24. juuli 2017

Edaspidi / L'Avenir / Things to Come

"L'Avenir". Prantsusmaa-Saksamaa 2016. Rež. Mia Hansen-Løve. 102 min.


Selle filmi eestikeelne pealkiri peaks originaalist tõlkides tegelikult olema "Tulevik". Oleks tore küll, kui kinokunsti tulevik selline oleks. Seni parim filmielamus tänavu, ja ega hetkel möödunud aastastki midagi võrreldavat ei meenu (ei saa muidugi öelda, et viimasel ajal ülearu palju nähtud oleks).



Küsimusele, mis siin siis nii võluvat oli, pole väga lihtne vastata. Mitmeaastaste pausidega tasaselt voolava loo peategelane on vananev Nathalie, kelle tegelaskuju põhineb filmi looja Mia Hansen-Løve filosoofiaõppejõust emal. Paisutatud dramaatika, rõhutatud sõlmitus ja ühesed lahendused, mida kõike enamasti filmilikkuseks peetakse, puuduvad siin sel määral, et tavapärase kinodieedi taustal võib tunduda, nagu ei juhtuks siin midagi ega jõutaks kuhugi. Mart Rauna viide Rohmerile on asjakohane, aga "Tulevik" meenutab ka näiteks Kiarostamit, kelle "Certified Copyt" Nathalie kinos vaatab.

Ent teatud kunstilisest ootuspäratusest hoolimata ei tegele "Tulevik" publiku narrimise ega kiusamisega, vaid on mõnuga vaadatav. Tundub, et põhipõhjuse on kenasti sõnastanud Andrei: "on lihtsalt meeldiv veeta aega mitmekülgsete ja intelligentsete tegelaste seltsis". Ning mitte ainult meeldiv, vaid ka huvitav, ja tegelaste asemel võiks öelda ka inimeste - et oleks selge, et jutt käib ka filmi tegijaist ja osatäitjaist eesotsas kuuekümnendais eluaastais endiselt särava Isabelle Huppertiga, kes on elav vastuväide tavaarusaamale, mille järgi filmindus on no country for old women.



Tegelikult ei saa öelda, et siin ei juhtu midagi. Juhtub see, mis elus ikka, ja elu kohtleb inimesi üsna ühtviisi intellektist sõltumatult. Sünd, suhted ja surm puudutavad meid kõiki, me kõik oleme ühtviisi olemisse heidetud, meie kõigi olukord, conditio humana on sarnane. "Kui vihma sajab, sajab ta kõigi peale. Sajab kurja inimese ja hea inimese peale, anderikka inimese ja teistsuguse inimese peale. Päike paistab kõigi inimeste peale; pimedate ja nägijate peale. Ja meie mõtted ei loe midagi, kui välku lööb. Ei loe välgule." (Viiding, kes muu).

Eelkõige seisneb see olukord teadmatuses ja ebakindluses. Nagu ütleb filmis tsiteeritud Pascal kõiksuse olemuse ja sellest lähtuva õige eluviisi järele küsides: "Ma vaatan igale poole ja näen kõikjal ainult hämarust... Loodusel pole mulle pakkuda midagi, mis ei annaks alust kahtlusteks ja ärevuseks... viibin kahetsusväärses olukorras." Miks meile ei anta selgeid vastuseid? "Öelgu kas kõik või mitte midagi, et ma teaksin, kumma tee ma pean valima. Aga olukorras, milles ma viibin, teadmata, kes ma olen ja mida ma pean tegema, ei tunne ma ei oma seisundit ega oma kohust." ("Mõtted" 229/429. Tlk Kristiina Ross)



Sellest seisundist, sitast, verest ja elu lõuahaakidest pole pääsu ka täisväärtuslikku intellektuaalset elu elavail inimestel nagu Nathalie. Kuid see intellektuaalne elu võib - ei pruugi, aga võib - anda neile teise vaatenurga, sündmustele teise tähenduse, muuta reaktsioonid ettearvamatumaks ja seeläbi huvitavamaks. Ainult üks näide: juhmard näeb endast erinevate inimeste protesti ning kukub räuskama. Nathalie näeb tudengite protesti ning mõtleb Rousseaule: "Kui oleks olemas jumalarahvas, siis nemad valitseksid end demokraatlikult. Inimestele nii täiuslik valitsemisviis ei sobi." ("Ühiskondlikust lepingust" III, 4. Tlk Mirjam Lepikult)

See on punkt, milles "Tulevik" seostus minu jaoks teise hiljutise kunstielamusega - Maarja Kangro romaaniga "Klaaslaps". Pealtnäha pole Kangro rajul ja valusal raamatul Hansen-Løve tasase ja rahuliku filmiga palju ühist, kuid terane pilk inimlikule olukorrale avaldub mõlemas. Mõlemad olid tekstid, millega oli huvitav suhelda, mõlemad suutsid üllatada ning toetada juba mõnda aega murenevat usku ühel juhul filmikunsti, teisel juhul eesti kirjanduse tulevikku.



Popmuusika on Kangro raamatu puhul, milles kerget muusikat on nimetatud tõeliselt religioosseks ilaks, lollakat asjade seisu põlistavaks ilaks, küllap kohatu ja liigemotsionaalne paralleel, kuid mis parata, kui seda lugedes tuli pähe sama mõte, mis kunagi esimest korda PJ Harveyt kuuldes: see on just see, mida oli vaja teha. Sellist kunsti me tahtsimegi.

Hansen-Løvega on omal moel sama lugu - tabas täpselt märki, hit the spot, kuigi erinevalt Kangrost ei mõju "Tulevik" mingil juhul rokenroll-katarsisena, vaid kui üldse üritada muusikalist paralleeli otsida, siis pigem ambiendi või folgina. Deep peace, nagu Donovan heliribal laulab.



Ei noh, peaks ikka rohkem kätt pulsil hoidma nii filmindusel kui kirjandusel. Kuigi kust see aeg võetakse, et silomägedest harvu teemante välja tuhnida, võeh, võeh. Seepärast on puhas rõõm, kui keegi teine tuhnimise enda peale võtab, nii et aitäh Andreile, kelle feisspuki-soovitus oli vist esimene, mis "Tulevikule" mõtlema pani. Soovitan minagi, nii Hansen-Løvet kui Kangrot.


"Edaspidi" kinos Artis. Hinnanguid: Andrei Liimets (Sirp, 7/8), Mart Raun (6.5/10), Emilie Toomela (PM), Rotten Tomatoes (100%), IMDB (7.1/10).

1 kommentaar :

joonas ütles ...

Varje Viljari üldiselt sujuva subtiitritõlke puhul tundus mõnes kohas, et ei tõlkija ega toimetaja Erika Angervaks kas pole originaalist aru saanud või pole terminoloogiaga tuttav. Ilmselt käib siin jutt Frankfurdi koolkonnast, mitte "Frankfurdi koolist". "Intellectuel engagé" ei ole "pühendunud", vaid angažeeritud intellektuaal, see on midagi hoopis muud. Ja "question of autorship" ei ole "autori küsimus", vaid "autorsuse küsimus".