10. nov 2014

Subjektiivne sisujuht 18. Pöffi kava kõrvale

Esmalt päevselgest: pole olemas 1001 filmi, mida peaks elu jooksul nägema. Ei pea nägema ka sadat ega üldse mitte ühtegi filmi. Kuningas Saalomon, Šeherezade, Lembitu ja Jeanne d'Arc surid väärikalt ealeski jalga kinomajja tõstmata; lugematud inimpõlved enne ja pärast neid veeretasid oma elupäevad täies filmisüütuses õhtusse ning ei saa kuidagi öelda, et see oleks olnud vale või õnnetu valik.

Nojah, see sündis ennemuistsel aal, kui veel olemas ei olnud meie maal ei taibutelefone, guugli prille ega instagrammi, mille abil oma kordumatut siseilma, silmnägu ja kehailu ilmarahva rõõmuks sekundiga interveebi riputada.



Nüüd on meil kõik need meelelahutused ja müriaad muid, sealhulgas võimalus kümnete, sadade ja tuhandete kaupa linateoseid vahtida, kui vaid tuju tuleb. Isegi siinses kolkas, tsiviliseeritud maailma serval linastub juba ainuüksi kinolevis, muid ekraane kõrvale jättes, igal issanda aastal oma paarkümmend tosinat täispikka filmi ja Pimedate Ööde Filmifestivali käigus veel teist sama palju lisaks.

Jällegi, pole vähimatki kohustust ega elulist vajadust mitte ainumatki neist enne surma ära näha. Isegi ratsionaalset põhjust vaatamiseks võib olla raske leida, kui mõelda, et vaatamata jätmine hoiab kokku aega ja raha, mille mõlemaga oleks ehk targematki pihta hakata. Irratsionaalselt on vast kergem põhjendada: kui oled kinole kunagi sõrme loovutanud, siis võib hakata tunduma, et justkui tahaks näha. Seejärel tuleb aga valima hakata. Kui poliitilistel valimistel paistavad valikud enamasti selged, aga häid nende seas nagu polekski, siis kinos ja eriti festivalidel kipuvad lood enam-vähem vastupidi olema.



Aastaringselt mõnel suvalisel päeval kinnominekut plaanides on tavaliselt lapsemäng teha kindlaks, kas paarikümne parasjagu linastuva nimetuse seas leidub see õige või mitte. Sõbrad soovitavad ning tegijanimede ja eelinfo põhjal tead üldiselt juba ette, mis värk on. Või kui ei teagi, siis toksid pealkirja netti, vaatad, kuidas filmi meil ja mujal hinnatakse, ja ongi pilt selge.

Pöffi puhul on pusle keerulisem. Paari nädalasse pressitud paarisajafilmiline kino-kornukoopia võib silme eest kirjuks võtta, nii et käed langevad jõuetult rippu. Kõige kohta ükshaaval infot otsida ei jaksa; pealegi on suur osa näidatavast nii värske, et selle kohta ei pruugigi suurt miskit leida. Väikseks abiks on küll Pöffi enda veeb ja kataloog, kuid neile tuleks läheneda ettevaatlikult nagu lillelise kiidukõnega kirjatud reklaamtekstile kunagi. Aastate jooksul olen õppinud võimaluste piires vältima kõikuva kvaliteediga filmitutvustusi-sünopsiseid, mis pahatihti pakuvad sügavalt eksitavaid iseloomustusi, lõpplahendustele viitavaid spoilereid ja muid kalu.



Programmipakettidest, millesse filmid on jagatud, on rohkem tuge. Tänavu on näiteks festivali fookus Poola filmil ning teadagi leiab siit kvaliteedimärgina mõjuvaid suurkujusid nagu Andrzej Wajda või Krzysztof Kieślowski. Või teine näide: arthausi ehk autorifilmi huviline on üldjuhul alati võinud rahumeeli panustada filmitööstuse ajakirja Screen International kriitikute valikule.

Aga kuigi infot ei napi, vaid leidub omajagu ja mitmesugust, olen vahel puudust tundnud neutraalsemaist allikaist kui korraldajate või filmilevitajate soovitused. Ning midagi ses vaimus püüangi siinkohal esitada – üht võimalikku, subjektiivset ja sattumuslikku lisa-tugipunkti festivali kavale vaatajana lähenemiseks.



Head asjad, mis tulevad ka kinno

Paljud, sealhulgas paljud parimad Pöffil linastuvad filmid jõuavad varem või hiljem ka kinolevvi, kus kannatlikuma meelega vaatajal avaneb võimalus need valikuterohkema ajagraafiku ning tõenäoliselt ka odavama piletihinnaga ära näha. Festival pakub jälle võimalust olla esmaavastajate hulgas.

Üks selline film on "POISIPÕLI" ("Boyhood"), kolmetunnine panoraam ühe poisi sirgumisest ülikooli-ealiseks noorukiks tosina aasta jooksul. Filmi on sama kaua ka vändatud, käies peaosalise kasvamisega aasta-aastalt ühte sammu. Ühes tegelasega muutub tasapisi kõik tema ümber: pere, vanemad, teised inimesed ja terve maailm. Päris samasugust kasvulugu pole nii pika aja jooksul varem üles võetud, aga hea on see ikka eelkõige tänu sellele, et selle autoriks on tänapäeva ameerika sõltumatu kino üks suuremaid nimesid Richard Linklater (meie kinodes linastus talt viimati mullu "Enne südaööd").



Linklateri taies laekub kinolevvi juba 21. novembril, nagu ka Jean-Pierre Jeunet' mullune poisipõlve-seiklus "IMETLUSVÄÄRSE NOORE TS SPIVETI ERAKORDNE TEEKOND" (Pöffil "Noor ja imeline TS Spivet"). Meie publikule eeskätt ilmselt "Amélie" autorina tuntud Jeunet on fantaasiarikas ja värvikas detailinikerdaja, kelle head küljed on ka uues minu-pere-ja-muud-loomad tüüpi filmis kenasti näha. Kergelt muinasjutuline, soe ja leidlik, mitme kandi pealt maailma avastav lugu noorest leidurist võiks, ma usun, rõõmu pakkuda nii lastele kui täiskasvanuile.



Novembri lõpul jõuab kinolevvi ka inglase Michael Winterbottomi "REIS ITAALIASSE", tema nelja aasta taguse komöödiasarja "Reis" järg. Endiselt tuuritavad iseend mängivad keskealised Steve Coogan ja Rob Brydon mööda restorane, lobisevad süüdimatult ja imiteerivad kuulsuste hääli. Polegi Winterbottomilt juba jupp aega miskit märkimisväärset näinud, nii et see läheb ka talle plussina kirja. Lõbus ajaviide, samuti nagu detsembris kinodesse potsatav rootsi komöödia "SAJA-AASTANE, KES HÜPPAS AKNAST VÄLJA JA KADUS", mis on omamoodi sentimendi- ja šokolaadivaba põhjamaine Forrest Gump, seda just hoogsa ajaloo ümber mõtestamise poolest. Veidi julmem küll, aga siiski pigem inimsõbralik asi, mis oma jantlikus mõõtkavas meenutab selliseid vana kooli naljafilme nagu "Suur võidusõit" (1965).



Head asjad, mis tõenäoliselt kinolevvi ei jõua

Iirlase John Michael McDonaghi "KOLGATA" ("Calvary") on äärmiselt nauditav, ühtaegu nii tõsine kui vaimukas draama katoliku preestrist väikses iiri külas. Tänu särtsakale dialoogile ja värvikale näitetrupile eesotsas igisärava Brendan Gleesoniga on see mulle seni nähtud tänavustest mängufilmidest meelde jäänud kui üks parimaid elamusi, mida söandaks soovitada. Kui muu ei veena, siis ehk see, et siin astuvad teiste seas üles ka Dylan Moran ("Black Books") ja Aidan Gillan ("Troonide mäng")?



Jaapanlanna Naomi Kawase "VAGA VESI" on ilus ja üldiselt realistlik, vaid õige kergelt müstiline mõtisklus surelikkusest ja sellega leppimisest (filmi sisu ja ingliskeelse pealkirja "Still the Water" põhjal tundub küll, et tõlge võiks pigem olla näiteks "Vaigista vooge"). Tasaselt kulgev lugu, mida tahaks nimetada murakamilikuks, eeldab ka vaatajalt mõnevõrra vaikset, kannatlikku meelt, kuid keskendumine tasub end ära, nagu ikka.



Indi-rokkstaarist Nick Cave'ist rääkiv dokumentaal "20 000 PÄEVA MAA PEAL" on minu jaoks siiani üks käesoleva aasta eredamaid kinoelamusi. Julgen arvata, et filmina võiks see peale minna ka neile, kes Cave'ist võib-olla sama palju ei pea. Mitte mõni harjunult harju keskmine rokkdokk, vaid hoolega komponeeritud, iseseisva teosena vaadatav loovisiksuse portree.



Dokfilmi vallast olgu mainitud veel kaks head mullust. "JODOROWSKY "DÜÜN"" kirjeldab sõgeda tšiili geeniuse Alejandro Jodorowsky kosmiliselt suurushullu katset ekraniseerida Frank Herberti ulmeoopust. Projekt, mis paraku kunagi valmis ei saanud, suutis ometi aastakümneid mõjutada järgnenud ulmet Ridley Scotti "Tulnukast" Luc Bessoni "Viienda elemendini".

Ning "JUMAL ARMASTAB UGANDAT" räägib tolles Kesk-Aafrika riigis ameerika evangeelsete misjonäride eestvõttel peetud pühast võitlusest homoseksuaalsuse vastu, mis, nagu me takkajärgi teame, viis kurikuulsa "tapke homod" nime all tuntud seaduseelnõuni. Paralleelid ja seosed siinsete kooseluseaduse-mullistustega on nii ilmsed, et ei hakkagi neist siin pikemalt jahuma.



Keskpärasemad lood ja helged lootused

Mõned asjad, millele ma pigem ei soovitaks oma kallist festivaliaega kulutada: ebamääraselt laialivalguv indipõnevik "Külm juuli", portreteeritavale veidi abitult alla jääv Eberti-dokk "Elu ise", magedalt klišeelik ropendamise-põhine indikomöödia "Laps mis laps", türgi vutifänluse- ja mässudokk "Istanbul United" ning shyamalanlikult müstiline ulmedraama "Alguspunkt" ("I Origins"). Ükski neist pole päris karjuvalt kehv, pigem keskpärane, kuid Pöffil on ilmselt parematki kaeda.



Näiteks Alejandro González Iñárritu "Lindmees", mille tahaks isegi esimesel võimalusel ära vaadata. Levisse jõuab see meil jaanuaris nagu ka Hawkingi-biograafia "Kõiksuse teooria". Ja asju, mida tahaks näha, on veel ja veel, hulka rohkem kui siin üles lugeda jõuab: Mike Leigh' "Härra Turner", Roy Anderssoni "Tuvi istus oksal ja mõtles eksistentsi üle", Susanne Bieri "Teine võimalus", Stephen Daldry "Prügi", Nuri Bilge Ceylani tänavu kuldpalmioksaga pärjatud "Talveuni" ("Winter Sleep") ja nõnda edasi.



Lõpetuseks aga erisoovitus kõrgekulmulistele kultuurisõpradele: kes otsib katarktilist kunstielamust läbi võimaluse oma taluvusläve ja kannatust proovile panna, sel tasub proovida Aleksei Germani mammutekraniseeringut Strugatskite loost "RASKE ON OLLA JUMAL". Häid öid!



(See värk ilmus ka Sirbis.)


Veel pisut Pöfijuttu: Vääramatu jõud, Jumal armastab Ugandat, Apostel ja teisi festari-eelseid piikse.

Pöffi kodukas. Teiste vaateid Pöff 2014 kavale: Ralf, Müürileht (Emilie ja Andrei). 

4 kommentaari :

Kodulehe tegemine ütles ...

Väga huvitav blogi :)

joonas ütles ...

Standardkommentaarile standardvastus: aitäh 8)

Ralf ütles ...

See elukas jõuab ka igale poole...

joonas ütles ...

Spetsialist: majja tunginud hiirte vastu aitab kõige paremini lõks.