9. juuni 2017

Nõukogude hipid / Soviet Hippies

"Nõukogude hipid" / "Soviet Hippies". Eesti 2017. Rež. Terje Toomistu. 80 min.


Kas hipid on eesti kultuuris kunagi esiplaanil olnud? Vist mitte. Sestap tundub veidi üllatav, et viimase kuu jooksul on hipiteema meil lausa kolm korda eri nurkade alt üles võetud: esmalt Triin Heinla hipisaare-reisikirja ümber käinud poleemikas, seejärel ühe populaarseima bändi Smilers singlina “Hipisuvi” ja viimaks Terje Toomistu dokfilmis “Nõukogude hipid”.



Hipiliikumise sünd ja kuldaeg jääb poole sajandi taha, kuuekümnendaisse. Tänavu möödub viiskümmend aastat nii selle kõrghetkest, San Francisco “armastuse suvest” kui ka näiteks biitlite singlist “All You Need is Love”, mida võib ehk pidada hipivaimu üheks tuntumaks ja iseloomulikumaks ilmnemiseks hoolimata sellest, et biitlid polnud rangelt võttes päris hipibänd. Miks need nii ajas kui ruumis kauged asjad meid ikka veel kõnetavad ja puudutavad? Raske öelda. Hipindus on õige keerukas ja mitmetahuline nähtus, mille tähendus siin ja praegu vääriks süvenenumat ja põhjalikumat lahtikirjutamist kui käesolev, vaid paari märksõna põgusalt riivav mõlgutus.



Smilersi mahe ja sulnis peavoolu-poprokk kasutab sõna hipi selle ühes levinumas – hedonistliku vabaduse tähenduses. Mõnusast äraolemisest laulmine on olnud Hendrik Sal-Salleri loomingus läbiv teema ja küllap ka üks tema populaarsuse allikaid läbi aastakümnete. Ju on palehigis tööd rügaval maarahval lohutav läbi hammaste ümiseda hetkeist, mil mured ei piina, sest on viis kasti õlut ja palju viina. Või äralennust kaugele saarele, kus päevast päeva võiks olla niisama. Hipisuvi 1969. aasta Volkswageni bussis “täis erinevat india stuffi, rahu ja armastust” ja üpris siivsalt meelaste viidetega bikiinirantidele kuulub selgelt samasse eskapistlikku ritta.

Ent ilmselt on üldaktsepteeritavuse huvides oluline ka see, et igasugune puhkehetk ja hingamispaus jääks kindlaisse vastuvõetavaisse piiresse – nädalavahetus, puhkus, suvi – millest väljudes naastaks ühiskondlikult kasulikule tööle. Toomistu dokk näitab, kuidas neid raame ületav vabadus oli nõukogude ajal “meile võõras”. Sisuliselt sama etteheidet võis äsja kohata hipisaare-diskussioonis, kuigi selles kõne all olnud hipielu pole tavamõistes ei mugav ega lihtne. Selgus aga, et elust rõõmu tundmine ja isikliku vabaduse nautimine võib hiliskapitalistlikus Eestis olla taunitav üsna samal moel ja samadelt alustelt kui Nõukogude Liidus.



Praegune sõnaline hurjutamine on muidugi tühi-tähi võrreldes toonasega, mil hukkamõistuga võis kaasneda näiteks arreteerimine, vägisi kiilaks ajamine või hullumajja saatmine, ent Paul-Eerik Rummo samuti hipiajast pärit laulusõnad Põgene, vaba laps – vii peitu maailma vabadus tunduvad üldjoontes endiselt aktuaalsed. Maailm vajab praegugi vabu lapsi, kes ei vannuks valitsevale korrale kooris truudust nagu usinad pioneerid, keda Toomistu hipidele tausta loomiseks näitab. Kui paljud neist pioneeridest täidavad tänini oma pühalikku tõotust “palavalt armastada oma Nõukogude kodumaad; elada, õppida ja võidelda nii nagu õpetas suur Lenin, nagu õpetab Kommunistlik Partei”? Filmi peategelaste, elatanud hipide tõekspidamised paistavad olevat ajaproovile märksa paremini vastu pannud.



Siinkohal meenuvad paratamatult hipisaare-diskussioonis korduvalt kõlanud isalikud õpetussõnad, et süsteemi vastu mässamine on justkui mingi noorusrumalus, faas, mis tuleb paratamatult ületada, või ka, et süsteemi saab muuta ainult seestpoolt. Eks tolle mõttekäiguga ole mäletatavasti sageli põhjendatud ka nõukaajal parteisse astumist. Kuivõrd need seestpoolt muutjad nõukogude siis süsteemi tegelikult muutsid ja kuivõrd muutis süsteem neid? Paljudel neist õnnestus enda vastu tõepoolest ausaks jääda?

Nõukahipid lõid omaenese Sistema, üleliidulise hipivõrgustiku, ega lasknud totalitaarsel masinavärgil end kõigutada ega muuta. Need, keda filmis näeme, on jäänud halli habemega hipideks ka auväärses eas, mil too kunagi kõikvõimsana paistnud masinavärk on ammu kokku kukkunud ja terve ilmakord täiesti teiseks saanud. Võiks oletada, et neid seestpoolt süsteemimuutjaid, hiljem etableerunud nõukogude Steve Jobse kohalike hipide seas ikka leidus, kuid filmis me neid ei näe. Kontrasti mõttes oleks huvitav vaadata ka mõnda säärast, ehkki põhimõtet see muidugi ei muudaks – head ideaalid püsivad ka muutlikel aegadel, neist pole vaja loobuda.



Ja hipi-ideaalid ei piirdunud vabadusega, samuti nagu hipide vabaduseideaal ei piirdunud pelga hedonismiga isegi mitte droogide, seksi ja rokenrolli vallas. Need kõik olid hipivabaduse kahtlemata olulised, tänaseni mõjukad aspektid, kuid ühtlasi osa loodetud vaimsest vabanemisest, mis otsis inspiratsiooni muuhulgas idamaistest õpetustest ja religioonidest. Ning lisaks oli tegu poliitilise liikumisega, mis vastandus Läänes kapitalistlikule süsteemile samuti nagu see traataia-tagusel kuuendikul planeedist vastandus nõukogude omale. Lääne hipide kommunismi kalduvate vaadete ja nõukahipide loomuliku nõukogudevastasuse vahel on huvitavad käärid, mida film oleks ehk võinud rohkem valgustada – nagu ka seda, mida arvavad veteranhipid meie tänasest Lääne ühiskonnast, milles nad kunagi tõenäoliselt nägid, nagu süsteemivastased nõukogude inimesed enamasti, omamoodi tõotatud maad ja vabaduse kantsi.



Praegusse formaati see küll vist mahtuda poleks saanud, sest filmis on niigi nii ohtralt teemasid, külluses materjali ja nii tihe montaaž, et täispikk dokumentaal, eriti selle esimene pool, mõjub pigem teemakohaselt kaleidoskoopilise treileri või fragmentaarse muusikavideona, kust meelde ei jää suurt midagi peale helgelt psühhedeelse üldmulje. Teise poole teekond hipide kogunemisele Venemaal tundub tormilise sissejuhatusega võrreldes ootamatult aeglane ja pikaldane, kuid kokkuvõttes tahaks paljudest asjadest ja tegelastest justkui rohkem teada. See nõuaks küll vist juba mitmeosalist telefilmi. Toda lootma jäädes rõõmustagem aga, et kuus aastat valminud täispikk dokumentaal just nüüd linastus – sest selles, et nõukogude hipide lugu ja sõnum on praegu olulised, tuleb filmi autoritega küll nõusse jääda.



Hämaravõitu aegadel, mil mõnedki paistavad igatsevat kõva kätt ja valju korda, tarastatud maailma ja siredais Hugo Bossi mundreis marssivaid leegione, on oluline meenutada, et säärased ideaalid nagu vabadus, vägivallatus ja armastus on olemas ning ajutistest tagasilöökidest hoolimata läbi aegade elujõuliseks osutunud. Kes soovib nende ideaalide üle küüniliselt irvitada või kõneleda hipide igakülgsest värdjalikkusest, see viigu end esmalt teemaga kurssi, vaadaku film ära ja seejärel esitagu oma põhjendatud kriitika koos etemate ja uhkemate ideaalidega, mille kõrval kõik teised – sealhulgas Siddhārtha Gautama, Jeesuse ja Gandhi omad – mannetuna põrmu vajuksid. Ootame huviga.


Sirpi kirjutatud lugu.


"Nõukogude hipide" kodukas. Film kinodes: Sõprus, Artis. Arvamusi: Aurelia Aasa (PM).

28. apr 2017

Stefan Zweig: hüvasti, Euroopa / Vor der Morgenröte: Stefan Zweig in Amerika / Stefan Zweig: Farewell to Europe

"Vor der Morgenröte: Stefan Zweig in Amerika" / "Stefan Zweig: Farewell to Europe". Austria / Saksamaa / Prantsusmaa 2016. Rež. Maria Schrader. 106 min.


Seitsekümmend viis aastat tagasi, veebruaris 1942 võtsid toona üks maailma tuntumaid ja loetumaid kirjanikke Stefan Zweig ja tema abikaasa Charlotte Elisabeth Brasiilias surmava annuse unerohtu ja läksid vabasurma. Zweig oli äsja saanud kuuekümneseks, Charlotte oli kolmkümmend kolm. Napis hüvastijätukirjas selgitas Zweig, et tal puudub jaks vanas eas võõrsil uut elu alustada ajal, mil saksakeelne maailm on tema jaoks kadunud ning tema vaimne kodumaa Euroopa hävitab end ise.

Zweigi ideaal-Euroopa, tema lapsepõlve ja nooruse maailm oli korra juba kokku varisenud. Ajastu, mida Zweig päev enne enesetappu kirjastajale saadetud autobiograafias “Eilne maailm” nimetas turvatunde kuldseks ajaks, sai Esimese maailmasõja algusega otsa. Järgnenud üha süvenev lakkamatu jahmatus ja kõigist tappidest lahti tõstetud olek päädis sellega, et 1942. aasta alguseks kontrollis Hitler koos oma liitlastega pea tervet Vana Maailma. Paistis, et barbaarsuse pealetungi ning tsivilisatsiooni hävingut ei peata enam miski. Austria juut Zweig oli selle kõige eest pakku minnes 1934 lahkunud kodumaalt ja 1940 Euroopast, kuid oma vaimse kodumaaga päriselt hüvasti jätta ta ei suutnudki. Tema eurooplus ulatus selleni, et ta hävitas iseend Euroopa eeskujul.



Hüvastijätukirja lõpus ütles Zweig, et lahkub siit ilmast enne sõpru, kuna on liialt kärsitu. Takkajärgi teame, et too epiteet pidas märksa paremini paika kui nägemus Euroopa lõplikust enesehävitusest. Kaugelt ookeani tagant saabuvaid aina masendavamaid sõjasõnumeid lugedes tegi poliitikakauge Zweig sama vea, mille Romeo Montague oli teinud Julia Capuletti liikumatut keha nähes. Mõlemad mehed kiirustasid mürki võtma, kuid ei Julia ega Euroopa polnud tegelikult surnud.

Kõigest kolm aastat pärast Zweigi enesetappu oli Hitler kaputt, rahu maa peal ning järgnenud kuue kümnendiga jõudis Euroopa taas sedalaadi õitsengu ja piiride sisulise kadumiseni, millest Zweig oli unistanud, kartes, et selleni läheb veel aastasadu. Ka filmi rahvusvahelisest pealkirjast poeetilisem originaalpealkiri “Vor der Morgenröte” (“Enne koidikut”) viitab sellele, et Zweig tappis end just tol pimedaimal hetkel enne päevatõusu, mille koitmist ta hüvastijätukirjas sõpradele soovis.



Pärast päevatõusu tulekut jäi enne sõda maailma tõlgituimate ja populaarseimate autorite hulka kuulunud Zweig aga mitte just suisa unustusse, kuid siiski suhtelisse perifeeriasse, kirjandusloo kaugemasse riiuliotsa tasapisi tolmu koguma, kuni jõudis kätte uus sajand ja selle käesolev kümnend koos kõigi oma möödunud aastasaja esimese poole déjà vu-dega majanduskriisist ja masside mässudest kõva käe igatsuseni.

Ja ennäe, Zweigki on taas aktuaalseks muutunud, muuhulgas ka kinovallas. Tõhusa panuse Zweigi-renessanssi andis ameeriklane Wes Anderson, kes väntas Zweigi loomingust tõukudes oma ainulaadselt nunnus ja mängulises käekirjas ajaloofantaasia “Grand Budapest Hotell”. Nüüd on eurooplaste koostööna valminud tõsielupõhine eluloodraama Zweigi eksiili-aastaist, mis annab põhjust mõelda mitte niivõrd austerlase kirjatöile, kuivõrd tema isikule, ajastule ja tõekspidamistele.



Raske on küll arvata, kuivõrd saksa lavastajanna Maria Schraderi linateos huviäratajana toimib. Vormistuselt on film äraütlemata viisakas ja ontlik ning näeb tänu kogenud operaatorile Wolfgang Thalerile kohati silmapaistvalt hea välja, kuigi jääb valdavalt märksa konventsionaalsemaks kui Thaleri varasemad saavutused Ulrich Seidli ja Michael Glawoggeri filmides (näiteks esimese “Paradiisi” triloogia ja viimase “Hoorade hiilgus”).

Sisuliselt, loona meenutab “Hüvasti, Euroopa” aga mõneti eurobürokraatiat – vaieldamatult korrektne, pedantne ja professionaalne, kuid ka kuiv ja igavavõitu. Ühtlasi paistab see eeldavat publikult omajagu teemaga kursis olekut, mida sel vähemalt väljaspool saksa kultuuriruumi ei pruugi olla. Eks sedagi või vast omamoodi huviäratamiseks pidada – kui peaks juhtuma, et vaataja ei kehita lihtsalt õlgu ega löö käega, vaid viitsib kerkinud küsimustele ise vastuseid otsida. Ent vaatajal, kes seda teeb, võib jälle olla raske tõrjuda tunnet, et režissöör Schrader ja stsenarist Jan Schomburg libisevad liiga kergelt ja sujuvalt üle enamikust Zweigi isiku ja elu põnevamaist vastuoludest, mida saanuks ehk köitvamalt ja reljeefsemalt kujutada.



Mõnes mõttes on Schraderi ja Schomburgi episoodiline, mittelineaarne, konstateeriv jutustamisviis sümpaatne – peategelase käitumist ja ajendeid ei kiputa üle lihtsustama, ühtainsat eelseeditud hinnangut ei serveerita. Teistpidi saab aga seda ambivalentsi lausa nii palju, et tekib küsimus, kas filmiloojail üldse on mingi selgepiiriline nägemus Zweigist või tegeldakse siin lihtsalt kirjanikuhärra eluloo põgusa illustreerimisega aupaklikult kauguselt, püüdmatagi süvitsi minna ning tegelase tausta ja motiive põhjalikumalt avada. Nii- või teistpidi on tulemus kuidagi häirivalt sile ja voolujooneline, pakub liiga vähe nurki, millest kinni haarata.

Olgu selle näiteks kasvõi naissuhted, mida siin on käsitletud justkui möödaminnes nagu kõike muudki. Filmis saavad Zweig, tema esimene abikaasa Friderike ja teine abikaasa Lotte vähem kui kolm aastat pärast Zweigi ja Friderike lahutust suurepäraselt läbi. Kelleski ei paista enam märkimisväärset armukadedust ega vimma olevat, kuigi tundub, et Friderike on Zweigile endiselt lähedasem ja olulisem inimene kui ligi kaks korda noorem Lotte. Filmist on välja jäetud kogu draama, mida kaheksateist aastat kestnud abielu lõhkiminekus pidi ju leiduma - kasvõi sordiini all hoituna, kasvõi natukenegi, kasvõi tookord, kui Friderike enne lahutust leidis oma kaasa vaat et in flagranti voodist Lottega, kelle hoolitsev Friderike ise oli mehele sekretäriks otsinud.


Friderike ja Stefan Zweig, 1925.


Hea küll, Friderike oli kirjamehele vist tõepoolest unelmate naine, nagu Elo Tuglas kuubis – tagas kaasale töörahu, ei lasknud end segada tema kõrvalehüppeist, hoolitses mehe eest isegi pärast lahutust ning jäi talle lõpuni lähedaseks sõbraks. Olgu, oletame, et ka naiste vahel polnud enam mingeid pingeid. Kuid vaatajana tahaks siiski mingit selgitust, kuidas see kõik nii ladusalt laabuda sai. Filmis jääb terve see kolmnurk seletamatult õhku rippuma, nagu ka Zweigi ja Lotte enesetapp, mis tuleb nagu pauk luuavarrest. Vaid korra on Zweig enne eluväsimust maininud, kuid suitsiidimõtteile ei viita miski. Ainsaks selgituseks jääb hüvastijätukiri.

Nii tänu sellele kui muu psühholoogilise teravuse puudumisel tõusevad filmi vaadates fookusse poliitika ja Euroopa, millele rõhub meilgi kasutatav rahvusvaheline levipealkiri. Ka neil teemadel hoiduvad filmitegijad tugevaist rõhkudest ja ühestest seisukohavõttudest. Selles võib ehk näha teatud kongeniaalsust Zweigi endaga, kes kolmekümnendail keeldus Hitlerit avalikult hukka mõistmast, põhjendades seda muuhulgas soovimatusega sündmusi eemalt hinnata, riskivabu poose võtta ja Saksamaa vastu astuda, kuigi raamatuid põletav sõjakas totalitarism oli talle kui isikuvabadust kõrgeimaks väärtuseks pidavale intellektuaalile, humanistile ja patsifistile loomulikult vastik.



Need Zweigi põhjendused tunduvad tänase pilguga vaadates intellektuaalselt otsitud ettekäänetena, mille taha peita puhtinimlik soov vältida konflikte ja pugeda rahulikult omaette urgu nagu hiir. Ent Zweigi traagika seisnes selles, et kui ta lõpuks leidis Brasiiliast selle igatsetud uru ja rahu, ei suutnud ta ikkagi kodumaatuna elada, kuigi oli varem deklareerinud, et hindab üle kõige just vabadust endale ise riik valida ja end kõikjal külalisena tunda.

Võib ehk küsida, kas elu, maailm ja vanadus oleksid Zweigile ka siis sama lootusetud ja perspektiivitud paistnud, kui ta oleks vähem püüdnud hermeetiliselt vandlitorni kapselduda ning rohkem ühiskondlikku aktiivsust üles näidanud nagu temast kuus aastat vanem Thomas Mann, kes elas pagulaspõlve Ameerikas kenasti üle ning jõudis veel vanuigi Euroopassegi naasta.



Ent kuidas me Zweigi valikuid ka ei hindaks või tõlgendaks – tema ajastu ning ilmavaateliste dilemmade paralleelid viimasel ajal meie ümber toimuvaga on ilmsed ja küllap ka peamisi põhjusi, miks talle praegu tasub mõelda ja ehk seda filmigi vaadata.

Zweigi, kes uskus euroopalikesse ideaalidesse – vabadusse, võrdsusse, vendlusse, humanismi, sallivusse, avatusse ja nii edasi –, võib ilmselt pidada liberaaliks. Ent kuna ta leidis, et need ideaalid kehastusid kõige paremini ilmasõja-eelses maailmas, siis pole vast vale näha temas ka omajagu konservatiivsust nii omas ajas kui eriti tänapäeva seisukohalt. Kahtlemata oli ta pigem evolutsionäär kui revolutsionäär.

Kõik need valgustuslikud ideaalid olid juba sada aastat tagasi traditsioonilised. Neid väärtusi ründas aga “natsionalismi kurikatk, mis on mürgitanud meie Euroopa õitsengu. Inimkond langes tagasi ammu ununuks mõeldud barbaarsusse ja selle teadliku ning programmilise antihumaansusdogma kütkesse” ("Eilne maailm"). Erinevalt mõnestki muust Lääne antifašistist ja intellektuaalist puudusid Zweigil illusioonid ka Nõukogude Liitu “eemaletõukavas hirmupsühhoosis” hoidva Stalini suhtes, keda ta kõrvutas Hitleriga.



Üpris sarnast rünnakut neile valgustusaja väärtustele näeme praegu taas pead tõstmas nii maailmas ja Euroopas kui siinsamas Eestis. Ei hakka siinkohal neid innukalt kõigele vastandujaid, sallimatuse, suletuse, eurovastasuse, võõraviha, kultuurivaenu ja antihumanismi lippe lehvitavaid parteisid, sihtasutusi, isehakanud instituute, inimtüüpe ja üksikisikuid üles lugema. Eks igaüks ole neid ja nende seisukohti isegi ad nauseam kohanud.

Märkigem ainult, et on viga kutsuda neid konservatiivideks, milleks mõnedki neist end ise armastavad hellitavalt nimetada. Tegemist pole ei alahoidlikkuse ega sooviga midagi säilitada, vaid järjekordse barbaarsuse pealetungiga Euroopa tsivilisatsioonile – katsega hävitada selle alusmüüriks olev valgustuslik traditsioon, et pöörduda tagasi mingisse kujuteldavasse müütilisse minevikku, omasüülise alaealisuse mudamere äärde ja porikalda peale, kus oleks aga mõnus püherdada.



Marek Tamm pakkus novembrikuises Vikerkaares seda liikumist kirjeldades välja sõna “uusreaktsionäär”. Sellele sõditi raevukalt vastu. Kaldun isegi nõustuma Maarja Vainoga, et pole vaja kasutada võõrsõnu, kui on olemas ilusad eesti sõnad “tagurlane” ja “pimedusejünger”. Eriti just viimane sobib valgustusideedele vastandujate puhul nagu valatult. Lisaks võiks ehk kaaluda sõnu “pimestus”, “pimestujad” ja “pimestajad”.

Siit ringiga Zweigi juurde naastes – filmis näeme, kuidas Zweig pimeduse pealetungile reageeris. Kuidas reageerid sina?


Sirpi kirjutatud lugu.

"Stefan Zweig: hüvasti, Euroopa" kinodes: Artis, Forumcinemas. Hinnanguid: IMDB (7.1/10).

26. apr 2017

Intekas: Laose esimene naisrežissöör Mattie Do

Laos on filmimaana enam-vähem terra incognita, kus on valminud vaid käputäis mängufilme. Neist kolmeteistkümnes on Eesti osalusega “Kallis õeke” (ນ້ອງຮັກ / “Nong Hak” / “Dearest Sister”), mida näidatakse ka meie kinodes. Õudussugemetega draamapõnevik on Laose esimese naisrežissööri MATTIE DO teine film. Rääkisime Mattie'ga üheparteilise kommunistliku riigi filmikultuurist, tsensuurist, Ida naistest ja Lääne meestest, riigis, laode uskumustest ja koostööst eestlastega.



Räägi palun Laose kinokultuuri üldisest seisust.

See on alles üsna lapsekingades. Õieti pole veel filmivaatamise traditsioonigi, aga asjad liiguvad selgelt ülesmäge. Veel hiljuti polnud meil kinosid, praegu on neid juba neli (kaks pealinnas Vientianes ja kaks lõuna pool, Pakses ja Savannakethis). Veel aasta tagasi jäid inimesed kinno hiljaks ning rääkisid seansi ajal valjusti omavahel ja filmi tegelastega. See on juba kõvasti muutunud.

Kinos on siiani põhiliselt näidatud Hollywoodi menukeid ning naaberriikide Tai ja Vietnami filme. Kõige rohkem on inimesed näinud Tai filme - nii draamasid, komöödiad kui õudukaid. Vietnamist jõuab siia eelkõige žanrikino. Tai keel on on lao keele lähisugulane, kõik laod oskavad seda, suur osa meediaruumist on taikeelne, lisaks Tai filmidele vaadatakse ka palju Tai televisiooni ja kuulatakse Tai popmuusikat.

Stabiilset filmitootmist Laoses veel pole, parimal juhul valmib kaks filmi aastas. Pealinna uusimas kinos on tänase seisuga linastunud kaks kodumaist filmi. “Kallis õeke” jõuab sinna mais. See on esimene Euroopa kaastootjaga Laose film ja esimene, mille meespeaosas on eurooplane.

Et Laoses tehakse nii vähe filme, siis tunnen end omajagu vastutavana selle eest, milline üks algupärane Laose film ja peaks olema ja kuidas välja nägema. Mõnedki meie noored filmitegijad püüavad isegi visuaalse käekirja mõttes jäljendada Vietnami ja eriti Tai kino, mis on neile hästi tuttav. Minu meelest aga pole meil iseseisva kultuurina vaja matkida kedagi teist – ei Tai, Jaapani ega Korea kultuuri. Peaksime tegema täiesti omanäolisi filme.

Pead sa end režissöörina osaks Aasia väga tugevast, Hollywoodigi mõjutavast žanrikino traditsioonist?

Mul on end väga raske sellesse konteksti asetada, sest mul on on siiani raskusi enda filmiloojaks ja režissööriks pidamisega. Selleni jõudmine tundub mulle tänini juhuslik ja uskumatu. Filmindus on Laoses alles nii uus asi, et me kõik – režissöörist assistendi, võttethniku ja valgustajani – oleme selle juures võrdsed ning näeme filmi valmimiseks võrdselt vaeva. “Kalli õekese” võtetel tuli praktikant mult kord küsima, kas ta on lauale õiged küünlad valinud ja mu meesti produtsendid noomisid teda, et režissööri ei või nii tühiste küsimustega tülitada. Ei mina ega praktikant ei saanud aru, miks, kuna meil polnud aimugi, et filmimaailmas eksisteerib mingi säärane hierarhia.

Kuidas filmitegemine käib, kui filmitööstus on lapsekingades ja riiklik toetus puudub? Milline oli “Kalli õekese” eelarve ja kuidas see kokku sai?

Kuidas on Laoses filme vändata? See on nagu Metsik Ida. Paras anarhia, kõik peavad kõike tegema. Oleks päris veider, kui Laoses filmitegemist riiklikult toetataks ajal, mil kaks kolmandiku meie teedest on sillutamata. Tunneksin end ilmselt süüdlasena, kui need vihmaga läbimatuiks muutuvad.

Filmi kogueelarve oli 250 000 euro ringis, tootmiseelarve umbes 80 000 eurot. Meid toetasid Laose suurim õlletootja Lao Brewery ja Šveitsi Arengu- ja Koostööagentuur, tänu kellele saime maksta õiglast töötasu isegi praktikantidele, kes kõike alles nullist õppisid. Kuid põhiosa tootmiskuludest kogusime Indiegogo ühisrahastuskampaaniaga, mis viis muuhulgas selleni, et Indiegogo inimesed tulid meile võtteplatsile appi juhtmeid vedama.

Annetajad olid peamiselt Läänest, üllataval kombel eelkõige Ameerikast, kus subtitreeritud välisfilmid pole enamasti kuigi popid. Selgus aga, et žanrikogukonnal pole välisfilmide ega subtriitrite vastu kõige vähematki, sest nad on harjunud vaatama filme Jaapani õudukaist Skandinaavia põnevikeni ning armastavad neid. Suur osa toetajaid tuligi Fantastic Festi publiku ning ScreenAnarchy, Birth.Movies.Deathi ja Bloody Disgustingu lugejate seast.

Ka Euroopa toetajad kuulusid peamiselt žanripubliku hulka ning nüüd olen nende kõigiga Indiegogo kaudu justkui tuttav, nii et igal pool üle maailma saame festivalidel kokku nagu vanad sõbrad, kes lähevad kohtumist baari tähistama.



Kas Laos on väga patriarhaalne riik, kus meestel on raske harjuda sellega, et režissöörina juhib vägesid naine?

Laoses on ainult neli-viis tegevrežissööri, nii et ma moodustan vähemalt viiendiku, kui mitte veerandi siinsest filmitööstusest. Seega on sugude tasakaal siin selles ametis vist isegi parem kui Euroopas ja Ameerikas enamasti.

Laose valitsus ja lao inimesed on uhked naisrežissööri üle, kes siin esimese ja ainsana räägib lugusid naistest. Pigem olen kohanud vastuseisu ja raskusi mujal, väljaspool Laost. Püüan end mitte häirida lasta sellest, et meeskolleegid, kes on filme teinud veelgi lühemat aega kui mina või kelle filmid pole olnud nii edukad, saavad alati esmajärjekorras tasuvamaid töid ja projekte. Ka olen võtteplatsil kogenud, kuidas mujalt pärit inimesed pöörduvad mõne mu kõrval seisva mehe, näiteks kunstniku või operaatori poole, et mu korraldustele kinnitust saada. Teen neile ruttu selgeks, et mul on selge nägemus ja kindlad ootused, et ma tean, mida tahan ja saavutan selle. Võimalik, et probleem pole ainult selles, et olen naine, vaid ka selles, et ma pole filmikoolis käinud. Aga kuigi mul puudub filmiharidus, on film mu peas valmis juba enne võtteid.

Kas Laoses filmimiseks on vaja võimude luba?

Jah, meil on tsensuur. Kuna filmindus on Laoses suhteliselt uus asi, siis on ka filmitsensuuriga tegelev amet üsna uus ning me areneme koos nendega. Eks tsenseerimine võib muidugi pettumusi valmistada, aga ega nad ei püüa keelustada filmitegemist kui sellist, see jätaks nad ju tööta.

Tsensuuri luba on vaja juba enne filmimise algust. Tsensuurikomisjon vaatab stsenaariumi üle ja otsustab, kas film saab tootmisloa või mitte. Ma olen vist esimene, kes tsensoreile küsimusi esitab ja diskuteerib ning loodan, et see annab teistelegi eeskuju nendega läbi rääkida ja filmide valmimise nimel koostööd teha. Kui mind tsenseeriti, läksin asja tsensoritega arutama, küsisin, miks mind tsenseeriti ning mida tuleks loa saamiseks teha või muuta. Saime päris avameelselt vestelda sellest, mis on vastuvõetav, mis mitte ja kohati suutsin neid isegi ümber veenda.

Näiteks taheti “Kallis õekeses” peategelastest abielupaaril Anal (Vilouna Phetmany) ja Jakobil (Tambet Tuisk) suudlemine keelata, väites, et kuna Vilouna on kellegi teisega abielus ja tõenäoliselt on ka Tambetil Eestis suhe, siis ei tohi nende päriselu-partnereile pettumust valmistada. Selgitasin komisjonile, et tegu on siiski näitlemisega ja tegelaste abielust jääks väga jahe mulje, kui nad ei suudleks. Tsensorid ütlesid, et saavad mu vaatenurgast aru ja andsid loa filmida.

Filmi lõpp aga luba ei saanud. Nõuti teistsugust ja me võtsimegi ka selle üles. Kuid lõplikuks ülevaatuseks esitasin tsensuuril siiski omatahtsi kokku monteeritud lõppversiooni, öeldes, et säärane on minu nägemus filmist ning mul pole olnud aega ja pole ka ressursse valmistada nende soovidele vastavat alternatiivversiooni. Palusin neil avaldada arvamust minu versiooni kohta ning nad lasid selle läbi. Nii et asi pole väga hull – see on protsess, mille käigus arenevad kõik osapooled.

Eks Lääneski eksisteeri omamoodi tsensuur, ehkki mitte nii avalikult. Tuleb kooskõlastada turunduse ja produtsentidega või täita riikliku rahastuse saamiseks mitmesuguseid kriteeriume, mis teevad filmist näiteks õige Saksa või Vene filmi.

Suudlemise tsenseerimine on moraalne piirang. Kas on ka ideoloogilis-poliitilisi piiranguid? Põhjakorealikke nõudmisi näidata elu riigis ainult positiivses valguses vist pole?

Ei, seda mitte. Samuti nagu Tais on seadusega keelatud lèse-majesté – kuninga ja tema perekonna solvamine –, on Laoses ebaseaduslik esineda valitsuse, partei või riigi vastaste seisukohtadega. Näiteks ei tohi laimata presidenti või peaministrit ning tsensuur muidugi välistab sääraste asjade linale jõudmise. Kõige muu näitamise kohta seadus puudub ja iga filmi käsitletakse eraldi. Tsensuurikomisjon on rühm inimesi ja tsenseerimine sõltub sellest, kuidas nad asju näevad ning kas sa suudad oma kunstilisi valikuid põhjendada ja kaitsta. Püüdsin olla väga ettevaatlik, sest mu film on sünge ja puudutab süngeid teemasid. Mult küsitigi nii sünguse kui ka julmade stseenide kohta ning ma selgitasin, kuidas need on tegelaste olukorras hädavajalikud ning mõeldud lao publikule näitama, et kui nad kohtlevad üksteist ebaõiglaselt ja halvasti, siis võivad sel olla rängad tagajärjed. Tsensorid mõtlesid järele, arutasid omavahel ja andsid loa.

Otseselt poliitilisi kommentaare poleks meie tsensuurikomisjonis ilmselt võimalik kaitsta, aga eks sõnavabadusega ole maailmas hetkel üldse keerulised lood, isegi Ameerikas. Laos on küll üheparteisüsteemiga riik ja ma ei tohi siin kritiseerida peaministrit (kellest ma suurt midagi ei tea, kuna ma pole politoloog), aga mõneti tunnen, et mul on filmiloojana vedanud teistsuguse loomevabadusega: saan siin vändata imelikke kunstfilmi, kummitusloo ja põneviku piirimaile jäävaid filme, mida mujal naljalt töösse ei võetaks – mitte tsensuuri, vaid ootuste ja standardite tõttu. Vaevalt et Prantsusmaal või Ameerikas kiputaks tootma filmi loto võidunumbreid edastavast kummitusest.

Laod on valdavalt budistid, kuid usuvad vist üsna üldiselt ka vaimudesse?

Laoses on palju rahvusrühmi ja neil kõigil on omad uskumused, nii budistlikud kui animistlikud, mis võivad suisa külast külla erineda, kuid usk mitmesugustesse loodusvaimudesse, näiteks puude vaimudesse on üldlevinud. Vähemalt üheksa inimest kümnest on spirituaalsuse ja üleloomulikkusega üpris lähedastes suhetes. Näiteks kolides toovad enam-vähem kõik ohvreid majas elutsevaile vaimudele. Peaaegu igas majas ja hoones on niinimetatud “vaimude koda” – altar, kuhu asetatakse ohvreid maavaimudele ja muudele vaimudele. See pole kuigi budistlik komme, kuid kõik järgivad seda.



"Kalli õekese" lotokummitus ja veel mõned fantastilised aspektid pole mitte fantaasialend, vaid elust inspireeritud juhtumid ja tegelikult levinud uskumused?

Lääne publikule on surnute ja lotonumbrite seost raske seletada, kuid laode jaoks on see täiesti enesestmõistetav. Nii lõviosas Kagu-Aasiast kui paljudes Hiina osades usutakse üsna üldiselt, et veidi pärast surma võib kadunukese vaim ilmuda elavaile nägemusena või unenäos ning öelda otsesõnu või viidata sümbolite abil numbreile, mida saab siis vaimu heatahtlikkusele lootes lotos kasutada.

Kui mu ema suri, tulid paljud sugulased ja sõbrad küsima, kas ema on käinud mulle numbreid jagamas. Olin sügavas leinas, küsimus tundus kohutavalt naeruväärne ja jultunud, aga jäi mind eluajaks painama. Mis siis, kui ema vaim olekski mulle numbrid öelnud ja ma oleksin nendega lotos võitnud? Kuidas saab seda pidada õnneks või vedamiseks, kui oled ebausklik? Kas see poleks verine raha?

Või siis juhtum mu lapsepõlvest Ameerikas: ärkasime kolme paiku öösel selle peale, et ema liigutas kolinal mööblit. Küsisime, mis toimub ja ema ütles, et nägi õudset und ühest sugulasest, kes oli üleni külm ja märg ning üritas midagi öelda, aga tema suust tuli ainult vett välja. Hakkasime uuesti magama heitma, kui telefon helises. Laosest helistati, et too sugulane oli kalaretkel paadist välja kukkunud ja uppunud. Ka see jäi mulle eluajaks meelde ja jõudis otsapidi filmi.

“Kallis õeke” pole aga ainult õudus- ega fantaasiafilm, vaid tegeleb ka reaalelu problemaatikaga nagu varanduslik ebavõrdsus ja naiste olukord Kagu-Aasias. Kas suhteliselt vaeses Laoses on levinud säärased abielud tunduvalt jõukamate Lääne meestega, nagu filmis näha saab?

Ses suhtes on film tõetruu. Lao naised abielluvad tihti välismaalastega. Levinud on mõtteviis, et abielu Euroopa, Ameerika või Austraalia mehega nii-öelda päästab lao naise, tõstab ta ühiskonnas kõrgemale positsioonile, teeb rikkaks ja toob õnne. Tegelikult ei vasta see muidugi tõele. Pigem kipub neis abieludes esile kerkima palju kultuurilisi probleeme ja konflikte mõlema poole, mitte ainult naiste jaoks. Samad vastuolud ilmnevad ka “Kalli õekese” meespeategelase Jakobi puhul, kes on lao keele küll ära õppinud, kuid keeldub seda rääkimast ning ei taha alluda Aasia ühiskonna nõuetele. Ja tema naine Ana omakorda keeldub põikpäiselt mehega tema keelt rääkimast.

Olles ise rahvuselt lao, kuid Ameerikast pärit, olen tihti näinud, kuidas lao naised astuvad Lääne meestega suhteisse nagu tuhkatriinud printsidega, lootes igavest õnne, kuid kahekesi jäädes tekib hulk probleeme teineteise mõistmises, teise poole kultuurilise taustaga kohanemises, kompromisside tegemises. Sageli usub üks või teine pool, et just tal on enamasti õigus, kuid küsimus on pigem poolte erinevate kultuurilinormide teadvustamises.

Ja siis istuvad need Lääne mehed öösiti sõpradega baaris, sest kodus valitseb frustratsioon, mida nad ei oska kuidagi lahendada. Kui Tambet rolliks valmistus, käisime korduvalt Vientiane baarides vaatlemas neid “valgeid lunastajaid”, nagu ma neid nimetan – valitsusvälistes organisatsioonides töötavaid Lääne mehi, kes tunnevad siin, et neil on alati ja igas olukorras õigus, kuid vaevlevad samal ajal tõsise frustratsiooni ja stressi käes, sest ei suuda endale tunnistada, et võib-olla püüavad nad Ida probleemidele läänelike lahendusi peale suruda. Filmis on otseseid tsitaate nii neilt meestelt kui mu sõbrannadelt, kes on Lääne meestega abielus.

Valitsusvälistes organisatsioonides töötavate meeste kõrval leidub Aasias omajagu Lääne mehi, kes otsivad lihtsalt seksi või usuvad, et Aasia naised on mingis traditsioonilises mõttes naiselikumad kui emantsipeerunud Lääne naised.

See on kohutav eksitus, mida ma nimetan kollapalavikuks – need mehed ihaldavad Aasia naisi kui eksootilisi, naiselikumaid, allaheitlikumaid. Aasia naised pole sellised. Näiteks mu filmi kangelanna Ana hoiab oma meest ja annab talle kohati järele nõnda, nagu Lääne naine seda ei pruugi teha, kuid teisal paneb Ana oma tahte sellisel moel otsustavalt ja kindlameelselt maksma, nagu Lääne naine samuti ei pruugi teha.

Pidasin oluliseks neid teemasid näidata, sest ei Laose ega isegi Aasia kinos laiemalt ei kiputa neist asjust miskipärast eriti rääkima. Aasias on hulk seks-emigrante (sexpat) – pahelisi valgeid mehi, kellel võib oma kultuuris ja ühiskonnas naissuhetega raskusi olla, nii et nad tulevad siia kerget saaki otsima. Ja kuna paljude Aasia naiste seas on juurdunud eelarvamus, et säärane suhe ülendab neid kuidagi, siis neist saabki kerge saak. Säärane mõtlemine on Laoses väga levinud ning koos tekitavad need mehed ja naised seksikaubandust toitva nõiaringi.

Filmi kangelanna Ana on äärmiselt ebakindel, kuna on abielus valge mehega ning inimesed võivad teda seetõttu pidada samaväärseks baaritüdruku või sekstöötajaga. Filmi teine naispeategelane – Ana noor sugulane, koduabilisena tema juurde tööle võetud Nok (Amphaiphun Phommapunya) – teebki seda. Anal on raha, maja ja auto ning kui Nokil soovitatakse temast võtta ning minna baari välismaa meest otsima, siis Nok võtab seda tõsiselt.

Oma iiri-ameerika abikaasa Christopher Larseniga [ühtlasi Mattie filmide stsenarist] Vientiane tänavail liikudes näen alatasa, kuidas sedasorti mehed vaatavad teda tunnustava pilguga – tubli, said hakkama, leidsid endale alistuva, orjaliku Aasia naise.

Filmiski näidatud baaris küsis keegi seljakotiturist mult kord, palju öö maksab. Andsin talle õpetuseks vastu kõrvu. Tahtsin "Kalli õekesega" sellele suurele ja lahendamatule probleemipuntrale tähelepanu juhtida.

Kas Laose ühiskonna tõsiseid probleeme poleks mõttekam käsitleda žanrifilmi asemel pigem kunst- või autorikino vormis?

“Kallis õeke” ongi suures osas kunst- ja autorikino. [Naerab.] Ei, ma arvan, et film peaks muuhulgas ka lõbus olema. Žanrifilme on tore teha, žanrifilmi-kogukond on lustakas ja sõbralik. Inimesed nagu mu produtsendid Annick Mahnert ja Todd Brown või Fantastic Festi asutaja Tim League on nagu suur, hooliv ja abivalmis perekond. Kardan, et draama või kunstkino vallas, kus igaüks ajab kitsalt oma rida ja püüab omaette silma paista, tunneksin end üksikuna.

Mis puutub ühiskondlikku problemaatikasse, siis poliitiliseks filmiloojaks ma end ei pea, küll aga leian, et žanrifilm on parim vorm, milles sotsiaalprobleemidest rääkida. Draamavormis rääkimine võiks muutuda näpuvibutamiseks või jutlustamiseks, mida ma üldse ei taha teha. Eelistan viidata tegelikult eksisteerivatele probleemidele fantaasiamaailma kaudu ja lasta vaatajail endal nende üle järele mõelda. Mul puudub võime tulevikku ennustada või ühiskonda muuta, kuid ma saan näidata olemasoleva reaalsuse detaile väljamõeldud raamistikus. Ehk aitab see ühiskonnal probleeme näha ja otsustada, kuidas edasi liikuda.



Oled rääkinud, et ei kuulu kinofanaatikute hulka, kuid Darren Aronofsky “Must luik” avaldas sulle sügavat muljet. Mis filmid sulle veel on mõjunud?

Enne filmiloojaks saamist olin baleriin ja “Must luik” tundus mulle väga tõepärane – näiteks tihti ja pikalt tegelasi selja tagant jälgiv kaamera meenutab, kuidas tantsu õpitakse enamasti kogenumat tantsijat selja tagant vaadates. Ma polnud säärast balleti kujutamist kunagi varem ekraanil näinud, see inspireeris ja mõjutas mind kõvasti.

Teine mulle mõjunud film, mida ma armastan ja alatasa üle vaatan, on animatsioon “Ratatouille”, kus kaameratööl on sama suur roll kui tegelastel ja tegevusel. See, kuidas kaamera jookseb peategelasest roti ees ja taga, kukub temaga vette ja nii edasi, võib publiku kohati lausa hingetuks võtta. No ja tegelased ning nende hääli tegevad näitlejad on ka uskumatult ilmekad – oleksin üliõnnelik, kui suudaksin oma näitlejad sama hästi mängima panna kui see rott.



Näitlejaist rääkides – kas Tambet Tuisk oli esimene proff, kellega oled töötama sattunud?

Jah. Laoses pole profinäitlejaid. Küllap see olukord võis ka Tambeti jaoks veider olla, sest ilmselt olin mina esimene mitteprofessionaalne režissöör, kellega ta on koos töötanud. Aga ta oli väga avatud ja sõbralik, sai aru, et tegu on arengumaaga, kus ei saa talle pakkuda Euroopaga võrreldavaid tingimusi, oma treilerit või assistenti.

Meie meeskonda kuulus ainult tosin inimest, kolm neist kogemusteta praktikandid ja Tambet oli üks meie seast, nagu pereliige. Kuna ma pole kinofänn ega tea, kuidas teised režissöörid töötavad, siis ootan näitlejailt, et nad suhtleksid omavahel ning pakuksid välja oma nägemuse rollist, peaaegu improviseerides. Tambet oli rolliks suurepäraselt valmistunud, väga professionaalne ja talle sobis see töömeetod suurepäraselt.

Kuidas sa eestlastega koostööd tegema sattusid?

Cannes’i festivali programm “Maailma filmivabrik” (“La Fabrique des Cinémas du monde”) valib igal aastal välja kümme filmiprojekti ning koolitab neid kaasprodutsente otsima. Selle tegevuse käigus tutvustas Annick Mahnert mulle Sten Saluveeri, kes hakkas projekti vastu huvi tundma ja nii see läks.

Filmi meespeategelane Jakob pidi algselt olema austraallane või prantslane, sest enamus Laoses elavaid emigrante on neist riikidest pärit, kuid kuna mulle meeldisid Tambet ja tema töö, sai tegelasest eestlane. Ühtlasi saime Eestist filmile kunstniku Helen Lõhmuse, helirežissööri Rando Arandi ja operaatori Mart Ratassepa. Mardiga tekkis meil lausa imeline sümbioos – olime nagu siiami kaksikud, vaat et lugesime teineteise mõtteid.

Suure osa filmi järeltöötlusest tegime samuti Eestis, kus helilooja Sten Šeripovi ja soome koloristi Henri Pullaga koos töötada ning filmi Orbital Voxi stuudiois helindada oli puhas rõõm, kuigi hirmus külm oli.



Sirbile tehtud intekas, siin kärpimata ja toimetamata kujul.

6. apr 2017

Goldi linn / City of Gold

"City of Gold", USA 2015. Rež. Laura Gabbert. 96 min.


Ihu ja hingega millelegi pühendunud inimesi on ikka huvitav vaadata. Staar-toidukriitik Jonathan Gold on kahtlemata säärane inimene. Temast vändatud portreedokis peitub aga lisaks Goldi värvikale isikule ja toiduteemale, mida söandaks üldinimlikult isuäratavaks pidada, mu jaoks veel mitu intrigeerivat aspekti.



Esiteks kriitiku roll. Peeter Vihma kirjutas kunagi, et dokumentalistil tuleb valida, kas olla hea inimene või hea dokumentalist. Mistahes valdkonna kriitiku ees seisab see valik ehk veelgi teravamalt, ja otsus on tema eest paljuski ette ära langetatud. Meie üks teravamaid kriitilisi päid Alvar Loog nentis kord krestomaatilises kriitika-analüüsis, et sellist asja nagu armastatud kriitik pole lihtsalt olemas.

Tõepoolest, kritiseeritavad kiristavad häälekalt hambaid, kui nende geniaalsete saavutuste kohta midagi kohatut öeldakse. Nii nende eeskujul kui omapäi kaldub ka märkimisväärne osa auditooriumist arvama, et kui kriitikule miski ei meeldi, siis on ta ilmselt äpardunud kunstnik, kes üritab oma läbikukkumisi asjatult kompenseerida teiste saavutuste kohta sitasti öeldes. Sellele sobib alati vihjata, kui su arvamus kriitiku omast erineb. Igihaljas tuumapomm-argument on öelda, et kriitik pole objektiivne.

Vast pole siis ime, et kriitika pole teab mis magneedina mõjuv ala ja kriitikuid, eelkõige aktiivseid ja häid kriitikuid napib. Kes see ikka tahab, et teda veel nekroloogiski kurja ja kiimalise inimesena meenutataks.



Filmist jääb mulje, et Jonathan Gold on selle kriitiku igavese dilemma lahendanud, kirjutades eelkõige positiivseid arvustusi. Ta otsib Los Angelese üüratust metropolist välja häid roogi ja söögikohti ning soovitab neid. Paistab, et restoranikriitikuna on ta Homer Simpsoni vastand ning et tänu sellele on tegu erandiga, kes kinnitab Loogi sõnastatud reeglit. Goldi näidatakse mitte ainult hinnatud (ikkagi esimene Pulitzeriga auhinnatud toiduarvustaja), vaid ka armastatud kriitikuna. Paljud kokad ja toidupakkujad on talle siiralt tänulikud.

Eks toidukriitikas, millelt oodatakse ehk mõnevõrra vähem analüütilisust, ole seda positsiooni vast veidi lihtsam hoida, kuid mingil määral toimib see retsept ka kultuurikriitika puhul. Soovitused ja kiitus ei põhjusta paksu verd. Kas kriitika saab sellega piirdudes kriitikaks jääda või on tegu millegi muuga, on iseküsimus. (Gold ise väidab muide filmiväliselt, et kirjutab ka omajagu negatiivseid arvustusi.)



Teine märkimisväärne moment on toimetajate roll. Enesedistsipliin pole ilmselt gargantualikult isuka Goldi tugevaim külg ja kui toimetajad talt tekste väevõimuga välja ei pressiks, siis tõenäoliselt poleks ta kuulus toidukriitik, vaid lihtsalt üks püknilise väljanägemisega gurmaan, kellest keegi pole kuulnud. Toimetajatöö köögipoolest veidi teades - Gold pole kirjutajate seas mingi haruldane erand. Toimetajate kulissidetagune panus on paljude autorite ja tekstide puhul oluliselt suurem kui enamus lugejaid uneski oskaks näha.



Last, not least - asjal on ka poliitiline mõõde. Lõviosa Goldi tegevusest on keskendunud kõikvõimalikele rahvusköökidele, eelkõige Aasia ja Mehhiko omadele, mille pakkujaiks on maailmalinnas mõistagi sisserännanud.

Sellega seoses tahaks tervitada kõiki helmekesi ja muid migratsioonimuretsejaid: vaadake, härrased ja prouased, et te oma rahvusmustrilistes põlvikutes jalgu iial tai restorani ei tõsta, sushi peale sülitate ning igasugu kuskussidest, kebabidest ja muist meie komberuumile võõraist roogadest vähemalt penikoorma kaugusele hoiate.

Lürpige aga usinasti suhkruta kama ja kaerakilet, rüübake silgusoolvett peale, ning kui te head lapsed olete ning oma mõtteavaldustega liialt sots- ja muidumeediat ei reosta, siis toob näärisokk teile talistepühadeks pool kilo keedupekki ja külmavõetud kaalika. Bon appetit!


"Goldi linn" Sõpruses (N, 6.04.2017). Hinnanguid: IMDB (7.1/10), Rotten Tomatoes (91%).

5. apr 2017

Kood: soolõhe silumine / Code: Debugging the Gender Gap

"Code: Debugging the Gender Gap", USA 2015. Rež. Robin Hauser. 80 min.


Propaganda pole just parima mainega sõna, ent kui hästi tehtud propagandat vabatahtlikult tarbida, võib see olla nii huvitav, meelt lahutav kui nauditav. Seda ka filmi, sealhulgas dokfilmi kujul, isegi kui tegu on tõsisemat sorti manipuleerimisega Leni Riefenstahli või Michael Moore'i vaimus. Mitu auhinda saanud IT-dokk "Kood" pole küll nii manipuleeriv, kuid esindab siiski selget ideoloogiat, nimelt feministlikku, ja agendat, milleks on soolise ebavõrdsuse ja seksismi vähendamine itimeeste maailmas. Filmi põhieesmärk paistab olevat ärgitada koolitüdrukuid progejakutsele mõtlema.

Mõnelegi mehele ja vahest ka naisele mõjub taoline sissejuhatus ilmselt sama peibutavalt kui vanakuradile välk. Ent tempokat, tihedat ja sisukat "Koodi" tasuks vaadata isegi veendunud õigusluse-vastasel. Siin on palju värvikaid tüüpe ja säärast inffi nii progemise kui häkkerikultuuri ajaloost, millest nii mõndagi tuli vähemalt mulle küll uudisena.

Ühelt poolt sai pisut tarkust juurde, teiselt poolt tekitas film, nagu klassikud on öelnud, "ka mõtteid ja lisamõtteid". Mõne tegelase ja vaatenurgaga tahaks vaielda. Näiteks Pixari ope Danielle Feinbergi piiritu tehno-futu-optimism ("kõigist inimestest saavad varsti progejad") tundus mulle naiivsevõitu ja GitHubi arendaja Julie Ann Horvathi arusaamad seksismist ("kes ei näe seksismi just seal kus mina ja ei astu sellele vastu seal kus mina, on osa probleemist") totalitarismi-hõngulised. Ent doki puhul on poleemilisus ainult plussiks.

Ja kolmanda kandi pealt ei pea olema õrnas eas tütarlaps, et filmi hakkaja toon ja särasilmsed tegelased nagu vähemusi progema koolitav Reshma Saujani inspireerivalt mõjuksid. Endalgi tekkis hetkeks tunne, et ehk pole hilja veel vanuigi veidi progejamaks areneda.

Hariv, mõtlemapanev, tegudele innustav - no mida ühelt dokilt veel tahta.



"Kood" Sõpruses (4.04.2017). Hinnanguid: IMDB (5.8/10).

10. märts 2017

Kong: Pealuu saar / Kong: Skull Island

"Kong: Skull Island", USA 2017. Rež. Jordan Vogt-Roberts. 118 min.


Väga, väga, väga halb film, mida ei maksa mingil juhul vaadata.



Õigupoolest on päris patt sellele püretusele rohkem aega, energiat ja sõnu raisata, aga elan oma nördimuse siiski paari lausega välja.

Algne, 1933. aasta "King Kong" on üle aegade vaadatav klassika, ja seda sõltumata tänase pilgu jaoks naljakaist nurgelistest nukuanimatsioonidest, mis omal ajal esindasid efektikunsti viimast sõna. Majasuuruse ahvi ja tema veelgi suurema armastuse loojate geniaalne pulp-idee miksida Arthur Conan Doyle'i "Kadunud maailma" ürgpeletised kokku kaheksateistkümnenda sajandi muinasjutuga "Kaunitar ja koletis" sünnitas eeskujuliku B-sisuga filmi, mis on ühtlasi teedrajav suurteos ja kannatab veel järgmisel sajandilgi igasuguste mööndusteta kaeda. Selle nautimiseks ei pea tingimata olema ei filmiloo huviline ega Hollywoodi kuldaja entusiast.



Ka Peter Jacksoni eelmisel kümnendil valminud küllalt originaalitruus uusversioonis leidus stiili, südant ja vaimukust mitu korda enam kui kõigis todasama doyle'ilikku ürgmonstrumite teemat lüpsvais "Jurassic Parkides" kokku. Ja ka seitsmekümnendate "King Kongist", mida üldiselt kesiseks peetakse, on mul soojad mälestused - küllap sellepärast, et see oli esimene Kongi-lugu, mida lapsest peast nähtud sai. Veelgi madalamalt hinnatud brittide kuuekümnendate versiooni pole vaatama sattunud, aga olen valmis Üllar Jörbergi CD peale kihla vedama, et nii pask kui tänavune see olla ei saa.



Praeguseks hiinlastele kuuluv Legendary popkornivabrik on Kongi väärikast pärandist algaja režissööri värisevate käte abil kokku käkerdanud täiesti vaatamiskõlbmatu sodi. Nagu eelmistes uusversioonides astub siingi üles rida häid näitlejaid, kuid nende kõigi filmograafiat jääb see haltuuramaiguline piinliku stampdialoogi purssimine häbiplekina ehtima nagu kausitäis rosoljet frakisärgi maniskit. See kehtib isegi Sam L. Jacksoni puhul, kes on teadagi eluaeg paljude heade filmide kõrval usinasti ka igasugu kahtlases kräpis esinenud. Kuid kasvõi "Maod lennukis" on "Kongiga" võrreldes väga ontlik meelelahutus.



Ja kasting on ainult üks näide sellest, kuidas "Pealuu saar" pole tervikuna väiksem mitte ainult oma osade summast, vaid ka osadest ükshaaval võetuna. Tegevus tundub olevat seitsmekümnendaisse porditud ainult selleks, et toppida heliriba täis suurepärast rokiklassikat Jefferson Airplane'ist Black Sabbathini, aga kuna film on nii vilets, siis tundub see samasuguse kuritarvitusena nagu terve üleelusuuruse Kongi-eepose kohitsemine eriti kehvaks monstrimuuviks, kus puudub igasugune säde, sisu ja sidusus. Lisaks on ülejäänud helikujundus pealetükkivalt ilge.

Stsena poolest võib kasvõi mullust "Warcrafti" märksa sisukamaks, huvitavamaks ja õnnestunumaks pidada. "Kongis" pole stsenaristide bande suutnud kokku kirjutada ainsatki asjalikku tegelast, ainsatki leidlikku mõtet ega ainsatki sisukat lauset. Armastuslugu on vabše tuimestuseta amputeeritud.



Koletisefilmina on "Kong" kesisem kui ükski "Godzilla", kaasa arvatud too Emmerichi oma, mida vist suurt keegi ei salli. Ja uusversioonina pole see mitte ainult väga tõenäoliselt kõigi aegade halvim King Kong, vaid ka kõigi uusversioonide üldises mädasoos paistab "Pealuu saar" erilise mülkana silma. See on veel suurem ikaldus kui näiteks "Total Recall" 2012 või "Robocop" 2014.



Ainus, mida "Kong" üldse pakub, on kohatine visuaalne efektsus, aga paraku tähendab see enam-vähem pidevat tüütut pildiga vigurdamist, ka täiesti põhjendamatuis kohtades. Usu, sa ei taha seda näha. Veidralt püstises asendis ringi marssiv Kong ise meenutab mitte niivõrd ahvi, kuivõrd "Trolliküttide" jahiobjekti. Muud monstrumid pole aga iseenesest pahad ja võitlusstseene võib tehniliselt vaadatavaiks pidada.

Ent kui tunned miskipärast vältimatut vajadust neile pilgu peale heita, siis selleks pole vaja raisata kahte tundi ja hulka eurosid. Tee sel juhul endale ja tervele inimkonnale teene ning oota ära piraversioon, mis laseb kogu ohtra säsi edasi kerida ega toeta vähemalt rahaliselt säärase sodi produtseerimist tulevikus.


Kinolinke ei pane, pole vaja seda prahti kinos vaadata. Arvamusi: IMDB 7.3/10, Rotten Tomatoes 79% (mida p...?).

9. märts 2017

Rocco

"Rocco", Prantsusmaa 2016. Rež. Thierry Demaizière, Alban Teurlai.


Dokumentaal vananevast pornostaarist Rocco Siffredist algab mõnes mõttes pauguga, kuigi mitte selles mõttes. Rocco hääl räägib paar sõna endast, Rocco lubab avalikult ameti maha panna, Rocco filmib ungari näitsikuga sadomaso-maiguga seksstseeni. Too stseen võib ehk mõnele šokeeriv tunduda, kuigi on üles võetud igati vaoshoitud, esteetiliselt väljapeetud vormis nagu terve see dokk. Säärast anatoomiliselt detailset ja ekstreemset haardkoori, mida Rocco ise aastakümneid tootnud on, siin igatahes ei näe. Õigupoolest ei näe siin niigi palju kui näiteks Pasolini või von Trieri filmides, Noést rääkimata. Vähegi vilunum silm võib end üpris turvaliselt tunda. Vahest ehk liigagi turvaliselt.

Filmi algus võib jätta pigem ootuspärase, mitte kuigi paljulubava mulje: “Itaalia täkuks” kutsutav peategelane kasutab võimalust hoobelda oma lausa üleloomuliku libiidoga tavapärasest erineva publiku ees, filmitegijad aga on leidnud šansi peibutada sedasama publikut seksi ja vägivalla kõditavate teemadega. Palju ei paranda pidu ka jutt sellest, kuidas pornobisness on raske ja sel alal töötaja õnn üürike. Hollywood tegi selle meile mängufilmidega nagu Miloš Formani “Rahvas Larry Flynti vastu” (mis linastus meie kinolevis äpardunud tõlkepealkirjaga "Pornokuninga piinad") ja Paul Thomas Andersoni “Bugiööd” juba kakskümmend aastat tagasi selgeks.



Ent kui anda prantsuse dokumentalistidele Demaizière’ile ja Teurlai’le ning nende kangelasele Roccole natuke aega, siis võib tekkida ootamatu perversne huvi mehe isiku vastu – perversne mitte seksuaalselt, vaid psühholoogiliselt. Seda huvi ei pruugi pakkuda mitte tingimata üksikasjad, mida näidatakse või millest räägitakse, vaid vähemalt samavõrra need, millest järjekindlalt mööda vaadatakse või vaikitakse; eelkõige aga maalitava pildi vastuolulisus ja tegelase taotluste nurjumine. Nimelt on portreteeritav vändagängster jõudnud suhteliselt soliidsesse ikka, saanud viiekümneseks, ja tahaks nüüd tõestada, et temas on midagi enamat kui suguelu suurkuju – sügavust, keerukust, mitmemõõtmelisust, lausa traagikat. Kõik need mõõtmed kipuvad aga olema sama lihtsakoelised ja klišeepõhised kui keskmine pornovideo. Ja sama alasti.



Ka filmi autorid peavad Roccot omamoodi traagiliseks tegelaseks, ja seda ta ehk võikski olla, kui suuta uskuda tema siirusse. Paraku on Rocco jutu suhted tõega sama itaallaslikult ambivalentsed kui dokfilmi ja pornofilmi žanritel. Tema persooni vastu tärkava huvi pöördubki pahupidiseks ehk perversseks, kui katsuda filmis pakutavat mosaiikportreed kildhaaval kokku panna, püüdes aru saada, mida siit võib uskuda, mida mitte; aga ka sellest, kas ja mida Rocco ise räägitust usub, mil määral iseend ja oma olukorda endale teadvustab.

Kuidas neid kilde ka ei vali ja kokku ei säti, portree saab kokku justkui kubistlik – valedest ja vales suuruses tükkidest valesti kokku pandud. Mõneti eemaletõukav, kuid ka kaastunnet äratav nagu Cronenbergi “Kärbse” kangelane filmi viimases kolmandikus – ent seejuures mitte niivõrd ebainimlik, kuivõrd liiginimlik.



Põhikonflikt, mida Rocco isegi möönab, on töö ja eraelu, ebakonventsionaalse seksuaalsuse ning tavainimlike emotsioonide ja soovide vahel. Vaesest perest pärit poisi pornokarjäär tärkas kunagi soovist saada kuulsaks, kuid filmis ei tee keegi kordagi juttu sellest, et pornot tehtaks raha pärast – ei, motiiviks on ikkagi seksuaalne eneseteostus ja müütilistes mõõtmetes libiido välja elamine. Mingid rahamured ei tule kõne alla ka ametist loobumisega seoses.

Rocco oleks oma valikuis justkui täiesti vaba, tema ainus probleem olevat selles, et ta on “oma m*** pulga ori”, kui kasutada Kaur Kenderi sõnu. (Kenderile maksab seda filmi vaadates veel mitut pidi mõelda, sest kuivõrd Aivar Palumäe täht on vist ammu kustunud, siis on Kender siinmail käepäraseim pornoga assotsieeruv figuur, keda sobib Roccoga kõrvutada.) Rocco on ülivõrdes macho, hiigelriistaga saatür, maskuliinse printsiibi kehastus, kõndiv kürb, terve naissoo hirm ja arm nagu mõni antiikjumal, ütleme, Zeus.



Kust siis kurbus, kui hobi, kirg ja töö nõnda kattuvad? Põhiliselt sellest, et Rocco ei taha olla ainult ürghärg, vaid ka lihtne inimene, abikaasa, isa ja poeg. Ta armastab oma naist ja poegi, ja üle kõige armastab ta oma kadunud ema, keda ta kummardab lausa pühakuna, kuigi mamma ei naeratanud iial ja ajas inimesi kirvega taga. Ei pea olema Freud, et märgata, kuidas kogu Rocco seksuaalsus, sealhulgas selle müütiliseks paisutatud vägivaldsus, sadomaso-aspekt, on algusest peale seotud emaga. Rocco sellele viitavad lood pole just kõige usutavamad, kui ta neid rääkides ka hoolega häält väristab ja pisara silmast pigistab, kuid kõnekad on need sellegipoolest.



Nagu ütleb itaalia vanasõna: se non è vero, è ben trovato (kui see pole tõsi, on see hästi välja mõeldud). Sellele stiilipuhtale oidipaalsele sõlmele lisandub katoliiklik süü, oma seksuaalsuse nägemine saatanana ja seksmängud ristiga. Kui Rocco ei peidaks pead liiva alla, ei püüaks oma karjääri ja kalduvusi õigustada ja välja vabandada, vaid pühenduks täielikult sadistlikule seksile, siis võiks ta olla üleelusuurune absurdikangelane, Camus’ don Juan ja de Sade ühes isikus.



Aga ei midagi säärast. Rocco ei otsi tõde, ei ihka ammendada võimalikkuse riiki, vaid igatseb lihtsat elu, tahab naasta lihtsate rõõmude juurde, raatsimata samas loobuda ka tolle igatsusega ühitamatust elutööst, millel püsib kogu tema identiteet. Eks ühelt poolt ole tema eas juba hiljavõitu ka kurssi muuta, aga teiselt poolt pole see ju vanade meeste ala.

Kuid Rocco ei arva hetkekski, et tema probleeme võiks tekitada või süvendada saabuv vanadus. Kus sa sellega, sellele on parem mitte mõeldagi. Ega seda kõike ei saa Roccole tegelikult ette heita, eks need ole üsna üldinimlikult lahendamatud dilemmad.

Ent Demaizière ja Teurlai toovad Rocco ja teiste oma filmi tegelaste omailma esile nii groteskselt paksudes ja eredais värvides, et ka vaatajale ei saa vast ette heita, kui tal hakkavad seda nähes suunurgad kõrvade poole kiskuma.


Postimehele kirjutatud lugu (toimetatud leheversioon, maksumüüri taga).

"Rocco" kinodes: Artis, Plaza, Apollo. Arvamusi: Brigitta Davidjants, Feministeerium; Rainer Sarnet, Sirp.