12. juuli 2017

Lõputu poeesia / Poesía sin fin / Endless Poetry

"Poesía sin fin". Tšiili-Prantsusmaa 2016. Rež. Alejandro Jodorowsky. 128 min.


Lõputu poeesia, ohjah. Hispaania poesía ja inglise poetry on eesti keeles luule, ja lõputu luule kõlanuks märksa luulelisemalt, mitte nagu läti šokolaadi reklaam. No mis teha, nii meil nende pealkirjatõlgetega paraku juba on. Aitäh sellegi eest, et tõlkega pole sisuliselt mööda pandud nagu Jodorowsky eelmise autobiograafilise filmi puhul.



Too eelmine film, "Reaalsuse tants", rääkis režissööri lapsepõlvest, nüüd on jutulõng jõudnud noorusaega, mil Alejandro otsustas saada kunstnikuks, täpsemalt luuletajaks. Uus film on eelmise järg ja otsene järeltulija nii sisult kui vormilt. "Lõputu luule" kirjeldamiseks sobib kenasti Juhan Viidingu luule:

Pärnu maantee mööbliäri vana kärumees
lääpab oma ainulaadset sammu.
Sageli ta käru seisab meie maja ees;
ainus viide ajale on - ammu.

Määratlus, mis Jodorowsky puhul hästi ei klapi, on sageli, sest "Reaalsuse tants" valmis 2013 ja "Lõputu luule" 2016 (ning jõudis alles nüüd, aasta hiljem meie kinodesse). Muidu aga - ainulaadne samm on olemas, vana kärumehe käekiri ja isikupära selgelt näha: teatraalsus, sürrealism, maagiline realism, nartsissism, psühhoanalüüs ja mehe enda leiutatud psühhomaagia, kõik üsna vanamoodsal, veidi kobaval, lääpaval moel. Tänavu 88 saanud vastukultuuri-guru on viimase poolsajandi jooksul saanud teha ainult 8 filmi ning ega ta sel alal liiga suurt professionaalsust omandanud pole.

Amatööri ehk asjaarmastaja lähenemisel võib olla plusse: värske energia, ametialase rutiini puudumine, kaanoniväline erilisus ja värskus. Kuid võib olla ka miinuseid, mille seas täispika mängufilmi puhul vahest suurimaks võib pidada raskusi vaataja tähelepanu pikka aega hoida. Jodorowskys avalduvad nii ühed kui teised.



Kriitika on "Lõputut luulet" ülientusiastlikult tervitanud nii meil kui mujal. Arusaadav, sest Jodorowsky on ikkagi elav underground-klassik ja kinokultuuris eriline nähtus. Ise jään skeptilisemaks, sest juba "Reaalsuse tantsu" vaadates võitlesin unega, nüüd veelgi enam. Suurem osa sest otsatust nooruspäevist heietamisest ei köitnud mind kuigivõrd. Auväärses eas härra on oma biograafiat juba nii palju kordi pajatanud, et ei mäleta vist Simpsonite vanaisa kombel enam eriti, mis õieti toimus ja miks, ega pea seda ilmselt enam ka kuigi oluliseks. Põhiline on rääkimine ise kui psühhomaagiline akt, mis annab elusamuse tunde.

Siia sobib taas Viiding:

Algusest lõpuni käidud on tee. Nüüd vaid kordan.
Lubades tubades edasi-tagasi sussides käia.
Vanemad daamid ja humanitaarkooli noored
mõnikord annavad mulle maiustusi ja kätt.

Säärane sussisahistamine on muidugi omamoodi nunnult nostalgiline, aga seda vaadates tikub siiski pähe mõte, et Jodorowsky on inimese ja isiksusena hoopis huvitavam kui tema viimased filmid. Raske on aru saada, kuidas saab pidada "Lõputut luulet" tema parimaks saavutuseks. Nii enda kui vanameistri vastu ausaks jäädes: ilmselt parim - ja võib-olla isegi ainus vältimatult vajalik - Jodorowsky on ikkagi "Holy Mountain". Uutel omaelulugudel pole enam kuigi palju lisada. Nagu kunagi laulis Pink Floyd:

We're just two lost souls swimming in a fish bowl, year after year,
Running over the same old ground. What have we found?
The same old fears.




Ikka see Oidipus, ikka üritame isaga leppida, endal peagi 90 turjal, kaua võib. Pealegi kui lisaks sisule on suures osas hõredapoolne ja väheköitev ka vorm - mitte ainult dramaturgiliselt või letargilise montaaži poolest, vaid üllataval kombel ka pildiliselt hoolimata sellest, et kaamera taga seisis superoperaator Christopher Doyle, kelle aktivasse kuulub pinutäie Wong-Kar Wai asjade kõrval näiteks Zhang Yimou "Kangelane" ja Jim Jarmuschi "Kontrolli piirid".

Kuigi siin leidub muidugi ka toredaid kaadreid ja Jodorowsky hiilgeaegu meenutavaid visuaalseid leide nagu filmi lõppu ehtiv eht-ladinaameerikalik karneval arvutute punaste kuradite ja luukeredega, kes oleksid justkui välja astunud mu käesoleva kümnendi lemmik-muusikavideost, milleks on Family Bandi "Moonbeams".



Aga tervikuna maitses "Lõputu luule" siiski veidi mõrkjalt nagu Monty Pythoni mõne aasta tagune taasühinemisetendus. It was fun, but now it's done.

Teisalt aga - just kaduviku ja surelikkuse teema on "Lõputu luule" tugev külg, mille pärast seda tasub vaadata, eriti liigpika loo viimast veerandit. Film hakkab elama mitte ammumöödnud noorusest pajatades, vaid siis, kui valgepäine režissöör astub iseendana ekraanile ning räägib vanadusest kui vabanemisest, ja surmast, mida ta ikka veel kardab, aga ka trotsib. Siin kohtub filmi keskne liblika-kujund Viidingu ööliblikaga:

Oma suuri mustvalgeid tiibu
kannan läbi aastate öö.

Vastu akent, õnnetu, liibu!
Sinna tahta - su elutöö.
Olen raske ja libisen alla.
Jälle ründan ja vapustan.
Selja taga on pimedad ajad.
Surma valgus on see, mida vajad.

Seda ma olen juba valmis uskuma.


"Lõputu poeesia" kinodes: SõprusArtis, Cinamon. Hinnanguid: Nele Volbrück (Sirp, ovatsioonid), Janar Ala (PM, soovitan), Andrei Liimets (4/5), Rotten Tomatoes (96%), IMDB (7.7/10).

Kommentaare ei ole :