13. dets 2017

Mehetapja / Süütu / Vari / Sõda

"Mehetapja / Süütu / Vari", 141 min. "Sõda", 55 min. Eesti 2017. Rež. Sulev Keedus.


Hetkel on meie kinodes selline huvitav seis, et korraga jookseb kaks Sulev Keeduse filmi: dokk "Sõda" ja mängukas "Mehetapja / Süütu / Vari". Üpris erinevad asjad, kuigi kumbki omal moel ootuspäraselt keeduselik.

Alustame mängufilmist, mille kohta on kuulda olnud üpris erinevaid arvamusi alates vaimustunud ohkeist, et seda tuleb mitu korda vaadata, et kogu sümboolset sügavust aduma hakata, ja lõpetades Sten Kohlmanni gonzo-arvustusega, mis kirjeldas filmi ülima kunstisnobismina, pannes nõnda osa haritud publikut nördinult õhku ahmima. Kak že tak?



Eesti kultuur on ju nagu Üdi lokomotiiv - nii üksi seal võsas, ja teda meil tuleb hoida. Niigi on maailm persekursil; meie paljukannatanud natsioon sureb vuhinal välja; sirguv põlvkond, niipaljukest kui neid veel on, ei oska enam selle maa keeles lugeda ega kirjutada; mõned mõnitavad juba tüviväärtusi nagu laulupidu; teiselt poolt aga tõuseb mordor, juurapähklid ähvardavad kohtukulliga ning tervetalupoegmõistlased ning muud kvaasi- ja täisnatsid uluvad aida taga ja isuvad põlevi silmi, hambad irvi, ila tilkvel kruvisid kinni keerata, et kulturnikel, va soroslastel, seegi napp kopikas käest väänata, mida ülehelikiirusel tõusvast aktsiisist niigi üha vähem laekuda ähvardab.

Selles kohutavas apokalüpsise-eelses olukorras peame oma kultuuri kaitsel ühte hoidma kui heitunud mesilaspere, ja kui kuningas ongi juhtumisi alasti, pole koššer seda avalikult välja öelda - seda mitte ainult filmi, vaid ka kirjanduse ja teatri ja üldse igas mõeldavas kontekstis.

Säärased vagad mõtted ei liigu juba mõnda aega ainult Veideka ning tema ea- ja mõttekaaslaste väärikais hallides ja kulupeades. Sel kümnendil on ka üha enamad kohaliku X-generatsiooni esindajad riburada jõudmas ikka, kus tervis hakkab tasapisi tunda andma, silm ja samm töntsistuma, karvase servaga sussid jalga sobima ning kultuuri- ja rahvusmure üha valjemini rinna sees helisema.



Pean tunnistama, et mul Kohlmanni kirjatükile sisulisi etteheiteid pole. Seda nii sel üldisel põhjusel, et pean kultuuri tugevuse näitajaks eelkõige mitmekesisust, kui kitsamalt sellepärast, et mulle ei tundu, et ta oleks kõnealuse linateose kohta midagi väga valesti öelnud. "Mehetapja / Süütu / Vari" kannab selgelt edasi kodumaise kino traditsioone ses mõttes, et kehastab jõuliselt rahva keeles ja meeles läbi aegade püsivat eesti filmi kuvandit, mille alla suurem osa siinset filmitoodangut õigupoolest enam ei kuulu, Keeduse triptühhon aga küll. See sobib enam-vähem ideaalselt eesti filmi bingo mängimiseks, sest mõndagi ruutu saab läbi kriipsutada korduvalt.



Lisan vaid paar sõna. Esimese osa, "Mehetapja" põhiplussiks võib pidada tahtmatut malevalikku koomikat vaataja jaoks, kes Sarneti "Novembrit" näinud, sest loo õigupoolest vist traagilisena mõjuma mõeldud segadus leiab aset sarnases muinasjas ja peategelasi kehastavad samad näitlejad.

Teises (kolmest loost ainsas Keeduse stammstsenaristi, kadunud Madis Kõivu kirjutatud) osas "Süütu" on filmi ainus selgepiiriline, mittehermeetiline ja veidigi huvi äratav stoori, mille süžee on küll absurdimaiguline: ingeri neiu peab küüditamisest hoidumiseks kõigepealt astuma abiellu ja edasi arsti juures tõestama, et ta pole enam neitsi, kusjuures nii tema enda kui kõigi teiste jaoks on ainus mõeldav variant hüümenist vabanemiseks tegelik seks, mida ta üldse ei soovi.

Kolmas osa, tänapäevas toimuv "Vari"... ohjah, ma parem ei hakka, nii ääretult krüptiline, sügav ja sümboliküllane on see. Tahtmatust koomikast pole taas puudust, ja sellest, millist ohjeldamatut mõistatamis- ja tõlgendamisrõõmu siit leida võib, annab aimu näiteks Kalev Rajangu psühhedeelne eksegees TMKs (tl;dr).

Ise piirduks märkusega, et "Varjus" viidatakse ekslikult Spinozale, kes olevat rääkinud "intelligentsest armastusest". Tegelikult rääkis Spinoza küll hoopis intellektuaalsest ehk arusaavast Jumala-armastusest - Jumala armastamisest intellekti, intellektuaalse mõistmise kaudu (amor intellectualis Dei, Moti tõlkes aruline armastus Jumala vastu). Siin on vaks vahet.



See, et "Mehetapja..." mulle muhvigi ei pakkunud, ei tähenda muidugi, et sel ei võiks leiduda oma publik või et sääraseid asju pole üldse vaja vändata. Ikka on, kasvõi juba jutuks olnud kultuurilise mitmekesisuse huvides, ja küll leidub ka tänulikke vaatajaid, ehkki ei oska arvata, kui palju. Festivaliedu ega auhindu ennustada ei söandaks, aga ega ma pole ka mingi igormang, kaugel sellest.

Praktilise nõuandena neile, kes vaatamist alles kaaluvad, tahaks aga soovitada tegevust, millest üldiselt tasub hoiduda - treileriga tutvumist. Enamasti toimivad need eksitavalt vahule klopitud spoileritena, antud juhul aga annab treiler filmist päris adekvaatse ülevaate ja ühtlasi võimaluse langetada informeeritud otsus, kas jagub soovi näha sama asja seitsekümmend korda pikemas, kahe minuti asemel pea kaks ja pool tundi kestvas versioonis.



Kui "Mehetapja..." on keeduselik mängukas, siis "Sõda" on keeduselik dokk, ja dokižanris tähendab see kindlat kvaliteedimärki. Võtted, mis mängufilmi puhul tunduvad küsitavad - nagu pikad kaadrid, mõttepausid, kordused - töötavad siin võimsalt terviku huvides. Vahe on ehk selles, et mängufilmid nagu "Kirjad inglile" ja "Mehetapja..." miksivad vormilist minimalismi ja otsatut eksistentsiaalset ängi barokselt tiheda ekspressionistliku ja sürrealistliku sümboolika ja tähendusküllusega. Need on justkui "Kurbmäng Paabelis" mängufilmi vormis. Keeduse dokid nagu "Varesesaare venelased" ja "Sõda" aga piirduvad reaalsuse ja minimalismiga, lasevad materjalil rääkida enda eest, ilma et sellele oleks püütud tervet semisofääri jõuga külge keevitada. Tähendus ja sügavus sünnivad rahulikes makrovaatlustes justkui iseenesest, vaatajal on ruumi mõelda.



Sisult vastab "Sõda" oma lakoonilisele pealkirjale, meenutades tõika, millele me vist liiga tihti ei mõtle: et me elame sõja ajal ja sõdivas riigis. Kuna sõda, antud juhul Afganistani oma, jääb meist ruumis kaugele, siis saame üsna edukalt hoiduda mõtlemast nii sõjale kui selle tagajärgedele, mis ometi kujundavad meie maailma kõigil tasandeil alates suurimast, maailmapoliitilisest, kuni väikseima, üksikisiku tasandini. Keedus räägib viimasest, jutustades ühest mehest paljude seast, kes on läinud sõtta ega tule enam tagasi - nagu keegi ei tule, igatahes mitte sama inimesena. Kui õnnestubki ellu ja füüsiliselt terveks jääda, siis tagasitulija peas käib sõda edasi, sest et mälu ei kao.

See sõja kustumatu jälg sõduri psüühikas on igihaljas teema, millest on palju häid filme vändatud - nii meil kui mujal, nii mängukaid kui dokke, millest kohe meenuvad näiteks Ivar Heinmaa "Afganistani armid" ja Danfung Dennise "Hell and Back Again". Keeduse "Sõda" seisab väärikalt tippude kõrval hoolimata sellest, et filmis ei näe otseselt ei sõda ega kuigivõrd ka veterane.

Nii üks kui teine on siin kohal eelkõige tühikuna, puudumisena. Afganistani-kaadreis näeme sõdurite igapäevaelu ja igapäevast tsivilisatsioonide kohtumist külatanumal, kus soomusmasinad kulgevad mööda kitsekarjustest. Sisulisest peategelasest sõdurit ei näidata, sest ta on juba surnud: tuli Afganistanist küll eluga tagasi, kuid ei suutnud enam tsiviileluga kohaneda ja tappis end hiljem. Temaga tutvume läbi elukaaslase lihtsate, vahetute ja siiraste mälestuste.

Justkui napist materjalist hoolimata - või kes teab, võib olla osalt ka tänu sellele - on Keedus osanud raske teema ja keerulise karakteri imetlusväärse kannatlikkuse ja süvenemisega nii intellektuaalselt kui emotsionaalselt mõjuvalt avada. Tema tugevuseks on ülim nappus, igasuguse liiasuse puudumine, taandatud autoripositsioon ning üleseletamise, enesestmõistatvuste, elementaarsete banaalsuste kindlakäeline vältimine.



Sõduri lähedastest on kahju, ja muidugi on kahju ka õnnetust sõdurpoisist, kellega siinsed psühhiaatrid ei oska midagi pihta hakata peale diagnoosi panemise. (Eesti psühhiaatria vääriks lausa omaette dokfilmi või ka mitut - hea kasutamata materjal.) Ja teistestki sõdurpoistest, sest nagu filmis öeldakse: "Ega ta polnud ainus, kel oli raske tsiviilellu tagasi tulla". Kas sõda kummitab sind endiselt, küsitakse kõrvaltegelaselt, üheksakümnendail Jugoslaavias sõdinud veteranilt, kes pärast seda pealtnäha viletsavõitu elu elades on suutnud endaga rahu sõlmida. "Igatahes."

Ent ühtlasi on raske tõrjuda mõtet, mis tikub pähe ka näiteks Hannes Võrno traagikoomilist avalikku personat jälgides - kas ikka oli vaja vabatahtlikult mobiliseeruda, selmet kodus "Švejki" lugedes vaikselt naeru pugistada: "Sõtta ei tiku me, sõja peale situme!"

See selleks. "Sõda" on mõjuv film, vist parim tänavune eesti kino, mida olen sattunud nägema, kuigi ka mängufilmi vallas on sel aastal olnud lausa kaks meeldivat üllatust: "November" ja "Minu näoga onu".


"Mehetapja / Süütu / Vari" kinodes: Sõprus, Artis, Forumcinemas, Apollo, Cinamon. Hinnanguid: Sten Kohlmann (ÕL, 4/10), Kalev Rajangu (TMK), Helen Schasmin (Delfi). "Sõda" kinodes: Artis. Hinnanguid: Kersti Uibo (Sirp), Evelyn Kaldoja (Sirp), Peeter Sauter (Maaleht).

11. dets 2017

Hea aeg / Good Time

"Good Time", USA 2017. Rež. Ben ja Joshua Safdie. 101 min.


Õhtulehe üllatavalt loetavaks muutunud filmiblogis kirjutati Pöffi aegu, et kui kinosaali tulevad Tolk ja Priimägi, võib lihtne inimene sammud ukse poole seada, sest siis hakkab linal käima totaalne mindfuck. Nojah, eks lihtsaid inimesi ole erinevaid. Mulle näiteks mindfuck enamasti istub. Esimese asjana meenub selle sõnaga seoses piraadilahel kunagi levinud filmipakett "Mindfuck collection", mis oli väärt kraami tulvil, Kubrickust Jarmuschi, Wachowskite ja Satoshi Koni "Paprikani".

Nii et kui ma lugesin molukaustast, kuidas Rain ja Tristan "Head aega" kiidavad, ja Ralf ka, siis see mõjus ettepanekuna, millest ei saa keelduda. Peab meeldima! Ja meeldiski, või noh, "meeldima" pole vist päris õige tegusõna selle filmi kohta. Õigem oleks öelda, et avaldas muljet, lõi pahviks.

"Good Time" justkui ei püüagi tavamõistes vaatajale meeldida ega teda pärikarva silitada. Pigem paistab olevat eesmärgiks teda üllatada, häirida, jalust rabada. Pöörane, närviline, hüplik, hoolimatu, jõhker krimilugu kahest vennast, kellest üks vaimupuudega, kusjuures see viimane moment on ka enam-vähem ainus empaatiavarjund kogu asjas, mis paneb kaasa elama sellest kalkusest hoolimata. Algul peaaegu iiveldama ajavalt tihe amokijooks ja ameerika raudtee. Stoori kulgeb ettearvamatult, žanri konventsioone eirates, ning on ka lavastatud, üles võetud ja monteeritud üsna ennenägematul moel, võiks öelda, et breikbiidilikult.

Realistlikus võtmes esitatud lugu ei suuda muidugi ühtlaselt poolteist tundi alguse pinget üleval hoida, aga ikkagi on see minu jaoks krimipõneviku žanris uus sõna. Kaugete assotsiatsioonidena ujuvad mälust esile ainult märulipõnevikud "Crank" (intensiivsuse poolest) ja Jerzy Skolimowsky "Essential Killing" (ootamatuse poolest). Kuid nendegagi seob "Good Time'i" eelkõige ainult elamuse uudsus. See film ei sarnane märkimisväärselt millelegi, mida näinud olen, Safdie-vendade varasem looming kaasa arvatud.

Meilgi kunagi linastunud "Daddy Longlegs" oli ju suht harju keskmine, mitte just teab mis meeldejääv suhteindi. Vendade eelmine, karm narkolugu "Heaven Knows What" sihtis oma vahetus naturalismis juba rohkem samasse auku, aga seal polnud säärast põnevusmomenti.

Nii et kuningas Koguja enam kui kahe tuhande aasta tagusele küsimusele vastates - jah, on küll midagi, mille kohta saab öelda: vaata, see on uus!

Küllap mitte igaühe teetass, aga kui filmid üle keskmise huvi pakuvad, siis tasub pilk peale heita, sest ilmselt on "Good Time" üks lõppeva aasta tippe.


"Hea aeg" kinos: Sõprus. Hinnanguid: IMDB (7.4/10), Rotten Tomatoes (91%).

Jörn Donner: Euroopal on lootust. Intervjuu

Jörn Donner on mitmekülgne soomerootsi poliitika- ja kultuuritegelane, kes on kirjutanud kümneid raamatuid, vändanud kümneid filme, tegutsenud kriitiku, ärimehe, produtsendi, diplomaadi ja poliitikuna, juhtinud Soome ja Rootsi filmiinstituute. Eluaeg isepäise mõtlemise, terava keele, sule ja kaameraga silma paistnud kosmopoliidina on Donner omamoodi Soome kultuuri enfant terrible, kes pole kunagi peljanud avalikkust provotseerida.

Tema raamatuist ehk tuntuim on Finlandia auhinna pälvinud ja eesti keeldegi tõlgitud romaan “Isa ja poeg”. Filmialal teatakse teda muuhulgas ainsa soomlasena, kes on võtnud vastu Oscari – seda Ingmar Bergmani “Fanny ja Alexanderi” produtsendina. Peagi 85. sünnipäeva tähistav vanameister teeb endiselt filme ja kirjutab. Äsja käis ta Tallinnas Pimedate Ööde Filmifestivalil elutööpreemiat vastu võtmas ning esitlemas oma filme, mis linastusid siin Soome iseseisvuse 100. aastapäeva tähistava filmimaratoni käigus.



Kas elutööauhindadel pole mitte kerge nekroloogi kõla – elutöö on valmis, nüüd teeme sellest kokkuvõtte? Te olete endiselt loominguliselt aktiivne. Mida te ise peate oma mahuka ja mitmekülgse tegevuse suurimaiks saavutusteks?

Mulle ei meeldi eriti sedasorti auhinnad. Mind on varemgi siia kutsutud, kuid olen ära öelnud. Arvan, et nad leiutasid auhinna selleks, et mind siia saada. See, et ma lõpuks kohale jõudsin, on seotud ka mu tööde hetkeseisuga. Sain parasjagu kõik pooleliolevad asjad valmis: esiteks lõpetasin 55-minutise dokumentaali Ingmar Bergmanist, mis koosneb peamiselt tema eluajal üles võetud materjalist; teiseks vaatasin üle veebruaris ilmuva romaani käsikirja. Tänu sellele olen parasjagu vaba, kui paar pisiasja välja arvata. Olen justkui töötu – loen ja kirjutan veidi, aga esimest korda üle pikkade aastate pole mul pole selgeid tulevikuplaane, ühtki tööd või raamatut ees ootamas. Olen sellega väga rahul, kavatsen veebruarini vabadust nautida ja veidi reisida: Rootsi loengut pidama, Kanaaridele puhkama ja Berliini Euroopa Filmiakadeemia 30. sünnipäevale, kuhu mind asutajaliikmena kutsuti. Paljud asutajad nagu Bergman ja on surnud ja ma ei tea, paljud elavaist sinna jõuavad, aga loodan näha vanu sõpru nagu István Szabó ja Liv Ullmann.

Ise pean end ennekõike kirjanikuks. Olen kirjutanud ja avaldanud 55 ilukirjanduslikku ja mitteilukirjanduslikku raamatut. Erilisi lemmikuid mul nende seas pole, kuid mulle endale tunduvad üsna head just viimased, näiteks raamatud Berliinist, Viinist, Soomest ja Rootsist. Ilukirjandusest ehk “Isa ja poeg”. Üks mu enda meelest paremaid kirjatöid on uus romaan, mis ilmub veebruaris, kui saan 85.

Filmitegemise igavene probleem on rahastus. Kui kuuekümnendail Rootsis filmitegijaks hakkasin ja väntasin oma esimesed mängufilmid alates “Pühapäevast septembris”, oli veel olemas vana produktsioonisüsteem, siis ei pidanud raha otsimisega kuigivõrd ise vaeva nägema. Alates 1967. aastast hakkasin aga oma filme ise tootma. Mõned neist saavutasid menu, mõned on ka üsna head, isegi päris esimene neist, “Must valgel”. Tänapäeval, õieti aastast 2003, olen õnneks tootmismuredest prii. Kaks noort inimest firmast Bufo Films on tootnud pea kõik mu uue sajandi filmid, näiteks viieosalise telesarja Mannerheimist ning mängufilmid “Ülekuulamine” ja “Armi elab!”. Nemadki pole rikkad, kuid vähemalt ei pea ma asja ärilise küljega ise tegelema ja saan keskenduda loomingulisele poolele. Ka filmide puhul on kõige aluseks siiski kirjutamine.

Lisaks tuleb aga mängu tehnoloogia, mille alal ma pole kaugeltki ekspert. Isegi mu mobiiltelefon on muuseumieksponaat vanadest hallidest aegadest, arvutit kasutan ainult kirjutamiseks ja meilide saatmiseks. Kuid moodsast tehnoloogiast on kõvasti kasu. Kümmekond aastat tagasi, kui filmindus alles hakkas digitaalseks muutuma, ütles üks operaator mulle, et tselluloidile on palju parem filmida, et see on õigupoolest ainus võimalus. Ma polnud sellega juba siis nõus. Praeguseks on digipildi kvaliteet juba vaat et liiga hea.

No ja lisaks olen tegutsenud veel ka poliitikas kohalikust omavalitsusest parlamendi ja europarlamendini. Kuulun siiani Helsingi linnavolikokku. Ent need asjad jäägu vast teiste hinnata.

Mainisite Bergmani. Temaga puutusite omajagu kokku ka väljaspool filmiakadeemiat. Räägite ehk veidi oma suhetest temaga.

Meie suhe kestis kuuskümmend aastat. Esimest korda kuulsin temast 16-aastaselt, kui olin oma esimesel välisreisil Stockholmis ja sõbrad soovitasid mul vaatama minna kellegi minu jaoks tundmatu režissööri filmi, milleks oli Bergmani “Vangla”.

Tuttavaks saime 1953, kui ta tuli Helsingisse loenguid pidama. Esialgu ei puutunud me palju kokku, kuid 1961. aastal, kui elasin juba Stockholmis, arvustasin Rootsi suurima päevalehe Dagens Nyheter kriitikuna tema filme ning kirjutasin temast raamatu “Saatana nägu”. Siis saime juba lähemalt tuttavaks. Mäletan, et viisin käsikirja jõuluõhtul tema ja tema tolleaegse eestlannast abikaasa Käbi Laretei koju. Sestsaati puutusime juba sagedamini kokku. Hakkasin ise ka filme tegema ja mõnda aega töötasime isegi samas stuudios. Seitsmekümnendail töötasin Rootsi Filmi Instituudis, kus mul õnnestus aidata toota paari Bergmani filmikompanii Cinematograf filmi teistelt lavastajatelt.

30. jaanuaril 1976 arreteeris Rootsi maksupolitsei Bergmani Kuninglikus Teatris keset Strindbergi “Surmatantsu” proovi ning süüdistas teda maksupettuses. See oli Bergmanile suur löök, ta sai peaaegu närvivapustuse, läks hullumajja ja seejärel lahkus Rootsist. Talle pakuti filmiprojekte Prantsusmaal, Dino de Laurentiis kutsus teda Hollywoodi, kuid kuna Bergmani esimene võõrkeel oli lapsepõlvest saati saksa keel, võttis ta vastu hoopis Müncheni teatri pakkumise. 1979, kui ma teda seal külastasin, rääkis ta mulle “Fanny ja Alexanderi” stsenaariumist, mida keegi ei tahtnud produtseerida. Lugesin pika stsenaariumi samal ööl läbi ja ütlesin talle, et see tuleks üles võtta Rootsis. Bergman polnud nõus Rootsisse naasma ja tahtis filmida Saksamaal, kuid ma ütlesin ei – olen nõus talle raha hankima tingimusel, et teeme filmi Rootsis. Nii saigi minust “Fanny ja Alexanderi” produtsent.

Hiljem kohtusime aeg-ajalt, kuid ei saa öelda, et oleksime olnud lähedased sõbrad. 1997 telliti mult Bergmani 80. juubeli puhuks teledokumentaal, mis linastus aasta hiljem pealkirja all “Ingmar Bergman: elust ja tööst”. Filmi monteerimine kujunes problemaatiliseks, sest Bergman tahtis seda oma äranägemise järgi lõigata ja tsenseerida. See rikkus meie suhteid tublisti, kuid kuna filmi arvustused olid positiivsed, ei pidanud ta pikka viha. 2003 loobus Bergman filmitegemisest ja polnud oma viimastel eluaastatel enam päris selge. Sellest on kirjutanud tema ja Liv Ullmanni tütar Linn Ulmann. Aga kuni oma surmani aastal 2007 Bergman ikka helistas mulle vahetevahel. Tema matustele mind ei kutsutud, huvitaval kombel aga kutsuti järgmisel aastal Farö kirikusse iga-aastase Bergmani nädala avakõnet pidama. Ma muidugi pole kirikuskäija, nii et see oli minu jaoks esimene ja tõenäoliselt ka viimane kord kirikus kõnet pidada. Seejärel kirjutasin temast veel ühe raamatu, mis ilmus 2009.

Ja nüüd viimati tegin juba jutuks olnud dokumentaalfilmi, mis on üks väheseid mu enda toodetud filme sellest sajandist. See ei läinud suurt midagi maksma, kuna koosneb peamiselt materjalist, mille autoriõigused kuuluvad mulle, ja uue materjali, mida Rootsis filmisime, võttis operaatorina üles mu poeg.



Poliitikast: Soome tähistab tänavu oma iseseisvuse sajandat aastapäeva, kuid teie olete öelnud, et Soome sai tõeliselt iseseisvaks alles 1995, liitudes Euroopa Liiduga.

1917. aasta 6. detsembril välja kuulutatud iseseisvus polnud enamat kui lihtsalt väike sõnum ajalehes, tegeliku iseseisvumiseni läks aega. Lenin ja venelased lootsid, et revolutsioon muudab kõiki piire, nii et nad olid varmalt valmis valetama ja kõigile iseseisvust lubama. Soomes puhkes kodusõda. Venelastega sõlmiti rahu alles 1920 Tartus, kuid juba 1939 ründas Stalin jälle, lootes Soome paari nädalaga vallutada. See ebaõnnestus, Soome suutis end Talvesõjas kaitsta, kuid tegi Teises maailmasõjas koostööd natsidega ja sõdis venelastega Jätkusõjas kuni 1944. aastani.

Selle tagajärjel, tänu Nõukogude Liiduga sõlmitud lepingutele valitses nelja-viiekümnendail Soomes omamoodi enesetsensuur. Meie olukord polnud muidugi nii halb kui Baltimaadel, kes kuulusid Nõukogude Liitu; elatustase läks ülesmäge, kuid sõltumatuse saavutamine on siiski olnud aeganõudev protsess läbi paljude muutuste. Ma usun, et ekspresident Martti Ahtisaari oli see, kes kõigepealt ütles, et tõeline iseseisvus saabus 1995. Paljud muidugi ei nõustu selles küsimuses tema ja minuga, kuid ma usun siiski, et kui praegu kuulutataks välja rahvahääletus, siis hääletaks enamik soomlasi Euroopa Liitu kuulumise poolt. Paljud ikkagi saavad aru, milliseid eeliseid liidu-sisene piiride avatus meile annab.

Olen kriitiline Soome valitsuse immigratsioonipoliitika suhtes, kuigi Soomes suhtutakse sisserändesse mõnevõrra paremini kui Ungaris, Poolas või Eestis. Erinevalt Eestist oleme me pakkunud varjupaika üsna paljudele Süüria ja Iraagi põgenikele, kuid umbes 70% taotlejaid oleme ka tagasi saatnud. Oleme näiteks saatnud noori ja lapsi tagasi Afganistani. Minu arvates oleksime pidanud Saksamaa ja Rootsi eeskujul oma madala sündivuse ja elanikkonna vähenemise kompenseerimiseks vastu võtma rohkem sisserändajaid, kelle sündivus on märksa kõrgem. Peaksime enamiku taotlejaid vastu võtma.

Eesti on alati ihanud jõuda Põhjamaade sekka, Soome ja Rootsi kõrvale. Kuidas arvate, kas meil tuleks võtta Soomest ja Rootsist rohkem eeskuju nii sisserände küsimustes kui muis asjus?

Eestlased peaksid esmalt meenutama, kui paljud neist põgenesid nõukogude võimu eest ja jäidki võõrsile. Neid võttis vastu eelkõige just Rootsi, keda ma tänapäeval pean Euroopa, kui mitte terve maailma arenenuimaks ja avatuimaks ühiskonnaks Saksamaa kõrval. Eesti pole neis aladel kuigi hea. Kakskümmend aastat tagasi, kui Eesti alles pürgis Euroopa Liitu, kirjutasin europarlamendile vene vähemuse kohtlemise asjus kriitilise raporti, mis eestlastele sugugi ei meeldinud. Leian siiani, et Eesti kodakondsuse saamine on liiga raskeks tehtud. Ei ole iga üksiku venelase süü, et ta on siia saabunud – eriti käib see siin sündinud laste kohta.

Sellest võiks muidugi lõputult rääkida. Näiteks tänavasildid. Kui ma esimest korda Narva sattusin – kaheksakümnendail, veel nõukogude ajal – olid seal sildid eesti ja vene keeles. Nüüd on need ainult eestikeelsed hoolimata sellest, et umbes üheksakümmend protsenti Narva elanikkonnast on endiselt venekeelne. Soomes on tänavasildid kakskeelsed juba siis, kui kuskil on viis protsenti rootsikeelset vähemust. Elasin ise kümme aastat Helsingist veidi lääne pool Ekenäs (soomepäraselt Tammisaari), mille elanikkonna enamus on rootsikeelne, ja seal on tänavasiltidel esikohal rootsi keel. Mõistan eestlaste ebakindluse ja rahvusluse problemaatikat hästi, kuid jään mõneti eriarvamusele. Aga muidugi ei saa ma midagi muuta ei siin ega kodumaalgi, sest tänapäeval pole mul mingit poliitilist mõjuvõimu. Enim, mis ma teha saan, on väljendada oma vaateid kolumnistina paar korda kuus, kuid seegi lõpeb jaanuaris.



Teie kaasmaalane Aki Kaurismäki paistab oma viimastes filmides jagavat teie arusaamu pagulasküsimusest. Mida te kunagise filmikriitikuna neist arvate?

Tunnen Akit juba kakskümmend viis aastat ja hindan tema filme kõrgelt. Need pole muidugi kõik ühtlaselt tugevad ja võib ehk väita, et “Le Havre” oli parem kui “Teispool lootust”, aga mulle meeldivad mõlemad. Tema filmid on isikupärased sel moel nagu väga vähesed tänapäeva filmid seda on. Üheksakümmend protsenti filmidest on kommertsjama või lihtsalt saast. Ma ei käi kuigi tihti kinos, sest miks ma peaksin vaatama midagi, mis müüb hästi, kuid on täiesti ebahuvitav. On muidugi suuri erandeid nagu austria lavastaja Michael Haneke, rootslane Ruben Östlund ja Aki Kaurismäki, kuid neid on vähe ja nende filmid pole ilmselt enamiku, vaid nii-öelda valgustatud vähemuse jaoks. Eks raamatute kirjastamise alal ole sama lugu – enamik inimesi ostab kriminulle, vägivalda ja nii edasi; ma isegi loen aeg-ajalt ajaviiteks kriminulle. Teatris samuti – meil Soomeski mängivad Rahvusteater ja Helsingi Linnateater eelkõige populaarseid tükke.

Teie enda filmid tunduvad kuuluvat samuti pigem isikupäraste kui populaarsete kilda?

Tahaks loota, et nad on isikupärased. Igatahes pole nad olnud kommertslikult kuigi edukad, kui ehk välja arvata “Must valgel” ja “Naisportreed”, mis sisaldasid erootilisi elemente.

Neis filmides ja mujalgi olete vaadelnud küllalt kriitilise pilguga abielu kui institutsiooni. Ometi olete juba kolmandat korda abielus, nii et mõnevõrra usku teil sellesse siiski paistab olevat.

Abiellusime Bitte Westerlundiga kakskümmend kaks aastat tagasi, kuid see oli peaaegu eksitus. Me ei naitunud mitte sellepärast, et meil on kaks last, vaid sellepärast, et mind määrati Los Angelesse konsuliks ning Soome välisministeerium maksis toona igakuiseid toetusi ainult diplomaatide ametlikele abikaasadele. Ent kohe pärast meie abiellumist muudeti see süsteem ära ja hakati maksma ka lihtsalt elukaaslastele. Nii et meie abielu põhjus oli puhtrahaline. Praegu võiksime lahutada, aga milleks. Sõrmust ma ei kanna.

Samuti olete omajagu käsitlenud seksuaalset vabanemist ning võrdõiguslikkust suhetes ja ühiskonnas. Kuidas hindate viimase poolsajandi arenguid selles vallas? Viimasel ajal kostab hääli, et asjad on läinud liiga kaugele, tuleks pidurit tõmmata või lausa tagasi pöörata.

Lolle leidub alati ja igal pool. Tuleb ette nii rumalat enamust kui rumalaid vähemusi. Sellegipoolest aktsepteerivad Euroopa rahvad nüüd homoseksuaalsust, isegi Venemaal pole see illegaalne, paljud Euroopa riigid on seadustanud samasooliste abielud – nende seas suhteliselt alahoidlik Saksamaa, kus Merkel ise hääletas selle vastu, kuid tema partei oli poolt. Need on näited positiivseist arenguist Euroopas.

Kuid võrdõiguslikkuse, naiste võrdse kohtlemise ja võrdse töötasu osas on veel palju ära teha. Ma arvan, et nende probleemide lahendamine võtab veel oma kuuskümmend aastat. Mõnel alal on naised juba meestest ees, kuid neid valdkondi pole just palju. Meenuvad näiteks hambaarstid ja Soome diplomaadid. Neil aladel on naisi rohkem kui mehi, sest nad on paremini haritud ja ette valmistatud. Soome parlamendis on mehi ja naisi võrdselt, Rootsi ja Norra valitsuses samuti. Ma arvan, et ka Soomes võiks see nii olla. Olen üldiselt kvootide vastu, kuid mõnel juhul on neist kasu.

Euroopasse ja euroliidu tulevikku on teil endiselt usku?

Lootust on alati. Vähemalt mõnevõrra. Loodan president Macroni ja uue saksa valitsuse peale. Mul on mõnikord raske aru saada, kuidas inimesed võivad olla unustanud, kui palju head piiride avatusest ühisrahani on Euroopa Liit kaasa toonud. Nii Euroopa kui Eesti on viimase kahekümne aastaga tohutult arenenud. Muidugi on siin suuri probleeme põllumajanduse ja energeetika vallas, kivisöega ja nii edasi, kuid Euroopa vähemalt püüab edasi areneda – erinevalt Venemaast, aga ka Ameerika Ühendriikidest. Ühendriigid ei seisne muidugi ainult Trumpis, osariigid on erinevad. Näiteks Kalifornias kui suurima majandusega osariigis keskkonnakaitse-eeskirjad üpris ranged.

Paljud britid kahetsevad nüüd kahetsevad nüüd Brexiti-hääletust, mille tagajärjel elatustase langeb ja inflatsioon kasvab, kuid tõenäoliselt ei saa nad seda enam muuta. Piiride sulgemine tähendab sulgumist kaubanduse, impordi ja ekspordi jaoks, omamoodi autarkilise majanduse loomist, mis ei aita just areneda.

Ma usun, et inimesed saavad aru, milleks Euroopa Liitu vaja on. Võimalik, et ühtseks jääb ainult eurotsoon, kuhu ei kuulu näiteks Rootsi ega Taani. Eks me näe. Avatud ühiskonna arendamine on alati keeruline, nagu George Soros on Karl Popperi eeskujul öelnud. Minagi usun avatud ühiskonda – demokraatiasse, vabadesse valimistesse ja tsensuuri puudumisse ja nõnda edasi.

Teie põlvkonnakaaslane Alejandro Jodorowski, kes sai tänavu 88, kirjeldab oma seni viimases filmis “Lõputu luule” vananemist vabanemise ja kergenemise, pagasi mahapaneku ja liblikana lendu tõusmisena. Kuidas teie seda näete?

Nagu algul jutuks oli, olen hetkel uudses olukorras ega oska enne veebruari öelda, mida ma sellega peale hakkan. Bergman rääkis mulle kunagi ühest tuntud arstist, kes läks pensionile ja loobus patsiente vastu võtmast. Keegi küsis temalt, mis siis nüüd edasi saama hakkab, ja arst vastas: kas pole juba küll? Võiksin sama küsida. Eks asi ole alati ka tervises. Teatud ikka jõudes on inimesel alati mingeid terviseprobleeme – nii ka mul. Mul on kopsus väike kasvaja, mida ei saa opereerida, kuid mida saab kiiritada. Ka ses osas saab pilt jaanuaris selgemaks. Võib-olla olengi veebruaris kerge kui liblikas.



Sirpi kirjutatud lugu, siin toimetamata kujul. Fotod: Piia Ruber.

10. dets 2017

Suburbicon

"Suburbicon", USA 2017. Rež. George Clooney. 105 min.


Clooney on näitlejana stabiilselt sümpaatne, ridamisi häid rollivalikuid teinud, kuid režissöörina üsna ebaühtlane. Tema üleelmine lavastus “Märtsi iidid” oli igati ontlik poliitdraama, eelmine, hirmkallis ilmasõja-oopus "Monumendimehed" aga päris mage äpardus. Viimasega võrreldes on "Suburbicon" justkui taas sadulasse tõusmine - film on stiilselt üles võetud, pole igav ega piinlik, head näitlejad (Julianne Moore suisa topeltrollis).

Aga lõpuks jääb ikka õlakehitus ja igihaljas miks-küsimus. Heas usus on kokku keedetud rammus seljanka lähteaineist, mis paraku üksteist ei toeta: väikekodanlik retroutoopia nagu "Stepford Wivesis" (mis on hoopis terviklikum ja nauditavam film); fargolik krimilugu (see võrdlusmoment muidugi ei saa naljalt kasuks tulla); retrorassism nagu... ütleme "Koduabilises" ("The Help" - hea küll, too oli ikka tüütum, seebisem värk). Koos see kõik ei toimi, jätab juhuvaliku mulje.

Ma ei tea, milline oli vendade Coenite panus "Suburbiconi" stsena juures, aga kui see oli suur, siis nende poolt ka lati alt läbi jooksmine. Püüdke veel, poisid, hoiame pöialt.



"Suburbicon" kinodes: Forumcinemas, Apollo. Hinnanguid: IMDB (5.3/10), Rotten Tomatoes (28%). 

8. dets 2017

Härra ja proua Adelman / Mr & Mme Adelman

"Mr & Mme Adelman", Prantsusmaa-Belgia 2017. Rež. Nicolas Bedos. 120 min.


Veel üks mittekaamoslik filmike, mis mulle päris hästi istus. Sisult on see ühe kirjaniku ja tema kaasa eluaegne armastuslugu koos kõikvõimalike jamadega, mis suhetes aja jooksul ette tulla saavad. Stiililt pigem romkommilik kui melodramaatiline, nauditav eelkõige tänu vaimukale dialoogile. Ilusad inimesed, ilus iroonia. Päris nii särav ja ootamatu kui näiteks "Le nom de gens" see pole, aga kohati on siin sarnast vaibi vähemalt niipalju, et too üle pika aja meelde tuli.

Keskmisest magedast prantsuse armuibast või naljavabast suhtekomöödiast tublisti üle. Ei midagi maailma muutvat, kuid meeldiv, lõbus ajaviide. On isegi mingi prantsuse Kristallgloobuse nimelise auhinna saanud.



"Härra ja proua Adelman" kinos: Artis. Hinnanguid: IMDB (7.3/10).

7. dets 2017

Basmati Blues

"Basmati Blues", USA 2017. Rež. Dan Baron. 106 min.


Ogaralt reibas, süüdimatult juustune kämp-muusikal on teretulnud vaheldus, kui parasjagu juhtumisi ei otsi polaaröös kinost täiendavat masendussüsti. Bluusi pole ses filmis ruupia eestki. Klassikaline Hollywoodi muusikal kohtub Bollywoodi, romkommi ja slapstick-komöödiaga, värvilise virrvarri ja lollide naljade varjus globaalkapitalismi- ja Monsanto-vastane sõnum. Larson Larsoniks, tema mängis selles enne linastumist pikalt riiulis seisnud loos enne kui üldse tuntuks sai, põhistaar on siin ikka Donald Sutherlandi õel magnaat. To motivate the working class, you gotta kick some ass!

Mõnigi hindu on treileri põhjal kurtnud, et klišeelik, lausa rassistlik, aga üldiselt võiks vast ikka filmi ennast vaadata, enne kui hinnanguid jagama kukkuda (see ei kehti ainult hindude puhul). "Basmati Blues" on mumst suurepärane reklaam Indiale, tekkis kohe tahtmine minna. Hoogne ja hooletu, üdini positiivne meelelahutus.



"Basmati Blues" kinos: Forumcinemas. Hinnanguid: IMDB (3.8/10)

27. nov 2017

Pöff 2017: Anarhist kolooniast / Park Yeol / Anarchist from Colony

"Park Yeol" / "Anarchist from Colony", Lõuna-Korea 2017. Rež Lee Je-hoon. 129 min.


"Hakkame koos elama, ma olen ka anarhist," ütleb kangelanna algatuseks äsja kohatud kangelasele, võites kohe ka minu kui vaataja südame. Peagi peavad mõlemad tegelased juba seltsimeeste rakukesega koosolekut ja arutavad tegevuskava, hääletades, kas anda kere peale žurnalistile, kes on sotside kohta halvasti öelnud. Otsustatakse anda.

Terve see film on nagu meie viimasel ajal suurtel kiirustel ja hulgakaupa kapist väljuvate uus-antikommunistide ärritamiseks loodud. Kujutan elavalt ette, kuidas vahvad valgekaartlased Koppel, Hõbemägi ja Espak seda nähes ja koreakeelset "Internatsionaali" kuuldes näost kaameksid läheksid ning koos filmi põhipaha, varbavahedeni õela jaapani ministri Mizuno Rentarōga röögataksid: "Kuradi kommarid, nad on kõikjal!"

Filmi tegelased eesotsas nimikangelase, anarhist Pak Yeoliga on reaalsed ajaloolised kujud. Korea immigrantide massiline tagakiusamine ja tapmine Jaapanis ning muud sündmused, millest jutt, on valdavalt tõepoolest toimunud. Kuid traagilisest lähtematerjalist hoolimata pole "Anarhist kolooniast" mingi masendav katkuhauas sobramine, vaid pigem kerge, hoogne ja rõõmsameelne lugu armastusest, anarhiast ja võimudega ülbitsemisest. Kuigi põhiliseks tegevuskohaks on vangla, on lugu üpris nunnu, romantiline ja optimismi sisendav, nii et raske on pahaks panna liigset pikkust, pakse värve, suhtelist lihtsakoelisust ja melodramaatilisi võtteid.

Sest kõigest hoolimata mõjub "Anarhist kolooniast" hea näitena sellest, kuidas ajalugu valulemata ja värske pilguga käsitleda, minetamata seejuures ei infot ega ideoloogilist sõnumit. Samuti äsja festivalil esilinastunud "Igiteele" mõeldes tundub, et meie kandi filmitegijail oleks ses vallas korealastelt üht-teist õppida.



"Anarhist kolooniast" Pöffil. Hinnanguid: IMDB (7/10).

19. nov 2017

Pöff 2017: Stalini surm / The Death of Stalin

"The Death of Stalin", Prantsusmaa-UK 2017. Rež. Armando Iannucci. 107 min.


Poliitika on ammendamatu koomika-allikas ja huumori kool. Mitte ainult Trumpi puhul, vaid päris tihti tundub, et poliitikute suurim, ehk isegi ainus vaieldamatult positiivne roll ongi naeruväärsus ja pilkeobjektiks olemine. Nende kallal on hambaid teritatud läbi aegade ja poliitnaljast pole kusagil maailmas puudust. Konkurents on tihe, kvantiteedi kuhjumisest sünnib omajagu ka kvaliteeti, mille taustal silma paista pole lihtne. Šotlasel Armando Iannuccil on korda läinud juba aastakümneid tipus püsida. Teravamat, tihedamat ja lustakamat poliitsatiiri kui tema loodud BBC komöödiasari "The Thick of It" ning selle järglased - mängufilm "In the Loop" ja HBO komöödiasari "Veep" - annab otsida.



Iannucci leivanumber on permanentne kriis ja kaos võimukoridorides, pidev tulekahjude tõrjumine ja sitt ventilaatoreis, mida üritavad energiliselt kontrollida ja siluda küünilised poliitmanipulaatorid, räusates ja ropendades seejuures värvikamalt kui voorimehe vanaema. Macchiavelli ja Rain Rosimannus on nende kõrval idealistlikud noored särasilmad-maailmaparandajad. Intrigeeritakse nagu "House of Cardsis", aga naerda saab ka.

Türanni kõngemise järel nõukogude ladvikus tekkinud võimuvaakum oleks nagu ideaalne Iannucci materjal. Ja milline koomiline driimtiim on osadesse värvatud! Ei jõua üles lugedagi, mainigem ainult kolme: Michael Palin (Monty Python), Paul Whitehouse (Fast Show) ja Steve Buscemi (mis iganes Tarantinost Coeniteni).

Kõlab nagu intergalaktilise edu retsept. Mis saaks viltu minna?



Saab see, et nii ideaalsete eelduste puhul on pettumus käbe tulema. Tulemus peaks ju ka ideaalne olema, aga tundub kuidagi... leige ja lahjavõitu. Vaatajale, kel vähegi eelteadmisi Iannuccist ja nõukogude ajaloost, pole "Stalini surmal" märkimisväärseid üllatusi pakkuda.

Kui "The Thick of It" oli justkui samm edasi BBC kaheksakümnendate sarjast "Yes Minister!", toimis selle kaasajastatud, uue sajandi versioonina, siis "Stalini surm" mõjub pigem sammuna "Yes Ministerist" tagasi. Siin on kerget, aga tuntavat tarbimiskuupäeva ületamise ja tolmu maitset.

Nii "Yes, Ministeris" kui Iannucci varasemais töis oli ühelt poolt poliitintriigide võlli keeramist, teisalt aga rippus pidevalt õhus ka küsimus, kas asjad võimukoridorides mitte enam-vähem sedamoodi ei käigi. Mõnes mõttes sarnane naljakas-sest-tõsi-efekt nagu NO-teatri poliitprojektide puhul. Iannucci tegelased tundusid korraga nii koomilised kui ka tõepärased. "Stalini surmas" napib mõlemat aspekti. Stalinismi ja nõukogude riigi tegelikku verist absurdi Iannucci ületada ei suuda, ajalugu päris pea peale keerata ei söanda ning tegevus ja tegelased kipuvad jääma pelkadeks karikatuurideks. Mõnigi neist tüüpidest - näiteks Simon Russelli Beria ja Jason Isaacsi Žukov - on päris tore, aga ühtegi "Thick of Iti" Malcolm Tuckeri mõõtu monumentaalset sotsiopaatilist tornaadot pole. Ja rabavat ropendamist napib, mis on slaavi kunstrõveduste võlumaailmale mõeldes lausa kurb.



Iannucci koperdab siin suure varbaga kergelt samale rehale, millele varem on kahe jalaga hüpanud Chaplin ja Sacha Baron Cohen oma diktaatoritega. Natuke liiga suur tükk. Eks verise ja sadistliku türannia üle olegi väga raske tõepoolest naljakat nalja heita, eriti kui selle õnnetud ohvrid ka kaadris hoida nagu siin.

Otseselt halb komöödia "Stalini surm" ju pole, aga hõiskama ka ei pane. Klassi priimuse, üldise lemmiku ootuspärane, ontlik, kuid säratu sooritus. Nagu iPhone 8.


"Stalini surm" Pöffil. Hinnanguid: Andrei J. Liimets (4.5/5), IMDb (7.7/10), Rotten Tomatoes (97%).

18. nov 2017

Pöff 2017: Hooldusõigus / Jusqu'à La Garde / Custody

"Jusqu'à La Garde" ("Custody"), Prantsusmaa 2017. Rež. Xavier Legrand. 93 min.


Minu jaoks üle aastate esimene Pöffi seanss ja kohe täistabamus. Screen Internationali kriitikute valik toimis taas. "Hooldusõigus" on nii raju, et ma isegi ei tea, kas söandan seda kellelegi soovitada. Kohe tuli meelde, miks tasub festivalidel käia - saamaks lahti tüdinud tundest, et kõik on juba nähtud, et tõesti suurtest filmielamustest saab rääkida ainult minevikuvormis.

Lühidalt võiks "Hooldusõigust" kirjeldada argidraama-katastroofipõnevikuna suhete kokku varisemisest. Abielude, ka lastega abielude lõhkiminek on igapäevane asi, kui ränk see igal üksikjuhul asjaosalistele ka poleks. Ometi mõjus "Hooldusõigus" mulle õõvastavamalt kui ükski pärisõudukas mäletamatuist aegadest saati. Vägev, raputav elamus, inimlikult puudutav, aga seda selles mõttes nagu veoauto alla jäämine on puudutus.



Pean end suhteliselt karastunud filmivaatajaks, aga Xavier Legrand suutis mul füüsiliselt närvi püsti ajada ja klombi kurku tõmmata. Saavutus on seda hämmastavam, et lavastaja ja stsenaristina on mees debütant. Ta ei näita midagi visuaalselt võigast, ta ei lähe ka ekraanivägivallaga šokeerimise kui lihtsama vastupanu teed. Selle asemel kruvib ta pinget ja ohutunnet tasapisi, vaoshoitud vahenditega lausa talumatuisse kõrgustesse.

Ralf kritiseeris feissis, et liiga lihtne lugu, midagi ei juhtu. Ma leian, et tõhusalt töötab see lugu just tänu minimalismile. Raske ja valus vaatamine on see elulise ja psühholoogilise realismi tõttu. Just nii kaovadki piirid, sellistesse kuristikesse laskuvadki inimesed ja nende suhted. Nii võib päriselt juhtuda ja juhtubki, ka meil siin ja praegu.



Seetõttu tasuks "Hooldusõigust" vaadata kõigil, kes suhtevägivalla teemadel sõna võtavad - mitte kui lahendust, vaid kui illustratsiooni problemaatika teadvustamiseks. Eelkõige muidugi neil sel teemal häälekail enda konservatiivideks pidajail nagu näiteks pruunparteilased, kes hääletasid hiljuti riigikogus perevägivalla ohjeldamisele suunatud Istanbuli konventsiooni vastu, põhjendades seda absurdse väitega, et meil perevägivalla probleemi polevat, tegu olevat islamimaailma murega. Tolle jutu juurde võiks "Hooldusõiguse" euroopaliku lahkumineku kõrvale vaadata Asgar Farhadi "Naderi ja Simini lahkuminekut", mis näitab võrratult kultuursemat lahutust ja suhteprobleemide lahendamist Iraanis. Aga noh, las see praegu jääda.



Teiseks meenus Hooldusõigust" vaadates veel üks suurepärane, suuresti erinev, kuid omal kombel emotsionaalselt sama mõjuv film: Dardennes'ide "Jalgrattaga poiss", kus samuti peategelaseks väljapääsmatus olukorras väike poiss.

Ja kolmandaks sisulise puutepunktita Aronofsky "Ema!" - omaette võetuna huvitav ja värskelt rokkiv eksperiment, mida oli lõbus vaadata. Legrand'i brutaalse efektiivsuse ja sihikindla meisterlikkuse kõrval paistab "Ema!" aga tõsiseltvõetav nagu vahukomm ränikivi kõrval - kallis, hoolega nikerdatud, kuid tarbetu ekstsentriline nipsasjake kaminasimsil, kaugel sellest, et olla aasta tipp.

"Hooldusõigus" on mu silmis peaaegu laitmatu. Kes julgeb, see vaatab.


"Hooldusõigus" Pöffil. Hinnanguid: Ralf (6/10), IMDb (7.7/10), Rotten Tomatoes (85%).

16. nov 2017

Pilk Pöff 2017 kavale

Kosmos on teadupärast peadpööritavalt, hingematvalt suur. Nagu Douglas Adams kirjutas: sa võid arvata, et apteek on kaugel, aga kosmosega võrreldes on see tühi-tähi. Kosmos on nii suur, et käib inimesele igas mõttes üle jõu. Sestap olemegi vaikselt loobunud unistusest vallutada ilmaruum ning keskendunud jõukohasemaile ülesannetele nagu võltsuudiste tootmine ja kommenteerimine.

Pöffi kava on veidi väiksem kui universum, aga ka sellest mingi ülevaate saamine ja vaatamisvalikute tegemine kipub olema inimvõimeid ületav ettevõtmine. Tänavu üritasin üle mitme-setme aasta südikalt minna sinna, kuhu kellegi jalg pole varem astunud, ja uurida, mis pimeduses peidus. Siit aruanne.



Järgnev pole mitte soovitusnimekiri, vaid asjad, mis pakuvad mulle endale huvi, mida tahaks ise vaadata, inshallah. Ette näinud pole ma uutest Pöffi filmidest suurt midagi - täpsemalt olen näinud ainult kolme asja, mis peaksid kõik peagi ka festariväliselt meie kinolevisse jõudma:
  • ARMASTUSETA (Нелюбовь / Loveless, Venemaa 2017). Vene autorikino suurkuju Andrei Zvjagintsevi viies teos on mõnevõrra ootuspärasem ja skemaatilisem emakese Venemaa allakäigu portree kui eelmised ("Jelena", "Leviaatan"), kuid siiski ilus eepika, väärib vaatamist. Žürii preemia Cannes'ist. Viiteid: Pöff / Sõprus / Wiki.
  • FANTASTILINE NAINE (Una Mujer Fantástica / A Fantastic Woman, Tšiili 2017). Kurb lugu noorest transseksuaalist, kelle eakas armastatu ootamatult sureb. Mumst mõnevõrra plakatlik, mitte nii vahvalt vahetu ja veenev kui Sebastián Lelio eelmine film, vananeva naise armastuse-otsinguist rääkinud "Gloria", aga kriitikud üldiselt kiidavad. Berlinale Hõbekaru. Viiteid: Pöff / Wiki / IMDb / Rotten Tomatoes (93%).
  • IGITEE (Ikitie / The Eternal Road, Soome-Eesti-Rootsi 2017). Antti Tuuri romaani põhjal vändatud ajalooline melodraama Ameerikast heas usus Stalini-aegsesse Nõukogude Liitu kommunismi ehitama tulnud soomlastest. Kahjuks on huvitav teema filmiks vormistatud üpris pateetilise kitšina. Päris nii kohutav sült kui Antti Jokise "Puhastus" see pole, aga ega palju puudu ka ei jää. Viiteid: Pöff.
Vanemast nähtud stuffist mainiks ära Flandria fookuse raames näidatava Michaël R. Roskami kriminulli HÄRGA TÄIS (Härjapea / Bullhead / Rundskop, Belgia 2011), mis küll millegagi meelde ei jäänud, nii et tänavuse Pöffi avafilmina näidatava Roskami uusteose VÕIDUSÕITJA JA VÕLLAROOG (Le Fidèle / Racer and the Jailbird) osas ma teab mis suuri lootusi ei hellitaks.



Traditsiooniliselt on vaatamismaterjali valikul üpris vähe abi Pöffi ametlikest programmidest ja äärmiselt kõikuva tasemega sünopsistest, mis jutustavad kohati filme ümber lõpustseenini välja. Nagu ikka, on siin üks erand: alati saab loota Screen Internationali kriitikute valikule, mis sisaldab ainult pärjatud ja tähelepanuväärt kraami. Siit on juba jutuks olnud Zjagintsevit ja kuulsa mehhiklase Guillermo del Toro VEE PUUDUTUST (The Shape of Water) ka meie kinolevisse oodata, ülejäänuid vaevalt küll. Mulle tunduvad neist eriti huvitavad:
  • FOKSTROTT (פוֹקְסטְרוֹט‎‎ / Foxtrot, Iisrael 2017), mille režissööri Samuel Maoze "Liibanon" on üks paremaid sõjafilme, mida kunagi näinud olen. "Fokstrott" sai Veneetsias teise koha (žürii preemia e Hõbelõvi). Viiteid: Pöff / Wiki / IMDb / RoTo (100%).
  • HOOLDUSÕIGUS (Jusqu'à la garde / Custody, Prantsusmaa 2017). Xavier Legrand'i draamale on jagatud terve posu auhindu, sealhulgas parima debüüdi ja parima režii preemiad Veneetsiast. Viiteid: Pöff / IMDb / RoTo (85%).
  • SUVI 1993 (Estiu 1993 / Summer 1993, Hispaania 2017). Carla Simón Pipó lugu orvuks jäänud tüdrukust. Hulk auhindu, muuhulgas Berlinale parim debüüt. Viiteid: Pöff / Wiki / IMDb / RoTo (100%).


Ülejäänud kavast püüavad esmajärjekorras pilku muidugi elavad klassikud ja muidu kõvad tegijad. Meie levitajate, eelkõige Hea Filmi ja Musta Käe kiituseks nentigem, et suur osa neist filmidest on ka festivalijärgselt varem või hiljem meie kinolevvi tulemas, nii et kui kannatust jagub, pole otsest põhjust neid tingimata just Pöffil vaadata. Esmalt olgu siiski mainitud stuff, mille siinseisse kinodesse saabumine on alles küsitav või vähetõenäoline:
  • TUNDMATU SÕDUR (Tuntematon sotilas / The Unknown Soldier, Soome 2017). Kolmas ekraniseering Väinö Linna klassikalisest Jätkusõja-romaanist, režissööriks Aku Louhimies ("Paha maa", "Vuosaari"). Soomes aasta hitt ja üle aegade suurim avanädalavahetus, nii et paneksin tegelikult imeks, kui see meie kinolevvi ei jõuaks. Aga esialgu pole jõudmise kohta andmeid. Viited: Pöff / IMDb / Wiki.
  • PIDU (The Party, UK 2017). Inglise veteranlavastaja Sally Potteri ("Ginger ja Rosa") komöödia on pälvinud paar väiksemat auhinda ja kriitikute pea üksmeelse heakskiidu. Viited: Pöff / Wiki / IMDb / RoTo (93%).


Edasi kuulub tõenäoliste kinolevvi mittejõudjate hulka paar säärast nime, kelle kätetöö puhul on raske ette arvata, kas see ka vaadata kannatab, aga ega neid mesilinnukesi ei või iial teada:
  • ÜHE VÄIKESE FILMISTUUDIO TÕUS JA LANGUS (Grandeur et décadence d'un petit commerce de cinéma, Prantsusmaa-Šveits 1986) on uue laine käilakuju Jean-Luc Godard'i panus prantsuse riigiteles kaheksakümnendail linastunud kriminullide sarja ja karta võib, et säärasena pigem kurioosum kui hädavajalik vaatamine. Telefilm on valminud 1986, mitte tänavu nagu Pöffi kodukas väidab. Viiteid: Pöff / IMDb.
  • VAGURAKE (Лагідна / Кроткая / A Gentle Creature, Prantsusmaa-Saksamaa-Holland-Leedu 2017). Ukrainlase Sergei Loznitsa esimene mängufilm ("Minu õnn" / "Щастя моє") säras oma laastavas kaamoses ja misantroopias võimsalt, teine ("Udus" / "У тумані") mitte nii väga. Kolmandas Dostojevski kallale minek äratab kerget umbusku. Viiteid: Pöff / Wiki / IMDb / RoTo (68%).
  • RAEVUKAS JÄRELMÄNG (Outrage Coda, Jaapan 2017). Need ajad, mil ülem-yakuza Takeshi Kitano nimi oli kindel kvaliteedimärk, on vist küll ammu möödas, a mine tea. Viiteid: Pöff / IMDb / Wiki.


Ja jõuamegi nende tegijate-hittideni, mis festivalijärgselt kinno tulemas. Arvata võib, et need müüvad ka Pöffil mehemoodi, nii et kui tahta need festivalil ära näha, tasub varakult pileteid varuda.
  • ÕNNELIK LÕPP (Happy End, Prantsusmaa-Austria-Saksamaa 2017). Vana hea Michael Haneke, Austria inimvihkajate kuningas. Viiteid: Pöff / Wiki / IMDb / RoTo (65%).
  • STALINI SURM (The Death of Stalin, UK-Prantsusmaa 2017). Šotlase Armando Iannucci käe alt on varem tulnud energilise ja ropu poliitsatiiri pärlid "The Thick of It", "Veep" ja "In the Loop". Ja Hruštšovi mängib siin Buscemi. Viiteid: Pöff / Wiki / IMDb / RoTo (97%).
  • SUGUPOOLTE HEITLUS (Battle of the Sexes, USA 2017). Spordifilm, kuid autoreiks Jonathan Dayton ja Valerie Faris ("Little Miss Sunshine"), peaosades Emma Stone ja Steve Carell. Viiteid: Pöff / Wiki / IMDb / RoTo (84%).
  • KOLM REKLAAMTAHVLIT LINNA SERVAS (Three Billboards Outside Ebbing, Missouri, USA-UK 2017). McDonaghi-vennaste teravmeelsusele võib kindel olla. Selle filmi taga on neist noorem, Martin ("In Bruges", "Seven Psychopats"). Hulk auhindu. Viiteid: Pöff / Wiki / IMDb / RoTo (95%).
  • REIS HISPAANIASSE (The Trip to Spain, UK 2017). Staažika briti eksperimenteerija Michael Winterbottomi toodang on üsna kõikuva tasemega, kuid tema reisi-sitcomi eelmised hooajad - "The Trip" ja "The Trip to Italy" - pakkusid igati muhedat kerget loba-meelelahutust. Viiteid: Pöff / Wiki / IMDb / RoTo (85%).


Mõistlik inimene - ei väida, et ma ise säärane olen - pööraks muidugi jutuks olnud staaridest rohkem tähelepanu neile auhinnatud filmidele, mida siinseis kinodes edaspidi enam näha ei pruugi saada. Näiteks:
  • ABRILI TÜTRED (Las Hijas de Abril, Mehhiko 2017). Mehhiko lavastaja Michel Franco on mu silmis heas kirjas sestsaati, kui nägin tema vägevat koolikiusamise- ja kättemaksudraamat "Pärast Luciat". Tema uus film sai Cannes'is Un Certain Regard programmi žürii preemia. Viiteid: Pöff / Wiki / IMDb / RoTo (60%).
  • ÕNNISTATUD MAA (God's Own Country, UK 2017). Stsenarist-režissöör Francis Lee debüüt on veel üks film Screeni kriitikute valikust. Hunnik priise. Viiteid: Pöff / Wiki / IMDb / RoTo (99%).
  • MONTPARNASSE BIENVENUE (JEUNE FEMME) (Prantsusmaa-Belgia 2017). Samuti Screeni valikust. Debüüdipreemia Kuldkaamera Cannes'ist lavastaja Léonor Sérraille'le. Viiteid: Pöff / Wiki / IMDb / RoTo (100%).
Pärjatud ja seeläbi huvipakkuvaid asju on muidugi veel palju - "Solvang", "Hannah", "Proua Hyde", "Lähedus", "Lepitus" ja nõnda edasi.

Rääkimata sellest, et tahaks näha veel venelasi (näiteks "Paganad" ja "Arütmia"), skandinaavlasi ("Talvevennad", "Energiajook"), korealasi ("Anarhist kolooniast", "Taksojuht"), vietnamlasi ("Isa ja poeg"), taisid ("Samui laul", "Palvetaja enne koitu"), hindusid ("Armastus ja Shukla", "Buddha.mov"), aga ka dokke ("Kuningas Cnut"), jänkide bollivuudismi ("Basmati Blues") ja veel igasugu värki. Kuid kõike muidugi ei jõua vaadata ega isegi siinkohal üles lugeda.



Selle asemel juhin lõpetuseks tähelepanu ära ühele kavva peidetud vanemale haruldusele. Sõpruse kevadisel Bukowski-filmide retrospektiivil oli saal nii puupüsti rahvast täis, et osa kirjandusest, filmindusest, alkoholismist ja porduelust huvitunuid jäigi vist ukse taha. Tookord näidati suurel ekraanil ära kõik siiani vändatud Bukowski-mängukad peale ühe. Pöff täidab selle lünga - Flandria fookuse raames linastub PÖÖRANE ARMASTUS (Crazy Love, Belgia 1987). Proosit!

Lisalugemist Pöff 2017 kava teemal: Soprano (Filmidest ja muusikast), Ra Ragnar Novod (Delfi Kinoveeb), Andrei J. Liimets (Maaleht).

4. aug 2017

Ismaeli vaimud / Les Fantômes d'Ismaël

"Les Fantômes d'Ismaël", Prantsusmaa 2017. Rež. Arnaud Desplechin. 114 min.


Varem meie kinodes tasandikuindiaanlase psühhoteraapiaga üles astunud Desplechini uus film esindab mu lemmikžanri “8½”, mis lahti kirjutatuna tähendab “appi, vanadus tuleb, ei oska enam millestki filmi teha, teeme siis sellest, kuidas ei oska, ja niisama rändom uitmõtteist, äkki läheb õnneks”. Väga meta, keel põses ja PoMo, bien sûr, ja ega see kõik võib-olla polegi otseselt halb, aga pourquoi, mon vieux, pourquoi? Raske on leida põhjust, miks sihukest hajusat pastakast imetud segadust ja kadunud elumõtte otsingut kaks tundi vaatama peaks. No näitlejad ehk, kes teevad materjali võimaluste piires silmapaistvalt head tööd, eriti muidugi piiritult sümpaatne Charlotte Gainsbourg. Mida mõni järjekordne kinogeenius ka ette ei kirjutaks, ta suudab selle sirge näoga tõsiseltvõetavaks mängida.


"Ismaeli vaimud" kinodes: Sõprus, Artis, Apollo, Forumcinemas. Hinnanguid: Rotten Tomatoes (61%), IMDB (5.9/10).

2. aug 2017

Dunkirk

"Dunkirk". UK-USA-Prantsusmaa-Holland 2017. Rež. Christopher Nolan. 106 min.


Ingliskeelses maailmas võeti Christopher Nolani evakueerumiseepos viimasest ilmasõjast vastu üldise rõkkava hurraaga, mille alt kriitilisemad noodid peaaegu välja ei kostnudki. Siinne retseptsioon päris nii vaimustuses ei paista olevat.

Tristan ütles, et korralik sõjafilm, millel parimate hulka siiski asja pole, ega arvanud seda ka Nolani enda esikolmikusse. Mart Raun leidis, et jätab emotsionaalselt ükskõikseks. Sten Kauber ei näinud filmil sisulist eesmärki.



Jään samuti veidi skeptiliseks. Üldiselt meeldis, kohati oli päris haarav, aga mingit püsivat emotsiooni ega muljet "Dunkirk" - mille pealkiri peaks meil eesti keele reegleid järgides õieti olema "Dunkerque" - ei jätnud. Nädal pärast kinoskäiku on juba tegemist, et leida entusiasmi sellest üldse midagi kirjutada. Kõigi aegade parim sõjafilm? No ei. Sõjafilmina on see tubli keskmine, mis jääb tippudele nagu Malicku "Peen punane joon" või Kubricku "Full Metal Jacket" kaugelt alla.

Võib isegi küsida, kuivõrd "Dunkirk" üldse on sõjafilm. Tegevuskohaks on küll sõda, aga nagu Nolan isegi on öelnud, on tegu pigem ellujäämisfilmiga. Ma ütleks, et see on katastroofiflm, mille point on jälgida, kuidas vääramatu jõud massiliselt inimesi hävitab, ja hoida pöialt, et mõned eluga pääseksid. Tegelasi on palju, kuid me ei tea neist midagi ja seetõttu jääb emotsionaalset haaravust ehk vähemaks kui siin olla võiks. Iseenesest tore, et siin puudub suurfilmi puhul ootuspärane staaride paraad, kuid mõneti muudab see Nolani sulest sündinud üsna trafaretsed tegelaskujud veelgi anonüümsemaks.



Klišeelik dialoog ja tegelaskujud on Nolani nõrgad küljed, mida talle tüüpiline ajaühtsusest loobumine ja tegevusliinide segipaiskamine varjata ei suuda. Põhirõhk on sõja kujutamisel üpris ootuspärastel stampidel - lihtsate inimeste kangelaslikkusel ja stiff-upper-lip, keep-calm-and-carry-on-britilikkusel, millele vähegi inimliku sisu andmisega näevad näitlejad kurja vaeva. Tassike teed ees ja taga.

Dialoogi on õnneks vähe, kuid siiski tekib kohati tunne, et võiks veelgi vähem olla. Pole üldse nõus Tõnu Karjatse arvamusega, et filmis pole otseselt emotsioonile rõhuvaid stseene. Mingi Michael Bay "Pearl Harbor" see õnneks tõesti pole, aga Nolan koos helilooja Zimmeriga tallab emotsioonipedaali siiski päris kõvasti - näiteks paatide ilmumise stseenis või sureva noormehe monoloogis elamata elust. Filmi lõpp läheb täiesti käest ära, viimased paarkümmend minutit patriootlikku paatost on selgelt liiast. Zimmeri pea tervet filmi saatev muusika pole otseselt halb, aga seda on liiga palju, kohati üsna pealetükkivalt.



Nolani kiituseks peab ütlema, et ühes stseenis näitab ta siiski ka patriotismi pimedamat poolt - võõraviha, mis siin pöördub prantslase vastu. Samas mis prantslastesse puutub, siis on nurisetud, et evakuatsiooni brittide rahvusliku saavutusena esitav Nolan vaikib maha tõiga, et evakueerimine oli võimalik, kuna prantslased hoidsid sakslaste pealetungi tagasi, ja ka selle, et sakslased ise otsustasid miskipärast rünnakut mitte otsustava lõpuni viia.

Tehnilise poole pealt - visuaal on uhke, ja on sümpaatne, et Nolan on asja üles võtnud 65 mm filmile ning loobunud digiefektidest. Siin tekib küll kerge sisuline konflikt jutuks oleva mõõtkavaga. Ei paista siin sadu tuhandeid mehi ega tundu võimalik, et nii väike arv väikseid paate oleks suutnud üle kolmesaja tuhande evakueerida.



Kui mõni kriitik on öelnud, et oleks Nolanilt enamat oodanud, siis ma, vastupidi, ootasin talt vähemat ja olin tänu sellele meeldivalt üllatunud. Selle baasilt paigutaks "Dunkirki" tema filmograafias "Memento" järel esimese "Musta Rüütliga" teist-kolmandat kohta jagama.

Vormi poolest ja tehniliselt kindlasti muljetavaldav vaatemäng, eelkõige kaameratöö ja montaaži osas. Siin on, mida suurelt ekraanilt kaeda. Arvutist, lennukis või telefonist vaatamiseks see pole. Aga milles seisneb filmi sisuline iva? Mida on autor oma teosega öelda tahtnud?

Kinost tulles kuulsin möödaminnes pealt, kuidas paar noormeest asja arutasid. "Mis selle mõte oli?" küsis üks. "See on ju sõjapropaganda. Miks seda praegu oli vaja teha?" - "Orbán," ütles teine.

Tõepoolest, mõnigi on seda juba nimetanud Brexiti-kino esimeseks pääsukeseks. Britid põgenevad Euroopast, raske neil on, aga saavad hakkama, küll "Dunkirk spirit" kõik probleemid lahendab, hooray! Nolani senise loomingu poliitilistele aspektidele mõeldes ei tundu see eriti ebatõenäoline tõlgendus.


"Dunkirk" kinodes: ForumcinemasApollo, Viimsi, Cinamon. Hinnanguid: Tristan Priimägi (EE, maksumüüri taga, 6/8), Andrei Liimets (PM, 8/8), Mart Raun (6/10), Sten Kauber (ERR, 8.5/10), Sten Kohlmann (ÕL, 9/10), Tõnu Karjatse (Sirp), Rotten Tomatoes (93%), IMDB (8.5/10).