9. märts 2017

Rocco

"Rocco", Prantsusmaa 2016. Rež. Thierry Demaizière, Alban Teurlai.


Dokumentaal vananevast pornostaarist Rocco Siffredist algab mõnes mõttes pauguga, kuigi mitte selles mõttes. Rocco hääl räägib paar sõna endast, Rocco lubab avalikult ameti maha panna, Rocco filmib ungari näitsikuga sadomaso-maiguga seksstseeni. Too stseen võib ehk mõnele šokeeriv tunduda, kuigi on üles võetud igati vaoshoitud, esteetiliselt väljapeetud vormis nagu terve see dokk. Säärast anatoomiliselt detailset ja ekstreemset haardkoori, mida Rocco ise aastakümneid tootnud on, siin igatahes ei näe. Õigupoolest ei näe siin niigi palju kui näiteks Pasolini või von Trieri filmides, Noést rääkimata. Vähegi vilunum silm võib end üpris turvaliselt tunda. Vahest ehk liigagi turvaliselt.

Filmi algus võib jätta pigem ootuspärase, mitte kuigi paljulubava mulje: “Itaalia täkuks” kutsutav peategelane kasutab võimalust hoobelda oma lausa üleloomuliku libiidoga tavapärasest erineva publiku ees, filmitegijad aga on leidnud šansi peibutada sedasama publikut seksi ja vägivalla kõditavate teemadega. Palju ei paranda pidu ka jutt sellest, kuidas pornobisness on raske ja sel alal töötaja õnn üürike. Hollywood tegi selle meile mängufilmidega nagu Miloš Formani “Rahvas Larry Flynti vastu” (mis linastus meie kinolevis äpardunud tõlkepealkirjaga "Pornokuninga piinad") ja Paul Thomas Andersoni “Bugiööd” juba kakskümmend aastat tagasi selgeks.



Ent kui anda prantsuse dokumentalistidele Demaizière’ile ja Teurlai’le ning nende kangelasele Roccole natuke aega, siis võib tekkida ootamatu perversne huvi mehe isiku vastu – perversne mitte seksuaalselt, vaid psühholoogiliselt. Seda huvi ei pruugi pakkuda mitte tingimata üksikasjad, mida näidatakse või millest räägitakse, vaid vähemalt samavõrra need, millest järjekindlalt mööda vaadatakse või vaikitakse; eelkõige aga maalitava pildi vastuolulisus ja tegelase taotluste nurjumine. Nimelt on portreteeritav vändagängster jõudnud suhteliselt soliidsesse ikka, saanud viiekümneseks, ja tahaks nüüd tõestada, et temas on midagi enamat kui suguelu suurkuju – sügavust, keerukust, mitmemõõtmelisust, lausa traagikat. Kõik need mõõtmed kipuvad aga olema sama lihtsakoelised ja klišeepõhised kui keskmine pornovideo. Ja sama alasti.



Ka filmi autorid peavad Roccot omamoodi traagiliseks tegelaseks, ja seda ta ehk võikski olla, kui suuta uskuda tema siirusse. Paraku on Rocco jutu suhted tõega sama itaallaslikult ambivalentsed kui dokfilmi ja pornofilmi žanritel. Tema persooni vastu tärkava huvi pöördubki pahupidiseks ehk perversseks, kui katsuda filmis pakutavat mosaiikportreed kildhaaval kokku panna, püüdes aru saada, mida siit võib uskuda, mida mitte; aga ka sellest, kas ja mida Rocco ise räägitust usub, mil määral iseend ja oma olukorda endale teadvustab.

Kuidas neid kilde ka ei vali ja kokku ei säti, portree saab kokku justkui kubistlik – valedest ja vales suuruses tükkidest valesti kokku pandud. Mõneti eemaletõukav, kuid ka kaastunnet äratav nagu Cronenbergi “Kärbse” kangelane filmi viimases kolmandikus – ent seejuures mitte niivõrd ebainimlik, kuivõrd liiginimlik.



Põhikonflikt, mida Rocco isegi möönab, on töö ja eraelu, ebakonventsionaalse seksuaalsuse ning tavainimlike emotsioonide ja soovide vahel. Vaesest perest pärit poisi pornokarjäär tärkas kunagi soovist saada kuulsaks, kuid filmis ei tee keegi kordagi juttu sellest, et pornot tehtaks raha pärast – ei, motiiviks on ikkagi seksuaalne eneseteostus ja müütilistes mõõtmetes libiido välja elamine. Mingid rahamured ei tule kõne alla ka ametist loobumisega seoses.

Rocco oleks oma valikuis justkui täiesti vaba, tema ainus probleem olevat selles, et ta on “oma m*** pulga ori”, kui kasutada Kaur Kenderi sõnu. (Kenderile maksab seda filmi vaadates veel mitut pidi mõelda, sest kuivõrd Aivar Palumäe täht on vist ammu kustunud, siis on Kender siinmail käepäraseim pornoga assotsieeruv figuur, keda sobib Roccoga kõrvutada.) Rocco on ülivõrdes macho, hiigelriistaga saatür, maskuliinse printsiibi kehastus, kõndiv kürb, terve naissoo hirm ja arm nagu mõni antiikjumal, ütleme, Zeus.



Kust siis kurbus, kui hobi, kirg ja töö nõnda kattuvad? Põhiliselt sellest, et Rocco ei taha olla ainult ürghärg, vaid ka lihtne inimene, abikaasa, isa ja poeg. Ta armastab oma naist ja poegi, ja üle kõige armastab ta oma kadunud ema, keda ta kummardab lausa pühakuna, kuigi mamma ei naeratanud iial ja ajas inimesi kirvega taga. Ei pea olema Freud, et märgata, kuidas kogu Rocco seksuaalsus, sealhulgas selle müütiliseks paisutatud vägivaldsus, sadomaso-aspekt, on algusest peale seotud emaga. Rocco sellele viitavad lood pole just kõige usutavamad, kui ta neid rääkides ka hoolega häält väristab ja pisara silmast pigistab, kuid kõnekad on need sellegipoolest.



Nagu ütleb itaalia vanasõna: se non è vero, è ben trovato (kui see pole tõsi, on see hästi välja mõeldud). Sellele stiilipuhtale oidipaalsele sõlmele lisandub katoliiklik süü, oma seksuaalsuse nägemine saatanana ja seksmängud ristiga. Kui Rocco ei peidaks pead liiva alla, ei püüaks oma karjääri ja kalduvusi õigustada ja välja vabandada, vaid pühenduks täielikult sadistlikule seksile, siis võiks ta olla üleelusuurune absurdikangelane, Camus’ don Juan ja de Sade ühes isikus.



Aga ei midagi säärast. Rocco ei otsi tõde, ei ihka ammendada võimalikkuse riiki, vaid igatseb lihtsat elu, tahab naasta lihtsate rõõmude juurde, raatsimata samas loobuda ka tolle igatsusega ühitamatust elutööst, millel püsib kogu tema identiteet. Eks ühelt poolt ole tema eas juba hiljavõitu ka kurssi muuta, aga teiselt poolt pole see ju vanade meeste ala.

Kuid Rocco ei arva hetkekski, et tema probleeme võiks tekitada või süvendada saabuv vanadus. Kus sa sellega, sellele on parem mitte mõeldagi. Ega seda kõike ei saa Roccole tegelikult ette heita, eks need ole üsna üldinimlikult lahendamatud dilemmad.

Ent Demaizière ja Teurlai toovad Rocco ja teiste oma filmi tegelaste omailma esile nii groteskselt paksudes ja eredais värvides, et ka vaatajale ei saa vast ette heita, kui tal hakkavad seda nähes suunurgad kõrvade poole kiskuma.


Postimehele kirjutatud lugu (toimetatud leheversioon, maksumüüri taga).

"Rocco" kinodes: Artis, Plaza, Apollo. Arvamusi: Brigitta Davidjants, Feministeerium; Rainer Sarnet, Sirp.

Kommentaare ei ole :