15. jaan 2015

Lindmees ehk (võhiklikkuse ootamatu voorus) / Birdman or (The Unexpected Virtue of Ignorance)

"Birdman or (The Unexpected Virtue of Ignorance)", USA 2014. Rež. Alejandro González Iñárritu. 119 min.


Lakooniliselt võimas tekstiloome-valem see Carveri pealkiri.



Mis ka kõne all poleks - pruugib vaid üle küsida, millest jutt, et tähendused, vaatenurgad ja seosed saaksid hakata kaleidoskoopiliselt paljunema ja silmapiirini hargnevaid mustreid looma. Piisavalt järjekindlust ja energiat evides võib ka käegakatsutavaid objekte nagu tühi teetass mitmel häälel hommikuni arutada, ideid ja tundeid aga vaat et lõputult, eriti nii suure kontseptsiooni puhul nagu armastus.

Niisiis. Millest me räägime, kui räägime armastusest.



Eesti riigi mõtet otsinud esseekonkursi võitis hiljuti Anna-Maria Penu kirjutades, et armastusest rääkimine peakski see mõte olema. Siit võib vist järeldada, et meie riigi mõttega lähedalt seotud kõneained on ka Raymond Carver, kes rääkis aastakümnete eest armastusest rääkimisest, ja Iñárritu, kes rääkis mullu Carverist ja veel mõnest asjast. (Siin Tallinn, loete riiklikult olulist posti.)



Carveri lugu ise räägib, nagu Penu esseegi, mitte kõigest armastuse mõiste alla kuuluda võivast nagu taevane, vanemlik, looma- või ligimesearmastus, vaid eeskätt sellisest armastusest, mida nimetatakse romantiliseks või erootiliseks. Mõlemad tekstid võtavad seda omajagu tõsiselt, mis on ses mõttes ebatavaline, et kui jätta kõrvale puhtkehaline aspekt ning sihtotstarbelised žanritooted nagu romkommid või popšlaagrid, siis kohtab usku säärasesse kahe inimese vahelisse tundesse või selle vähegi püsivasse usaldusväärsusse tänapäeva kultuuris hoopis harvemini kui distantseerumist, skepsist ja irooniat.

No näiteks käesoleva kümnendi eesti täispikkadest mängukatest meenub säärase usu selge kuulutajana ainult “Kertu”. Mullu polnud armastusel märkimisväärset kaalu isegi noortele suunatud “Nullpunktis”, ning romantikana nii esitletud kui ka vastu võetud “Kirsitubakas” kujutas seda pigem elutarga ratsionaalsuse vaatenurgast, ajutise motiveerimata meeltesegaduse või piinliku eksitusena (kahtlemata iseenesest väärikas, suure poolehoidjate hulga ja soliidse ajalooga käsitusviis). Ning armastuse lipu all seilava Krahli teatri Carveri-etenduse sõnumiks olla olnud "lõpetagem armastusest rääkimine, olgem ennekõike sõbrad."



Ega Iñárritu "Lindmees", kus sedasama Carveri juttu lavastatakse, ka eriti armastusest ei räägi, kuigi filmi motoks on Carveri luuletus "Hiline fragment":

Ja kas sa said sellelt
elult, mis tahtsid - siiski?
Sain.
Ja mis sa tahtsid?
Pidada end armastatuks, tunda end
armastatuna maa peal.


Carver tundub siiski olevat Iñárritut inspireerinud rohkem tolle paljusust loova pealkirjavalemi kui armastuse või tõsimeelega. Paljusus, kaos, maailma haaramatu mitmekesisus ja talumatu kergus, surelikkus ja liblikaefekt on alati Iñárritu teemad olnud, kuid kohati traagikani ulatuva tõsiduse poolest on tema varasemad filmid märksa carverlikumad kui üle võlli tempokas ja farsini intensiivne “Lindmees”, kus möödaminnes on mainitud, et inimesed armastavad ju aktsiooni, mitte depressiivset pullisõnnikut ja seletamist.



Juba Carveri aineks oleval väikeste inimeste argiängil ja tavalisel traagikal pole just palju puutepunkte Iñárritu kuulsusjanuliste artistide Broadwayga, kus ammu-ammu superkangelase rollis oma staariminutid kätte saanud Riggan Thompson (Michael Keaton) püüab vanuigi oma karjääri ja väärikust päästa Carverit lavastades.

Samuti pole “Lindmehe” sisekõnet ja tegelikkust piirideta segaval liba- või ülereaalsusel Carveri vaoshoitud realismi ja lakoonilisusega oluliselt rohkem pistmist kui Barbarellal, kellega Krahli teater Carverit ristas.



Hea trendininaga, ajast pidevalt mõõduka sammukese ees astunud Iñárritu raiub filmis oma kaootilist rida, ja Carver on vaid üks märk selles ideede ja seoste vihuris, millega ta kaks tundi vaatajat trummipõrina saatel tümitab, hingamispause jätmata: juba esimestel sekunditel ekraanile vihisev melanhoolne ilmalõpukomeet, pidev nimeloopimine, peaosatäitja minevikule viitav superkangelase-koomika, satiir, intertekst, grotesk, kriitikute tembeldamine tühisteks, argadeks, verejanulisteks sildistajateks, kõikvõimalik näitleja-ametiga seotud identiteedi pihustumine, ekshibitsionism, ebakindlus, temperament, hüsteeria, pidev närvivapustus, vonnegutlik tee-mind-nooreks-karjatus, elu kui idioodi jutt, täis hälinat ja raevu, mil tähendust pole teps.



“Lindmehes" tähendustest puudust pole, neid on lajatatud kamaluga, ikka tublisti üle vaataja vastuvõtuvõime ja nõnda, et ükski domineerima ei pääseks. Sõnum võib seeläbi isegi korduvvaatamisel lahtine paista, aga tervikmulje kogu virrvarrist jääb ikkagi tugev. Tihedalt tepitud postmodern, kuhu on nagu muuseas kokku pakitud Kaufmani “Sünekdohh, New York”, Ferrara “4:44”, paar Woody Allenit - ütleme, “Tähetolmu mälestus” ja “Hollywoodi lõpp” - ning Caraxi “Pühad mootorid”.

Kui New York kõrvale jätta, siis sisult haakub “Lindmees “ viimastest aastatest just Caraxi "Mootorite" ning Assayas’ "Sils Mariaga", mis tegeles samuti näitlejaelu paradoksidega hea uue ilma viljastavais tingimustes. Vähemalt tehnilise vaatemängulisuse ja küllap ka mõningase publikusõbralikkuse või ligipääsetavuse mõttes edestab Iñárritu mõlemat prantslast. Eks tema eelarve ole ka tublisti toekam.



Näitlejad Keatonist ja Naomi Wattsist kuni Emma Stone’i ja mõnevõrra ootamatult ka Zach Galifianakiseni saavad muidugi särada, rääkimata Emmanuel Lubezki pidevas liikumises kaamerast, mis hõljub nagu salasilm tegelaste vahel ja ümber ja ning teeb pildiliselt säärast hookuspookust, mis jätab kokkuvõttes mulje, nagu oleks enam-vähem kogu film üles võetud monteerimata, ühe katkematu kaadrina, mille käigus päike jõuab korduvalt looja minna ja tõusta, ilma et tegevus katkeks või dialoog raugeks.

Unenäoline spektaakel, möödunud aasta tippe, mis siin ikka pikalt rääkida. Silt Riggani riietusruumi peegli kõrval teatab: “Asi on asi, mitte selle kohta öeldu."



Veel arvamusi: IMDB (8.5/10), mädatomatid (92%), Ralf (9/10), Lennart Puksa / ÕL, Xavier Garcia Puerto / Sirp, Laurence Boyce / Sirp, Marta Bałaga / Sirp.

9. jaan 2015

Whiplash / Foxcatcher

"Whiplash", USA 2014. Rež. Damien Chazelle. 106 min. "Foxcatcher", USA 2014. Rež. Bennett Miller. 134 min.


Kaks ameerika spordidraamat, kus auahned anded ihkavad maailma tippu jõuda. "Foxcatcheris" sihib maadleja maailmameistritiitlit, "Whiplashis" igatseb äsja muusikakooli astunud trummar saada võrdseks Charlie Parkeriga. Pelgalt andest, tööst ja vaevast ega ka higist ja pisaraist nii kõrgele lendamiseks ei piisa, selge see. Nii ühel kui teisel tuleb otsustada, mida ta veel on valmis edu nimel ohverdama.



Kumbki pole tavapärane karjapoisist kuningaks saamise muinasjutt. Chazelle lähtub omaenda trummitrenni-kogemusest, Miller tõsielusündmustest, mis, nagu ikka ette tuleb, võivad olla ootamatumad ning raskemad uskuda kui enamus väljamõeldisi. See ei tähenda, et Milleri "Foxcatcheril" usutavusest puudu jääks - nagu arvata võib, oskab ta kogenud lavastajana loo mitmekülgsemalt ja köitvamalt lahti rääkida kui Chazelle oma teises täispikas.

Lisaks sportliku saavutusvajaduse teemale ja kahetsusväärsele asjaolule, et kujunditena tähendusrikkad pealkirjad on meie kinolevis tõlkimata jäetud, ühendab neid filme see, et kummagi sisuliseks keskpunktiks pole mitte sirgjooneliselt edule pürgija, vaid õpetaja-treeneri märksa keerulisem ja mõistatuslikum isik.



Jonathan Kimble Simmonsi džässi-psühhopaat ning Steve Carelli miljonärist maadluse-entusiast pole kumbki just tegelased, kellega sooviks päriselus üle viieteist sekundi koos veeta, kuid ekraanilt nähtuna kuuluvad nad möödunud aasta meeldejäävamate meesosade hulka. Mõlemad filmid ongi eeskätt meestefilmid, mille hoiavad käigus meeste enesetõestamise ja eneseteostuse tungid. Naised jäävad tahaplaanile, kuigi on meeste minapilti määrava Teisena olulised, eriti Vanessa Redgrave’i aukartustäratav vanaproua Milleri "Rebasepüüdjas".



Selge idee ning piiritletud alguse ja lõpuga stsenadele tahaks ikka kaasa kiita - nagu näiteks kodumaise “Nullpunkti” puhul -, aga eks nende puhkul kummita teistpidi alati lihtsustusoht. No et idee ja materjal tõmmatakse nii sirgelt liistule, raiutakse nii siledaks valemiks, et jääb väheütlevaks ning hakkab kahtlusi ja küsimusi tekitama. Chazelle’i "Piitsahoobis" jäi näiteks hämaraks, mis täpselt annab Simmonsi dirigent-pedagoogile nii suure autoriteedi, et tema hartmanlikult sõgedat käitumist talutakse. Või et kas džässil ei peaks olema midagi pistmist improvisatsiooni ja vabadusega.

Miller esineb, nagu öeldud, läbimõeldumalt ja mitmeplaanilisemalt, kuigi tema kümnenditagune “Capote” on ikka võimsamana meelde jäänud. Ent arvestatavate, mitte ülearu ootuspäraste draamadena lähevad kirja nii "Foxcatcher" kui "Whiplash".



"Whiplash" kinodes alates 9. jaanuarist, "Foxcatcher" alates 23. jaanuarist 2015. Veel arvamusi - "Whiplash": IMDB (8.7/10), Rotten Tomatoes (95%), Ralf (8/10), Diana (B+), klm (tiptop / pettumus). "Foxcatcher": IMDB (7.5/10), Rotten Tomatoes (87%), Ralf (7/10). 

6. jaan 2015

Neitsi Maali võitjad 2014: aasta film, filmiajakirjanik ja levifilm

Täna kuulutati Sõpruse kinos 22. korda välja Eesti Filmiajakirjanike Ühingu aastahääletuse võitjad. Neitsi Maaliga auhinnati ehk aasta parimaks kodumaiseks filmiks nimetati debütant Martti Helde küüditamisdraama “RISTTUULES” (Allfilm).



Aasta filmiajakirjanikuks valiti Tristan Priimägi, levifilmidest ehk aasta jooksul Eesti kinodes vähemalt nädalakese linastunud asjadest peeti parimaks armastusdraamat “Adèle'i elu”.

Ülejäänud levitipp on selline:

20.‑21.12 AASTAT ORJANA / Twelve Years a Slave
(USA‑Inglismaa 2013, rež. Steve McQueen, levitaja ACME)
20.‑21.TERE TULEMAST NEW YORKI / Welcome to New York
(USA 2014, rež. Abel Ferrara, levitaja Must Käsi)
19.SILS MARIA PILVED / Clouds of Sils Maria
(Saksamaa / Prantsusmaa / Šveits 2014, rež. Olivier Assayas, levitaja Must Käsi)
17.‑18.REAALSUSE TANTS / La danza de la realidad
(Tšiili / Prantsusmaa 2013, rež. Alejandro Jodorowsky, levitaja Must Käsi)
17.‑18.ELUJANU / Dallas Buyers Club
(USA 2013, rež. Jean‑Marc Vallée, levitaja ACME)
15.‑16.TEMAKE / Her
(USA 2013, rež. Spike Jonze, levitaja ACME)
15.‑16.BORGMAN 
(Holland / Belgia / Taani 2013, rež. Alex van Warmerdam, levitaja Must Käsi)
14.IGAÜHEL OMA LUGU / Stories We Tell
(Kanada 2012, rež. Sarah Polley, levitaja Must Käsi)
13.NAHA ALL / Under the Skin
(Inglismaa / USA / Šveits 2013, rež. Jonathan Glazer, levitaja Aurum Dist.)
12.GRAND BUDAPEST HOTELL 
(Saksamaa / Inglismaa 2014, rež. Wes Anderson, levitaja Hea Film)
9‑11.VEENUS KARUSNAHAS / La Vénus à la fourrure
(Prantsusmaa / Poola 2013, rež. Roman Polanski, levitaja ACME)
9‑11.TÄHTEDEVAHELINE / Interstellar
(USA / Inglismaa 2014, rež. Christopher Nolan, levitaja ACME)
9‑11.NÜMFOMAAN / Nymphomaniac
(Taani / Belgia / Prantsusmaa / Saksamaa 2013, rež. Lars von Trier, levitaja Estinfilm)
8.ARMASTAJATE IGAVENE ELU / Only Lovers Left Alive
(Inglismaa /Saksamaa 2013, rež. Jim Jarmusch, levitaja ACME)
7.KADUNUD / Gone Girl
(USA 2014, rež. David Fincher, levitaja Hea Film )
6.KAKS PÄEVA, ÜKS ÖÖ / Deux Jours, Une Nuit
(Belgia / Prantsusmaa / Itaalia 2014, rež. Jean‑Pierre Dardenne, Luc Dardenne, levitaja Must Käsi)
5.KONGRESS / The Congress
(Iisrael / Prantsusmaa / Belgia 2013, rež. Ari Folman, levitaja Must Käsi)
4.VÄÄRAMATU JÕUD / Force majeure
(Rootsi / Prantsusmaa / Norra 2014, rež. Ruben Östlund, levitaja Must Käsi)
3.POISIPÕLI / Boyhood
(USA 2014, rež. Richard Linklater, levitaja Vaata Filmi)
2.IDA / Ida
(Poola / Taani / Prantsusmaa 2013, rež. Pawel Pawlikowski, levitaja Elektriteater)
1.ADÈLE'I ELU / La vie d'Adèle
(Prantsusmaa / Belgia / Hispaania 2013, rež. Abdellatif Kechiche, levitaja VSI Kinoteka)



Suur tänu tabelipidajale Jaanus Noormetsale.


Kommentaariks ehk vaid niipalju, et kriitikute-filmiajakirjanike eelistusist õhkub karmil ajal kindlust sisendavat alalhoidlikkust ja järjepidevust. Traditsiooniliselt said hääli kunstipäraseim kodumaine pikk mängukas, silmapaistvaimalt žurnalistika-maastikku värskendanud tegevus ning rahvusvaheliselt pärjatud autorikino.

Levitipus domineerib, nagu ikka, meite ilmajao autorifilm ja ookeanitagune sõltumatu kino. Müügitabeleid valitsevast Hollywoodist on äramärkimist leidnud kaks taiest: Nolani ulmekas ja Fincheri kriminull.

Levitajaist on põhilised filmist kirjutajate silmarõõmu maaletoojad endiselt Must Käsi ja Acme, kuigi esikümnes on pilt veidi kirjum kui mullu ning esikohti jagavad sedakorda hoopis uustulnukad VSI Kinoteka, Elektriteater ja Vaata Filmi (Forum Distribution). Aitäh kõigile.



Lisalugemist: minu hääletussedel.

4. jaan 2015

Öö kutse / Nightcrawler

"Nightcrawler", USA 2014. Rež. Dan Gilroy. 117 min.


Arvustajaskond paistab sellest tintmustast krimisatiirist üksmeelselt sillas olevat. Kui näitlejatööd ja linnamaastikud kõrvale jätta, siis raske mõista, miks.

Kolleeg Jaak arvas, et ajakirjanduseetika probleem on tõsine. Küllap on, ilmselt ka elektrimeedias. Eks leidu igal pool igasugu küünilisi lurjuseid ja võsavoldemare. Ent just universaalsed teemad kipuvad eeldama eriti põhjalikku ja üksikasjalist süvenemist, mis lubaks mitte piirduda pelga probleemile viitamisega. Täispika mängufilmi formaat piirab analüüsi ja sõnumi keerukust paratamatult, kuid teisalt võib vast siiski kõneleda ka mingist sisulisest miinimumist, millest allpool pole väga mõtet tundide kaupa muneda, kui globaalse energiasäästu huvides võiks sama sõnumi edastada minutitega.

Misantroopia, nihilism ja künism võivad piisava lennukuse puhul paista ekraanil vahvad või vähemalt mõjuvad, miks mitte. Võtame näiteks Miike või Noé või isegi Tarantino. Paraku müttab “Öö kutse” oma ühiskonnakriitilise lahutusvõime poolest “Patupuhastus: anarhia” ühemõõtmelises liigas ning meediakriitikana meenutab “Natural Born Killersi” lõppu venitatuna kahele tunnile. Ja mis näitlejaisse puutub, siis kas Gyllenhaali Jaagu filmograafias ei leidu mitte omajagu säravamaid tükke ja rolle?



Veel arvamusi: Mart Raun (8/10), Diana (B), IMDB (8.1/10), Rotten Tomatoes (95%).