2. aug 2017

Dunkirk

"Dunkirk". UK-USA-Prantsusmaa-Holland 2017. Rež. Christopher Nolan. 106 min.


Ingliskeelses maailmas võeti Christopher Nolani evakueerumiseepos viimasest ilmasõjast vastu üldise rõkkava hurraaga, mille alt kriitilisemad noodid peaaegu välja ei kostnudki. Siinne retseptsioon päris nii vaimustuses ei paista olevat.

Tristan ütles, et korralik sõjafilm, millel parimate hulka siiski asja pole, ega arvanud seda ka Nolani enda esikolmikusse. Mart Raun leidis, et jätab emotsionaalselt ükskõikseks. Sten Kauber ei näinud filmil sisulist eesmärki.



Jään samuti veidi skeptiliseks. Üldiselt meeldis, kohati oli päris haarav, aga mingit püsivat emotsiooni ega muljet "Dunkirk" - mille pealkiri peaks meil eesti keele reegleid järgides õieti olema "Dunkerque" - ei jätnud. Nädal pärast kinoskäiku on juba tegemist, et leida entusiasmi sellest üldse midagi kirjutada. Kõigi aegade parim sõjafilm? No ei. Sõjafilmina on see tubli keskmine, mis jääb tippudele nagu Malicku "Peen punane joon" või Kubricku "Full Metal Jacket" kaugelt alla.

Võib isegi küsida, kuivõrd "Dunkirk" üldse on sõjafilm. Tegevuskohaks on küll sõda, aga nagu Nolan isegi on öelnud, on tegu pigem ellujäämisfilmiga. Ma ütleks, et see on katastroofiflm, mille point on jälgida, kuidas vääramatu jõud massiliselt inimesi hävitab, ja hoida pöialt, et mõned eluga pääseksid. Tegelasi on palju, kuid me ei tea neist midagi ja seetõttu jääb emotsionaalset haaravust ehk vähemaks kui siin olla võiks. Iseenesest tore, et siin puudub suurfilmi puhul ootuspärane staaride paraad, kuid mõneti muudab see Nolani sulest sündinud üsna trafaretsed tegelaskujud veelgi anonüümsemaks.



Klišeelik dialoog ja tegelaskujud on Nolani nõrgad küljed, mida talle tüüpiline ajaühtsusest loobumine ja tegevusliinide segipaiskamine varjata ei suuda. Põhirõhk on sõja kujutamisel üpris ootuspärastel stampidel - lihtsate inimeste kangelaslikkusel ja stiff-upper-lip, keep-calm-and-carry-on-britilikkusel, millele vähegi inimliku sisu andmisega näevad näitlejad kurja vaeva. Tassike teed ees ja taga.

Dialoogi on õnneks vähe, kuid siiski tekib kohati tunne, et võiks veelgi vähem olla. Pole üldse nõus Tõnu Karjatse arvamusega, et filmis pole otseselt emotsioonile rõhuvaid stseene. Mingi Michael Bay "Pearl Harbor" see õnneks tõesti pole, aga Nolan koos helilooja Zimmeriga tallab emotsioonipedaali siiski päris kõvasti - näiteks paatide ilmumise stseenis või sureva noormehe monoloogis elamata elust. Filmi lõpp läheb täiesti käest ära, viimased paarkümmend minutit patriootlikku paatost on selgelt liiast. Zimmeri pea tervet filmi saatev muusika pole otseselt halb, aga seda on liiga palju, kohati üsna pealetükkivalt.



Nolani kiituseks peab ütlema, et ühes stseenis näitab ta siiski ka patriotismi pimedamat poolt - võõraviha, mis siin pöördub prantslase vastu. Samas mis prantslastesse puutub, siis on nurisetud, et evakuatsiooni brittide rahvusliku saavutusena esitav Nolan vaikib maha tõiga, et evakueerimine oli võimalik, kuna prantslased hoidsid sakslaste pealetungi tagasi, ja ka selle, et sakslased ise otsustasid miskipärast rünnakut mitte otsustava lõpuni viia.

Tehnilise poole pealt - visuaal on uhke, ja on sümpaatne, et Nolan on asja üles võtnud 65 mm filmile ning loobunud digiefektidest. Siin tekib küll kerge sisuline konflikt jutuks oleva mõõtkavaga. Ei paista siin sadu tuhandeid mehi ega tundu võimalik, et nii väike arv väikseid paate oleks suutnud üle kolmesaja tuhande evakueerida.



Kui mõni kriitik on öelnud, et oleks Nolanilt enamat oodanud, siis ma, vastupidi, ootasin talt vähemat ja olin tänu sellele meeldivalt üllatunud. Selle baasilt paigutaks "Dunkirki" tema filmograafias "Memento" järel esimese "Musta Rüütliga" teist-kolmandat kohta jagama.

Vormi poolest ja tehniliselt kindlasti muljetavaldav vaatemäng, eelkõige kaameratöö ja montaaži osas. Siin on, mida suurelt ekraanilt kaeda. Arvutist, lennukis või telefonist vaatamiseks see pole. Aga milles seisneb filmi sisuline iva? Mida on autor oma teosega öelda tahtnud?

Kinost tulles kuulsin möödaminnes pealt, kuidas paar noormeest asja arutasid. "Mis selle mõte oli?" küsis üks. "See on ju sõjapropaganda. Miks seda praegu oli vaja teha?" - "Orbán," ütles teine.

Tõepoolest, mõnigi on seda juba nimetanud Brexiti-kino esimeseks pääsukeseks. Britid põgenevad Euroopast, raske neil on, aga saavad hakkama, küll "Dunkirk spirit" kõik probleemid lahendab, hooray! Nolani senise loomingu poliitilistele aspektidele mõeldes ei tundu see eriti ebatõenäoline tõlgendus.


"Dunkirk" kinodes: ForumcinemasApollo, Viimsi, Cinamon. Hinnanguid: Tristan Priimägi (EE, maksumüüri taga, 6/8), Andrei Liimets (PM, 8/8), Mart Raun (6/10), Sten Kauber (ERR, 8.5/10), Sten Kohlmann (ÕL, 9/10), Tõnu Karjatse (Sirp), Rotten Tomatoes (93%), IMDB (8.5/10).

Kommentaare ei ole :