6. apr 2017

Goldi linn / City of Gold

"City of Gold", USA 2015. Rež. Laura Gabbert. 96 min.


Ihu ja hingega millelegi pühendunud inimesi on ikka huvitav vaadata. Staar-toidukriitik Jonathan Gold on kahtlemata säärane inimene. Temast vändatud portreedokis peitub aga lisaks Goldi värvikale isikule ja toiduteemale, mida söandaks üldinimlikult isuäratavaks pidada, mu jaoks veel mitu intrigeerivat aspekti.



Esiteks kriitiku roll. Peeter Vihma kirjutas kunagi, et dokumentalistil tuleb valida, kas olla hea inimene või hea dokumentalist. Mistahes valdkonna kriitiku ees seisab see valik ehk veelgi teravamalt, ja otsus on tema eest paljuski ette ära langetatud. Meie üks teravamaid kriitilisi päid Alvar Loog nentis kord krestomaatilises kriitika-analüüsis, et sellist asja nagu armastatud kriitik pole lihtsalt olemas.

Tõepoolest, kritiseeritavad kiristavad häälekalt hambaid, kui nende geniaalsete saavutuste kohta midagi kohatut öeldakse. Nii nende eeskujul kui omapäi kaldub ka märkimisväärne osa auditooriumist arvama, et kui kriitikule miski ei meeldi, siis on ta ilmselt äpardunud kunstnik, kes üritab oma läbikukkumisi asjatult kompenseerida teiste saavutuste kohta sitasti öeldes. Sellele sobib alati vihjata, kui su arvamus kriitiku omast erineb. Igihaljas tuumapomm-argument on öelda, et kriitik pole objektiivne.

Vast pole siis ime, et kriitika pole teab mis magneedina mõjuv ala ja kriitikuid, eelkõige aktiivseid ja häid kriitikuid napib. Kes see ikka tahab, et teda veel nekroloogiski kurja ja kiimalise inimesena meenutataks.



Filmist jääb mulje, et Jonathan Gold on selle kriitiku igavese dilemma lahendanud, kirjutades eelkõige positiivseid arvustusi. Ta otsib Los Angelese üüratust metropolist välja häid roogi ja söögikohti ning soovitab neid. Paistab, et restoranikriitikuna on ta Homer Simpsoni vastand ning et tänu sellele on tegu erandiga, kes kinnitab Loogi sõnastatud reeglit. Goldi näidatakse mitte ainult hinnatud (ikkagi esimene Pulitzeriga auhinnatud toiduarvustaja), vaid ka armastatud kriitikuna. Paljud kokad ja toidupakkujad on talle siiralt tänulikud.

Eks toidukriitikas, millelt oodatakse ehk mõnevõrra vähem analüütilisust, ole seda positsiooni vast veidi lihtsam hoida, kuid mingil määral toimib see retsept ka kultuurikriitika puhul. Soovitused ja kiitus ei põhjusta paksu verd. Kas kriitika saab sellega piirdudes kriitikaks jääda või on tegu millegi muuga, on iseküsimus. (Gold ise väidab muide filmiväliselt, et kirjutab ka omajagu negatiivseid arvustusi.)



Teine märkimisväärne moment on toimetajate roll. Enesedistsipliin pole ilmselt gargantualikult isuka Goldi tugevaim külg ja kui toimetajad talt tekste väevõimuga välja ei pressiks, siis tõenäoliselt poleks ta kuulus toidukriitik, vaid lihtsalt üks püknilise väljanägemisega gurmaan, kellest keegi pole kuulnud. Toimetajatöö köögipoolest veidi teades - Gold pole kirjutajate seas mingi haruldane erand. Toimetajate kulissidetagune panus on paljude autorite ja tekstide puhul oluliselt suurem kui enamus lugejaid uneski oskaks näha.



Last, not least - asjal on ka poliitiline mõõde. Lõviosa Goldi tegevusest on keskendunud kõikvõimalikele rahvusköökidele, eelkõige Aasia ja Mehhiko omadele, mille pakkujaiks on maailmalinnas mõistagi sisserännanud.

Sellega seoses tahaks tervitada kõiki helmekesi ja muid migratsioonimuretsejaid: vaadake, härrased ja prouased, et te oma rahvusmustrilistes põlvikutes jalgu iial tai restorani ei tõsta, sushi peale sülitate ning igasugu kuskussidest, kebabidest ja muist meie komberuumile võõraist roogadest vähemalt penikoorma kaugusele hoiate.

Lürpige aga usinasti suhkruta kama ja kaerakilet, rüübake silgusoolvett peale, ning kui te head lapsed olete ning oma mõtteavaldustega liialt sots- ja muidumeediat ei reosta, siis toob näärisokk teile talistepühadeks pool kilo keedupekki ja külmavõetud kaalika. Bon appetit!


"Goldi linn" Sõpruses (N, 6.04.2017). Hinnanguid: IMDB (7.1/10), Rotten Tomatoes (91%).

Kommentaare ei ole :