15. jaan 2015

Lindmees ehk (võhiklikkuse ootamatu voorus) / Birdman or (The Unexpected Virtue of Ignorance)

"Birdman or (The Unexpected Virtue of Ignorance)", USA 2014. Rež. Alejandro González Iñárritu. 119 min.


Lakooniliselt võimas tekstiloome-valem see Carveri pealkiri.



Mis ka kõne all poleks - pruugib vaid üle küsida, millest jutt, et tähendused, vaatenurgad ja seosed saaksid hakata kaleidoskoopiliselt paljunema ja silmapiirini hargnevaid mustreid looma. Piisavalt järjekindlust ja energiat evides võib ka käegakatsutavaid objekte nagu tühi teetass mitmel häälel hommikuni arutada, ideid ja tundeid aga vaat et lõputult, eriti nii suure kontseptsiooni puhul nagu armastus.

Niisiis. Millest me räägime, kui räägime armastusest.



Eesti riigi mõtet otsinud esseekonkursi võitis hiljuti Anna-Maria Penu kirjutades, et armastusest rääkimine peakski see mõte olema. Siit võib vist järeldada, et meie riigi mõttega lähedalt seotud kõneained on ka Raymond Carver, kes rääkis aastakümnete eest armastusest rääkimisest, ja Iñárritu, kes rääkis mullu Carverist ja veel mõnest asjast. (Siin Tallinn, loete riiklikult olulist posti.)



Carveri lugu ise räägib, nagu Penu esseegi, mitte kõigest armastuse mõiste alla kuuluda võivast nagu taevane, vanemlik, looma- või ligimesearmastus, vaid eeskätt sellisest armastusest, mida nimetatakse romantiliseks või erootiliseks. Mõlemad tekstid võtavad seda omajagu tõsiselt, mis on ses mõttes ebatavaline, et kui jätta kõrvale puhtkehaline aspekt ning sihtotstarbelised žanritooted nagu romkommid või popšlaagrid, siis kohtab usku säärasesse kahe inimese vahelisse tundesse või selle vähegi püsivasse usaldusväärsusse tänapäeva kultuuris hoopis harvemini kui distantseerumist, skepsist ja irooniat.

No näiteks käesoleva kümnendi eesti täispikkadest mängukatest meenub säärase usu selge kuulutajana ainult “Kertu”. Mullu polnud armastusel märkimisväärset kaalu isegi noortele suunatud “Nullpunktis”, ning romantikana nii esitletud kui ka vastu võetud “Kirsitubakas” kujutas seda pigem elutarga ratsionaalsuse vaatenurgast, ajutise motiveerimata meeltesegaduse või piinliku eksitusena (kahtlemata iseenesest väärikas, suure poolehoidjate hulga ja soliidse ajalooga käsitusviis). Ning armastuse lipu all seilava Krahli teatri Carveri-etenduse sõnumiks olla olnud "lõpetagem armastusest rääkimine, olgem ennekõike sõbrad."



Ega Iñárritu "Lindmees", kus sedasama Carveri juttu lavastatakse, ka eriti armastusest ei räägi, kuigi filmi motoks on Carveri luuletus "Hiline fragment":

Ja kas sa said sellelt
elult, mis tahtsid - siiski?
Sain.
Ja mis sa tahtsid?
Pidada end armastatuks, tunda end
armastatuna maa peal.


Carver tundub siiski olevat Iñárritut inspireerinud rohkem tolle paljusust loova pealkirjavalemi kui armastuse või tõsimeelega. Paljusus, kaos, maailma haaramatu mitmekesisus ja talumatu kergus, surelikkus ja liblikaefekt on alati Iñárritu teemad olnud, kuid kohati traagikani ulatuva tõsiduse poolest on tema varasemad filmid märksa carverlikumad kui üle võlli tempokas ja farsini intensiivne “Lindmees”, kus möödaminnes on mainitud, et inimesed armastavad ju aktsiooni, mitte depressiivset pullisõnnikut ja seletamist.



Juba Carveri aineks oleval väikeste inimeste argiängil ja tavalisel traagikal pole just palju puutepunkte Iñárritu kuulsusjanuliste artistide Broadwayga, kus ammu-ammu superkangelase rollis oma staariminutid kätte saanud Riggan Thompson (Michael Keaton) püüab vanuigi oma karjääri ja väärikust päästa Carverit lavastades.

Samuti pole “Lindmehe” sisekõnet ja tegelikkust piirideta segaval liba- või ülereaalsusel Carveri vaoshoitud realismi ja lakoonilisusega oluliselt rohkem pistmist kui Barbarellal, kellega Krahli teater Carverit ristas.



Hea trendininaga, ajast pidevalt mõõduka sammukese ees astunud Iñárritu raiub filmis oma kaootilist rida, ja Carver on vaid üks märk selles ideede ja seoste vihuris, millega ta kaks tundi vaatajat trummipõrina saatel tümitab, hingamispause jätmata: juba esimestel sekunditel ekraanile vihisev melanhoolne ilmalõpukomeet, pidev nimeloopimine, peaosatäitja minevikule viitav superkangelase-koomika, satiir, intertekst, grotesk, kriitikute tembeldamine tühisteks, argadeks, verejanulisteks sildistajateks, kõikvõimalik näitleja-ametiga seotud identiteedi pihustumine, ekshibitsionism, ebakindlus, temperament, hüsteeria, pidev närvivapustus, vonnegutlik tee-mind-nooreks-karjatus, elu kui idioodi jutt, täis hälinat ja raevu, mil tähendust pole teps.



“Lindmehes" tähendustest puudust pole, neid on lajatatud kamaluga, ikka tublisti üle vaataja vastuvõtuvõime ja nõnda, et ükski domineerima ei pääseks. Sõnum võib seeläbi isegi korduvvaatamisel lahtine paista, aga tervikmulje kogu virrvarrist jääb ikkagi tugev. Tihedalt tepitud postmodern, kuhu on nagu muuseas kokku pakitud Kaufmani “Sünekdohh, New York”, Ferrara “4:44”, paar Woody Allenit - ütleme, “Tähetolmu mälestus” ja “Hollywoodi lõpp” - ning Caraxi “Pühad mootorid”.

Kui New York kõrvale jätta, siis sisult haakub “Lindmees “ viimastest aastatest just Caraxi "Mootorite" ning Assayas’ "Sils Mariaga", mis tegeles samuti näitlejaelu paradoksidega hea uue ilma viljastavais tingimustes. Vähemalt tehnilise vaatemängulisuse ja küllap ka mõningase publikusõbralikkuse või ligipääsetavuse mõttes edestab Iñárritu mõlemat prantslast. Eks tema eelarve ole ka tublisti toekam.



Näitlejad Keatonist ja Naomi Wattsist kuni Emma Stone’i ja mõnevõrra ootamatult ka Zach Galifianakiseni saavad muidugi särada, rääkimata Emmanuel Lubezki pidevas liikumises kaamerast, mis hõljub nagu salasilm tegelaste vahel ja ümber ja ning teeb pildiliselt säärast hookuspookust, mis jätab kokkuvõttes mulje, nagu oleks enam-vähem kogu film üles võetud monteerimata, ühe katkematu kaadrina, mille käigus päike jõuab korduvalt looja minna ja tõusta, ilma et tegevus katkeks või dialoog raugeks.

Unenäoline spektaakel, möödunud aasta tippe, mis siin ikka pikalt rääkida. Silt Riggani riietusruumi peegli kõrval teatab: “Asi on asi, mitte selle kohta öeldu."



Veel arvamusi: IMDB (8.5/10), mädatomatid (92%), Ralf (9/10), Lennart Puksa / ÕL, Xavier Garcia Puerto / Sirp, Laurence Boyce / Sirp, Marta Bałaga / Sirp.