17. dets 2014

Maaliliselt eesti kinopildist 2014

Meie oma maavillane Oscar, Filmiajakirjanike Ühingu filmiauhind Neitsi Maali on alustamas oma kolmandat aastakümmet. Nagu muiste ja mullugi selgitatakse aasta parima eesti filmi aunime vääriline linateos, kinolevis linastunud filmitipp ning aasta filmiajakirjaniku tiitli pälvija välja ühingu liikmete häältega. Annan enda omad siin.



LEVIFILMID

Filme linastus meie kinodes mitusada, näinud olen vast veerandit neist. Nagu ikka pole mitu erksamat elamust pakkunud filmi küll tänavu valminud, kuid meie kinolevile iseloomuliku ajanihke tõttu, mis vahel võib lausa aastatesse küündida, kuuluvad nad siiski tänavusse leviarvestusse.

10. HOMSE PIIRIL ("Edge of Tomorrow", USA 2014, lavastaja Doug Liman, maaletooja Acme).

9. KADUNUD ("Gone Girl", USA 2014, lavastaja David Fincher, maaletooja Hea Film).

8. TEMAKE ("Her", USA 2014, lavastaja Spike Jonze, maaletooja Acme).

7. LEGO FILM ("The Lego Movie", USA 2014, lavastaja Phil Lord & Christopher Miller, maaletooja Acme).

6. POISIPÕLI ("Boyhood", USA 2014, lavastaja Richard Linklater, maaletooja Forum Distribution).

5. IDA (Poola-Taani 2013, lavastaja Paweł Pawlikowski, maaletooja Elektriteater).

4. ARMASTAJATE IGAVENE ELU ("Only Lovers Left Alive", lavastaja Jim Jarmusch, Inglismaa-Saksamaa 2013, maaletooja Must Käsi).

3. VÄÄRAMATU JÕUD ("Force Majeure" / "Turist", Rootsi 2014, lavastaja Ruben Östlund, maaletooja Must Käsi).

2. ADÈLE'I ELU 1. JA 2. PEATÜKK ("La Vie d'Adèle – Chapitres 1 & 2" / "Blue is the Warmest Colour", Prantsusmaa 2013, lavastaja Abdellatif Kechiche, maaletooja VšĮ Kinoteka).

1. KONGRESS ("The Congress", Iisrael 2013, lavastaja Ari Folman, maaletooja Must Käsi).




EESTI FILMID

Karlo kirjutas hiljuti, et eesti film oleks oma enamasti sügisesse koonduvate esilinastustega justkui pimedusekuulutaja. Siit edasi mõeldes - kas pole eesti film, just mängufilm, ühtlasi ka veidi nukrapoolse jaheduse, pika õhtuvaikuse meedium?

Kuigi kohalik filmitoodang on juba ainuüksi täispikkadele mängukatele mõeldes juba pikki aastaid küllalt mitmekesine olnud, kiputakse sellele ikka aeg-ajalt ette heitma aeglust ja raskemeelsust. Kas ei või selle põhjus olla muuhulgas selles, et vaikne tõsidus või lausa kalduvus pessimismile on eestlasele loomupärasem ning seeläbi puudutab ka publikut sügavamalt ja kauemaks kui hooletu naljaheide või mõni väljamaa vurhvi klantsvärk, mille lõpuni usutav esitamine ei kipu siin alati sama edukalt välja kukkuma.

Väga võimalik, et neid mõtteid panevad mulle hetkel pähe mu enda mustade raamidega prillid, kuid tõsimeeles tundukse olevat mingit tasase maa ja vahelduvalt pilvise taeva kohavaimu, ja seda kaugeltki mitte ainult filmides. Isegi naljamehe kuulsusega Kivirähu “Ussisõnades" on küllaga tumedaid allhoovusi. Ehk annaks sest kohavaimust leida ka kohaliku tõsielukino üldiselt kõrge taseme juuri.



Lisaks tollele maalähedasele kaalukusele on eesti film ka pika toimega - ei pruugi alati esmapilgul meeldida, kuid võib seejuures siiski paremini meelde jääda kui enamus rajataguseid. Paljusid maade ja merede taguseid menutükke vaatad ja unustad kohe, samas kui mõnele siinsele filmile leiad end mõtlemast veel kuid ja aastaidki takkajärgi.

Näiteks käesolevast taas või isegi eriti ühtlaselt madaltihedast filmiaastast oli eksistentsiaalkriisilise “MITME KUUGA MAASTIKU" vahetu meeldivus mu jaoks meeldejäävusega enam-vähem pöördvõrdeline, kuid ajutoiduna võib too teine omadus ilmselt olulisemgi olla.



Originaalse ja väljapeetult kunstipärase vormi eest lausa peab kiitma Martti Helde traagilist rahvuslikku passiooni “RISTTUULES”, mille teema ja sisu võiks välismaise kunstfilmi-publiku jaoks mõnevõrra avastuslikum ja löövam olla kui siinsele vaatajale. Siit võib ehk loota festivaliedu.

Kuid kaasaegsema kohavaimu esindamise ja omaette tervikliku elava maailma loomise eest tahaks aasta silmapaistvaimaks filmiks nimetada hoopis pikist mängukaist viimati linastunut, Mihkel Ulki “NULLPUNKTI". Ulki filmi Õunpuu visioonist üsna erinev pealinn ei sisenda ka (pealtnäha lihtsakoelisest kasvuloost hoolimata) kuigivõrd optimismi, kuid küllap on too lugu suuteline publikuga kontakti saama, mis pole loomult introvertsi-lembeses eesti mängufilmis sugugi mitte tühine saavutus.

Harvadest tänavu nähtud dokkidest oli muljetavaldavaima haardega Heini Drui metafüüsilis-esseistlik "OTSIDES VALGUST".

Ning filmiajakirjanikest kuulub mu kummardus TRISTAN PRIIMÄELE, kes on vähem kui aastaga kultuurilehe Sirp filmiosa uutmisel silmapaistvalt mitmetabast ja tänuväärt tööd teinud.

Meeldivat pühadeootust.

2. dets 2014

Pöffi-tärnid 2014

Nähtud filmid, mis linastusid kaheksateistkümnendamal Tallinna talveööde festivalil. Lihtsalt viitestik, iseseisva sisuta, tähestiku järjekorras.


Lisalugemist: subjektiivne sisujuht 18. Pöffi kava kõrvale.