8. okt 2014

Sünge juhtum traditsioonilises perekonnas: Kadunud / Gone Girl

"Gone Girl", USA 2014. Rež. David Fincher. 149 min.



Ära loe seda lugu. Kui sa pole filmi näinud ega tea, millest jutt, ent arvad, et võib-olla veel vaatad – ära loe. Ära loe samanimelist raamatut, ära loe ühtegi arvustust, ühtegi kõmu-uudist, ühtegi blogipostitust ega üldse midagi sel teemal. Kata kõrvad, kui keegi sellest juttu teeb. Ära vaata treilereid ega seda, kuidas filmi maaletooja riigiteles kriitikuna esinedes entusiastlikult oma kaupa kiidab (piinlikuvõitu vaatepilt, millega rahvusringhääling maksumaksjat tema enda raha eest ikka aeg-ajalt kostitab). Vaata enne filmi ennast. Miks? Sest see on sedasorti meelelahutus, mille köitvus ja nauditavus peituvad suurel määral üllatusefektis. Viitsid sa Agatha Christiet lugeda, teades ette, kes on mõrvar? Mina ka mitte.

Ma mõistagi ei hakka siin spoilima, süžeed või lõpplahendust ümber jutustama, nagu eesti filmikriitikas kahetsusväärselt sageli kombeks, aga seekord võib iga iseloomustav üldistus, žanrimääratlus, võrdlus või adjektiivgi liiast olla. Mida vähem ette teada, seda parem, ausõna. Sest kus on palju tarkust, seal on palju meelehärmi, ja kes lisab teadmisi, see lisab valu. Kõik, rohkem ma ei hoiata, kohe hakkangi pritsima reetlikke omadussõnu, mida sa võib-olla ei taha kuulda. Nüüd.



Kui väga kõvasti silmi kissitada, nii et detailid pilti segama ei pääse, siis võib meie kinodes linastuva jagada ülilaias laastus kaheks: autorikino ja Hollywood. Võib ka öelda menufilmid ja arthauss, või lausa kommertskino ja väärtfilm, kuigi see viimane jaotus kisub juba liiga eksitavalt hinnanguliseks. Loomulikult tuleb ette veel kõikvõimalikke nüansse – eesti ja euroopa filme, ameerika indit ja vahel harva isegi aasia žanrikino, aga jätame need hetkel eritlemata ja lahterdamata, et jõuda David Fincherini.



Tänavu 52-aastaseks saanud Fincher on puhastverd Hollywoodi režissöör mitmekümnemiljoniliste eelarvete ja kassatulude maailmast. Ta pole kunagi teinud väikseid indi-autorifilme nagu mõni filmiharidusega kolleeg, näiteks Christopher Nolan ("Memento") või Darren Aronofsky ("Pi", "Reekviem unistusele").

Kaheksakümnendail reklaame ja muusikavideoid vändanud Fincher debüteeris mängufilmi-režissöörina kohe suurprojektiga suurstuudiole: 20th Century Foxi kriitikute ja publiku poolt tuliselt armastatud "Tulnuka" seeria kolmanda osaga "Alien 3" (1992). Fox istus noorele lavastajale korralikult pähe ning vaevaliselt sündinud värdvasikas läks kõrges kaares aia taha. Ei sallinud seda ei arvustajad, vaatajad ega Fincher ise. Kuigi takkajärgi võib tulnukafilmis selgelt näha autori hilisemale loomingule iseloomulikku käekirja.



On ju Hollywoodis omad autorid, staar-režissöörid, kelle nimi toimib kaubamägi ja müügiargumendina samuti kui staarnäitlejate oma. Fincher on üks neist, ja kuigi tema kümme mängufilmi pole sugugi ühe vitsaga löödud – mõelgem kasvõi melodramaatilisele pisarakiskujale "Benjamin Buttoni uskumatu elu" (2008) –, on põhilised tema režissööri-brändi juurde kuuluvad märksõnad olnud läbi aastakümnete samad: neo-noir, niinimetatud inimloomuse varjuküljed, küüniline jõhkrus, nihilistlik süngus, misantroopia. Inimesed kui hundid, maailm kui kõle ja vaenulik, turvatundeta, halastamatu, lootusetu haud, kus iga hetk võib sulle kaela sadada midagi jõledat nagu limane monstrum või sadistlik sariveristaja.



Too ilmavaade pole muidugi Fincheri monopol, vaid laialt levinud, ka filmides. Võtame kasvõi eelmainitud Nolani Batmani-triloogia või päris viimasest ajast parasjagu ETV ekraanil süngelt äpardunud tõlkepealkirja all "Sünge juhtum" jooksva kvaliteet-krimisarja "True Detective". Mõlema ilmseks eeskujuks on "Voonakeste vaikimise" kõrval Fincheri enda meistriteos, satanismihõnguline krimipõnevik "Seitse" (1995). Aga jah, see must põld on paljude poolt kõvasti ja korduvalt küntud ning juba jupimat aega on mul olnud karvane tunne, et ega Fincheril sel sajandil, pärast loominguliselt viljakaid üheksakümnendaid – suurepärast "Seitset", veidi vähem suurepärast, kuid siiski huvitavat "Mängu" ("The Game", 1997) ja vaat et põlvkondliku manifestini küündivat "Kaklusklubi" ("Fight Club", 1999) – enam eriti midagi uut ega üllatavat pakkuda pole.

Eriti südantlõhestavaks kasvas haigutus kahe viimase filmiga: päevakajalise, palju kiidetud, kuid sisult üsna tühise Facebooki-draamaga "Sotsiaalvõrgustik" (2010) ja tarbetu, justkui ainult subtiitreist lahti saamise eesmärgil tehtud Hollywoodi uusversiooniga hiilgavast rootsi kriminullist "Lohetätoveeringuga tüdruk" (2011).



Aga võta näpust – nüüd läksid see tunne ja haigutus Fincheri uut filmi vaadates üle. "Kadunud" ("Gone Girl" – ei tea, kuhu see tüdruk eesti keeles nii filmi kui raamatu pealkirjast kadus?) on midagi, mida Fincher pole varem teinud, ja ühtlasi kaugelt haaravaim asi, millega ta sel sajandil on hakkama saanud. Lugu ühel ilusal päeval kadunud (röövitud? tapetud?) abielunaisest tõmbab vaatajal elegantselt vaiba alt, mängides kassi ja hiirt ootustega nii autori, loo kui tegelaste suhtes.

Mitte et siin poleks toda juba kirjeldatud fincherlikult musta lage. Võrdlusena meenub näiteks "Mildred Pierce" – nii Michael Curtize klassikaline noir (1945) kui Todd Haynesi tugev miniseriaal (2011). Aga siin on lisaks ka sellist lusti ja ühiskonnakriitilist teravmeelsust, mida Fincher pole "Kaklusklubist" saati üles näidanud. Meediapila Barry Levinsoni "Saba liputab koera" ("Wag the Dog") vaimus. Ning Roman Polanski "Karusnahas Veenuse" ning vendade Coenite "Talumatu julmuse" ("Intolerable Cruelty") särtsuv sugupoolte sõda.



Eks tiheduse ja vaimukuse eest tule osalt tänada ka Gillian Flynni bestsellerit, millel film põhineb, kuid Fincheri teene on, et ta on suutnud sellest lavastada sedavõrd kaasakiskuva meelelahutuse, mille taolist tippseriaalide tootjad suudavad viimasel ajal hoopis sagedamini pakkuda kui pahatihti võimatult ühehülbalistele standard-stsenaariumitele panustav Hollywood.

Sügavust siit muidugi otsida ei maksa, ja taaskasutatavust vast ka mitte, aga kas peabki. Ega ühte šampust ka mitu korda jooda.



Postimehele kirjutatud lugu.


"Kadunud" kinodes: Forumcinemas, Solaris, Viimsi, Cinamon, Apollo. Arvamusi: IMDB (8.6/10), Rotten Tomatoes (87%), Mart Raun (8/10), Mart Noorkõiv (7/8), Ralf (8/10), Lennart Puksa / ÕL (SPOILERID!).

Kommentaare ei ole :