9. jaan 2015

Whiplash / Foxcatcher

"Whiplash", USA 2014. Rež. Damien Chazelle. 106 min. "Foxcatcher", USA 2014. Rež. Bennett Miller. 134 min.


Kaks ameerika spordidraamat, kus auahned anded ihkavad maailma tippu jõuda. "Foxcatcheris" sihib maadleja maailmameistritiitlit, "Whiplashis" igatseb äsja muusikakooli astunud trummar saada võrdseks Charlie Parkeriga. Pelgalt andest, tööst ja vaevast ega ka higist ja pisaraist nii kõrgele lendamiseks ei piisa, selge see. Nii ühel kui teisel tuleb otsustada, mida ta veel on valmis edu nimel ohverdama.



Kumbki pole tavapärane karjapoisist kuningaks saamise muinasjutt. Chazelle lähtub omaenda trummitrenni-kogemusest, Miller tõsielusündmustest, mis, nagu ikka ette tuleb, võivad olla ootamatumad ning raskemad uskuda kui enamus väljamõeldisi. See ei tähenda, et Milleri "Foxcatcheril" usutavusest puudu jääks - nagu arvata võib, oskab ta kogenud lavastajana loo mitmekülgsemalt ja köitvamalt lahti rääkida kui Chazelle oma teises täispikas.

Lisaks sportliku saavutusvajaduse teemale ja kahetsusväärsele asjaolule, et kujunditena tähendusrikkad pealkirjad on meie kinolevis tõlkimata jäetud, ühendab neid filme see, et kummagi sisuliseks keskpunktiks pole mitte sirgjooneliselt edule pürgija, vaid õpetaja-treeneri märksa keerulisem ja mõistatuslikum isik.



Jonathan Kimble Simmonsi džässi-psühhopaat ning Steve Carelli miljonärist maadluse-entusiast pole kumbki just tegelased, kellega sooviks päriselus üle viieteist sekundi koos veeta, kuid ekraanilt nähtuna kuuluvad nad möödunud aasta meeldejäävamate meesosade hulka. Mõlemad filmid ongi eeskätt meestefilmid, mille hoiavad käigus meeste enesetõestamise ja eneseteostuse tungid. Naised jäävad tahaplaanile, kuigi on meeste minapilti määrava Teisena olulised, eriti Vanessa Redgrave’i aukartustäratav vanaproua Milleri "Rebasepüüdjas".



Selge idee ning piiritletud alguse ja lõpuga stsenadele tahaks ikka kaasa kiita - nagu näiteks kodumaise “Nullpunkti” puhul -, aga eks nende puhkul kummita teistpidi alati lihtsustusoht. No et idee ja materjal tõmmatakse nii sirgelt liistule, raiutakse nii siledaks valemiks, et jääb väheütlevaks ning hakkab kahtlusi ja küsimusi tekitama. Chazelle’i "Piitsahoobis" jäi näiteks hämaraks, mis täpselt annab Simmonsi dirigent-pedagoogile nii suure autoriteedi, et tema hartmanlikult sõgedat käitumist talutakse. Või et kas džässil ei peaks olema midagi pistmist improvisatsiooni ja vabadusega.

Miller esineb, nagu öeldud, läbimõeldumalt ja mitmeplaanilisemalt, kuigi tema kümnenditagune “Capote” on ikka võimsamana meelde jäänud. Ent arvestatavate, mitte ülearu ootuspäraste draamadena lähevad kirja nii "Foxcatcher" kui "Whiplash".



"Whiplash" kinodes alates 9. jaanuarist, "Foxcatcher" alates 23. jaanuarist 2015. Veel arvamusi - "Whiplash": IMDB (8.7/10), Rotten Tomatoes (95%), Ralf (8/10), Diana (B+), klm (tiptop / pettumus). "Foxcatcher": IMDB (7.5/10), Rotten Tomatoes (87%), Ralf (7/10). 

Kommentaare ei ole :