9. juuni 2017

Nõukogude hipid / Soviet Hippies

"Nõukogude hipid" / "Soviet Hippies". Eesti 2017. Rež. Terje Toomistu. 80 min.


Kas hipid on eesti kultuuris kunagi esiplaanil olnud? Vist mitte. Sestap tundub veidi üllatav, et viimase kuu jooksul on hipiteema meil lausa kolm korda eri nurkade alt üles võetud: esmalt Triin Heinla hipisaare-reisikirja ümber käinud poleemikas, seejärel ühe populaarseima bändi Smilers singlina “Hipisuvi” ja viimaks Terje Toomistu dokfilmis “Nõukogude hipid”.



Hipiliikumise sünd ja kuldaeg jääb poole sajandi taha, kuuekümnendaisse. Tänavu möödub viiskümmend aastat nii selle kõrghetkest, San Francisco “armastuse suvest” kui ka näiteks biitlite singlist “All You Need is Love”, mida võib ehk pidada hipivaimu üheks tuntumaks ja iseloomulikumaks ilmnemiseks hoolimata sellest, et biitlid polnud rangelt võttes päris hipibänd. Miks need nii ajas kui ruumis kauged asjad meid ikka veel kõnetavad ja puudutavad? Raske öelda. Hipindus on õige keerukas ja mitmetahuline nähtus, mille tähendus siin ja praegu vääriks süvenenumat ja põhjalikumat lahtikirjutamist kui käesolev, vaid paari märksõna põgusalt riivav mõlgutus.



Smilersi mahe ja sulnis peavoolu-poprokk kasutab sõna hipi selle ühes levinumas – hedonistliku vabaduse tähenduses. Mõnusast äraolemisest laulmine on olnud Hendrik Sal-Salleri loomingus läbiv teema ja küllap ka üks tema populaarsuse allikaid läbi aastakümnete. Ju on palehigis tööd rügaval maarahval lohutav läbi hammaste ümiseda hetkeist, mil mured ei piina, sest on viis kasti õlut ja palju viina. Või äralennust kaugele saarele, kus päevast päeva võiks olla niisama. Hipisuvi 1969. aasta Volkswageni bussis “täis erinevat india stuffi, rahu ja armastust” ja üpris siivsalt meelaste viidetega bikiinirantidele kuulub selgelt samasse eskapistlikku ritta.

Ent ilmselt on üldaktsepteeritavuse huvides oluline ka see, et igasugune puhkehetk ja hingamispaus jääks kindlaisse vastuvõetavaisse piiresse – nädalavahetus, puhkus, suvi – millest väljudes naastaks ühiskondlikult kasulikule tööle. Toomistu dokk näitab, kuidas neid raame ületav vabadus oli nõukogude ajal “meile võõras”. Sisuliselt sama etteheidet võis äsja kohata hipisaare-diskussioonis, kuigi selles kõne all olnud hipielu pole tavamõistes ei mugav ega lihtne. Selgus aga, et elust rõõmu tundmine ja isikliku vabaduse nautimine võib hiliskapitalistlikus Eestis olla taunitav üsna samal moel ja samadelt alustelt kui Nõukogude Liidus.



Praegune sõnaline hurjutamine on muidugi tühi-tähi võrreldes toonasega, mil hukkamõistuga võis kaasneda näiteks arreteerimine, vägisi kiilaks ajamine või hullumajja saatmine, ent Paul-Eerik Rummo samuti hipiajast pärit laulusõnad Põgene, vaba laps – vii peitu maailma vabadus tunduvad üldjoontes endiselt aktuaalsed. Maailm vajab praegugi vabu lapsi, kes ei vannuks valitsevale korrale kooris truudust nagu usinad pioneerid, keda Toomistu hipidele tausta loomiseks näitab. Kui paljud neist pioneeridest täidavad tänini oma pühalikku tõotust “palavalt armastada oma Nõukogude kodumaad; elada, õppida ja võidelda nii nagu õpetas suur Lenin, nagu õpetab Kommunistlik Partei”? Filmi peategelaste, elatanud hipide tõekspidamised paistavad olevat ajaproovile märksa paremini vastu pannud.



Siinkohal meenuvad paratamatult hipisaare-diskussioonis korduvalt kõlanud isalikud õpetussõnad, et süsteemi vastu mässamine on justkui mingi noorusrumalus, faas, mis tuleb paratamatult ületada, või ka, et süsteemi saab muuta ainult seestpoolt. Eks tolle mõttekäiguga ole mäletatavasti sageli põhjendatud ka nõukaajal parteisse astumist. Kuivõrd need seestpoolt muutjad nõukogude siis süsteemi tegelikult muutsid ja kuivõrd muutis süsteem neid? Paljudel neist õnnestus enda vastu tõepoolest ausaks jääda?

Nõukahipid lõid omaenese Sistema, üleliidulise hipivõrgustiku, ega lasknud totalitaarsel masinavärgil end kõigutada ega muuta. Need, keda filmis näeme, on jäänud halli habemega hipideks ka auväärses eas, mil too kunagi kõikvõimsana paistnud masinavärk on ammu kokku kukkunud ja terve ilmakord täiesti teiseks saanud. Võiks oletada, et neid seestpoolt süsteemimuutjaid, hiljem etableerunud nõukogude Steve Jobse kohalike hipide seas ikka leidus, kuid filmis me neid ei näe. Kontrasti mõttes oleks huvitav vaadata ka mõnda säärast, ehkki põhimõtet see muidugi ei muudaks – head ideaalid püsivad ka muutlikel aegadel, neist pole vaja loobuda.



Ja hipi-ideaalid ei piirdunud vabadusega, samuti nagu hipide vabaduseideaal ei piirdunud pelga hedonismiga isegi mitte droogide, seksi ja rokenrolli vallas. Need kõik olid hipivabaduse kahtlemata olulised, tänaseni mõjukad aspektid, kuid ühtlasi osa loodetud vaimsest vabanemisest, mis otsis inspiratsiooni muuhulgas idamaistest õpetustest ja religioonidest. Ning lisaks oli tegu poliitilise liikumisega, mis vastandus Läänes kapitalistlikule süsteemile samuti nagu see traataia-tagusel kuuendikul planeedist vastandus nõukogude omale. Lääne hipide kommunismi kalduvate vaadete ja nõukahipide loomuliku nõukogudevastasuse vahel on huvitavad käärid, mida film oleks ehk võinud rohkem valgustada – nagu ka seda, mida arvavad veteranhipid meie tänasest Lääne ühiskonnast, milles nad kunagi tõenäoliselt nägid, nagu süsteemivastased nõukogude inimesed enamasti, omamoodi tõotatud maad ja vabaduse kantsi.



Praegusse formaati see küll vist mahtuda poleks saanud, sest filmis on niigi nii ohtralt teemasid, külluses materjali ja nii tihe montaaž, et täispikk dokumentaal, eriti selle esimene pool, mõjub pigem teemakohaselt kaleidoskoopilise treileri või fragmentaarse muusikavideona, kust meelde ei jää suurt midagi peale helgelt psühhedeelse üldmulje. Teise poole teekond hipide kogunemisele Venemaal tundub tormilise sissejuhatusega võrreldes ootamatult aeglane ja pikaldane, kuid kokkuvõttes tahaks paljudest asjadest ja tegelastest justkui rohkem teada. See nõuaks küll vist juba mitmeosalist telefilmi. Toda lootma jäädes rõõmustagem aga, et kuus aastat valminud täispikk dokumentaal just nüüd linastus – sest selles, et nõukogude hipide lugu ja sõnum on praegu olulised, tuleb filmi autoritega küll nõusse jääda.



Hämaravõitu aegadel, mil mõnedki paistavad igatsevat kõva kätt ja valju korda, tarastatud maailma ja siredais Hugo Bossi mundreis marssivaid leegione, on oluline meenutada, et säärased ideaalid nagu vabadus, vägivallatus ja armastus on olemas ning ajutistest tagasilöökidest hoolimata läbi aegade elujõuliseks osutunud. Kes soovib nende ideaalide üle küüniliselt irvitada või kõneleda hipide igakülgsest värdjalikkusest, see viigu end esmalt teemaga kurssi, vaadaku film ära ja seejärel esitagu oma põhjendatud kriitika koos etemate ja uhkemate ideaalidega, mille kõrval kõik teised – sealhulgas Siddhārtha Gautama, Jeesuse ja Gandhi omad – mannetuna põrmu vajuksid. Ootame huviga.


Sirpi kirjutatud lugu.


"Nõukogude hipide" kodukas. Film kinodes: Sõprus, Artis. Arvamusi: Aurelia Aasa (PM).