9. nov 2014

Pöff 2014: Vääramatu jõud, Jumal armastab Ugandat, Apostel ja teisi festari-eelseid piikse

Paari sõnaga paarist kaheksateistkümnendamail Pilkasil Öil linastuvast filmist, millest siin pole veel juttu olnud.



AITA, JUMAL, TÜDRUKUT (God Help the Girl, Inglismaa 2014). Mahe ja nunnu indimuusikal Belle & Sebastiani lauljalt Stuart Murdochilt. Uinusin vaadates küll korduvalt, aga mulle ikkagi meeldis, tänavusist popmuusika-mängukaist vast enamgi kui "Frank". Siingi on teemaks vaimsed häired, aga lugu ise on kerge ja helge nagu Murdochi musski (ja kellele siis too ei meeldiks). Nostalgikule, hipstereile ja nohikuile soovitatav. 6/8 --- Film Pöffil. Tänusõnad Ralfile, kelle blogist ma selle asja avastasin.



APOSTEL (The Apostle, Lõuna-Korea 2014). Ida-Aasiale omaselt karm ja jõhker draama kristlaste tagakiusamisest Põhja-Koreas. Millegi väga erilisega silma ei paista, kuid igati korealikult korralik, religioosse sümbolismi poolest ehk isegi veidi kimkidukilik debüütlavastus Jin-Moo Kimilt. 5/8 --- Film Pöffil.



BABÜLOONIA LIIVAD (In the Sands of Babylon, Inglismaa / Araabia Ühendemiraadid / Holland / Iraak 2013). Sünge tragöödia väheseist ellujäänuist Iraagi Lahesõja-järgses ülestõusus, mida ameeriklased Bush seeniori isikus tõotasid algul toetada, kuid ei liigutanud tegelikult lillegi ning lubasid lahkesti Saddamil mässu verre uputada. Tumedaid värve ja luulelist paatost on pandud nii jõuliselt, et iga Lääne filmi puhul mõjuks see võltsilt ja hakkaks häirima. Siin ei hakanud; võib-olla just tänu lihtsusele, vahenditusele ja dokihõngulisele rohmakusele õhkub siit mingit leinaväärikust. Mõnevõrra meenutab see Lähis-Ida traagika lausa "Valssi Baširiga". Päris sama kõva asi see muidugi pole, aga Iraagi sõja filmina siiski silmapaistvalt tugev. 6/8 --- Film Pöffil.

(Pöffi tõlkepealkiri on, nagu teinekord ette tuleb, mööda pandud. Babylon pole mitte eelajalooline Babüloonia riik, vaid selle pealinn ja tänapäevani eksisteeriv koht, mida on eesti keeles hüütud Paabeliks juba vanimaist, XVII sajandi piiblitõlkeist saati. Adekvaatne eesti pealkiri oleks niisiis "Paabeli liivas".)



JUMAL ARMASTAB UGANDAT (God Loves Uganda, USA 2013). Dokumentaal Ida-Aafrika ristisõjast homode vastu mõjub tänavu Eestis eriti aktuaalselt tänu sellele, et too võitlus tugines nii seal kui siin servapidi samadele Ameerika kristlikele fundamentalistidele, kes ühtlasi on muide soojades suhetes ka meie armsa idanaabri võimudega. Huvitav dokk kannatab veidi ainult selle all, et pärast filmi valmimist läksid asjad Ugandas veel märksa dramaatilisemaks - misjonäride lobi võitis, tapke-homod-seaduseelnõu võeti vastu ja homoseksuaaalsus kriminaliseeriti (kuigi surmanuhtlus asendati selles siiski eluagse vangistusega). 6/8 --- Film Pöffil.



KÜLM JUULI (Cold in July, USA / Prantsusmaa 2014). Üsna sihitu, ultravägivallaga pikitud indi-retropõnevik, mille põhiline (ja ühtlasi enam-vähem kogu) sarm seisneb Don Johnsoni kõrvalosas. Sellest ei piisa, kui loos loogikat ega iva nagu polekski. 4/8 --- Film Pöffil.



LAPS MIS LAPS (Obvious Child, USA 2014). Gillian Robespierre'i indi-romkomm nais-püstijalakoomikust võiks olla oluliselt etem, kui režissöör ei loodaks oma debüüdis nii laisalt ainult ropendamisele ja stamplahendustele. Pettumus. 4/8 --- Film Pöffil.



NOOR JA IMELINE TS SPIVET (L'Extravagant voyage du jeune et prodigieux TS Spivet, Prantsusmaa / Austraalia / Kanada 2014). Ilus ja inimsõbralik maailmaavastamise-lugu teadushuvilisest poisist ja tema värvikast perekonnast. Mu meelest üks Jean-Pierre Jeunet' paremaid saavutusi, kus tema tavapärane visuaalne väljapeetus ja detailiküllus on kenasti tasakaalus üsna selge ja sirgjoonelise looga. Kaamosevaba asi, meenutab näiteks Laurent Tirard'i "Väikest Nicolas'd". 7/8 --- Film Pöffil. Levipealkirja "Imetlusväärse noore T.S. Spiveti erakordne teekond" all jõuab film ka tavakinno juba festivali ajal.



REIS ITAALIASSE (The Trip to Italy, Inglismaa 2014). Winterbottomi-Coogani-Brydoni komöödiasarja teine hooaeg. Neli aastat on eelmisest möödas, mehed vananevad vaikselt, kuid nalja pilluvad endiselt lõdva randmega, nii eneseiroonilist kui muud. Mu eriline lemmik oli Hitchcocki-kild. No nii särav kui sama kolmiku "A Cock and Bull Story" see kahtlemata pole, aga väga mõnusalt muhe ajaviide siiski. 6/8 --- Film Pöffil. Jõuab enne festivali lõppu ka kinolevvi.



SAJA-AASTANE, KES HÜPPAS AKNAST VÄLJA JA KADUS (Hundraåringen som klev ut genom fönstret och försvann, Rootsi 2013). Veel üks vaatajat pärikarva kõditav film: elurõõmus, kergelt küüniline jant vanadekodust plehku pannud ätist, kes armastab plahvatusi ning on oma pika elu jooksul vähemalt sama oluliselt ajalugu mõjutanud kui Forrest Gump. On haaret ja hoogu ja vene allveelaev Rootsi vetes. 7/8 --- Film Pöffil. Jõuab kinolevvi detsembri algul.



VAENLANE (Enemy, Kanada / Hispaania 2013). Kõle, visuaalselt stiilne teisiku-põnevusdraama. Kõvasti etem kui Ayoade' "Teisik", seda kahtlemata, aga see pole just palju öeldud. Ikka jääb mu silmis kuidagi väheütlevaks, pastakast imetuks. Samas Denis Villeneuve'i varasemaist asjust olen veelgi vähem hoolinud, nii et ses suhtes progress. 5/8 --- Film Pöffil.



VAHEPEALSED 2 (The Inbetweeners 2, Inglismaa 2014). Süüdimatult lolli ja labase sitcomi-põhise noortekomöödia järg, sedakorda Austraalias. Nagu esimene filmgi mitte märkimisväärselt terane ega üldse mitte mingis mõistlikult põhjendatavas mõttes hea, aga noh, omamoodi hoogne ja miskipärast ikkagi istus - võib-olla seepärast, et sattusin jälle vaatama tõbisest peast, mil vähenõudlikud asjad eriti teretulnud. 6/8 --- Film Pöffil.



VÄÄRAMATU JÕUD (Turist / Force Majeure, Rootsi 2014). Võimas eetikauurimus Alpide taustal, vormilt minimalistlikult kaunis, sisult vahedalt lääne ühiskonda ja mehelikku identiteeti lahti lõikav. Nagu perversse šokitaotluseta, pealtnäha leebem, kuid haardelt võib-olla sügavamgi Seidl. Järjekordne täispunkti-film Ruben Östlundilt ("Play"). Hetkeseisuga mu tänavusi mängufilmi-lemmikuid. 8/8 --- Film Pöffil. Jõuab kohe pärast festivali ka kinolevvi.

Kommentaare ei ole :