ju guugeldada. Saal aplodeeris ja möirgas ka seal. Eile ka selline sulnis vaib oli saalis ja aftekal. Küllaltki keeruline oleks seda eitada.

(Postskriptum Vary-arvustuste asjus: kolme-nelja arvustust ma küll leida ei suutnud, ei guuglist ega filmi näoraamatu-seinalt. Ju olen kehv guugeldaja. Leidsin ühe, või noh, ka tüki teist siin elavalt eesti filmi patrioodilt ja apologeedilt Laurence'ilt. - J.)

JOONAS: Välismaalaste osas viitaks vaikselt juba öeldule. Esikas... nojah, kes saaks või tahaks takistada sul järeldustesse hüppamast. Loodetavasti ei tule sul pettuda ja vastuvõtt osutubki selliseks nagu sa uskuda tahad :)

RAIN: Whatever. Rõhutan korra üle, et ma ei ole selle filmiga kuidagi muul moel seotud, kui et see mulle meeldis. Ja lisaks on see meeldinud ka väga paljudele inimestele, kes seda näinud on ja kes on seda isiklikes vestlustes mulle ka väljendanud. Joonas oli esimene, kes oli kriitiline. That's it.

JOONAS: Otseselt filmiga muidugi mitte, küll aga selle autoritega, mis omakorda garanteerib üpris kindlalt, et kui keegi arvabki kuidagi omamoodi, ei tule ta kõigi inimeste seast just sulle seda esikajärgselt ütlema, eks ole. Poživjom, uvidim - puhtinimlikus ja humanistlikus plaanis oleks mulgi Maimikute edu üle hea meel.



RAIN: Ma ei tea, seal Tšehhis vaevalt keegi mind kuidagi autoritega seostada oskas, aga.. õige jah, välismaalaste arvamus miskipärast ei kvalifitseeru :). Enivei, hästi või mitte hästi, päris seda ka nüüd, Sven, öelda ei saa, et "metsa läks". Metsa minnakse seal aga küll, kui lubate sellist infantiilset sõnamängu.

JOONAS: Eks see välismaalaste arvamus ikka kuidagi kvalifitseeru, aga kergelt on nagu kummaline, kui toda arvamust eesti kultuuri puhul esmatähtsaks peetakse. Siit kumab kuidagi läbi see ürgpopslik alakas, et las saksad ikka ütlevad, kuis meil see laul korda läks, egas ärrased ju tiavad paremini seda kultuurat ja värki. Tühjagi nad teavad, kui ei oska eesti keeltki.

Aga saksad on kõrgelt tsiviliseeritud, peente kommetega, naeratavad idaeuroopa matsile, patsutavad lahkesti õlale: ja, ja, wunderbar, sehr gut. Selliseid sirgjoonelisi tegelasi nagu Eero - kes tuleksid ja ütleksid otse, et kuule, su film oli ihan paska -, lääne pool naljalt ei leidu. Eks sellepärast me neid seal ju nii palavalt armastagi või mis. Et missugune imeline peeglike seina peal.



RAIN: Ei peagi esmatähtsaks muidugi. Lihtsalt seal suurel festaril ta linastus ja kommentaarid olid sinu omadest erinevad. Mis näitab, et on inimesi, keda see teos kõnetab. Ja kurja kriitikat leidub ka ikka igal pool, ei ole selle Eero jauramised midagi nii erilist. Ma ei oska küll iseenesest selle "ihan paskaga" eriti midagi peale hakata. Puberteetlik komme.

JOONAS: Muidugi on inimesi, keda kõnetab, see pole mingi küsimus ja seda pole keegi vaidlustanud. Eestlastest vähemalt sind ja Arpi, nii et võime väite tõestatuks lugeda ja selle koha peal joone alla tõmmata. Aga jutt oli hoopis sellest, et vast ei tasu oma arvamust või kõnetamist-mittekõnetamist uisapäisa üldistama kippuda. (Milleks seda tehagi - et esindada oma arvamusega enamust? Ons see tõesti mingi väärtus?)

Kurjust ja otsekohesust ei maksa samuti segi ajada, ka mitte kriitika puhul, kuigi kunstniku vaatevinklist paistavad need justkui üks ja sama asi. Rääkisin siin meie ühisest tuttavast E. Tammist, keda sa kriitikuna loodetavasti puberteetlikuks ei pea. Juhtum, muide, otse elust.

Usun, et säärane sirgjoonelisus on iga kell elutervem kui meie kultuuriruumis ülivõimsalt domineeriv ringkäendus ja omadepatsutus. Õhkkonnas, kus kriitilisi mõtteid pole tavaks välja öelda, tekib umbne kajakamber-paralleelmaailm, kus kärbub ka igasugune enesekriitika, ja see mõjub kultuurile kokkuvõttes hävitavalt. Oli see Brežnev, mis ta oli, aga ega ta suur kirjanik ikka polnud.



RAIN: Meenub, et kui "Free Range'i" kohta välismaal üks kuri arvustus ilmus, olid sa esimene, kes seda uhkelt levitas. Aga kui kiidetakse, siis on kohe ebasiiras sakste "viisakus". Samas, mis seal ikka, eks me kõik selekteeri ikka endale sobivat inffi :)

JOONAS: Heh, sa ajad asju ikka päris sassi :). Esiteks, ma ei selekteerinud sugugi välja üht, vaid viitasin ka teistele, sulle meelepärastele arvustustele. Teiseks, mis olulisem: too viitamine polnud mitte Ding an Sich, rõhumine ühe saksa arvamusele, mis oleks justkui autoriteetsem või kaalukam kui mõne teise saksa oma, vaid vastukaaluks sellelesamale meil kahjuks tavapärasele sakste kaudu haipimisele, mida sa siingi viljeled: et küll Nemad ikka kiidavad, järelikult peab olema hea asi.

Endiselt: see sakste arvamus on suht ebaoluline taustadetail, millele, rõhutan veel korra hästi aeglaselt üle: Pööratakse. Meil. Ebaproportsionaalselt. Palju. Tähelepanu.

RAIN: Oeh, ma mainisin nii Eestit kui välismaad, pole kusagil väitnud, et vaid saksad mõistavad. Lihtsalt mujal on Kirsitubakat senini rohkem näidatud kui Eestis. Sealt ka siis vastukajad.

Ja sassi ma ei aja. Sa konkreetselt püstitasid uue teema "Free Range'i" negatiivse arvustuse postitamise kaudu. Et vaadake, vaadake - sitasti kirjutatakse ikka!



JOONAS: See, kui paljusid eesti filme näidatakse mujal mitmeid kuid ja aastaaegu varem kui kodupublikule, juba iseenesest justkui viitaks mingitele prioriteetidele.

Nüüd kohalikust mõistmisest rääkisime juba - päev pärast esilinastust Eestis lihtsalt pole veel mingit üldist retseptsiooni, millele viidata. Kannatust, peagi juba on.

Mis puutub "Free Range'i", siis postitusega uue teema püstitamine on su erapoolik tõlgendus. Sul võis ju tol hetkel selline tunne olla, kuid faktilise täpsuse huvides teen siin korra Kunnust ja tsiteerin iseennast, täpsemalt oma kõnealust postitust: "Eesti sots- ja kapmeedia põhjal kipub jääma mulje, nagu pälviks "Free Range" rajataguseilt kriitikuilt Berlinalel üksnes ovatsioone. Omadele tiidsasti pöidlaid hoides mööngem, et nii monokroomselt roosiline see pilt siiski pole."

Nii et teema oli aktuaalne, juba õhus ja on seda varemgi olnud, "Free Range" pole siin muidugi mingi erand, nii on meil pigem tavaks. Ikka seesama juba jutuks olnud kajakambri-peeglisaali efekt.



RAIN: Siis kõlbas välismaa kriitikut tsiteerida küll, eks ole :)

Mujal näidatakse varem kui kodupublikule sellel põhjusel, et hiljem lihtsalt ei võeta a-klassi festarite kavasse. Või ei peaks üldse rahvusvahelistel festivalidel osalema? See ka variant muidugi.

JOONAS: Hm, ma nagu rääkisin selle välistsitaatide küsimuse juba päris üksipulgi lahti, aga sa ei tee kuulmagi. Jah, kahtlemata kõlbab ühele tsitaadile teisega vastata.

Ei teagi nüüd, kas sa tõesti ei saa aru või ei taha saada - viimasel puhul pole ilmselt mõtet üle seletada -, aga igaks juhuks siiski veel kord: "Free Range'i" puhul reageerisin sotsmeedia piire ületanud haibile, mis rääkis üksmeelselt tormilistest ovatsioonidest. Ei selekteerinud, vaid lisasin uue viite olemasolevatele, laialt levitatud viidetele, et näidata sellesama selektiivse haibi ühekülgsust. Nii sel kui praegusel juhul jään selle juurde, et välisretseptsioon pole kõige olulisem. Millega sa paistad isegi nõus olevat, nii et kui ses küsimuses midagi uut enam lisada pole, siis võiks vast ka sellele alateemale joone alla tõmmata.

Nüüd mis puutub festivalidesse, siis muidugi on tore, kui osaletakse, aga kuivõrd see a-klassi jutt tõele vastab? Kasvõi toosama "Free Range" läks kolm kuud pärast Eestis linastumist Berlinalele nii mis kolises. Nii et küsimus, kas ja kui põhjendatud on kuni pooleaastased vahed mujal ja kodus linastumise vahel, võib ehk mõnikord siiski õigustatud olla.



RAIN: Eks see see viitamine sul kuhugi õeluse ja "objektiivse käsitluse" piirimaile jäi, aga jäägu see teema. Ei saa kuidagi öelda, et välisretseptsioon ebaoluline oleks. Positiivne revu kusagil Varietys või Hollywood Reporteris on asi, mille nimel PR-agentuurid endal juukseid peast katkuvad. Aitab see ju filmil publikuni jõuda jne.

Eks mõni kogenud produtsent teab täpsemalt festarite tingimusi. Minu teada "Free Range" oli erand. Ja see pole mingi eesti eripära, ka hollywoodi blockbusterid linastuvad festivalidel pool aastat enne kui kodumaal. Oled ju festivalidel käinud, see pole mingi eriline uudis.

JOONAS: Sokrates armas, tõde armsam, pole siin mingit õelust ega kurjust. Kunstnikud kipuvad ikka neid tonte nägema, mis on inimlikult muidugi arusaadav. Kuidas see Saaremets ütleski? "Igal kuradi ahvil oma arvamus.”

Ja jällegi, ei maksa asja nii zoroastristlikuks ajada, et ainult must ja valge. Kui miski on üle tähtsustatud, siis see ei tähenda, et see pole kohe üldse tähtis. Ent eesti kultuuri seisukohast on Hollywood Reporter siiski suht väheoluline ega aita eesti filmil kuidagi eesti publikuni jõuda.



RAIN: Einoh tore. Alati just siis, kui oled kirjutanud pika jutu, saab aku tühjaks ja kõik kaob. Enam väga ei viitsi kirjutada, aga lühidalt mainin siis, et jumala nõus olen - oma arvamuse üldistamiseks surumine sucks ja seda ma siin vist väitnud nagu olengi. Et inimesed vaatavad sama asja ikka hämmastavalt erinevalt. Mis "otsekohesesse" kriitikasse puutub, siis - vist kordan end - öelda kellegi teose kohta "otsekoheselt" pask ei aita ei kunstnikku ega ka teose vastuvõtjat, see on vaid plurtsatus sooja õhku, ei muud.

Täielik müüt on aga jutt eesti omadepatsutamise mentaliteedist. Tundub, et sa vist ei loe filmikriitikat ega märka, kuidas peksa on saanud nii Ilmar Raag (raju sõda Tiina Lokiga, Mart Raun rappimas), Veiko Õunpuu (Laasik, Vahtre etc) ja Taskad ("Peatage Taskad", oli mäletan kunagi EPL-is pealkiri), Maimikust rääkimata.



JOONAS: No näe, kui partikulaarid kõrvale jätta, siis universaalide osas oleme lausa ühel meelel :)

Üksikküsimusi tahaks veel täpsustada. Eero puhul rääkisin mitte virtuaalsest, vaid elulisest juhtumist, in riil laif, see olgu lihtsalt muuseas ära mainitud.

Kunstnike eest ei oska kosta, aga vastuvõtjat võib “pask” vahel küll päris otseselt aidata. Kui minu jaoks usaldusväärne allikas nii ütleb, siis võib see aidata mul aega kokku hoida. Eriti kui sääraseid allikaid on mitu. Sel juhul on küllalt tõenäoline, et ma ei raiska oma aega sellele teosele. Ühesõnaga, kõikvõimalikke arvamusi on vaja, ka selliseid, mis kunstnikele võib-olla väga ei istu. Mida rohkem diskussiooni, seda parem.

Ning vaatajana, kes püüab lugeda põhimõtteliselt enam-vähem kõike, mida meil filmidest kirjutatakse ja mis on avalikult ja vabalt kättesaadav, sotsmeedia ja blogideni välja, olen veendunud, et nii-öelda ametlikus lehekriitikas on säärasest otsekohesusest puudus.

Su müüdi-tees on aga taas näide sellest, kuidas sul on kiusatus üksikjuhtumeid uljasteks üldistusteks väänata. Jäägem loogika ja korrektsuse piiresse: see, et vahel ilmub meil ka arvamusi, mis ei tegele õlalepatsutamisega, ei tähenda, et see grupikalli-mentaliteet meil ei õilmitseks. See ei tähenda isegi, et see ei domineeriks. See tähendab ainult, et see ei valitse absoluutselt, sajaprotsendiliselt - mida see õnneks tõepoolest ei tee, see veel puudus. Probleem on sellegipoolest tõsine, ja mitte ainult filmikriitikas, vaid eesti kultuuris laiemalt, ning väljendub see võib-olla isegi rohkem ütlematajätmistes kui ütlemistes.

Väga tugevalt paistab see silma just nii-öelda ametlikus lehekriitikas. Sotsmeedias, kust suur osa sinu toodud näidetest pärit, on lood vähe paremad - mida optimist võiks tõlgendada lootustandva märgina. Ajal, mil trükimeedia endale maksumüüride taga hoolega spämmisegust mulda peale kraabib.



RAIN: Minu meelest oli vaid üks näide sotsmeediast. Enamus oli ikka lehekriitikast. Ja polnud just väga üksikud näited mu meelest, neid jagub ikka veel ja veel.

JOONAS: Lokk vs Raag oli vist ka sotsmeediast pärit? Siis 2/5 näiteist, kui nüüd anaalselt pedantseks minna. "Peatage Taskad" - hehee, tõepoolest, seda ma polnud näinud. Siin üks tendents näikse veel olevat: karmimate käratustega paistavad rohkem silma filmiringkonna-välised inimesed, kõrvalseisjad: Raud, Kender, Vahtre. Kriitikute seas tuleb seda vist harvem ette: Laasik, Adorf.

Kordan oma mantrat: et on hea, kui on arvamuste paljusus ja hea, kui ilmub ka reljeefsemaid, poleemilisi, diskussiooni põhjustavaid sõnavõtte. Sest kokku näitab see, et inimesed hoolivad (eesti) filmist, et see läheb neile korda, üht- või teistpidi.

Iseenesest nõus, et seda domineerimist võib sõltuvalt vaatepunktist näha nii ja naa. Tõsikindla üldistuse tegemiseks pole mulgi ülevaatlikke andmeid. Lähtun samuti subjektiivse juhuvalikuna meelde jäänud juhtumeist ja sellest, et arvamused, mida inimesed filmide kohta tegelikult eraviisiliselt väljendavad, naljalt lehte ei jõua. Ja see pole muidugi mitte filmide, vaid kriitika häda.

RAIN: Lokk vs Raag sai siiski alguse Loki lehes ilmunud kommentaarist.

Siin probleem selles ka, et lehed pole huvitatud diskussioonist. Avaldatakse üks arvustus ja that's it. Film käsitletud. Case closed. Kui selle juhtub kirjutama inimene, kellel teosega isiklik probleem vms, ongi perses. Domineerima jääb mingi Laasiku argumenteerimata lajatus (à la "kohutav muusika", "ei ole naljakas") ja inimesed kinno järjekordset Eesti filmi vaatama seekord ei hakka jõudma.
Iseenesest oleks nüüd huvitav ka kui sa tooksid mõne näite siis ka n. ö. pugejalikust kriitikast. Endale nagu ei meenu.

 10 things movie critics won’t tell you

JOONAS: Lokk/Raag: jah, täitsa võimalik, et alguspunkti osas eksisin, seda PM repliiki netis loomulikult pole ja raamatukogu on täna (pühapäeval) kinni :). Samas sõnasõda käis vist siiski peamiselt sotsmeedias, lehed ja delfi lihtsalt vahendasid.

Lehtedes on teadagi ruumi vähe, aga sellega ei saa päris nõus olla, et nad eesti filme vähe kajastaksid. Pigem vastupidi. Vaata ükskõik millise eesti mängufilmi bibliograafiat filmi andmebaasis. "Free Range'iga" seoses meenub kaasstsenaristi avalik kurtmine, kuidas arvamusi olevat olnud ülearu palju ja liiga mitmekesiseid. (PS. Võimalik, et tõlgendasin tema mõttekäiku valesti. - J.)

Filmilehte meil paraku parasjagu pole, aga muid lehti on siiski mitu ja eesti täispikkadele mängufilmidele pööravad nad kõik ohtralt tähelepanu - kuigi jah, arvustusi ilmub kahjuks kaugelt vähem kui tegijate-poolset promo, intekaid ja seltskonnakroonikat. Minu kui lugeja-vaataja jaoks jäävad üldpildis enamasti valjemini kõlama just need viimased.

Sel taustal ja muidu ka ei maksa kriitika mõju külastatavusele üle hinnata. Kriitikat loeb murdosa vaatajaist ja omakorda murdosa sellest murdosast arvestab oma vaatamisvalikuis mingilgi määral kriitikaga. Üksikarvustuse mõju vaadatavusele on seega nanoskoopiline. Roger Ebert on surnud, kriitikul pole enam mingit märkimisväärset võimu, eriti mitte meil siin sauna taga tiigi ääres.

Isiklikkuse osas - iga arvustus on paratamatult isiklik, sellist asja nagu objektiivne kriitika pole olemas. Nii-öelda objektiivsuse-taotlus pole enamat kui üks stiilivõte, mis kuulub mu meelest silmakirjanduse valda. Ma kohe ei salli kriitikat, mis püüab oma isiklikku suhet objektiga peita mingi pseudo-objektiivse targutamise, süžee justkui-neutraalse ümberjutustamise ja võõrsõnalise plärabaroki taha. Näiteks Sirbi filmikülgedel oli taoline ebamäärasus kuni aastataguste kataklüsmideni valdavas ülekaalus. Enam õnneks mitte (kuigi see Gray lugu oli küll stiilipuhas saba ja sarvedeta sisukokkuvõte, pardon my french). Leheretseptsioon ongi märksa suuremal määral toimetajate kui kirjutajate teha, sest toimetaja ju tellib muusika, teades enam-vähem, mida kelleltki oodata.

Tolle konnatiikluse peamine sümptom ongi mu meelest, nagu juba mainitud, ütlematajätmised - et jäetakse sootuks kirjutamata või kui kirjutatakse, siis ei öelda asju välja. Just seepärast on teretulnud, kui vahel ikka öeldakse.

Värske ere näide kildkondlikust õlalepatsutusest, mille intellektuaalne ausus äratab pehmelt öeldes kergeid kõhklusi, on Kaalepi lugu Toomiku filmist.

6 kommentaari :

Anonüümne ütles ...

Tuttavat filmikriitikut ei kutsutud pärast negatiivset kriitikat enam eelvaatamistele.

joonas ütles ...

Eestis on nende pressilinastuste ja kutsetega niikuinii suht näbe teema. Kui üldse on mingi pressilinastus, siis enamasti päev, parimal juhul paar enne esilinastust, mis iseenesest ei tee erilist vahet sisse - peaaegu sama hästi võid asja ka päev hiljem avalikul seansil vaadata.

Ma ei ole kutsumise osas väga otsest seost täheldanud, pigem tundub, et muster on suvaline. Võib-olla ma pole piisavalt läbinägelik vihjeid läbi hammustama. Aga see pole ka teab mis oluline küsimus, millele ma pidevalt mõtleksin.

Vahel ei korraldatagi pressilinastust, et kurjad kriitikud eemale hoida. "Free Range" oli vist üks selline juhtum, mis ajas muidugi mõnegi kriitiku eriti kurjaks :). Aga võib olla ka polnud tahtlust, vahel lihtsalt ei viitsita korraldada ja vahel ei saadeta kutseid. Kõike tuleb ette.

Robert Kurvitz ütles ...

Ma olen vist pigem Team Rain selles arutluses. Igatahes aitäh, huvitav oli lugeda, õigesti tehtud, et ära arhiveerisid siit.

Eritänud ka mõnusate vihalinkide eest. Ikka on naljakas lugeda, kui kultuuriklounid "ausat panema" hakkavad (Ja et Mihkel Rauale mittesotsiaaldemokraatide tegevused juba kümme aastat tagasi korruptiivsena tundusid). Eesti keel justkui ei ärkagi tavakõneleja suus ellu enne kui ta seda teise inimese töö ja vaeva kallal ei terita. Armu- ja austusavaldused kõlavad kuidagi sentimentaalselt ja ebasiiralt, ainult kaks-kolm poeeti oskavad neid eesti keeles teha.

joonas ütles ...

Ofc u r :). Võta heaks. No see kvaasi-antonhansenlik töö ja vaeva pühitsemine ei vii nüüd ka kuhugi, tulemus loeb. Kui hakata protsessi panustatud ressursi järgi hindama, siis kõige paremad filmid üldse oleksid umbes "Avatar" ja "Kariibi piraadid". Tähendab, muidugi peab olema tööd tehtud - paistab välja ju, kui pole -, aga samas see, et on tehtud, ei garanteeri iseenesest tulemust. Lihtsalt kaevati tarast alates kuni lõunani ja kogu lugu.

Maksuraha eest teoks tehtud kultuuri puhul nagu eesti film on see ressursi teema eriti tore. Kui nii võtta, siis tuleks siin ehk hinnata eelkõige anonüümse maksumaksja, vaese alkohooliku või mängusõltlase panust.

Eemalt vaadates tundub, et kunstnikud, nende sõbrad, sugulased ja muud kuidagigi asjaga seotud olendid samastavad end nii täielikult artefaktiga, et enam-vähem iga selle kohta öeldud sõna on nende jaoks üliisiklik kõrvakiil, ja mitte keegi, mitte ükski elav hing, ei suuda nende demiurgilist loomeakti vääriliselt ülistada. Mina üksi, kibe tõde. See lihtne mõte, et võib-olla ei oiata hardunult pigem sellepärast, et tulemus äkki siiski polnud nii jumalikult geniaalne, vapustav ja perfektne, ei tule kas pähe, või kui tulebki, siis seda tunnistada mingil juhul ei tohi. Umbes nagu poliitikas.

Inimesed näevad ja hindavad asju erinevalt, mis teha. Iseenda tööd on lausa võimatu kõrvaltseisja pilguga näha. Mis kõik muidugi ei tähenda, et ei tuleks kiita ja austust avaldada, kui põhjust on. Kuid semude kiitmisel on paratamatult läila ja ebasiiras maik man, sinna pole parata.

Ei tea jah, kas seda positiivset emotsiooni tuleb siis harva ette või seda ei väljendata, aga teravat kriitikat on enamasti lõbusam lugeda küll.

martraun ütles ...

Tõesti tore, et see diskussioon kirja sai pandud ja teemat laiendatud. Oluline kirjutis.

Rain võib ju mitte nõustuda, ent Joonas ju argumenteeris oma arvamust - mis talle meeldis ja mitte. Isegi kui see oli lühivormis. Seega, milleks ägestuda? On inimesi, kellele film meeldib, on neid, kellele ei meeldi. I agree to disagree, moving on. Või nagu filmikriitik Mark Kermode'i tore ütlus: "there are other opinions available, I just happen to be right".

Aus argumenteeritud kriitika võiks filmitegija jaoks tähtis olla - see aitab ju vigadest õppida.
Millegipärast ei vaielda pea kunagi festivalil võidetud auhinna või positiivses valguses kirjutatud kriitika üle, mis filmi "valesti" interpreteerib. Ainult negatiivse kriitika vastu.

Film on paratamatult üks karmimalt kritiseeritavaid valdkond Eestis kultuuriruumis, kuna seda saab hõlpsasti vaadata muu filmitoodangu kontekstis. Hea kohalik film peab, näiteks erinevalt teatrist (siiski, nüüd saame kinos ka London National Theatre'it vaadata), seisma kõrvuti Hollywoodi ja muu maailma toodanguga.

Millegipärast arvatakse, et (negatiivne) kriitika on soov mittemeeldinud film maapõhja tampida. Ei ole. Ma siiski eeldan, et enamikke kriitikuid, nagu mindki, seob armastus filmi vastu. Iga kord loodad näha midagi tõeliselt head ja unustamatut. Soov, et iga film oleks suurepärane ning teosed, mis raiskavad oma potentsiaali või on nõrgad, tekitavad frustratsiooni.Soovid, et nad oleksid paremad kui nad antud kujul on.

Ma tihti ei nõustu mitmete oma lemmikkriitikute arvamustega. Jällegi I agree to disagree. See ei tähenda, et nende arvamus vale oleks. Nagu Joonas ütleb: Mida rohkem diskussiooni, seda parem.

Lisan spämmina ka lingid paari kuu tagusest toredast diskussioonist Ken Loachi ja Mark Kermode'i - filmitegija ja kriitika vahekorrast:
https://www.youtube.com/watch?v=Hnds2yL2dYg
https://www.youtube.com/watch?v=3Wgg4cGqAWM

joonas ütles ...

Mu isiklikul seinal jätkus juttu ja naeru-nuttu veel mõneks ajaks, jei, poleks arvanudki, et filmijutt inimesi puudutab.

Kopipeistin sealt siia väikese vahekokkuvõte sellest, milles teema minu jaoks seisnes. Eeskätt selles, et avalikus ruumis, mis on täis esiteks kõigepealt haipi ja korralikult, profilt läbi viidud pr-kampaaniaid (müts maha) ning edasi asjaosaliste ja nende tuttavate kestvaid kiiduavaldusi, on oht, et teistsugused arvamused ei pääse üldse kõlama. Ja mitte ainult oht, vaid osalt ka reaalsus. Näiteks alles äsja kirjutas üks lugeja, keda mul pole au isiklikult tunda, mulle privas nii: "MMK eelsõna on hoopis midagi muud kui film ise. Film ajas isegi pisut marru oma seosetuses ja sisutühjuses."

Avalikku atmosfääri iseloomustab kenasti Valle-Sten-Maiste tsitaat viimasest Sirbist: "Kui püsida vormilis-visuaalselt stiilne, võib olla üsna igavalt sisutu ja teha asju, millest keegi kuraditki aru ei saa, nii et avaldatakse lausa kahtlusi, et filmis nähtu meenutab ehk mõne eriti haige hobuse unenägu. Ometi keegi ei kobise, kultuuriringkonnad kiidavad." (Tähendab, õhkkonna loomine õnnestus, kuigi tegelikult samas lehenumbris ilmunud arvustused mõnevõrra ikka kobisesid ka.)

Püüdsin vastu astuda kombele teistsuguseid arvamusi tõrjuda ja pisendada, mida pahatihti tehakse ka solvudes ja teemat isiklikuks pöörates. See ei ole kuidagi privaatselt ja kitsalt minu maitseküsimus, kuigi ma saan aru, kuidas selline argument võib tunduda vastupandamatult ahvatlev ja käepärane võimalus asju iseenda silmis justkui tühistada, tähtsusetuks muuta.

Muidugi ma ei hakka pikalt jahuma asjadest, mis mulle üldse korda ei lähe, mis mind igas mõttes külmaks jätavad nagu, olgem ausad, enamus filme. Aga filmid üleüldse lähevad mulle korda küll, ja neist rääkimine samuti, sealhulgas kriitika. Ma ei arva mingil juhul, et kellegi arvamuste kohta ei tohiks midagi vastu arvata või et kriitika seisaks kuidagi ülalpool kriitikat. (Ammugi mitte ma ise, kes ma end väga ei kipu kriitikuna identifitseerima - mitte et mu isikust siin üldse rääkima peaks.)

Küll aga arvan ma, et kriitika kritiseerimine võiks suuta vastata samadele nõuetele, mida ta kritiseeritavale esitab. Võiks püüda olla järjekindel ja hoiduda kõige ilmsematest vasturääkivustest nagu näiteks lahmimine lahmimise aadressil. Ka kriitika kritiseerimisel ei mõju lahmimine kuidagi tõsiseltvõetavalt. Täpselt samuti nagu ei mõju veenvalt enda leebeks mõistapüüdjaks kuuulutamine, kui see peaks sattuma juhtumisi paaris käima mõistmisest keeldumise või teiste süüdistamisega kurjuses, õeluses, kiuslikkuses või milles iganes. Samas kui see kõik on mõttevahetuse jaoks vajalik, siis letsgo, peaasi, et on mõttevahetus. Shoot!