13. veebr 2015

Kristus elab Siberis

"Kristus elab Siberis", Eesti 2015. Rež. Arbo Tammiksaar, Jaak Kilmi. 85 min.


Kas on eesti dokumentalistid hakanud eesti lugude kõrval rohkem rajataguseid lugusid jutustama või olen ma neid juhuslikult sattunud rohkem nägema, kuid Aafrika-päästmise ja Riia prügikeelu järel on see juba kolmas sel hooajal. Sedakorda siis vene lugu, mis on võrreldes viimase aja karmi Venemaa-teemalise kinoga nagu “Parandusklass” või “Leviaatan” silmapaistvalt leebe ja lootusrikas, mitte rusuv ega masendav.

Pealkiri viitab küll Vissarionile, kuid filmis astub Siberi messias üles pigem müstiliselt mõjuva eemalolekuna, tema ümber koondunud kogukonna ja portreteeritava pere elu taustalt juhtiva ja käivitava jõuna. Erinevalt mõnestki sinutorus rippuvast Vissarioni-reportaažist ei kõnele Tammiksaart-Kilmit mitte niivõrd Siberi messiast, religioonist ega oma suhetest nendega, kuivõrd vissarionlaste ilmavaate ja eluviisi mõjust järeltulevale põlvele. Selline publikusõbralik mõelge-keegi-ka-lastele lähenemisnurk.



Hukas ilmast ära pöördunud küla paistab filmis idülliline, külarahvas rahulik ja rõõmsameelne, ainsaks kogukonna-siseseks konfliktiks mudilaste põgus nägelus. Lugu kulgeb tasa ja targu, pikalt, laialt ja meditatiivselt. Mõtlemisruumi on nii palju, et silm võiks loojagi vajuda, kui üles ei kerkiks tõsisem vastasseis külavälise ilmaga: ema Sveta on Peterburist vissarionlaste juurde kolides lapsed kaasa võtnud ning isa Magomed püüab neid võimudelt abi otsides tagasi saada. Seegi ei kõiguta valdavat headuse- ja muinasjutu-usu õhkkonda, mida näidatakse sümpaatiaga, kuid pealetükkivuseta - mingit misjonit endale ei lubata, vastuvõtutõrget ei tekkinud, pigem ärkas huvi Vissarioni teemal veel üht koma teist vaadata. Selgub, et tal on mõndagi öelda.

Ning tagatipuks jäi küla-arkaadiaga võrdselt meelde filmi raamistav kergelt nukker kaduvikumeeleolu valge liblika suvega.



"Kristus elab Siberis" linastub kinodes 13. veebruarist 2015. Arvamusi: Donald Tomberg / Sirp.