24. juuli 2017

Edaspidi / L'Avenir / Things to Come

"L'Avenir". Prantsusmaa-Saksamaa 2016. Rež. Mia Hansen-Løve. 102 min.


Selle filmi eestikeelne pealkiri peaks originaalist tõlkides tegelikult olema "Tulevik". Oleks tore küll, kui kinokunsti tulevik selline oleks. Seni parim filmielamus tänavu, ja ega hetkel möödunud aastastki midagi võrreldavat ei meenu (ei saa muidugi öelda, et viimasel ajal ülearu palju nähtud oleks).



Küsimusele, mis siin siis nii võluvat oli, pole väga lihtne vastata. Mitmeaastaste pausidega tasaselt voolava loo peategelane on vananev Nathalie, kelle tegelaskuju põhineb filmi looja Mia Hansen-Løve filosoofiaõppejõust emal. Paisutatud dramaatika, rõhutatud sõlmitus ja ühesed lahendused, mida kõike enamasti filmilikkuseks peetakse, puuduvad siin sel määral, et tavapärase kinodieedi taustal võib tunduda, nagu ei juhtuks siin midagi ega jõutaks kuhugi. Mart Rauna viide Rohmerile on asjakohane, aga "Tulevik" meenutab ka näiteks Kiarostamit, kelle "Certified Copyt" Nathalie kinos vaatab.

Ent teatud kunstilisest ootuspäratusest hoolimata ei tegele "Tulevik" publiku narrimise ega kiusamisega, vaid on mõnuga vaadatav. Tundub, et põhipõhjuse on kenasti sõnastanud Andrei: "on lihtsalt meeldiv veeta aega mitmekülgsete ja intelligentsete tegelaste seltsis". Ning mitte ainult meeldiv, vaid ka huvitav, ja tegelaste asemel võiks öelda ka inimeste - et oleks selge, et jutt käib ka filmi tegijaist ja osatäitjaist eesotsas kuuekümnendais eluaastais endiselt särava Isabelle Huppertiga, kes on elav vastuväide tavaarusaamale, mille järgi filmindus on no country for old women.



Tegelikult ei saa öelda, et siin ei juhtu midagi. Juhtub see, mis elus ikka, ja elu kohtleb inimesi üsna ühtviisi intellektist sõltumatult. Sünd, suhted ja surm puudutavad meid kõiki, me kõik oleme ühtviisi olemisse heidetud, meie kõigi olukord, conditio humana on sarnane. "Kui vihma sajab, sajab ta kõigi peale. Sajab kurja inimese ja hea inimese peale, anderikka inimese ja teistsuguse inimese peale. Päike paistab kõigi inimeste peale; pimedate ja nägijate peale. Ja meie mõtted ei loe midagi, kui välku lööb. Ei loe välgule." (Viiding, kes muu).

Eelkõige seisneb see olukord teadmatuses ja ebakindluses. Nagu ütleb filmis tsiteeritud Pascal kõiksuse olemuse ja sellest lähtuva õige eluviisi järele küsides: "Ma vaatan igale poole ja näen kõikjal ainult hämarust... Loodusel pole mulle pakkuda midagi, mis ei annaks alust kahtlusteks ja ärevuseks... viibin kahetsusväärses olukorras." Miks meile ei anta selgeid vastuseid? "Öelgu kas kõik või mitte midagi, et ma teaksin, kumma tee ma pean valima. Aga olukorras, milles ma viibin, teadmata, kes ma olen ja mida ma pean tegema, ei tunne ma ei oma seisundit ega oma kohust." ("Mõtted" 229/429. Tlk Kristiina Ross)



Sellest seisundist, sitast, verest ja elu lõuahaakidest pole pääsu ka täisväärtuslikku intellektuaalset elu elavail inimestel nagu Nathalie. Kuid see intellektuaalne elu võib - ei pruugi, aga võib - anda neile teise vaatenurga, sündmustele teise tähenduse, muuta reaktsioonid ettearvamatumaks ja seeläbi huvitavamaks. Ainult üks näide: juhmard näeb endast erinevate inimeste protesti ning kukub räuskama. Nathalie näeb tudengite protesti ning mõtleb Rousseaule: "Kui oleks olemas jumalarahvas, siis nemad valitseksid end demokraatlikult. Inimestele nii täiuslik valitsemisviis ei sobi." ("Ühiskondlikust lepingust" III, 4. Tlk Mirjam Lepikult)

See on punkt, milles "Tulevik" seostus minu jaoks teise hiljutise kunstielamusega - Maarja Kangro romaaniga "Klaaslaps". Pealtnäha pole Kangro rajul ja valusal raamatul Hansen-Løve tasase ja rahuliku filmiga palju ühist, kuid terane pilk inimlikule olukorrale avaldub mõlemas. Mõlemad olid tekstid, millega oli huvitav suhelda, mõlemad suutsid üllatada ning toetada juba mõnda aega murenevat usku ühel juhul filmikunsti, teisel juhul eesti kirjanduse tulevikku.



Popmuusika on Kangro raamatu puhul, milles kerget muusikat on nimetatud tõeliselt religioosseks ilaks, lollakat asjade seisu põlistavaks ilaks, küllap kohatu ja liigemotsionaalne paralleel, kuid mis parata, kui seda lugedes tuli pähe sama mõte, mis kunagi esimest korda PJ Harveyt kuuldes: see on just see, mida oli vaja teha. Sellist kunsti me tahtsimegi.

Hansen-Løvega on omal moel sama lugu - tabas täpselt märki, hit the spot, kuigi erinevalt Kangrost ei mõju "Tulevik" mingil juhul rokenroll-katarsisena, vaid kui üldse üritada muusikalist paralleeli otsida, siis pigem ambiendi või folgina. Deep peace, nagu Donovan heliribal laulab.



Ei noh, peaks ikka rohkem kätt pulsil hoidma nii filmindusel kui kirjandusel. Kuigi kust see aeg võetakse, et silomägedest harvu teemante välja tuhnida, võeh, võeh. Seepärast on puhas rõõm, kui keegi teine tuhnimise enda peale võtab, nii et aitäh Andreile, kelle feisspuki-soovitus oli vist esimene, mis "Tulevikule" mõtlema pani. Soovitan minagi, nii Hansen-Løvet kui Kangrot.


"Edaspidi" kinos Artis. Hinnanguid: Andrei Liimets (Sirp, 7/8), Mart Raun (6.5/10), Emilie Toomela (PM), Rotten Tomatoes (100%), IMDB (7.1/10).

20. juuli 2017

Põgenemise rütm / Baby Driver

"Baby Driver", USA-Inglismaa 2017. Rež. Edgar Wright. 113 min.


Melo-krimikitš vaesest vanemateta noorukist Babyst, kes teenib leiba pättide pagemisautojuhina. Poisil on kerge kuulmishäire, pinin kõrvus, mille tõrjumiseks kuulab ta vahetpidamata klappidest muusikat.

Pole ju halb ajaviide, aga mumst kõvasti üle hinnatud. Ehk on asi selles, et vähegi mõistlikku meelelahutuskino tuleb viimasel ajal harva ette? Olgu kuis on - see, et igati okei kerge stiiliharjutus oli ette taevani ülistatud, rikkus kinoelamust omajagu. Suured ootused ja mälestused eeskujudest segasid "Baby Driveri" nautimist tublisti.



Tausta meenutades - "Baby Driveri" stsenaristi ja režissööri Edgar Wrighti seni suurim saavutus on olnud jäätise järgi nimetatud Cornetto-komöödiatriloogia "Kolm maitset": zombiparoodia "Shaun of the Dead", politseiparoodia "Hot Fuzz" ja ulmeparoodia "The World's End". Kõik üsna lõdvad ja hõredad asjad, mis kuhjasid koomilise efekti jaoks kokku vastavate žanride klišeid, neist samas lõplikult lahti laskmata ja neid totaalabsurdi võimendamata. Nudge-nudge-wink-wink, vaadake, me teeme siin nalja, aga natuke oleme ikka tõsised ka, elage meile kaasa. Minu maitse jaoks lahjavõitu, veidi pastakast imetud, punnitatud ja kalkuleeritud tundega kraam. Esimesest ei mäleta midagi, teist pole vist viitsinud lõpunigi vaadata, viimane oli ainus, mis mulle enam-vähem istus.

"Baby Driver" on kokku keedetud enam-vähem sama retsepti järgi, vähendades paroodia osakaalu nõretava, kvaasi-tõsiseltvõetava melodraama arvelt, mis on samuti puhtalt klišeepõhine. Ei saa öelda, et see kõik minust suurema Wrighti fänni teeks. Pole siin mingit sügavust ega peenust ja õigupoolest ka mitte märkimisväärset sisu, südant ega kunstilist ambitsiooni. Jah, "Baby Driver" on ilmselt mõnevõrra omanäolisem ja taibukam kui keskmine kihutamisfilm; kahtlemata etem kui mingite kiirete ja vihaste saja viiekümne kaheksas jätkuosa (või tont teab, palju neid juba vorbitud on).



Aga ega siingi muud pole kui kimp detaile. Heliriba ja muusikasse rütmistatud märulistseenid. Kurjamite galerii eesotsas miljonite lemmiku Kevin Spaceyga, kes paistab siin silma lohaka pohhuismiga - ei pinguta absoluutselt ja on ikkagi tore. Ma usun, et ta käib täpselt sama ilme ja hääletooniga nurga peal putkas nätsu ostmas. Eiza González on jõhkra tibina vahva, Jamie Foxx ja Jon Hamm on ka täitsa nii. No ja paar vaimukat hetke, näiteks Mike Myersi maskid, ja kohati natuke leidlikku dialoogi.

Mingit tervikut siiski ei teki ja selle üks peapõhjusi on heade pool, mis koosneks nagu siinseist poliitbroilereist. Ansel Elgorti ("Süü on tähtedel") kehastatud nimitegelane Baby on täiuslikult ilmetu oivik, pane ainult lips ette ja saada noortekogu istungile kätt tõstma. Et tema ettekandjast pruut pole oluliselt põnevam tüüp, siis jätab ka nende armulugu sügavalt ükskõikseks.

Aga "Baby Driveri" põhihäda on siiski Wrighti nõrk lugu. Tagaajamised autoga pole, olgem ausad, kuigi huvitav asi, mida vaadata, kui juhtud olema täiskasvanu. Ning märulipause täitev stoori mõjub suvalise ja tarbetu säsina, selle vähesed üllatama mõeldud pöörded täiesti põhjendamatult.



Kuid ilmselt suurima karuteene sellele filmile tegid minu jaoks kusagilt kõrvu jäänud kõrvutused Tarantino/Tony Scotti "True Romance'i" ja Refni "Drive'iga". Wrightil puudub klišeedega mängides Tarantino või Refni tasemel stiilitaju, kindel käsi ja tervikutunnetus. Nendega võrreldes jääb "Baby Driver", mis muidu ju käib küll, hoopis kehvemasse valgusse kui ta omaette võiks paista. Kinost tulles võtsin kohe taas ette pähekulumiseni nähtud "True Romance'i", et saada kätte see laks, mida "Baby Driver" justkui lubas, aga pakkuda ei suutnud. Ja see toimis endiselt. "Baby Driverit" ennast vaevalt et veel kunagi vabatahtlikult vaadata viitsiks.


"Baby Driver" kinodes: Forumcinemas, Apollo, Viimsi, CinamonCinamon Telliskivi. Hinnanguid: Andrei Liimets (Sirp), Hendrik Alla (PM), Tristan Priimägi (ERR, keskmisest huvitavam), Raiko Puust (Delfi, lummav), Eveli (9/10), Rotten Tomatoes (95%), IMDB (8.3/10).

12. juuli 2017

Lõputu poeesia / Poesía sin fin / Endless Poetry

"Poesía sin fin". Tšiili-Prantsusmaa 2016. Rež. Alejandro Jodorowsky. 128 min.


Lõputu poeesia, ohjah. Hispaania poesía ja inglise poetry on eesti keeles luule, ja lõputu luule kõlanuks märksa luulelisemalt, mitte nagu läti šokolaadi reklaam. No mis teha, nii meil nende pealkirjatõlgetega paraku juba on. Aitäh sellegi eest, et tõlkega pole sisuliselt mööda pandud nagu Jodorowsky eelmise autobiograafilise filmi puhul.



Too eelmine film, "Reaalsuse tants", rääkis režissööri lapsepõlvest, nüüd on jutulõng jõudnud noorusaega, mil Alejandro otsustas saada kunstnikuks, täpsemalt luuletajaks. Uus film on eelmise järg ja otsene järeltulija nii sisult kui vormilt. "Lõputu luule" kirjeldamiseks sobib kenasti Juhan Viidingu luule:

Pärnu maantee mööbliäri vana kärumees
lääpab oma ainulaadset sammu.
Sageli ta käru seisab meie maja ees;
ainus viide ajale on - ammu.

Määratlus, mis Jodorowsky puhul hästi ei klapi, on sageli, sest "Reaalsuse tants" valmis 2013 ja "Lõputu luule" 2016 (ning jõudis alles nüüd, aasta hiljem meie kinodesse). Muidu aga - ainulaadne samm on olemas, vana kärumehe käekiri ja isikupära selgelt näha: teatraalsus, sürrealism, maagiline realism, nartsissism, psühhoanalüüs ja mehe enda leiutatud psühhomaagia, kõik üsna vanamoodsal, veidi kobaval, lääpaval moel. Tänavu 88 saanud vastukultuuri-guru on viimase poolsajandi jooksul saanud teha ainult 8 filmi ning ega ta sel alal liiga suurt professionaalsust omandanud pole.

Amatööri ehk asjaarmastaja lähenemisel võib olla plusse: värske energia, ametialase rutiini puudumine, kaanoniväline erilisus ja värskus. Kuid võib olla ka miinuseid, mille seas täispika mängufilmi puhul vahest suurimaks võib pidada raskusi vaataja tähelepanu pikka aega hoida. Jodorowskys avalduvad nii ühed kui teised.



Kriitika on "Lõputut luulet" ülientusiastlikult tervitanud nii meil kui mujal. Arusaadav, sest Jodorowsky on ikkagi elav underground-klassik ja kinokultuuris eriline nähtus. Ise jään skeptilisemaks, sest juba "Reaalsuse tantsu" vaadates võitlesin unega, nüüd veelgi enam. Suurem osa sest otsatust nooruspäevist heietamisest ei köitnud mind kuigivõrd. Auväärses eas härra on oma biograafiat juba nii palju kordi pajatanud, et ei mäleta vist Simpsonite vanaisa kombel enam eriti, mis õieti toimus ja miks, ega pea seda ilmselt enam ka kuigi oluliseks. Põhiline on rääkimine ise kui psühhomaagiline akt, mis annab elusamuse tunde.

Siia sobib taas Viiding:

Algusest lõpuni käidud on tee. Nüüd vaid kordan.
Lubades tubades edasi-tagasi sussides käia.
Vanemad daamid ja humanitaarkooli noored
mõnikord annavad mulle maiustusi ja kätt.

Säärane sussisahistamine on muidugi omamoodi nunnult nostalgiline, aga seda vaadates tikub siiski pähe mõte, et Jodorowsky on inimese ja isiksusena hoopis huvitavam kui tema viimased filmid. Raske on aru saada, kuidas saab pidada "Lõputut luulet" tema parimaks saavutuseks. Nii enda kui vanameistri vastu ausaks jäädes: ilmselt parim - ja võib-olla isegi ainus vältimatult vajalik - Jodorowsky on ikkagi "Holy Mountain". Uutel omaelulugudel pole enam kuigi palju lisada. Nagu kunagi laulis Pink Floyd:

We're just two lost souls swimming in a fish bowl, year after year,
Running over the same old ground. What have we found?
The same old fears.




Ikka see Oidipus, ikka üritame isaga leppida, endal peagi 90 turjal, kaua võib. Pealegi kui lisaks sisule on suures osas hõredapoolne ja väheköitev ka vorm - mitte ainult dramaturgiliselt või letargilise montaaži poolest, vaid üllataval kombel ka pildiliselt hoolimata sellest, et kaamera taga seisis superoperaator Christopher Doyle, kelle aktivasse kuulub pinutäie Wong-Kar Wai asjade kõrval näiteks Zhang Yimou "Kangelane" ja Jim Jarmuschi "Kontrolli piirid".

Kuigi siin leidub muidugi ka toredaid kaadreid ja Jodorowsky hiilgeaegu meenutavaid visuaalseid leide nagu filmi lõppu ehtiv eht-ladinaameerikalik karneval arvutute punaste kuradite ja luukeredega, kes oleksid justkui välja astunud mu käesoleva kümnendi lemmik-muusikavideost, milleks on Family Bandi "Moonbeams".



Aga tervikuna maitses "Lõputu luule" siiski veidi mõrkjalt nagu Monty Pythoni mõne aasta tagune taasühinemisetendus. It was fun, but now it's done.

Teisalt aga - just kaduviku ja surelikkuse teema on "Lõputu luule" tugev külg, mille pärast seda tasub vaadata, eriti liigpika loo viimast veerandit. Film hakkab elama mitte ammumöödnud noorusest pajatades, vaid siis, kui valgepäine režissöör astub iseendana ekraanile ning räägib vanadusest kui vabanemisest, ja surmast, mida ta ikka veel kardab, aga ka trotsib. Siin kohtub filmi keskne liblika-kujund Viidingu ööliblikaga:

Oma suuri mustvalgeid tiibu
kannan läbi aastate öö.

Vastu akent, õnnetu, liibu!
Sinna tahta - su elutöö.
Olen raske ja libisen alla.
Jälle ründan ja vapustan.
Selja taga on pimedad ajad.
Surma valgus on see, mida vajad.

Seda ma olen juba valmis uskuma.


"Lõputu poeesia" kinodes: SõprusArtis, Cinamon. Hinnanguid: Nele Volbrück (Sirp, ovatsioonid), Janar Ala (PM, soovitan), Andrei Liimets (4/5), Anders Härm (edasi.org), Rotten Tomatoes (96%), IMDB (7.7/10).

2. juuli 2017

Una

"Una". USA-Inglismaa-Kanada 2016. Rež Benedict Andrews. 94 min.


Andrei kiitis oluliseks, Tristan kiitis imetlusväärseks, mädatomatid annavad 88 prossa. Tundus, et tasub kinno minna. Otseselt ei kahetse, mõneti huvitav katsetus, aga kokkuvõttes siiski mitmes mõttes ka ebaõnnestunud, keskpärane, õlgu kehitama panev elamus.



Algus paistis paljulubav, kuna jupp aega pole sellist arthausilikuma lähenemisega kino näinud. Värskelt mõjuv esteetika, ebatavaline kaameratöö ja breikbiidilikult rabe, kohati ootamatu montaaž. Visuaaltehniliselt hea. Samas helikujundus häirivalt pealetükkiv ja kohmakalt näpuga näitav. Muusika pole põhimõtteliselt halb, aga seda on liiga illustratiivselt kasutatud - näiteks pinge markeerimiseks üks ärev motiiv, lapsepõlve markeerimiseks teine, lüüriline.

Ja näidendil põhinev, teatrilavastaja ekraanidebüüdina üles võetud lugu on tõepoolest üliteatraalne. Laval küllap hästi toimivad elemendid mõjusid kinolinal suures plaanis õõnsalt, lausa naeruväärselt. Nii loo ülesehitus, struktuur ja süžeepöörded kui ka dialoog jätsid äärmiselt konstrueeritud ja kunstliku mulje.

Mis puutub kiidetud näitlejatöödesse, siis silmapaistvalt hea oli mumst ainult noort Unat mängiv hämmastavalt orgaaniline ja vahetu Ruby Stokes. Täiskasvanud Unat kehastanud Rooney Mara tundus temaga võrreldes nagu android, plastiknäol seesama üks kõhukinnisusega neurootilise tragedienne'i ilme, mis tal igal pool on.



Ent vorm vormiks, eelkõige peetakse seda filmi ikka vist ikka sisuliselt uudseks ja huvitavaks lähenemiseks pedofiilia teemale. Et lähenetaks justkui hinnanguid andmata ja klišeevabalt. Seda ma siin ka eriti ei näinud. Kui plaanid vaadata, siis edasi loe omal riisikol - siin on ka spoilerihõngulist juttu, aga mida vähem sa sest filmist ette tead, seda parem, nagu ikka.

Lugu algab sellega, et neiu Una otsib täiskasvanust peast üles endast kõvasti vanema teismelisepõlve-armastuse. Una oli 13, mees läks lapsepilastamise eest neljaks aastaks kinni, nad pole rohkem kohtunud, juba mituteist aastat. Lähtepunkt on põhimõtteliselt huvitav ja siit saaks edasi liikuda igale poole, aga film ei liigu tükk aega suurt kuhugi, vaid tammub lihtsalt paigal. Selleks ajaks, kui midagigi juhtuma hakkas, oli minu jaoks juba hilja seda lugu tõsiselt võtma hakata, ja enamus toimuvast oli selleks ajaks ka üpris detailselt ennustatav, sest autori töövõtted olid juba selgeks saanud. See kõik jättis mitte niivõrd traagilise, kuivõrd traageldatud mulje.

Mida uut ma siit pedofiilia kohta teada sain? Mitte midagi. Pedofiilne suhe esitati traagilise antusena. Shit happens, tempel mällu igaveseks, lahendamatu karmavõlg kõigile. Ja kogu moos. Kas uus pidi olema see, et viidatakse armastuse võimalusele pedofiiliaks kvalifitseeruvas suhtes? Või see, et pedofiilsele loole keeratakse otsa vana hea klassikaline twist - fataalse vääritimõistmise ja nurjunud kohtumise motiiv, mis esineb näiteks ka "Romeos ja Julias"? Et kui oleks läinud korda kohtuda, siis olekski kõik võinud hästi minna ja nad elaksid tänapäevani õnnelikult või nii. Lugu oleks hoopis intrigeerivam saanud, kui oleks mindudki seda teed.

Samuti oleks lugu märksa huvitavam saanud, kui oleks püütud vähegi selgitada tausta: kuidas, mis eeldustest lähtudes säärane suhe, säärane armastus keskealise ja varateismelise vahel - kes pole ju enam päris laps, aga kaugeltki ka mitte  täiskasvanu - üldse võimalikuks saab. Nabokov seletas selle omal moel päris kenasti ära ja sellest on mitu etemat filmi tehtud, eriti muidugi Kubricku oma.

"Una" seda isegi ei üritanud ja oli seetõttu pigem meh.



"Una" kinodes: Artis, Plaza, Apollo. Arvamusi: Andrei J. Liimets (3.5/5), Tristan Priimägi (Sirp, 4/4), Rotten Tomatoes (88%).