2. juuli 2017

Una

"Una". USA-Inglismaa-Kanada 2016. Rež Benedict Andrews. 94 min.


Andrei kiitis oluliseks, Tristan kiitis imetlusväärseks, mädatomatid annavad 88 prossa. Tundus, et tasub kinno minna. Otseselt ei kahetse, mõneti huvitav katsetus, aga kokkuvõttes siiski mitmes mõttes ka ebaõnnestunud, keskpärane, õlgu kehitama panev elamus.



Algus paistis paljulubav, kuna jupp aega pole sellist arthausilikuma lähenemisega kino näinud. Värskelt mõjuv esteetika, ebatavaline kaameratöö ja breikbiidilikult rabe, kohati ootamatu montaaž. Visuaaltehniliselt hea. Samas helikujundus häirivalt pealetükkiv ja kohmakalt näpuga näitav. Muusika pole põhimõtteliselt halb, aga seda on liiga illustratiivselt kasutatud - näiteks pinge markeerimiseks üks ärev motiiv, lapsepõlve markeerimiseks teine, lüüriline.

Ja näidendil põhinev, teatrilavastaja ekraanidebüüdina üles võetud lugu on tõepoolest üliteatraalne. Laval küllap hästi toimivad elemendid mõjusid kinolinal suures plaanis õõnsalt, lausa naeruväärselt. Nii loo ülesehitus, struktuur ja süžeepöörded kui ka dialoog jätsid äärmiselt konstrueeritud ja kunstliku mulje.

Mis puutub kiidetud näitlejatöödesse, siis silmapaistvalt hea oli mumst ainult noort Unat mängiv hämmastavalt orgaaniline ja vahetu Ruby Stokes. Täiskasvanud Unat kehastanud Rooney Mara tundus temaga võrreldes nagu android, plastiknäol seesama üks kõhukinnisusega neurootilise tragedienne'i ilme, mis tal igal pool on.



Ent vorm vormiks, eelkõige peetakse seda filmi ikka vist ikka sisuliselt uudseks ja huvitavaks lähenemiseks pedofiilia teemale. Et lähenetaks justkui hinnanguid andmata ja klišeevabalt. Seda ma siin ka eriti ei näinud. Kui plaanid vaadata, siis edasi loe omal riisikol - siin on ka spoilerihõngulist juttu, aga mida vähem sa sest filmist ette tead, seda parem, nagu ikka.

Lugu algab sellega, et neiu Una otsib täiskasvanust peast üles endast kõvasti vanema teismelisepõlve-armastuse. Una oli 13, mees läks lapsepilastamise eest neljaks aastaks kinni, nad pole rohkem kohtunud, juba mituteist aastat. Lähtepunkt on põhimõtteliselt huvitav ja siit saaks edasi liikuda igale poole, aga film ei liigu tükk aega suurt kuhugi, vaid tammub lihtsalt paigal. Selleks ajaks, kui midagigi juhtuma hakkas, oli minu jaoks juba hilja seda lugu tõsiselt võtma hakata, ja enamus toimuvast oli selleks ajaks ka üpris detailselt ennustatav, sest autori töövõtted olid juba selgeks saanud. See kõik jättis mitte niivõrd traagilise, kuivõrd traageldatud mulje.

Mida uut ma siit pedofiilia kohta teada sain? Mitte midagi. Pedofiilne suhe esitati traagilise antusena. Shit happens, tempel mällu igaveseks, lahendamatu karmavõlg kõigile. Ja kogu moos. Kas uus pidi olema see, et viidatakse armastuse võimalusele pedofiiliaks kvalifitseeruvas suhtes? Või see, et pedofiilsele loole keeratakse otsa vana hea klassikaline twist - fataalse vääritimõistmise ja nurjunud kohtumise motiiv, mis esineb näiteks ka "Romeos ja Julias"? Et kui oleks läinud korda kohtuda, siis olekski kõik võinud hästi minna ja nad elaksid tänapäevani õnnelikult või nii. Lugu oleks hoopis intrigeerivam saanud, kui oleks mindudki seda teed.

Samuti oleks lugu märksa huvitavam saanud, kui oleks püütud vähegi selgitada tausta: kuidas, mis eeldustest lähtudes säärane suhe, säärane armastus keskealise ja varateismelise vahel - kes pole ju enam päris laps, aga kaugeltki ka mitte  täiskasvanu - üldse võimalikuks saab. Nabokov seletas selle omal moel päris kenasti ära ja sellest on mitu etemat filmi tehtud, eriti muidugi Kubricku oma.

"Una" seda isegi ei üritanud ja oli seetõttu pigem meh.



"Una" kinodes: Artis, Plaza, Apollo. Arvamusi: Andrei J. Liimets (3.5/5), Tristan Priimägi (Sirp, 4/4), Rotten Tomatoes (88%).

Kommentaare ei ole :