13. veebr 2015

Kristus elab Siberis

"Kristus elab Siberis", Eesti 2015. Rež. Arbo Tammiksaar, Jaak Kilmi. 85 min.


Kas on eesti dokumentalistid hakanud eesti lugude kõrval rohkem rajataguseid lugusid jutustama või olen ma neid juhuslikult sattunud rohkem nägema, kuid Aafrika-päästmise ja Riia prügikeelu järel on see juba kolmas sel hooajal. Sedakorda siis vene lugu, mis on võrreldes viimase aja karmi Venemaa-teemalise kinoga nagu “Parandusklass” või “Leviaatan” silmapaistvalt leebe ja lootusrikas, mitte rusuv ega masendav.

Pealkiri viitab küll Vissarionile, kuid filmis astub Siberi messias üles pigem müstiliselt mõjuva eemalolekuna, tema ümber koondunud kogukonna ja portreteeritava pere elu taustalt juhtiva ja käivitava jõuna. Erinevalt mõnestki sinutorus rippuvast Vissarioni-reportaažist ei kõnele Tammiksaart-Kilmit mitte niivõrd Siberi messiast, religioonist ega oma suhetest nendega, kuivõrd vissarionlaste ilmavaate ja eluviisi mõjust järeltulevale põlvele. Selline publikusõbralik mõelge-keegi-ka-lastele lähenemisnurk.



Hukas ilmast ära pöördunud küla paistab filmis idülliline, külarahvas rahulik ja rõõmsameelne, ainsaks kogukonna-siseseks konfliktiks mudilaste põgus nägelus. Lugu kulgeb tasa ja targu, pikalt, laialt ja meditatiivselt. Mõtlemisruumi on nii palju, et silm võiks loojagi vajuda, kui üles ei kerkiks tõsisem vastasseis külavälise ilmaga: ema Sveta on Peterburist vissarionlaste juurde kolides lapsed kaasa võtnud ning isa Magomed püüab neid võimudelt abi otsides tagasi saada. Seegi ei kõiguta valdavat headuse- ja muinasjutu-usu õhkkonda, mida näidatakse sümpaatiaga, kuid pealetükkivuseta - mingit misjonit endale ei lubata, vastuvõtutõrget ei tekkinud, pigem ärkas huvi Vissarioni teemal veel üht koma teist vaadata. Selgub, et tal on mõndagi öelda.

Ning tagatipuks jäi küla-arkaadiaga võrdselt meelde filmi raamistav kergelt nukker kaduvikumeeleolu valge liblika suvega.



"Kristus elab Siberis" linastub kinodes 13. veebruarist 2015. Arvamusi: Donald Tomberg / Sirp.

11. veebr 2015

Metsik / Wild

"Wild", USA 2014. Rež. Jean-Marc Vallée. 115 min.


Jean-Marc Vallée filmidesse kipub ikka olema pakitud nii palju suuri tundeid, otsatut draamat ja muusikavideolikkust, et need turnivad alatasa ohtlikult pateetika, sentimendi ja häbematu melodraama piiril, kuid, mis mu jaoks otsustav - siiski teatud delikaatsust ja isikupära säilitades, lauslabasusse libastumata. Sedagi väikest, üpris sirgjoonelist ja lihtsa moraaliga eneseleidmislugu saaks kergesti ette kujutada hoopis ühesemalt ja kitsamalt kõige laiemale võimalikule keskealisele naissoost sihtgrupile suunatuna, turvalisemas võtmes vormistatuna, ilma autoriomase detailitäpsuseta.

Ehk siis kellegi teise käe alt tulnuna poleks seda Oprah’ lugemisklubi lemmikraamatu ekraniseeringut võib-olla üldse vaadata kannatanud. Või mingite teiste näitlejatega. Aga praegusel juhul - kui tuleks eelistusi reastada, siis lahterdaks “Metsiku” enda jaoks “Café de Flore” ja “Dallas Buyers Clubi” vahele.

Kõheldes, kas vaadata või mitte, võib endalt näiteks küsida, kuidas on parasjagu su suhted “Kondori lennu” või malickuliku sisekõnega.




Hinnanguid: IMDB (7.3/10), Rotten Tomatoes (90%), Ralf (4/10).

5. veebr 2015

Jupiteri tõus / Jupiter Ascending

"Jupiter Ascending", USA 2015. Rež. Lana & Andy Wachowski. 127 min.


Üüratu ulmemuinasjutt lihtsast immigrandineiust, kes leiab end galaktiliste ülijõudude vägikaikaveo keskelt. Vundamendiks on tähesõjad ja Tuhkatriinu, pealisehituseks koomikslik-animelik kokteil vabalt kõikjalt kokku laenatud motiividest, mis jahib võimalikult igasuguse ealise, soolise ja kultuurilise taustaga vaatajaskonda, püüdes pakkuda igaühele midagi ning hoidudes tabusid torkimast.



Kui enamasti on tehnikaimesid ja plahvatusi tulvil kosmoseulme meessoole sihitud, siis “Jupiteri tõusu" on lahkesti külvatud ka tüdruklapsi köitvaid märke: printsid-printsessid, õukonnaintriigid, pulmatseremoonia, rüütellik libahunt. Ja kohe jälle teise kamaluga grandioosset kosmosetehnoloogiat ning üpris abstraktselt mõjuvat madinat otsa, et poeglapsedki end tõrjutuna ei tunneks.

Ameeriklaste reiting on PG13, meil alla 12 ei soovitata - tähendab, et kuigi filmiuniversum on sünkjalt apokalüpsise-hõnguline, ollakse siin graafilise vägivalla ja verega tagasihoidlikud ning seksuaalsusest hoitakse karskele kaugusele.



Üsna tõsimeelne värk on, ei püüta iga hinna eest kildu rebida nagu pealtnäha suht-koht sarnastes “Galaktika valvurites”. Viimasega ühendab “Jupiteri” aga ilmaruumi ülevus, kirju tegelaste hord ning loo hajus siia-sinna vonklemine ettekäändena efektsete detailide, karakterite ja kaadrite esitlemiseks. Valvureile heideti ette MacGuffini-jahti, siin pole õieti sedagi - kangelastel justkui puuduks selge siht või lahendus, mille poole püüelda, asjad lihtsalt juhtuvad nendega.

Üldmuljelt sarnaneb Wachowskite uus oopus lisaks nende endi “Pilveatalasele”, Lucase eeposele ja Bessoni “Viiendale elemendile” eeskätt viimaste "Star Treki" filmide ning sedasorti koomiksikinoga nagu “Thor” ja “Roheline latern”.



Suurele ekraanile sobivat silmarõõmu jagub “Jupiteri tõusus” tublisti rohkem kui näiteks Nolani “Tähtedevahelises”. Kohatu oleks filmi väljanägemise ja kunstnikutöö kallal nuriseda. Kui nuriseda, siis näitlemist eeldavate stseenide, eriti nende kallal, mis peaksid kujutama nii-öelda argielu, ja eriti siis, kui simuleeritakse venekeelset dialoogi. Sisu tervikuna on, nagu Nolanilgi, säärane tohuvabohu, millesse siin põhjalikult vast süvenema ei hakkaks, paar tähelepanekut ainult.



Kangelanna kõrval, kes miskipärast kannab patriarhaalse peajumala Jupiteri nime, on filmi positiivseimaks kangelaseks tiibadest ilma jäetud, garderoobivalikul musta eelistav mitte-inimtegelane - nagu Disney “Pahatariski”. Ehk siis traditsioonilise ikonograafia kohaselt langenud ingel, deemon või surmaingel. Maleficentil olid lisaks peas sarved, siin on tüüp geneetiliselt libahunt ja tema nimi on Kain. Selline kergelt antikristlik sümboolika.

Geneetika on ka muidugi teemaks, ja sujuvalt seotud reinkarnatsiooniga, mis leiab aset, kui juhtumisi, mitte kloonimise teel, tekib täpselt sama geenijärjestus. Klm-i kommentaare tahaks kuulda.



Eelmainitud “Tähtedevahelisest” erineb “Jupiteri tõus” märksa hoogsama visuaalse fantaasia ja väljapeetuse kõrval ka ühiskondlik-ideoloogilise meelsuse poolest. Ei saa vast öelda, et Nolani filmid globaalkapitalismi kummardaksid, kuid veel vähem usuvad nad vastuhakku või muutuste võimalusse. Nii Batmani-seeria kui “Tähtedevaheline” andsid mõista, et isegi kui süsteem on tervikuna valel teel, siis alternatiivi pole.

Wachowskid on, vastupidi, ikka idealiseerinud orjaikke purustamist ja kutsunud barrikaadidele. Ka “Jupiteri tõusus” kuulutavad tumedad jõud eesotsas Balemiga - mis sümboolne nimi -, et elu kui selline võrdubki tarbimisega ning selle ainus eesmärk ja mõte on kasum. Suurim väärtus olevat seejuures aeg.



Mis ajasse puutub, siis Wachowskitele kulub seekord kaks tundi vaataja aega, samas kui Nolanile läks viimati kolm. Nii selle kui visuaali tõttu eelistan “Jupiteri tõusu”, kuid eks ole mõlemad ühe ja sama meelelahutusbisnessi kõrgliiga mitmesaja-millised võrsed, nii et Wachowskite kapitalismikriitika on pigem näide sellest, kuidas süsteem hõlmab vähimagi vaevata ka iseenda kritiseerimist ja mõistab seda edukalt kaubastada.

Igati meelelahutuslik näide, seda kahtlemata. Nagu kirju õhupall - ilusti hõljub, ise tühja täis. Rikkalikult maitsestatud popkorn.




PS. Vaatasin filmi linna odavaimast kinost kalleimaks transformeerunud Kosmoses. Maja on seest kebjalt üles vuntsitud, läigib ja sätendab vestibüülist kemmerguteni. Ekraan on avar, prillid on suured ja pilt kena, kuigi kolmdee-usku see mind muidugi pöörata ei suutnud. No hämar igatahes ei paistnud, mis on kolmdee puhul juba tase (aga võib-olla pole see film ka mujal hämaram, kontrollima ilmselt ei hakka). Võimendus ei tundunud kurdistav, nagu mõni on kurtnud. Igati kvaliteetne kinokogemus, kuigi ei oska nüüd öelda, kas või kuivõrd teistest kinodest etem.



Hinnanguid: IMDB (6.3/10), Rotten Tomatoes (28%).