28. apr 2017

Stefan Zweig: hüvasti, Euroopa / Vor der Morgenröte: Stefan Zweig in Amerika / Stefan Zweig: Farewell to Europe

"Vor der Morgenröte: Stefan Zweig in Amerika" / "Stefan Zweig: Farewell to Europe". Austria / Saksamaa / Prantsusmaa 2016. Rež. Maria Schrader. 106 min.


Seitsekümmend viis aastat tagasi, veebruaris 1942 võtsid toona üks maailma tuntumaid ja loetumaid kirjanikke Stefan Zweig ja tema abikaasa Charlotte Elisabeth Brasiilias surmava annuse unerohtu ja läksid vabasurma. Zweig oli äsja saanud kuuekümneseks, Charlotte oli kolmkümmend kolm. Napis hüvastijätukirjas selgitas Zweig, et tal puudub jaks vanas eas võõrsil uut elu alustada ajal, mil saksakeelne maailm on tema jaoks kadunud ning tema vaimne kodumaa Euroopa hävitab end ise.

Zweigi ideaal-Euroopa, tema lapsepõlve ja nooruse maailm oli korra juba kokku varisenud. Ajastu, mida Zweig päev enne enesetappu kirjastajale saadetud autobiograafias “Eilne maailm” nimetas turvatunde kuldseks ajaks, sai Esimese maailmasõja algusega otsa. Järgnenud üha süvenev lakkamatu jahmatus ja kõigist tappidest lahti tõstetud olek päädis sellega, et 1942. aasta alguseks kontrollis Hitler koos oma liitlastega pea tervet Vana Maailma. Paistis, et barbaarsuse pealetungi ning tsivilisatsiooni hävingut ei peata enam miski. Austria juut Zweig oli selle kõige eest pakku minnes 1934 lahkunud kodumaalt ja 1940 Euroopast, kuid oma vaimse kodumaaga päriselt hüvasti jätta ta ei suutnudki. Tema eurooplus ulatus selleni, et ta hävitas iseend Euroopa eeskujul.



Hüvastijätukirja lõpus ütles Zweig, et lahkub siit ilmast enne sõpru, kuna on liialt kärsitu. Takkajärgi teame, et too epiteet pidas märksa paremini paika kui nägemus Euroopa lõplikust enesehävitusest. Kaugelt ookeani tagant saabuvaid aina masendavamaid sõjasõnumeid lugedes tegi poliitikakauge Zweig sama vea, mille Romeo Montague oli teinud Julia Capuletti liikumatut keha nähes. Mõlemad mehed kiirustasid mürki võtma, kuid ei Julia ega Euroopa polnud tegelikult surnud.

Kõigest kolm aastat pärast Zweigi enesetappu oli Hitler kaputt, rahu maa peal ning järgnenud kuue kümnendiga jõudis Euroopa taas sedalaadi õitsengu ja piiride sisulise kadumiseni, millest Zweig oli unistanud, kartes, et selleni läheb veel aastasadu. Ka filmi rahvusvahelisest pealkirjast poeetilisem originaalpealkiri “Vor der Morgenröte” (“Enne koidikut”) viitab sellele, et Zweig tappis end just tol pimedaimal hetkel enne päevatõusu, mille koitmist ta hüvastijätukirjas sõpradele soovis.



Pärast päevatõusu tulekut jäi enne sõda maailma tõlgituimate ja populaarseimate autorite hulka kuulunud Zweig aga mitte just suisa unustusse, kuid siiski suhtelisse perifeeriasse, kirjandusloo kaugemasse riiuliotsa tasapisi tolmu koguma, kuni jõudis kätte uus sajand ja selle käesolev kümnend koos kõigi oma möödunud aastasaja esimese poole déjà vu-dega majanduskriisist ja masside mässudest kõva käe igatsuseni.

Ja ennäe, Zweigki on taas aktuaalseks muutunud, muuhulgas ka kinovallas. Tõhusa panuse Zweigi-renessanssi andis ameeriklane Wes Anderson, kes väntas Zweigi loomingust tõukudes oma ainulaadselt nunnus ja mängulises käekirjas ajaloofantaasia “Grand Budapest Hotell”. Nüüd on eurooplaste koostööna valminud tõsielupõhine eluloodraama Zweigi eksiili-aastaist, mis annab põhjust mõelda mitte niivõrd austerlase kirjatöile, kuivõrd tema isikule, ajastule ja tõekspidamistele.



Raske on küll arvata, kuivõrd saksa lavastajanna Maria Schraderi linateos huviäratajana toimib. Vormistuselt on film äraütlemata viisakas ja ontlik ning näeb tänu kogenud operaatorile Wolfgang Thalerile kohati silmapaistvalt hea välja, kuigi jääb valdavalt märksa konventsionaalsemaks kui Thaleri varasemad saavutused Ulrich Seidli ja Michael Glawoggeri filmides (näiteks esimese “Paradiisi” triloogia ja viimase “Hoorade hiilgus”).

Sisuliselt, loona meenutab “Hüvasti, Euroopa” aga mõneti eurobürokraatiat – vaieldamatult korrektne, pedantne ja professionaalne, kuid ka kuiv ja igavavõitu. Ühtlasi paistab see eeldavat publikult omajagu teemaga kursis olekut, mida sel vähemalt väljaspool saksa kultuuriruumi ei pruugi olla. Eks sedagi või vast omamoodi huviäratamiseks pidada – kui peaks juhtuma, et vaataja ei kehita lihtsalt õlgu ega löö käega, vaid viitsib kerkinud küsimustele ise vastuseid otsida. Ent vaatajal, kes seda teeb, võib jälle olla raske tõrjuda tunnet, et režissöör Schrader ja stsenarist Jan Schomburg libisevad liiga kergelt ja sujuvalt üle enamikust Zweigi isiku ja elu põnevamaist vastuoludest, mida saanuks ehk köitvamalt ja reljeefsemalt kujutada.



Mõnes mõttes on Schraderi ja Schomburgi episoodiline, mittelineaarne, konstateeriv jutustamisviis sümpaatne – peategelase käitumist ja ajendeid ei kiputa üle lihtsustama, ühtainsat eelseeditud hinnangut ei serveerita. Teistpidi saab aga seda ambivalentsi lausa nii palju, et tekib küsimus, kas filmiloojail üldse on mingi selgepiiriline nägemus Zweigist või tegeldakse siin lihtsalt kirjanikuhärra eluloo põgusa illustreerimisega aupaklikult kauguselt, püüdmatagi süvitsi minna ning tegelase tausta ja motiive põhjalikumalt avada. Nii- või teistpidi on tulemus kuidagi häirivalt sile ja voolujooneline, pakub liiga vähe nurki, millest kinni haarata.

Olgu selle näiteks kasvõi naissuhted, mida siin on käsitletud justkui möödaminnes nagu kõike muudki. Filmis saavad Zweig, tema esimene abikaasa Friderike ja teine abikaasa Lotte vähem kui kolm aastat pärast Zweigi ja Friderike lahutust suurepäraselt läbi. Kelleski ei paista enam märkimisväärset armukadedust ega vimma olevat, kuigi tundub, et Friderike on Zweigile endiselt lähedasem ja olulisem inimene kui ligi kaks korda noorem Lotte. Filmist on välja jäetud kogu draama, mida kaheksateist aastat kestnud abielu lõhkiminekus pidi ju leiduma - kasvõi sordiini all hoituna, kasvõi natukenegi, kasvõi tookord, kui Friderike enne lahutust leidis oma kaasa vaat et in flagranti voodist Lottega, kelle hoolitsev Friderike ise oli mehele sekretäriks otsinud.


Friderike ja Stefan Zweig, 1925.


Hea küll, Friderike oli kirjamehele vist tõepoolest unelmate naine, nagu Elo Tuglas kuubis – tagas kaasale töörahu, ei lasknud end segada tema kõrvalehüppeist, hoolitses mehe eest isegi pärast lahutust ning jäi talle lõpuni lähedaseks sõbraks. Olgu, oletame, et ka naiste vahel polnud enam mingeid pingeid. Kuid vaatajana tahaks siiski mingit selgitust, kuidas see kõik nii ladusalt laabuda sai. Filmis jääb terve see kolmnurk seletamatult õhku rippuma, nagu ka Zweigi ja Lotte enesetapp, mis tuleb nagu pauk luuavarrest. Vaid korra on Zweig enne eluväsimust maininud, kuid suitsiidimõtteile ei viita miski. Ainsaks selgituseks jääb hüvastijätukiri.

Nii tänu sellele kui muu psühholoogilise teravuse puudumisel tõusevad filmi vaadates fookusse poliitika ja Euroopa, millele rõhub meilgi kasutatav rahvusvaheline levipealkiri. Ka neil teemadel hoiduvad filmitegijad tugevaist rõhkudest ja ühestest seisukohavõttudest. Selles võib ehk näha teatud kongeniaalsust Zweigi endaga, kes kolmekümnendail keeldus Hitlerit avalikult hukka mõistmast, põhjendades seda muuhulgas soovimatusega sündmusi eemalt hinnata, riskivabu poose võtta ja Saksamaa vastu astuda, kuigi raamatuid põletav sõjakas totalitarism oli talle kui isikuvabadust kõrgeimaks väärtuseks pidavale intellektuaalile, humanistile ja patsifistile loomulikult vastik.



Need Zweigi põhjendused tunduvad tänase pilguga vaadates intellektuaalselt otsitud ettekäänetena, mille taha peita puhtinimlik soov vältida konflikte ja pugeda rahulikult omaette urgu nagu hiir. Ent Zweigi traagika seisnes selles, et kui ta lõpuks leidis Brasiiliast selle igatsetud uru ja rahu, ei suutnud ta ikkagi kodumaatuna elada, kuigi oli varem deklareerinud, et hindab üle kõige just vabadust endale ise riik valida ja end kõikjal külalisena tunda.

Võib ehk küsida, kas elu, maailm ja vanadus oleksid Zweigile ka siis sama lootusetud ja perspektiivitud paistnud, kui ta oleks vähem püüdnud hermeetiliselt vandlitorni kapselduda ning rohkem ühiskondlikku aktiivsust üles näidanud nagu temast kuus aastat vanem Thomas Mann, kes elas pagulaspõlve Ameerikas kenasti üle ning jõudis veel vanuigi Euroopassegi naasta.



Ent kuidas me Zweigi valikuid ka ei hindaks või tõlgendaks – tema ajastu ning ilmavaateliste dilemmade paralleelid viimasel ajal meie ümber toimuvaga on ilmsed ja küllap ka peamisi põhjusi, miks talle praegu tasub mõelda ja ehk seda filmigi vaadata.

Zweigi, kes uskus euroopalikesse ideaalidesse – vabadusse, võrdsusse, vendlusse, humanismi, sallivusse, avatusse ja nii edasi –, võib ilmselt pidada liberaaliks. Ent kuna ta leidis, et need ideaalid kehastusid kõige paremini ilmasõja-eelses maailmas, siis pole vast vale näha temas ka omajagu konservatiivsust nii omas ajas kui eriti tänapäeva seisukohalt. Kahtlemata oli ta pigem evolutsionäär kui revolutsionäär.

Kõik need valgustuslikud ideaalid olid juba sada aastat tagasi traditsioonilised. Neid väärtusi ründas aga “natsionalismi kurikatk, mis on mürgitanud meie Euroopa õitsengu. Inimkond langes tagasi ammu ununuks mõeldud barbaarsusse ja selle teadliku ning programmilise antihumaansusdogma kütkesse” ("Eilne maailm"). Erinevalt mõnestki muust Lääne antifašistist ja intellektuaalist puudusid Zweigil illusioonid ka Nõukogude Liitu “eemaletõukavas hirmupsühhoosis” hoidva Stalini suhtes, keda ta kõrvutas Hitleriga.



Üpris sarnast rünnakut neile valgustusaja väärtustele näeme praegu taas pead tõstmas nii maailmas ja Euroopas kui siinsamas Eestis. Ei hakka siinkohal neid innukalt kõigele vastandujaid, sallimatuse, suletuse, eurovastasuse, võõraviha, kultuurivaenu ja antihumanismi lippe lehvitavaid parteisid, sihtasutusi, isehakanud instituute, inimtüüpe ja üksikisikuid üles lugema. Eks igaüks ole neid ja nende seisukohti isegi ad nauseam kohanud.

Märkigem ainult, et on viga kutsuda neid konservatiivideks, milleks mõnedki neist end ise armastavad hellitavalt nimetada. Tegemist pole ei alahoidlikkuse ega sooviga midagi säilitada, vaid järjekordse barbaarsuse pealetungiga Euroopa tsivilisatsioonile – katsega hävitada selle alusmüüriks olev valgustuslik traditsioon, et pöörduda tagasi mingisse kujuteldavasse müütilisse minevikku, omasüülise alaealisuse mudamere äärde ja porikalda peale, kus oleks aga mõnus püherdada.



Marek Tamm pakkus novembrikuises Vikerkaares seda liikumist kirjeldades välja sõna “uusreaktsionäär”. Sellele sõditi raevukalt vastu. Kaldun isegi nõustuma Maarja Vainoga, et pole vaja kasutada võõrsõnu, kui on olemas ilusad eesti sõnad “tagurlane” ja “pimedusejünger”. Eriti just viimane sobib valgustusideedele vastandujate puhul nagu valatult. Lisaks võiks ehk kaaluda sõnu “pimestus”, “pimestujad” ja “pimestajad”.

Siit ringiga Zweigi juurde naastes – filmis näeme, kuidas Zweig pimeduse pealetungile reageeris. Kuidas reageerid sina?


Sirpi kirjutatud lugu.

"Stefan Zweig: hüvasti, Euroopa" kinodes: Artis, Forumcinemas. Hinnanguid: IMDB (7.1/10).

Kommentaare ei ole :