10. märts 2017

Kong: Pealuu saar / Kong: Skull Island

"Kong: Skull Island", USA 2017. Rež. Jordan Vogt-Roberts. 118 min.


Väga, väga, väga halb film, mida ei maksa mingil juhul vaadata.



Õigupoolest on päris patt sellele püretusele rohkem aega, energiat ja sõnu raisata, aga elan oma nördimuse siiski paari lausega välja.

Algne, 1933. aasta "King Kong" on üle aegade vaadatav klassika, ja seda sõltumata tänase pilgu jaoks naljakaist nurgelistest nukuanimatsioonidest, mis omal ajal esindasid efektikunsti viimast sõna. Majasuuruse ahvi ja tema veelgi suurema armastuse loojate geniaalne pulp-idee miksida Arthur Conan Doyle'i "Kadunud maailma" ürgpeletised kokku kaheksateistkümnenda sajandi muinasjutuga "Kaunitar ja koletis" sünnitas eeskujuliku B-sisuga filmi, mis on ühtlasi teedrajav suurteos ja kannatab veel järgmisel sajandilgi igasuguste mööndusteta kaeda. Selle nautimiseks ei pea tingimata olema ei filmiloo huviline ega Hollywoodi kuldaja entusiast.



Ka Peter Jacksoni eelmisel kümnendil valminud küllalt originaalitruus uusversioonis leidus stiili, südant ja vaimukust mitu korda enam kui kõigis todasama doyle'ilikku ürgmonstrumite teemat lüpsvais "Jurassic Parkides" kokku. Ja ka seitsmekümnendate "King Kongist", mida üldiselt kesiseks peetakse, on mul soojad mälestused - küllap sellepärast, et see oli esimene Kongi-lugu, mida lapsest peast nähtud sai. Veelgi madalamalt hinnatud brittide kuuekümnendate versiooni pole vaatama sattunud, aga olen valmis Üllar Jörbergi CD peale kihla vedama, et nii pask kui tänavune see olla ei saa.



Praeguseks hiinlastele kuuluv Legendary popkornivabrik on Kongi väärikast pärandist algaja režissööri värisevate käte abil kokku käkerdanud täiesti vaatamiskõlbmatu sodi. Nagu eelmistes uusversioonides astub siingi üles rida häid näitlejaid, kuid nende kõigi filmograafiat jääb see haltuuramaiguline piinliku stampdialoogi purssimine häbiplekina ehtima nagu kausitäis rosoljet frakisärgi maniskit. See kehtib isegi Sam L. Jacksoni puhul, kes on teadagi eluaeg paljude heade filmide kõrval usinasti ka igasugu kahtlases kräpis esinenud. Kuid kasvõi "Maod lennukis" on "Kongiga" võrreldes väga ontlik meelelahutus.



Ja kasting on ainult üks näide sellest, kuidas "Pealuu saar" pole tervikuna väiksem mitte ainult oma osade summast, vaid ka osadest ükshaaval võetuna. Tegevus tundub olevat seitsmekümnendaisse porditud ainult selleks, et toppida heliriba täis suurepärast rokiklassikat Jefferson Airplane'ist Black Sabbathini, aga kuna film on nii vilets, siis tundub see samasuguse kuritarvitusena nagu terve üleelusuuruse Kongi-eepose kohitsemine eriti kehvaks monstrimuuviks, kus puudub igasugune säde, sisu ja sidusus. Lisaks on ülejäänud helikujundus pealetükkivalt ilge.

Stsena poolest võib kasvõi mullust "Warcrafti" märksa sisukamaks, huvitavamaks ja õnnestunumaks pidada. "Kongis" pole stsenaristide bande suutnud kokku kirjutada ainsatki asjalikku tegelast, ainsatki leidlikku mõtet ega ainsatki sisukat lauset. Armastuslugu on vabše tuimestuseta amputeeritud.



Koletisefilmina on "Kong" kesisem kui ükski "Godzilla", kaasa arvatud too Emmerichi oma, mida vist suurt keegi ei salli. Ja uusversioonina pole see mitte ainult väga tõenäoliselt kõigi aegade halvim King Kong, vaid ka kõigi uusversioonide üldises mädasoos paistab "Pealuu saar" erilise mülkana silma. See on veel suurem ikaldus kui näiteks "Total Recall" 2012 või "Robocop" 2014.



Ainus, mida "Kong" üldse pakub, on kohatine visuaalne efektsus, aga paraku tähendab see enam-vähem pidevat tüütut pildiga vigurdamist, ka täiesti põhjendamatuis kohtades. Usu, sa ei taha seda näha. Veidralt püstises asendis ringi marssiv Kong ise meenutab mitte niivõrd ahvi, kuivõrd "Trolliküttide" jahiobjekti. Muud monstrumid pole aga iseenesest pahad ja võitlusstseene võib tehniliselt vaadatavaiks pidada.

Ent kui tunned miskipärast vältimatut vajadust neile pilgu peale heita, siis selleks pole vaja raisata kahte tundi ja hulka eurosid. Tee sel juhul endale ja tervele inimkonnale teene ning oota ära piraversioon, mis laseb kogu ohtra säsi edasi kerida ega toeta vähemalt rahaliselt säärase sodi produtseerimist tulevikus.


Kinolinke ei pane, pole vaja seda prahti kinos vaadata. Arvamusi: IMDB 7.3/10, Rotten Tomatoes 79% (mida p...?).

9. märts 2017

Rocco

"Rocco", Prantsusmaa 2016. Rež. Thierry Demaizière, Alban Teurlai.


Dokumentaal vananevast pornostaarist Rocco Siffredist algab mõnes mõttes pauguga, kuigi mitte selles mõttes. Rocco hääl räägib paar sõna endast, Rocco lubab avalikult ameti maha panna, Rocco filmib ungari näitsikuga sadomaso-maiguga seksstseeni. Too stseen võib ehk mõnele šokeeriv tunduda, kuigi on üles võetud igati vaoshoitud, esteetiliselt väljapeetud vormis nagu terve see dokk. Säärast anatoomiliselt detailset ja ekstreemset haardkoori, mida Rocco ise aastakümneid tootnud on, siin igatahes ei näe. Õigupoolest ei näe siin niigi palju kui näiteks Pasolini või von Trieri filmides, Noést rääkimata. Vähegi vilunum silm võib end üpris turvaliselt tunda. Vahest ehk liigagi turvaliselt.

Filmi algus võib jätta pigem ootuspärase, mitte kuigi paljulubava mulje: “Itaalia täkuks” kutsutav peategelane kasutab võimalust hoobelda oma lausa üleloomuliku libiidoga tavapärasest erineva publiku ees, filmitegijad aga on leidnud šansi peibutada sedasama publikut seksi ja vägivalla kõditavate teemadega. Palju ei paranda pidu ka jutt sellest, kuidas pornobisness on raske ja sel alal töötaja õnn üürike. Hollywood tegi selle meile mängufilmidega nagu Miloš Formani “Rahvas Larry Flynti vastu” (mis linastus meie kinolevis äpardunud tõlkepealkirjaga "Pornokuninga piinad") ja Paul Thomas Andersoni “Bugiööd” juba kakskümmend aastat tagasi selgeks.



Ent kui anda prantsuse dokumentalistidele Demaizière’ile ja Teurlai’le ning nende kangelasele Roccole natuke aega, siis võib tekkida ootamatu perversne huvi mehe isiku vastu – perversne mitte seksuaalselt, vaid psühholoogiliselt. Seda huvi ei pruugi pakkuda mitte tingimata üksikasjad, mida näidatakse või millest räägitakse, vaid vähemalt samavõrra need, millest järjekindlalt mööda vaadatakse või vaikitakse; eelkõige aga maalitava pildi vastuolulisus ja tegelase taotluste nurjumine. Nimelt on portreteeritav vändagängster jõudnud suhteliselt soliidsesse ikka, saanud viiekümneseks, ja tahaks nüüd tõestada, et temas on midagi enamat kui suguelu suurkuju – sügavust, keerukust, mitmemõõtmelisust, lausa traagikat. Kõik need mõõtmed kipuvad aga olema sama lihtsakoelised ja klišeepõhised kui keskmine pornovideo. Ja sama alasti.



Ka filmi autorid peavad Roccot omamoodi traagiliseks tegelaseks, ja seda ta ehk võikski olla, kui suuta uskuda tema siirusse. Paraku on Rocco jutu suhted tõega sama itaallaslikult ambivalentsed kui dokfilmi ja pornofilmi žanritel. Tema persooni vastu tärkava huvi pöördubki pahupidiseks ehk perversseks, kui katsuda filmis pakutavat mosaiikportreed kildhaaval kokku panna, püüdes aru saada, mida siit võib uskuda, mida mitte; aga ka sellest, kas ja mida Rocco ise räägitust usub, mil määral iseend ja oma olukorda endale teadvustab.

Kuidas neid kilde ka ei vali ja kokku ei säti, portree saab kokku justkui kubistlik – valedest ja vales suuruses tükkidest valesti kokku pandud. Mõneti eemaletõukav, kuid ka kaastunnet äratav nagu Cronenbergi “Kärbse” kangelane filmi viimases kolmandikus – ent seejuures mitte niivõrd ebainimlik, kuivõrd liiginimlik.



Põhikonflikt, mida Rocco isegi möönab, on töö ja eraelu, ebakonventsionaalse seksuaalsuse ning tavainimlike emotsioonide ja soovide vahel. Vaesest perest pärit poisi pornokarjäär tärkas kunagi soovist saada kuulsaks, kuid filmis ei tee keegi kordagi juttu sellest, et pornot tehtaks raha pärast – ei, motiiviks on ikkagi seksuaalne eneseteostus ja müütilistes mõõtmetes libiido välja elamine. Mingid rahamured ei tule kõne alla ka ametist loobumisega seoses.

Rocco oleks oma valikuis justkui täiesti vaba, tema ainus probleem olevat selles, et ta on “oma m*** pulga ori”, kui kasutada Kaur Kenderi sõnu. (Kenderile maksab seda filmi vaadates veel mitut pidi mõelda, sest kuivõrd Aivar Palumäe täht on vist ammu kustunud, siis on Kender siinmail käepäraseim pornoga assotsieeruv figuur, keda sobib Roccoga kõrvutada.) Rocco on ülivõrdes macho, hiigelriistaga saatür, maskuliinse printsiibi kehastus, kõndiv kürb, terve naissoo hirm ja arm nagu mõni antiikjumal, ütleme, Zeus.



Kust siis kurbus, kui hobi, kirg ja töö nõnda kattuvad? Põhiliselt sellest, et Rocco ei taha olla ainult ürghärg, vaid ka lihtne inimene, abikaasa, isa ja poeg. Ta armastab oma naist ja poegi, ja üle kõige armastab ta oma kadunud ema, keda ta kummardab lausa pühakuna, kuigi mamma ei naeratanud iial ja ajas inimesi kirvega taga. Ei pea olema Freud, et märgata, kuidas kogu Rocco seksuaalsus, sealhulgas selle müütiliseks paisutatud vägivaldsus, sadomaso-aspekt, on algusest peale seotud emaga. Rocco sellele viitavad lood pole just kõige usutavamad, kui ta neid rääkides ka hoolega häält väristab ja pisara silmast pigistab, kuid kõnekad on need sellegipoolest.



Nagu ütleb itaalia vanasõna: se non è vero, è ben trovato (kui see pole tõsi, on see hästi välja mõeldud). Sellele stiilipuhtale oidipaalsele sõlmele lisandub katoliiklik süü, oma seksuaalsuse nägemine saatanana ja seksmängud ristiga. Kui Rocco ei peidaks pead liiva alla, ei püüaks oma karjääri ja kalduvusi õigustada ja välja vabandada, vaid pühenduks täielikult sadistlikule seksile, siis võiks ta olla üleelusuurune absurdikangelane, Camus’ don Juan ja de Sade ühes isikus.



Aga ei midagi säärast. Rocco ei otsi tõde, ei ihka ammendada võimalikkuse riiki, vaid igatseb lihtsat elu, tahab naasta lihtsate rõõmude juurde, raatsimata samas loobuda ka tolle igatsusega ühitamatust elutööst, millel püsib kogu tema identiteet. Eks ühelt poolt ole tema eas juba hiljavõitu ka kurssi muuta, aga teiselt poolt pole see ju vanade meeste ala.

Kuid Rocco ei arva hetkekski, et tema probleeme võiks tekitada või süvendada saabuv vanadus. Kus sa sellega, sellele on parem mitte mõeldagi. Ega seda kõike ei saa Roccole tegelikult ette heita, eks need ole üsna üldinimlikult lahendamatud dilemmad.

Ent Demaizière ja Teurlai toovad Rocco ja teiste oma filmi tegelaste omailma esile nii groteskselt paksudes ja eredais värvides, et ka vaatajale ei saa vast ette heita, kui tal hakkavad seda nähes suunurgad kõrvade poole kiskuma.


Postimehele kirjutatud lugu (toimetatud leheversioon, maksumüüri taga).

"Rocco" kinodes: Artis, Plaza, Apollo. Arvamusi: Brigitta Davidjants, Feministeerium; Rainer Sarnet, Sirp.